Eelmises postituses tegin algust polariseerituse aktuaalsete näidetega, mis olid seotud abielu ja kliimaga. Selles sissekandes jätkan toitumise ja meditsiini näidetega. Artikli lõpus panen arengu polariseerituse laiemasse konteksti (vaimsuse dialektika näide, inimloomuse püsivuse illusioon) ja võtan kõik eelneva kokku.

Toitumise areng

“Postmodernne toitumine” viitab väga õigustatult paljudele “modernse toitumise” kitsaskohtadele: tekitatud keskkonnakahju, ebaterve tööstus, liialt töödeldud toit ja liigne orienteeritus lihale. Kõik see ja palju muud on modernse toitumise pahupool, mida peaksime vähendama. Postmodernne või roheline toitumine pakub omalt poolt välja lahendused, mis sisaldavad näiteks orienteeritust kohalikule tööstusele, mahetoidule ning dieedile, mis sisaldaks rohkem taimi ja vähem liha.

Siiani on kõik ilus ja kena — modernne toitumine tekitas probleemi, postmodernne näeb seda probleemi ja pakub välja lahendused. Need lahendused tunduvad mõistlikud ja modernsele toitumisele vastuvõetavad (isegi, kui neid on alguses raske täide viia), kuna sisaldavad modernse toitumise saavutusi ja põhiväärtusi: globaalne toidutööstus, töödeldud toit ja traditsiooniline omnivoori liha- ja taimetoit. Sedasi on meil suur lootus valutuks toitumise arenguks.

Polariseerumine ehk lõhestumine ja vastandumine nende kahe toitumise kultuuri või maailmavaate vahel tekib aga hetkest, kui uuendusmeelne postmodernne toitumine ei sisalda modernse toitumise põhiväärtusi, vaid hoopis välistab need: ainult kohalik tööstus, tööstus- ja töötlusvastasus, lihavastasus jne. Selliste ebarealistlike või isegi utoopiliste muutustega ei tule aga modernistid kaasa ning hakkavad hoopis postmodernse toitumisliikumise vastu sõdima või seda ignoreerima. Ja väga õigustatult, kuna äärmuslik roheline maailmavaade ehk marurohelisus tahab muuta asju, mida ei pea muutma.

Koos edasiminekuks ei pea globaaltööstuselt minema üle kohalikule, vaid progress peab sisaldama mõlemaid. Arenguks ei pea toidu töötlemisest vabanema, vaid muutma see tervislikumaks, töödelda vähem. Samamoodi ei ole tarvis loobuda loomsest toidust, sh lihast, vaid leida viisid, kuidas seda tervislikumalt ja keskkonda säästvamalt tarbida. Vastasus ei vii meid kõiki koos edasi, vaid hoopis pidurdab toitumise arengut ning võib lõpuks põhjustada taandarengut. Mida äärmuslikumad ja ebarealistlikumad on progressiivid, seda fanaatilisemad ning destruktiivsemad on vastukaaluks konservatiivid ja liberaalid. Loodetavasti nad ei ole seda, aga tõenäosus on kindlasti suurem.

Viimase näitena äärmusliku toitumise propagandast meenub Netflixi dokfilm “The Game Changers“. Selle ühiskonda lõhestava ja inimesi eksitava filmi sõnum on väga lihtne ja must-valge: taimne toitumine on hea, igasugune loomne toitumine on halb. Filmis räägivad kuulsad inimesed, mitmed teadlased ja tuuakse palju “teaduslikke fakte”. Enamus sellest on narratiividel või anekdootidel põhinev lihtsakoeline jutt, nagu paljudes eelnevates toitumisega seotud konspiratiivsetes dokfilmides (a la “Cowspiracy” ehk “Lehmaspiratsioon”).

Kui mõnda teemasse süveneda, siis näeme, et faktid põhinevad väikestel uuringutel ja on spetsiaalselt välja valitud (cherry picking facts). Selle dokfilmi eesmärk ei ole erapooletult vaadelda ja võrrelda erinevaid toitumise tüüpe ja nendega seotud teaduslikke fakte/uuringuid (mida ma olen käsitlenud pikemalt “Terviklikult tervislik toitumine” loos), vaid hoopis toetada äärmusliku veganismi ideoloogiat. Märkimist väärib ka see, et selles dokfilmis välditakse sõna veganism, kuna kahjuks seostatakse seda iseenesest väga üllast toitumise tüüpi üha enam problemaatilise ekstremismiga ehk veganäärmuslusega.

