Kultuuri ja ühiskonna arengut jälgides ei jää märkamata selline huvitav nähtus nagu vandenõuteooriad. Eriti rõhutatult on need esile kerkinud seoses Trumpiga ja koroonaga. Paratamatult läheb mõte sellele, et “kust vandenõuteooriad tulevad ja kes sedasi mõtlevad?” Kui varem oli ettekujutus vandenõuteoreetikust kui erandlikust veidrikust, kellel on hõbepaberist valmistatud müts peas, et keegi ei saaks mõtteid mõjutada, siis nüüd näib konspiratsioonidesse uskuvat väga suur osa täitsa tavalisi inimesi. Ma arvan, et igaüks teab isiklikult kedagi (ja miks mitte seal hulgas iseennast), kes on eriti vastuvõtlik konspiratiivsele mõtlemisele. Ei tea, kas selle vastu ka mõni spetsiaalne müts aitab, aga nagu järgnevas loos selgub, siis parajalt peas istuv analüütilise mõtlemise ja optimismi müts võiks aidata küll, kui kasutada Edward de Bono kuue mõttemütsi ideed. Artikli teises pooles uuringi täpsemalt erinevaid meetodeid, mis võiksid vaimsele sitkusele kaasa aidata.
Selles loos toetun aga peamiselt hollandlasest psühholoogiadoktori Jan-Willem van Prooijeni (s. 1975) lühikesele raamatule “The Psychology of Conspiracy Theories” (2018), kus ta annab hea ülevaate sellest teemast ning toob välja palju põnevaid uuringuid. Ta töötab sotsiaal- ja organisatsioonipsühholoogia dotsendina Amsterdami Vabas Ülikoolis (Vrije Universiteit Amsterdam). Selle aasta alguses on oodata talt uut raamatut minule hetkel südamelähedasel polarisatsiooni teemal: “The psychology of political polarization”.
“Vandenõuteooriate psühholoogia” raamatu alguses toob ta välja statistika, et aastal 2019 uskus 3% hollandlastest (500 000 inimest) “keemiajälgedesse” (chemtrails), mille jätavad taevasse lennukid. USA-s tehtud küsitlus ravimifirmadega seotud vandenõudesse näitas, et 37% inimesi usub, 31% ei ole kindel ja 32% ei usu. Vandenõude uuringud ameeriklaste hulgas seoses 9/11 terrorirünnakuga näitavad sarnaseid tulemusi: 36% ameeriklastest ja koguni 49% newyorklastest usuvad, et selle katastroofi taga oli nende enda valitsus.
Vandenõuteooria ja vandenõu
Näeme, et numbrid ehk inimhulgad, kes vandenõuteooriatesse usuvad, on suured. Dr. Prooijeni arvates viitab see sellele, et tegu pole patoloogiaga ehk millegi ebaloomulikuga, vaid konspiratiivne mõtlemine on inimlikult loomulik nähtus. Seega, mis on vandenõuteooria ja miks me inimesed sedasi mõtleme? Ta defineerib vandenõuteooria kui “veendumus, et mitmed osalejad ühinevad salajases kokkuleppes, et saavutada varjatud eesmärk, mida peetakse ebaseaduslikuks või pahatahtlikuks” ning toob välja viis tunnust:
- muster — tegevus pole juhuslik, vaid sellel on äratuntav muster või plaan;
- plaan — plaan viidi väga selgelt täide, toimus plaanitud tegevus;
- koalitsioonid — grupp inimesi või olendeid viisid plaanitud tegevuse läbi;
- vaenulikkus — plaan ja tegevus on teadlikult vaenuliku iseloomuga;
- jätkuv salajasus — juhtunut ei ole veel tõestatud.
Kui näiteks päkapikkude ja jõuluvana müüt (süütu “vandenõuteooria”) sisaldab enamust neist punktidest, siis tõsistes vandenõuteooriates on olulisel kohal vaenulikkus. Viimane tunnus viitab aga sellele, et vandenõu võib olla tõestatud või mitte. Seega saame vahet teha reaalselt juhtunud tõestatud vandenõul ja vandenõuteoorial, mida veel ei ole tõestatud ehk on teooria etapis. See on üks oluline põhjus, miks vandenõuteooriad on nii populaarsed — neis võib olla tükike tõtt või need võivad saada täielikult tõestatuks. Prooijeni toob näited natside salajasest Wannsee konverentsist, kus pandi paika holokausti plaanid ja Nixoni Watergate’i skandaal, mida püüti kinni mätsida. Mõlemad näited olid alguses vandenõuteooriad, aga tänu uurivale ajakirjandusele ja teistele uurijatele on need saanud reaalseteks vandenõudeks, mis tegelikult aset leidsid.
Seega alati leidub sündmusi, kus n-ö halvad inimesed teevad halbu asju. Seda ei saa eitada. Kui aga see halb viia liiga kaugele, äärmustesse, tõestust leidnud materjalidest eemale, siis on suure tõenäosusega tulemuseks vandenõuteooria, millel pole mingit alust, ei algust ega otsa. Sellisest teooriast ei saa päris vandenõud. Paraku enamus vandenõuteooriatest kipubki kuuluma just sellesse viimasesse kategooriasse. Sealt ka kvaliteetse uuriva ajakirjanduse olulisus ühiskonnas, mille üheks lipulaevaks on Eestis näiteks “Pealtnägija” ja mille suur austaja olen ka ise. Inimese subjektiivsel kujutlusvõimel ja intersubjektiivsel grupimõtlemisel ei ole piire ning seetõttu peab need maandama objektiivselt kontrollitavatesse faktidesse.
Üks mõjukamaid peavoolu filosoofe Jürgen Habermas nimetab neid kolme kehtivusnõueteks (validity claims): siirus, õigsus ja tõde (sincerity, rightness, truth). Vandenõuteooriate välja mõtlemise või levitamise korral peaksime endalt küsima, et kas ma näen ja mõistan ennast, fakte ja teisi:
- Kas ma olen siiras ja tõepärane või varjutab minu arusaama hirm või mõni muu negatiivne emotsioon või eelarvamus? See tähendab enda sisemaailma tundma õppimist ja on seotud näiteks psühholoogia ning vaimsete praktikatega, nt teadlikkusega (MINA, esimese isiku perspektiiv);
- Kas ma olen tõene, praktiline ja kontrollin fakte või faktid puuduvad, on moonutatud, valed ja ei kannata teaduslikku kriitikat? See tähendab õppimist, lugemist, silmaringi laiendamist ja enda harimist (SEE/NEED, kolmanda isiku perspektiiv);
- Kas ma olen õiglane, eetiline ja jätkusuutlik või ebaõiglane, amoraalne ja reaalsust moonutavalt lühinägelik? See tähendab väärtusi/voorusi nagu headus, heasoovlikkus, andestamine, armastus ja kaastunne, mis nõuavad võimet panna ennast teise kingadesse, et süüdistamise (või eiramise, vastasuse jne) asemel sügavalt kuulata, näha ja mõista (TEMA/MEIE, teise isiku perspektiiv).