Kui guugeldada “the game changers debunked“, siis leiab palju asjalikke artikleid, mis kasutavad narratiivse mõtlemise asemel ka kriitilist ja isegi polaarset mõtlemist. Näiteks Men’s Health artikkel võtab konstruktiivse kriitika kokku järgmiste polaarsete sõnadega: “Stop thinking of diet as either/or“. Teisisõnu, lõpetage toitumisest mõtlemine, kasutades lõhestavat VÕI/KAS loogikat. Kasutage selle asemel lõimumist toetavat JA/MÕLEMAD-mõtlemist (“This is a choice of inclusion, rather than exclusion“). St. Pierre võtab selle dokfilmi kokku viidates valele dihhotoomiale (teisisõnu valele polaarsusele ehk polariseeritusele):

“Lõppkokkuvõttes pole see paha, et inimesed söövad rohkem taimi. See on üldiselt suurepärane asi. Kuid seda ei pea tegema, öeldes inimestele ekslikult, et liha tapab neid ja nad peavad minema üle taimsele toitumisele. See on vale dihhotoomia.”

Kui jätta kõrvale mõned sellised äärmuslikud näited toitumise arengust, siis üldiselt võib Eestis märgata vägagi tasakaalustatud ja mõõdukat teadlikuse kasvu mahetoitumisest ning liha ja taimede vahekorrast toidulaual. Meenub näiteks Taimse Teisipäeva idee, mis võiks aidata meil üle saada hirmust taimede vastu. Samuti ETV “Wend Weis”, mis tutvustab maheliha ja seda, kust liha pärit on. Modernses ühiskonnas oleme unustanud toidutööstuse köögipoole ning peame sellele enam tähelepanu pöörama. Lapsed, kes on üles kasvanud linnas, ei teagi, kust liha, munad ja vorstid tulevad. See tuleb eriti ägedalt välja, kui Vend viib sarja esimeses osas lapsed maale. Ime pole, et inimestel tekib ühtäkki karnofoobia. Kõik, millega me ei ole tuttavad, on hirmutav.

Kokkuvõtlikult näeb polariseeritus toitumises välja järgmiselt:

• ainult taimne toit (taimetoidu- või veganfundamentalism ja fanatism) või ainult loomne toit (omnivoorne või karnivoorne fundamentalism ja fanatism);
• loomse toidu ja lihavastasus/hirm (karnofoobia) või taimse toidu vastasus/hirm (botanofoobia).

Näeme, et lihavastasus või taimevastasus on paraku sama eksitav ja lõhestav kui kõik teised must-valged vastandumised. Sama äärmuslik idee kui näiteks ainult puhkamine (tegevuse vastasus), lapik maakera (teaduse vastasus), ainult samasooliste vaheline abielu (mehe-naise abielu vastasus), ainult mehe ja naise vaheline abielu (samasooliste abielu vastasus) või vaktsiinivastasus. Mis viibki meid viimase näite juurde, milleks on meditsiini areng.

Meditsiini areng

Käesolevas hetkes on meie ühiskonnas üldistatult käsil üleminek n-ö modernselt meditsiinilt postmodernsele meditsiinile. Kus on areng, seal on ka probleeme ja arusaamatust. Modernse meditsiini väärtused on: globaalne meditsiin, efektiivsed tabletid ja vaktsiinid, kõrgetasemeline sümptomite ravi, mis põhineb n-ö traditsioonilisel meditsiinil, kus keskendutakse haiguse tagajärgedele (mitte ennetamisele).

Sellised meditsiini saavutused on toonud (ja toovad siiani) meile palju kasu, aga on loomulikult tekitanud ka uued probleemid: orienteeritus rahale ja kasumile, liigne sõltuvus ravimitest, ravimite kõrvalmõjud ja peamiselt sümptomite ravi. Postmodernne meditsiin pakub nende probleemide lahendamiseks välja järgmist: eneseabi ja -ravi (sh psühholoogia ja spirituaalsus, mis toetavad vaimset tervist), kohalikud loodusravimid ning ennetusravi, mis käib laiema personaalmeditsiini termini sisse.

Lahendusest saab aga uus probleem, kui ei võeta arvesse modernse meditsiini häid külgi ja nähakse ainult halbu. Tulemuseks on vaktsiini- ja tabletivastasus, globaalse meditsiini vastasus, ainult ennetus/loodusravi ja eneseabi/ravi, kuni haiguste ja viiruste olemasolu eitamiseni välja. Kui omavahel saavad kokku veel naiivne eneseabispirituaalsus ja küüniliselt kõiketeadev konspiratsioon, siis on tulemuseks paranoline konspirituaalsus. Sellest nähtusest tegi hiljuti hea ülevaate ka The Daily Evolver.