Integraalfilosoofias vaadatakse neid kolme ka kui nelja tõetahku: tõepärasus, tõde, õiglus ja funktsionaalne sobivus (truthfulness, truth, justness, functional fit). Raamatus “Integral Education: New Directions for Higher Learning” (2010) laiendab Sean Esbjörn-Hargens (“Integraalse ökoloogia” õpiku autor) need neli veel omakorda kaheteistkümneks teadmise viisiks (twelve ways of knowing), mis on välja toodud allolevas tabelis. Selle loo lõpus toon näite Robb Smithi tervikliku sitkuse (integral resilience) rakendusest, mis kasutab just neid 12 teadmise viisi, et olla muutuvas ja arenevas maailmas vastupidavam ning tugevam. Kasutades neid 12, 4 või isegi 3 teadmise viisi, suurendame oma keha ja vaimu immuunsust kõiksugu häirivate sissetungijate suhtes (pessimism, ohvriroll, liigne kontroll, grupimõtlemine, vandenõuteooriad, psühhosomaatlised ja füüsilised haigused jne).
| SISEMINE | VÄLIMINE | |
| INDIVIDUAALNE | Tõepärasuse kogemine (subjektiivne MINA) +Kontemplatiivne mõtisklus +Kriitiline mõtlemine +Kogemuslik teadmine . | Tõele vastav käitumine (objektiivne SEE) +Oskuslik tegevus +Praktiline rakendus +Empiiriline vaatlus . |
| KOLLEKTIIVNE | Õiglane kultuur (intersubjektiivne MEIE) +Eetiline osalus +Perspektiivne hõlmatus +Ühendavad kohtumised . | Funktsioneerivad süsteemid (interobjektiivsed NEED) +Globaalne dünaamilisus +Sotsiaalne jätkusuutlikkus +Ökoloogiline õitseng . |
Intuitiivne ja analüütiline mõtlemine
Prooijen toob välja mitmeid uuringuid, mis näitavad, et vandenõud tekivad just aegadel, mil ühiskonnas on kriisid ja raskused ning mis tekitavad omakorda inimestes suuremat teadmatust, hirmu ja vastumeelsust. Näiteks eelmise sajandi alguse tööstusrevolutsiooni ja teise maailmasõja järgse külma sõja ajal tekkis palju uusi vandenõusid. Samuti peale seda, kui ameeriklased esimest korda Kuule maandusid. Veel võib uurida kaugemat ajalugu, kus ühiskondi laastasid tundmatud viirused, millest ei olnud kellelegi teaduseelsel ajastul veel õrna aimugi. Tekkisid erinevad lood, müüdid ja vandenõuteooriad, mis kõike seda õudust seletada püüdsid. Väidetavalt süüdistati ja põletati isegi nõidasid sellel põhjusel.
Öeldakse, et me inimesed oleme tähendust loovad masinad (meaning-making machines). Me ei oska elada teadmatuses. Me loome tähendusi ja interpreteerime kõike nii nagu oskame, olenemata sellest, kui palju infot või millist kognitiivset võimekust parajasti omame. Seda sisemaailma osa meis nimetatakse ka narratiivse mõtlemise võimeks, mis areneb välja alg- ja põhikoolis. Ajalooliselt tekkis inimliigil see võime umbes 5000-6000 aastat tagasi, mida seostatakse ka kirja ja üldisemalt mütoloogilise või müütilise teadvuse tekkega. Sealt ka see, miks näiteks suurte religioonide, nagu näiteks kristluse, järgijad arvavad, et maailm ongi just nii vana (õigemini nii noor) kui kirjakeel.
Prooijen nimetab sellist mõtlemist intuitiivseks või kõhutunde mõtlemiseks ja vastandab seda analüütilisele mõtlemisele, mis suudab toimetada keerukama ja mahukama informatsiooniga. Erinevad uuringud on selgelt näidanud, et analüütiline mõtlemine, mis on seotud haridusega, vähendab vandenõuteooriatesse ja muusse üleloomulikku uskumist. Samas ei jää märkamata, et peavooluteadlasena ei käsitle Prooijen piisava selgusega neid vaimseid arenguastmeid või maailmapilte, mis tulevad peale ratsionaalset analüütilist: pluraalne loov, integraalne polaarne mõtlemine jne.
Selle pre/trans eksiarvamuse tõttu paneb ta kõik mitteanalüütilised maailmapildid kokku intuitiivseks. Sedasi on lihtne segi ajada müütiline religioon ja progressiivne vaimsus ehk jumal, kes istub pilve serval ja “jumal”, keda saame vahetult meditatiivsete praktikatega kogeda. Esimesel juhul pole analüütilise mõtlemise võime piisavalt välja arenenud ja teisel juhul on välja arenenud ning sisaldub holarhiana kõrgemate mõtlemise/tajumise võimete sees. Järgmisena vaatamegi poliitilisi uuringuid, mis seda eristust kinnitavad, aga samas ei osata seda veel peavooluteaduses eksplitsiitselt seletada.