Tulemuseks on inimeste ja ühiskonna vahelised pinged, paigalseis või koguni taandareng. Viimasega meenuvad uudised erinevatest lastehaigustest, mis on hakanud tagasi tulema, kuna paljud ei pea õigeks oma lapsi enam vaktsineerida. Mis saab koroonavaktsiinist, seda näitab tulevik. Koroonaga seoses levivad samuti igasugused äärmuslikud vandenõuteooriad. Kevadest meenub vaktsiinivastaste dokfilm “Plandemic”, mille kohta leiab loomulikult palju asjalikku ja õigustatud kriitikat. Isegi Euroopa Komisjoni lehel on väga põhjalik väärinfo vastu võitlemise lehekülg, sh kuidas ära tunda vandenõuteooriaid.

Vandenõuteooriad sisaldavad enamasti teatud tüüpi lihtsaid loogika vigu, näiteks luuakse põhjuse ja tagajärje seoseid, mida lähemalt ja kriitilisemalt vaadates tegelikult ei leidu. Artiklis “Vandenõuteooriate anatoomia ehk miks vandenõuteooriad tekivad?” tsiteeritakse psühholoogiarektorit Avo-Rein Terepingi: “Inimesed kasutavad nähtuste või probleemide mõtestamiseks piltlikult öeldes teabetöötluse otseteid ehk heuristikuid. Tereping tõi paljude heuristikute seast välja neli: ankurdamine, esinduslikkus, tuttavlikkus ja ebareaalne optimism.” Huvi korral loe ülaltoodud artiklist, mida need täpsemalt tähendavad. Polaarsuse perspektiivist vaadatuna võiks aga eraldi välja tuua optimismi ja realismi äärmused, mis võivad viia vandenõuteooriate loomiseni või uskumiseni.

+	Loov mõtlemine Usaldamine Usk ja lootus Tean, et ei tea kõike	Kriitiline mõtlemine Kontrollimine Nutikus ja tarkus Tean, et tean midagi
	OPTIMISM	REALISM
–	Lihtsameelsus Naiivsus Harimatus Ei tea mitte midagi	Kahtlustamine Küünilisus Pessimism Tean juba kõike

Nagu näeme on optimismi väärtused: loov mõtlemine, usaldus, usk, lootus ja suhtumine, et ma tean, et ma ei tea veel kõike. Optimismi puudumine toob aga esile selle negatiivsed vastandid (ehk realismi pooluse äärmused): kahtlustamise, küünilisuse, pessimismi või koguni paranoia ja suhtumise, et ma juba tean, kuidas kõik on. Kahe jalaga maas oleva realismitaju voorused on: kriitiline mõtlemine, kontrollimine (mitte trollimine), nutikus, tarkus ja mõistmine, et ma juba tean midagi (teadmiste väärtustamine).

Realismi puudumine toob aga esile selle negatiivsed vastandid (ehk optimismi pooluse äärmused): lihtsameelsuse, naiivsuse, rumaluse ja suhtumise, et ma ei tea üldse mitte midagi. Selline polaarne kaart aitab meil olla teadlik optimismi ja realismi voorustest kui ka äärmustes ning loodetavasti hõlbustab näha elu oma kõigis värvides. Polaarne mõtlemine sisaldab endas nii loovat kui kriitilist mõtlemist, mis aitab maailmast luua terviklikumaid lugusid (kasutades narratiivse mõtlemise võimet).

Nagu eelnevast selgus, on meditsiini arenguks vaja kaasata nii modernse kui postmodernse meditsiini poolt välja pakutud mõõdukad lahendused ning seljataha jätta nende mõlema äärmused. Kokkuvõtvalt, eelnevaid polaarsusi ja nendevahelisi polariseeritusi omavahel võrreldes saame järgneva ülevaatliku nimekirja:

• ainult eneseabi, psühholoogia, spirituaalsus ja loodusravimid (idealism, konspirituaalsus, šarlatanlus) või ainult tabletid ja vaktsiinid (materialism, stsientism ehk teadusfundamentalism või -fanatism);
• ainult taimne toit (taimetoitumise või veganfundamentalism ja fanatism) või ainult loomne toit (omnivoorne või karnivoorne fundamentalism ja fanatism);
• kliimapoliitika, mis sisaldab ainult majanduse ja teaduse arengut (materialism, tarbimiskultuur) või keskendub ainult keskkonnale (sõssid, marurohelisus);
• abielu ainult mehe ning naise vahel (religoosne fundamentalism, marurahvuslus) või ainult samasooliste vahel (ei ole teemaks);
• ainult puhkamine (laiskus) või tegevus (töönarkomaania);
• ainult sissehingamine või väljahingamine (lämbumine).