Mitmed uuringud, mida on ise läbi viinud ka Prooijen, näitavad, et parem-vasak poliitskaalal on vandenõuteooriad enam levinud just selle skaala äärmustes, moodustades U-kõvera. Teisisõnu võib konspiratiivset mõtlemist seostada peamiselt konservatiivse paremäärmuse (rahvuslus, pärimus, religioossus) ja progressiivse vasakäärmusega (keskkond, võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus). Sellest uuringust on veel näha, et kui finantsteemadega seotud vandenõuteooriad on umbes sama palju levinud nii paremal kui vasakul, siis kliimaga seotud vandenõuteooriad on peamiselt paremäärmuslaste pärusmaa. Enne, kui ma sellesse teemasse süvenesin, olingi intuitiivselt kahevahel, et “Kas vandenõud on seotud rohkem parem- või vasakpoolse poliitikaga ehk madalama või kõrgema psühholoogilise arenguga?” Alguses arvasin, et on seotud rohkem müütilise narratiivse mõtlemisega ja hiljem pluraalse loova mõtlemisega. Tuleb aga välja, et mõlemaga. Kuidas sellist statistikat seletada? Vandenõud on järelikult enamasti pärit kahest väga erinevast maailmavaatest.
Eliidivastasus ja elitism
Prooijen väidab, et ekslik on pidada populistideks ainult paremäärmuslasi, kuna see võib pärineda mistahes poliitiliselt spektrumilt ja lisab: “Tegelikult ei ole populism ideoloogia, vaid mõtteviis, mis tõlgendab poliitikat võitlusena “rahva” ja “eliidi” vahel. Populistlikud parteid eeldavad sisuliselt rahva nimel rääkimist. Sellisest inimkesksusest tulenevad alused on eliidivastasus (st populistlikel parteidel on tavaliselt vastumeelsus poliitilise eliidi ja mõnikord ka ühiskonna eliidi, näiteks teadlaste, tegevjuhtide või pankurite vastu) ja pluralismivastasus (st populistlikud osapooled eeldavad, et ainult nemad esindavad tõelist häält).” See läheb ideaalselt kokku integraalfilosoofi McIntoshi arengupoliitikaga, kus ta toob samuti välja iga maailmavaate väärtused ja äärmused (ta nimetab viimaseid puudusteks ja erinevalt Prooijenile ka patoloogiateks). Näiteks pärimusväärtusi kandev traditsionalism võib sisaldada teadusvastasust ja hoolivusväärtusi kandev progressivism modernismivastasust (alloleval joonisel märgitud rasvaselt).
| + | +Keskkonnakaitse +Sotsiaalõigused ja maailmakeskne moraalsus +Mitmekesisus, mitmekultuurilisus ja teeme ära suhtumine +Feminism ja LGBTQ võrdõiguslikkus +Lokalism ja looduslähedus +Mineviku rõhumise ja globalismi pahede väljatoomine | +Töö- ja keskklass suurettevõtete vastu +Vähemuste ja naiste õigused ning huvid +Majanduse ja teaduse kasv ning globalism +Rahvusvahelised liberaalsed väärtused ja väiksem kaitsevägi +Toetusmeetmete rakendamine | +Indiviidi suveräänsed õigused vabalt mõelda ja tegutseda +Piiratud valitsus, privaatomand ja eraelu privaatsus +Vabaturg +Ettevõtlus, isemajandamine ja eelarve tasakaal +Individuaalsete vabaduste kaitsmine kollektiivi eest | +Patriotism ja rahvuslikud huvid +Kultuuripärand ja pere +Etniline sarnastumine ehk assimilatsioon +Lääne tsivilisatsiooni kaitsmine +Töökus, proportsionaalsus ja õiglaselt võrdsed tasud |
| HOOLIVUS- väärtused Progressiivsed postmodernistid . | ÕIGLUS- väärtused Liberaalmodernistid . | VABADUS- väärtused Fiskaalkonservatiivid ja liberaalmodernistid | PÄRIMUS- väärtused Sotsiaalselt konservatiivsed modernistid ja traditsionalistid | |
| – | –Modernismi- ja patriotismivastasus -Lõhestav identiteedipoliitika -Autoritaarsed nõudmised ja ennastõigustav kirumine -Maagiline mõtlemine ja nartsissism -Hierarhiavastasus –Kultuurilised eelarvamused ja tribalism | -Liigne bürokraatia -Erihuvid -Relativistlik ja kõhklev -Teaduslik ja religioonivastasus –Elitism ja vennalik kapitalism –Kultuurilised eelarvamused ja tribalism | –Elitism ja isekus -Ebavõrdsus -Ideoloogiline jäikus ja doktrinäärsus -Valitsuse vastane anarhia -Sotsiaaldarvinism -Omakasu ja monopolism –Kultuurilised eelarvamused ja tribalism | -Rassism, seksism, homofoobia, nativism ja fanatism -Religioosne fundamentalism ja teadusvastasus -Rõhuv autoritaarsus -Moraalse arengu ja suurema kaasamise vastasus -Võõraviha ja sõjaõhutamine –Kultuurilised eelarvamused ja tribalism |
Samuti on sellelt terviklikult poliitkaardilt (millest tegin viimati juttu “Paremäärmuse languse” loos) väga selgelt näha poliitspektri tsentrile lähemal olevad vasak- ja parempoolsed peavoolu maailmavaated, mis omavad ühiskonnas kõige suuremat võimu (Eestis näiteks vastavalt Keskerakond ja Reform) ja on seetõttu kõige suuremad kandidaadid elitismile ning korruptsioonile (märgitud tumedalt). Tulevikus on peavoolu eliidiks aga postmodernistid, kelle väärtuste ja äärmuste bilansil peab tähelepanelikult silma peal hoidma integralism ja modernism/traditsionalism. Veel näeme, et iga maailmavaade võib sisaldada meie vs. nemad vastandumist, eelarvamusi ja tribalismi (samuti märgitud tumedalt). Prooijen näitab, et mida enam inimesed tajuvad meie vs. nemad grupimõtlemist, seda suurem tõenäosus on vandenõuteooriate tekkeks. Ja loomulikult on kõige suurem vastasus “rahva” ja “eliidi” vahel, kõrvalvoolude (hoolivus- ja pärimusväärtuste hoidjad) ja peavoolu vahel (õiglus- ja vabadusväärtuste eelistajad). Autoritaarsetes mittedemokraatlikes riikides on sarnast “meie riik” vs. “teised riigid” must-valget vastandumist veel eriti selgelt näha (Venemaa, Valgevene, Kuuba, Nicaragua, Hiina, P-Korea jt).
Maailmavaatelised erinevused (eriti poliitikas) tekitavad loomulikku polariseeritust, erimeelsusi, vastasust ja lõhestumist. Poliitika ongi nendele erinevustele üles ehitatud või õigemini need erinevused väljenduvad poliitikas väga selgelt ja teravalt. Mida suurem polariseerituse hirm/viha, seda ebarealistlikumad ja ennekuulmatud on süüdistused, etteheited ja vandenõuteooriad. Kui seda niigi ebastabiilset maailmavaadete ökosüsteemi tabab veel mõni katastroof — immigrantide piiramatu voog, tervisega seotud pandeemia, majanduslangus, looduskatastroof, terroristide rünnak jne –, siis on hirm, teadmatus ja vastasus veel suuremad ning nendega koos ka vandenõuteooriad. Teisisõnu, väliste tegurite tõttu tungivad inimeste (enda ja teiste) positiivsete väärtuste asemel esiplaanile negatiivsed äärmused, mis võivad sotsiaalsel tasandil väljenduda ekstremismis, populismis, rahutustes ja vandenõuteooriates. Tervemõistuslikust kriitikast teistsuguste väärtuste ja maailmavaadete vastu (ning sõbralikust dialoogist), mis aitab inimeste ja ühiskonna arengule kaasa, saab hoopis ebaterve klatš ja süüdistamine, mis on justkui probleeme juurde tekitav “mõnus” sõltuvus või ebameeldiv “allergia”.
Isekuse, proportsionaalsuse ja inimloomuse müüt
Prooijen toob välja veel mõned huvitavad ja olulised psühholoogilised tegurid, mis meie reaalsustaju sellistes situatsioonides hägustavad. Esimene neist on “isekuse müüt” — me eeldame, et teised on isekad ja ei ole heasoovlikud. Mida suurem on teadmatus, hirm ja viha, seda enam kaldume arvama, et teised on halvad, ohtlikud ja vaenulikud. Ta toob näite oksa ja maoga, mis võivad rohus paista sarnased. Ellujäämise nimel eeldame halvimat ja oleme ettevaatlikud. Hirmul on suured silmad. Sarnaselt võib mõista ka katastroofilisi sündmusi, mis teevad meid ellujäämise instinkti tõttu ettevaatlikuks või ka hulljulgeks. Uuringud näitavad, et ebakindlust tundvad inimesed usuvad suurema tõenäosusega vandenõuteooriaid.
Proportsionaalsuse eelarvamus või müüt on teine psühholoogiline tegur, mis loob illusiooni, et mida suurem on sündmus, seda suurem peab olema põhjus. Näiteks koroonakriis on ülemaailmne katastroof ja seetõttu võiks paranoiliselt arvata, et selle taga on ka väga suur ja kole põhjus — nt väikesi lapsi söövad eliitidest pedofiilid või grupp inimesi eesotsas Bill Gatesiga, kes tahavad meile vaktsiiniga kiibid paigaldada, et nad saaksid meid juhtida ja ära kasutada, nagu seda tegid filmis “Matrix” robotid. Tegelik põhjus näib aga olevat väga igav ja tavaline, mida on kohe raske uskuda — nahkhiirtelt tulev SARS tüüpi viirus kandus inimestele.
Arenguteooriatele toetudes võib neile kahele juurde lisada veel inimloomuse püsivuse illusiooni või müüdi, mis viitab eksiarvamusele, et inimloomus või meie maailmapilt ei muutu ega arene. Seetõttu tajume maailma monoloogiliselt või monoperspektiivselt, kus on vaid üks (meie) viis, kuidas reaalsusega suhestuda. Kõik teised viisid, mis on meie omast erinevad, näivad imelikud, valed või koguni ohtlikud ja tekitavad omakorda hirmu, arusaamatust ning vastumeelsust. Multiperspektiivne maailma mõistmine –, mida integraalfilosoofia vaarisa Hegel nimetas juba 200 aastat tagasi saksa keeles Vernunftiks (küpseks mõtlemiseks), eristades viimast Verstandist (lihtsast mõtlemisest) ja mida Ken Wilber on nimetanud nägemisloogikaks (vison-logic) sisaldades endas vasaku ajupoolkera detaile märkavat loogikat ja parema ajupoolkera suurt pilti nägevat loovust (seeläbi nähes näiteks maailmavaate tüüpe, arenguastmeid, seisundeid, seisundi-astmeid, arengujooni, perspektiive/veerandeid/kehtivusnõudeid, varje, tsoone, polaarsusi jne), — aitab näha terviklikumat pilti ja sellistel hirmudel ning arusaamatustel pehmeneda.
Seega paljud pinged, mis tekitavad ka vandenõuteooriaid, on põhjustatud maailmavaadete pimedusest. Ei nähta ega mõisteta selgelt teiste maailmavaadete väärtusi ja nende puudusi, mis tekitab arusaadavalt hirmu, arusaamatust ja meelepaha. Näiteks kultuurievolutsiooni arvesse võttes näeme, et modernne ühiskond on hetkel transformatsioonis postmodernse rohelise ühiskonna suunas. Kõik modernismi pahupooled, mida näeme (seotud kliima, tervise, rahandusega jne), ei ole välja mõeldud vaenulike inimgruppide poolt, vaid need on loomulikud ühiskonna kasvuraskused, tänu millele areng saab toimuda. Pluralistlik/roheline/tundlik ühiskond tekitab tulevikus omaenda suured probleemid, tänu millele saab tekkida järgmine ühiskonnavorm (nt transformatiivne, evolutsiooniline, integreeriv).
Erinevad lahendused
Järgnevaks on kohane küsida, et “Millised võiksid olla lahendused vandenõuteooriate leviku vähendamiseks?” Prooijen pakub esmalt välja ratsionaalse mõtlemise (mütsi). Mida mõistlikult skeptilisema ja konstruktiivselt kriitilisema pilguga suudame maailmas toimuvat analüüsida, seda suurem on tõenäosus, et teeme vahet vandenõudel (päris probleemidel) ja vandenõuteooriatel (pseudoprobleemidel). Tervemõistusliku ratsionaalse mõtlemise kasutamisega treenime seda oskust iseendas ja paratamatult mõjutame teisi enda ümber ning tervet ühiskonda. Traditsioonilise õppimise ja hariduse väärtustamine on üks oluline lahendus. Samal ajal võib aga ka väga haritud inimene olla pessimistlik, negatiivne ja paranoline — projitseerides enda hirme/viha teistele “vaenulikele gruppidele”. Ilus näide on 2001 aasta film “Piinatud geenius” (“A Beautiful Mind”). Mis viibki meid sisemaailma ja hiljem terviklikuma hariduse või sitkuse praktikate juurde.
Polaarsuse praktika: usaldus ja kontroll
Teiseks soovitab Prooijen vandenõuteooriate vähendamiseks tegeleda peamiste põhjustega: hirmu, ebakindluse ja pahameelega. Ta kirjutab: “Kui suudetakse laialt levinud pessimism muuta optimismiks, siis vähenevad ka avalikkuse seas irratsionaalsed vandenõuteooriad.” Prooijen toob välja uuringud, mis näitavad, et kui inimestel tundub puuduvat kontroll oma otsuste ja tegevuste üle, siis suureneb ka vandenõuteooriatesse uskumine. Tallinna Ülikooli uus rektor Tõnu Viik nimetas seda nähtus ühes hiljutises Kajaloodi intervjuus ohvrirolliks, mida põhjustab negatiivsele keskendumine ja selle võimendamine. “Kuri ja halb maailm” võib sedasi muutuda nii suureks, et meil puudub igasugune kontroll selle üle ja me muutume abituks ohvriks. Ta lisab, et “seetõttu oleme iseenda kõige suuremad vaenlased.” Vaenlased ei ole kuskil seal eemal, vaid siinsamas, meie enda sees. Kui õpime tundma iseennast, siis tunneme paremini ka teisi ja maailma.
Nii Viik kui Prooijen toovad kontrolli kaotamise lahenduseks suurema enesekontrolli ja samuti suurema usalduse ning läbipaistvuse. Täpselt samale tulemusele jõudsin ka ise, kui mõtisklesin põgusalt vandenõuteooriate üle ühiskonna polariseerituse loos ja kui tegin koroona polaarsuse praktikat. Usaldus ja kontroll on teineteisest sõltuvad positiivsed poolused, mille negatiivseteks külgedeks ongi abitus, pessimism, naiivsus ja harimatus. Kõik need on ilmselgelt seotud vandenõuteooriatega, nagu juba eelnevalt võisime veenduda. Edasiviivad jõud nagu usaldus ja kontroll on omakorda seotud optimismi ja ratsionaalsusega, läbipaistvuse ja kriitilise mõtlemisega. Vaimsetes ringides on see polaarsus tuntud ka kui yin-yang, naiselik-mehelik, passiivne-aktiivne jt.
| + | Optimism Usaldus Läbipaistvus | Ratsionaalsus Kontroll Kriitiline mõtlemine |
| – | Abitus Ohvriroll Harimatus | Hirm Ebakindlus Pessimism |
Polaarsuste juhtimine (Barry Johnson), polaarsuse praktika või mis tahes varjutöö (nt Wilberi 3-2-1, Perlside geštaltteraapia) ongi üks konkreetne viis, kuidas oma sügavate hirmude ja ebakindlustega otseselt tegeleda. Seoses vandenõuteooriatega võime kogeda näiteks hirmu kontrollimatuse ees. Kardame kaotada oma autonoomsust ja kontrolli. See sügav hirm kontrolli puudumise ees, mis võib sisaldada endas naiivsuse ja ärakasutamise tunnet (seotud näiteks lapsepõlvega, varasema traumaga, manipuleeriva vanemaga, kontrolliva riigikorraga jne), võib viia paranoilise usaldamatuseni. Vandenõuteoreetikud näevad seetõttu kõikjal salajasi märke, kokkulangevusi ja tagamõtteid, mis viitavad alati manipuleerivale eliidile, enamusele, süvariigile või mistahes teisele vaenulikule inimesele või inimgrupile. Kui aga vaadata sügavalt ja ausalt enda sisse, siis võime leida sealt näiteks lapsepõlvetrauma, mis meie maailmatunnetust siiani moonutab. Läbi sellise hirmufiltri, kus negatiivsel hirmul on suuremad silmad kui positiivsetel väärtustel ja voorustel, näib maailm väga hirmuäratav koht (sh teised ja eriti teistsugused inimesed). Selle lõigu võtab kokku allolev polaarsuse praktika kaart.
| + | USALDUS Usalduse, aususe ja tundlikkuse väärtustamine | KONTROLL Kontrolli, julguse ja tugevuse väärtustamine |
| – | KONTROLLIMATUS Hirm olla naiivne, ärakasutatud, nõrk ja petetud | USALDAMATUS Hirm olla kontrollitud ja manipuleeritud tugeva enamuse, eliidi jt poolt |
Polaarsuse praktika: vabadus ja võrdsus, kapitalism ja sotsialism
Sarnast polaarsuse dünaamikat, mis koosneb väärtustest ja hirmudest, näeme ka poliitikas. Tuntuks on saanud fraas: “Kui sina poliitikaga ei tegele, siis tegeleb poliitika sinuga.” Kuna viimasel ajal oleme kogenud suurt poliitilist polariseeritust, hirmutamist ja konspiratiivset mõtlemist, siis tasub uurida ka seda teemat lähemalt. Barry Johnson toob oma raamatus “And: Making a Difference by Leveraging Polarity, Paradox or Dilemma” (2020) ilusa näite kapitalismi ja sotsialismi näiliselt vastandlikust polaarsusest, mida võib vaadata kui lihtsat versiooni ülaltoodud McIntoshi arengupoliitika kaardist. McIntoshi parempoolsed vabadus- ja pärimusväärtused võivad tähistada näiteks kapitalismi ja õiglus- ning hoolivusväärtused sotsialismi. Märkame, et vabadus ja õiglus (või vabadus ja võrdsus), kapitalism ja sotsialism on lähedalt seotud eelpool vaadatud usalduse ja kontrolli polaarsusega.
Johnson näitab miks me inimestena, eriti just kui kasutame JA-mõtlemise asemel ainult VÕI-mõtlemist, kaldume eelistama kas kapitalismi või sotsialismi. Põhjus on sügaval meie enda psüühes ja seotud hirmuga. Kui me eelistame ja väärtustame vabadust ning kapitalismi, siis inimlikult on meil hirm nende kaotuse ees. Teisisõnu me kardame vabaduse ja kapitalismi kaotust, mida seostatakse sotsialismiga. Alloleval polaarsuse kaardil on see märgitud väärtuse ja hirmu diagonaaliga. Selline poliitreaalsuse poolik pilt annab meile must-valge see VÕI teine, kapitalism VÕI sotsialism valiku ning me asetame ekslikult sotsialismi nii head kui vead (nii väärtused kui äärmused) ainult äärmuste alla. Me jääme kapitalismi kinni, hoiame sellest kümne küünega kinni, oleme sellest sõltuvuses ja samal ajal kardame igasugust sotsialismi, meil on sotsialismi vastu allergia.
| + | VÄÄRTUSED: +vabadus +kapitalism | |
| – | HIRMUD: -vabaduse kaotus -(+)sotsialism |
Sellisest jäigast positsioonist on parempoolsed vandenõuteooriad väga lihtsad tekkima (vasakpoolsete kohta). Sellega seoses meenuvad aastataguse Nicaragua reisi viimased päevad, kus enamus reisijaid põgenes koroonahirmus tagasi koju, aga leidus ka tõsimeelseid vandenõuteoreetikuid, kes hoopis põgenesid “sotsialismi” või täpsemalt sotsiaalsete piirangute eest. Ühes hostelis oli kaks ameerika kutti (hõbepaberi-mütse peas ei olnud, aga hipilikkust õhkus neist küll), kes olid just USA-st Nicaraguasse põgenenud, kuna nad tõsimeeli uskusid, et Ameerika Ühendriigid pööravad seoses pandeemiaga sotsialismiks (kommunismiks) ära. Neil oli tõsine ja reaalne allergia igasuguste piirangute vastu, mida valitsus seoses koroonaga oli rakendanud.
See näitab, kui reaalne ja tugev võib olla hirm sotsiaalse kontrolli ja sotsiaalsete reeglite vastu. Kuna USA on üks kõige suurem kapitalismi ja vabadust väärtustav riik maailmas, siis on mõistetav, et sealsed inimesed on “programmeeritud” sedasi mõtlema. Samuti on mõistetav, et Eestis eelistatakse pigem vabadusi kui võrdsusi (kohustusi, kontrolli). Igasugust sotsialismi (isegi demokraatlikku) võrreldakse kohe tuttavliku kommunismiga. Siia sobib hästi näide Kersti Krachtist, kes kasutas ära talle antud vabadusi ja sai kontrolli käigus süüdistuse korruptsioonis. Kuna ta maailmavaade on tugevalt kaldu vabaduse suunas, siis igasugune riigi kontroll näib talle ja EKREle vandenõuna. Võrdluseks Mailis Repsi riigivara ebaõiglane kasutamine (mis on samuti talle antud vabaduste ja õiguste ärakasutamine) — ta võttis poliitvastutuse ja tunnistas oma süüd. Kuna Reps ja Keskerakond on rohkem võrdsuse/sotsialismi poole kaldu ja seda mõõdukalt, siis nad ka väärtustavad erinevalt EKREle vastutuse võtmist, mitte aga süüdistamist ja vandenõuteooriaid.
Liigse kapitalismi pahupool on aga suur ebavõrdsus (nt lõhe rikaste ja vaeste vahel, enamus varast on 1% käes jne), mida ei näe need, kes on pimestatud ainult kapitalismi väärtustest. Küll aga näevad selgelt seda puudust tõsimeelsed sotsialismi austajad. Sarnaselt kapitalismi fännidega, võib liigne kiindumus ehk sõltuvus sotsialismi võrdsusesse viia must-valge piiratud arusaamani, aga seekord on menüüs ainult hea sotsialism VÕI halb kapitalism. Kui kapitalism tähendab ainult ebavõrdsust ja sotsialism ainult võrdsust, siis on inimlik esimest karta ja valida viimane. Jällegi ollakse kinni ehk sõltuvuses enda väärtustes, seekord võrdsuses. Allergia lööb välja ebavõrdsuse ja kapitalismi vastu. Alloleval joonisel näeme väärtuse ja hirmu diagonaali, mis paneb ekslikult kapitalismi head ja vead, väärtused ja hirmud ainult negatiivsete äärmuste alla. Selline jäik positsioon tekitab ilmselgelt vandenõuteooriaid (äärmuslike) vasakpoolsete poliitiliste jõudude hulgas (parempoolsete suunas). Siia alla võiks kuuluda kõiksugu vandenõuteooriate luulud nende 1% rikaste kohta, keda nähakse kui saatanaid.
| + | VÄÄRTUSED: +võrdsus +sotsialism | |
| – | HIRMUD: -ebavõrdsus -(+)kapitalism |
Poliitilise polaarsuse praktika võtab kokku allolev tabel, kuhu on paigutatud vabaduse JA võrdsuse, kapitalismi JA sotsialismi väärtused ning hirmud võttes arvesse terviklikku poliitilist pilti. Näeme, et sotsialism ja kapitalism on mõlemad positiivsed väärtused (märgitud rasvases kirjas), mida ei aeta enam segi näiteks kommunismi ja sotsiaaldarvinismiga, mis viitavad täpsemalt reaalsetele hirmudele vabaduse kaotusest ja ebavõrdsusest. Vabadus JA võrdsus, kapitalism JA sotsialism on purunematud väärtuste polaarsused, nii nagu seda on sisse- JA väljahingamine, tegevus JA puhkus või muutus JA stabiilsus. Viimaseid uurisin põhjalikult “Ühiskonna polariseerituse” loos. Kui me aga langeme VÕI lõksu ja näeme ainult hea või halva valikut, väärtuse ja hirmu diagonaali, ülistame ennast ja demoniseerime teisi, siis on tulemuseks kultuurisõda, revolutsioon või halvemal juhul päris sõda. Ühed sõdivad üllalt VABADUSE eest (vabadusvõitlejad, nt EKRE) ja teised VÕRDSUSE eest (sotsiaalsete õiguste eest võitlejad, nt sõssid). Kõik need on poolikud, äärmuslikud ja energiat raiskavad lahendused (ehkki pikas perspektiivis toimivad).
| + | VÄÄRTUSED: +võrdsus +sotsialism | VÄÄRTUSED: +vabadus +kapitalism |
| – | HIRMUD: -vabaduse kaotus -kommunism | HIRMUD: -ebavõrdsus -sotsiaaldarvinism |
Mind kõnetab pigem integraalfilosoofi ja “Arengupoliitika” (2020) raamatu autori Steve McIntoshi visioon “poliittehnoloogiatest”, mis aitavad meil panna tulevikus väärtuste polaarsused uusi väärtusi genereerima, nii nagu genereerime tänapäeval elektromagneetiliste poolustega elektrit. Kui Michael Faraday leiutas täpselt 200 aastat tagasi elektrimootori (1821), mis kasutas ära teadmist elektriväljast (asub objektiivses reaalsuses või elutahus), siis tulevikus võiksime sarnaselt ära kasutada teadmist väärtusteväljast (tuntud ka kui intersubjektiivsus) ja genereerida teadlikult positiivseid väärtusi (mis eksisteerivad paaridena), et luua paremat ja tervemat ühiskonda. Selle asemel, et kembelda, kas vasak või parem (käsi, jalg, poliitiline jõud, vaade, väärtus) on õige, saaksime panna mõlema (käe, jala, poliitika, väärtuse) jõu tööle. Kahe käega ehitab ja kahe jalaga liigub edasi palju enam kui ühega. Revolutsioonid ja sõjad on kole vaevalised ning energiat raiskavad viisid, kuidas koos ehitada ja edasi liikuda. Tänapäeva öko- ja jätkusuutlikkuse valguses võiksime ehitada ja edasi liikuda nutikamalt — kasutades ära sisemaailma evolutsiooni- või arengutehnoloogiaid (näiteks väärtuste polaarsused).
Kuus mõttemütsi
Nagu näeme, viitab kõik eelnev ikka meie enda suunas. Mida paremini iseennast tunneme ja kontrollime, seda vastupidavamad välistele meie kontrolli alt väljas olevatele maailma tõmbetuultele oleme. Pole halba ilma, on vaid vale riietus. Ilma võib mõista palju laiemalt: sisemaailma ja välismaailma ilm või minu, teiste, kultuuri ja ühiskonna ilm. Katastroofid ja muud suured häirivad sündmused on justkui ühiskonda räsivad “halvad” ilmad. Milliseid riideid aga kanda? Võimegi näiteks algatuseks mõelda Edward de Bono kuuele mütsile, mis võiks aidata meil erinevates ilmastikuoludes end mugavamalt tunda:
- valge müts on seotud erapooletute faktide ja kujunditega;
- punane müts viitab emotsionaalsele arvamusele;
- must müts on ettevaatlik ja tähelepanelik;
- kollane mõttemüts on optimistlik ja hõlmab lootust, positiivset mõtlemist ja positiivset hinnangut;
- roheline mõttemüts sümboliseerib loovust ja uusi ideid ehk on loomingulise mõtlemise jaoks;
- sinine mõttemüts on seotud kontrolliga, mõtlemisprotsessi korraldamisega ja teiste mütside kasutamisega.
Näeme, et see on ilus loovustehnika, mis aitab selgemini märgata ja rakendada meie enda sisemaailma erinevaid osi (ja nendega seotud äärmusi): faktid, emotsioonid, ettevaatlikkus, optimism, loovus ja kontroll. Üks teine loovmeetod, mis aitab meie keerulises maailmas paremini orienteeruda, on Vivian Dittmari sisemine GPS (Inner GPS). Ta tutvustas seda ideed viimasel Euroopa Integraalkonverentsil (2020) ning see valiti üheks parimaks esitluseks. Sarnaselt Bonole toob ta välja meis peidus olevad erinevad võimed, mida saame õppida teadlikult kasutama.
Sisemine GPS
Erinevalt Bono ratsionaalse mõtte ja pea kesksusele peab Dittmari meie juhtivaks osaks südame intelligentsust või südamehäält, mis aitab luua sügavamat tähendust. Viimane on informeeritud intuitsioonist või kõhutundest, mis annab selge tõuke tegutsemiseks; analüüsivast mõistusest, mis uurib ja kalkuleerib; ning loovast inspiratsioonist, mis toob meile uusi taipamisi, uut informatsiooni ja vaimustumist. Kõik neli eelnevat intelligentsi — keha, süda, pea, vaim (body, heart, mind, spirit) — annavad meile kindla eesmärgi, suuna ja plaani, olenemata sellest, mis situatsioonis ennast hetkel leiame.
Sisemaailma GPSi terviklik lähenemine aitab välistada seda, et kasutame ainult kõhutunnet või südamehäält, kust on pärit enamus vandenõuteooriatest, nagu nägime Prooijeni raamatus välja toodud uuringutest. Samuti aitab see üle saada peavoolu modernset ühiskonda iseloomustavast külmast ratsionaalsusest ja liigsest kontrollivast mõttemaailmast, kus puudub sügavam tähendus ja vaimsus. Viimasele probleemile viitas eelnevalt mainitud raadiosaates ka professor Viik, öeldes, et tema üks peamine eesmärk rektorina on tuua haridussüsteemi enam vaimsust, mis lubaks õppejõududel ja õpilastel olla õppimisest vaimustuses.
Terviklik sitkus
Lõpetuseks veel terviklik-integraalne lahendus Robb Smithi poolt, kuidas olla meie ümber toimuvatele muutustele vastupidavam. Ta asetab terviklikku sitkust (integral resilience) toetavad ja kahandavad tegevused nelja elutahku, mis on integraalfilosoofias primaarsed (eksistentsialistlikud) polaarsused (sisaldades väärtusi ja äärmusi): sisemaailm ja välismaailm ning individuaalne ja kollektiivne. Sedasi saame eelnevatele lahendustele lisaks veel suurema pildi, mis lisab individuaalsele sisemaailma (MINA) teadlikkusele veel välise mina teadlikkuse (SEE) ja kollektiivsed elumõõtmed ehk sisemised kultuurid/suhted (MEIE) ja välimised süsteemid/kohad (NEED).
| SISEMINE KOGEMUS (MINA) | VÄLIMINE KÄITUMINE (SEE) | |
| INDIV. | +tänulikkus +arengu-mõtteviis +teadlikkus +kiindumatus -teadlikkuse puudumine -harimatus -stress . | +vähendatud kulutused +oskuste mitmekesisus +käimine +kaasahaarav töö -Facebooki kasutamine -suhkru tarbimine -töö-elu tasakaalu puudumine . |
| KOLLEK. | +petmise ja korruptsiooni karistamine +sotsiaalne usaldus ja ühtekuuluvus +kultuuriline vabadus +sotsiaalne võrdsus -ülitundlikkus -kultuurisõjad -kajakambrid . | +väärtustatud tööd +kõrge säästumäär +täielikud hinnasignaalid +ökosüsteemide mitmekesisus -võlg -bürokraatia -sotsiaaltoetused . |
| SISEMINE KULTUUR (MEIE) | VÄLIMISED SÜSTEEMID (NEED) |
Meie enda sisemaailma tervisele saame kaasa aidata näiteks tänulikkuse (gratitude), arengule suunatud mõtteviisi (growth mindset), teadlikkuse (mindfulness) ja kiindumatusega (non-attachment). Sisemaailma ebastabiilsust suurendavad aga näiteks teadlikkuse puudumine, harimatus ja stress. Sisemaailma mõjutavad positiivselt näiteks järgmised kultuurilised väärtused: petmise ja korruptsiooni tugev karistamine, sotsiaalne usaldus ja ühtekuuluvus, kultuuriline vabadus ja sotsiaalne võrdsus. Kultuuri äärmused, millest püüame eemale hoida ja mis sisemaailma “immuunsüsteemi” nõrgestavad, on näiteks ülitundlikkus, kultuurisõjad (nt poliitsõdalased, sotsiaalse õigluse sõdalased, ususõdalased) ja kajakambrid (infomullid, väärinfo, valeuudised). Nende äärmustega on väga lähedalt seotud ka enamus vandenõuteooriatest, millel pole lootust saada tõestatud vandenõudeks.
Meie enda välimine käitumine, mis aitab sitkusele kaasa, võiks Smithi arvates olla: kulutuste vähendamine, oskuste mitmekesistamine, käimine ja kaasahaarav töö. Välist sitkust kahandavad aga näiteks Facebooki kasutamine, suhkru tarbimine ja töö-elu või töö-puhkuse tasakaalu puudumine. Välised süsteemid, mis meid toetavad, on näiteks hästi väärtustatud tööd, kõrge säästumäär, täielikud hinnasignaalid ja ökosüsteemide mitmekesisus. Vastupidavust vähendavad: võlg, bürokraatia ja sotsiaaltoetustest sõltumine.
Seega näeme, et terviklik sitkus hõlmab endas nii sisemist kogemust ja kultuuriruumi kui ka välimist käitumist ja sellega seotud süsteeme. Näiteks Eestis vaimse tervise edendamise ja ennetamisega tegelev tänuväärne ettevõtmine Peaasi tuli hiljuti välja vaimse tervise vitamiinide ideega, mis on samuti üks terviklik lähenemine vaimsele tervisele. Vitamiinid on uni ja meeldivad emotsioonid (MINA või meele elutahk); toitumine ja füüsiline aktiivsus (SEE või keha elutahk) ja suhted (MEIE ehk kultuuri elutahk).
Kokkuvõte
Nägime, et vandenõud ei ole sisuliselt midagi ebaloomulikku ja halba, nii nagu ei ole seda meie enda ja teiste negatiivsed emotsioonid ning mõtted. Nii nagu me võime kogeda raskel hetkel viha, hirmu, abitust, kadedust, laiskust jne, et situatsiooniga kohaneda, toime tulla, seda muuta ja kontrollida (isegi, kui see ei tarvitse olla kõige parem ja tõhusam lahendus), nii võime kogeda ka must-valgeid vandenõuteooriaid, mis annavad meile kiire ja lihtsa vastuse, kuidas ohtlikus ja keerulises maailmas asjad näiliselt on. Fundamentaalsele kurjusele viitavad vandenõuteooriad on meie enda paranoilise meele ja meie kultuuri kollektiivse luuluteadvuse projitsioon teistele, maailmale ja reaalsusele. Soov kindlalt teada ja situatsiooni kontrollida, selle asemel, et taluda teatud määral teadmatust ja kontrollimatust, mis nõuavad siirast uudishimu ja sügavat usaldust.
Ainuke viis sellistest ebarealistlikest kahtlustustest vabanemiseks on tähelepanu pööramine enda sisse, mitte ainult endast välja — enda psühholoogiliste mehhanismide tundma õppimisele ja laiemalt tervikliku sitkuse treenimisele, mis sisaldab nii sisemist, välimist, individualistlikku kui kollektivistlikku reaalsust. Meis on peidus palju enamat kui ainult intuitiivne kõhutunne: kriitiline mõtlemine, ühendav südamehääl, vaimustusel põhinev loov inspiratsioon, selge tahe ja eemärk jne. Üks konkreetne vaimne harjutus, mis aitab hirmsale “teisele” silma vaadata ja sedasi suuremat selgust ning tasakaalu leida, on polaarsuse praktika. Samuti on abiks kõik teised eelpool mainitud meetodid nagu mõttemütsid, sisemine GPS, tervikliku sitkuse kaardi koostamine ja rakendamine ning Peaasja poolt pakutavad vaimse tervise vitamiinid.
Veendusime, et vandenõuteooriatele on kõige vastuvõtlikumad pre- ja transratsionaalsed maailmavaated, kuna esimesel neist pole kriitiline mõtlemine veel täielikult välja kujunenud (kasutatakse müütilist intuitsiooni ja kõhutunnet, mis on teadusvastane) ja teisel juhul pole tihti arengu käigus kriitilist mõtlemist pluralistlikusse/relativistlikusse mõtlemisse kaasatud (nt naiivne uusvaimsus) või ollakse lihtsalt rangelt modernismivastane (nt pessimistlik progressiivsus). Paradoksaalselt on need kaks maailmavaadet — traditsiooniline ja postmodernne — enam sisemaailmale orienteeritud kui modernne, aga samas kõige haavatavamad sisemiste “viiruste” või kollektiivsete paranoiade vastu nagu seda on vandenõuteooriad.
Prooijen võtab vandenõuteooriate teema kokku järgmiselt: “Vandenõuteooriad ei ole meie kaasaegsele ajastule omased — neid on esinenud kogu inimajaloo vältel. Võimaliku ohu korral on inimesed alati kogenud ebakindlust ja hirmu. Nende vastumeelsete tunnetega toimetulekuks muutuvad inimesed valvsaks võimalike vaenulike rühmade vandenõude suhtes. Selline valvsus pole patoloogiline: see on loomulik kaitsemehhanism, mis hõlmab tavalisi psühholoogilisi protsesse. Vandenõuteooriad on seetõttu tavalised ja jäävad meid saatma ka tulevikus.”
Photo by Content Pixie on Unsplash