Pöörates eelnevad näited tagurpidi, on tulemuseks:

• tableti- ja vaktsiinivastasus/hirm (farmakofoobia, vaksiinofoobia) või eneseabi, psühholoogia, spirituaalsuse ja loodusravimite vastasus/hirm (teaduslik materialism, reduktsionism, ateistlik fundamentalism);
• loomse toidu ja lihavastasus/hirm (karnofoobia) või taimse toidu vastasus/hirm (ei ole teemaks);
• majanduse ja teaduse vastasus/hirm (sõssid, anarhism, lapik maakera) või keskkonnakaitse vastasus/hirm (materialism);
• samasooliste abielu vastasus/hirm (homofoobia) või mehe ja naise vahelise abielu vastasus/hirm;
• puhkamise või tegevuse vastasus/hirm;
• sisse- või väljahingamise vastasus/hirm.

Arengu polariseerituse laiem kontekst

Veel enne kokkuvõtet paneme lühidalt ühiskonna arengu suuremasse tasustsüsteemi. Eelnevad aktuaalsed polariseerituse näited sisaldasid endas kolme maailmavaadet, mis hetkel ühiskonnas omavahel sõdivad: traditsiooniline, modernne ja postmodernne. Kuidas need kolm on kõik omavahel seotud — nii väärtuste, kui äärmuste kaudu –, aitab mõista järgmine vaimsuse dialektika lihtsustatud näide.

Vaimsuse dialektika

Maagiline usk ehk muinas- või rahvauskumus sisaldas endas näiteks loomade ja isegi inimeste ohverdamist (“ebausk”). Sellele probleemile leidis sümboolse ohverdamise näol lahenduse müütiline usk ehk religioon, mis aga sisaldas endas omakorda inkvisitsiooni (“õigeusk”, religioosne fundamentalism).

Selle probleemi lahendas mõistusel põhinev modernism — visates vaimuteemad kõrvale ning keskendudes rohkem silmaga nähtavale, käega katsutavale objektiivsele maailmale. Usk taevasse hakkas üha enam asenduma usuga maisesse, mida võib seostada meelelahutuse, vaimuvaesuse ja vaimuhaigustega ehk suurenesid psühholoogilised probleemid (“teadususk”, “mõistuse usk”, ateistlik fundamentalism).

Viimasele leidis psühholoogia, spirituaalsuse ja tundlikkuse näol lahenduse relativistlik postmodernism, mis tekitab omakorda vastukultuuri näol hetkel ühiskonnas suurt lõhestumist ( “vastasusK”, “pseudousk”, modernismi- ja teadusvastasus, konspirituaalsus, nihilism, marurohelisus, ülitundlikkus, äärmuslik relativism).

Omaette teema on veel see, miks vaimsus ja psühholoogia (intrasubjektivism) on postmodernsest kultuurist ning humanitaarteadustest (intersubjektivismist) eemale tõrjutud. Täpsemalt võib lugeda Ken Wilberi “Integral Spirituality” raamatu “The myth of the given lives on…“ peatükist.

+	Maagia Maausk	Müüt Taevausk	Ratsionaalsus Objektiivsus Inimusk	Relatiivsus Subjektiivsus Ökousk
	Muinasusk	Religioon	Teadus	Vaimsus Kultuur Öko
–	Ebausk Ohverdamine	Õigeusk Inkvisatsioon	Teadususk Vaimuhaigus Vaimuvaesus	VastasusK Pseudousk Ülitundlikkus

---

Ülalolevas tabelis kokkuvõetud vaimsuse dialektika lihtsustatud näide illustreerib ilmekalt polariseerituse laiemat konteksti — aastatuhandete jooksul on iga uus maailmavaade lahendanud eelmise maailmavaate probleemi, aga samas tekitanud ise uue probleemi (mida ise ei nähta, rääkimata selle lahendamisest). Selline suur perspektiiv aitab mõista, kuidas eelpool toodud aktuaalsete näidete polaarsused ja polariseeritused on omavahel kõik seotud pikaks erinevate maailmavaadete ahelaks. Iga maailmavaade sõltub teistest — kõik on kokku üks nähtus, üks kasvav ja arenev maailmavaate protsess. Maailmavaade ei ole ajas püsiv vaid muutuv.

Jõuludega seoses võib veel mõtiskleda, et kui Jeesus (või mistahes endale sobiv pühamees või -naine) on maausku, on ta ravitseja/šamaan; kui on taevausku (mida ta algselt oli), on ta lunastaja; kui on inimusku, on ta humanist; kui on ökousku, on ta hipi/hipster/roheline guru. Tuleb välja, et ka Jeesus areneb, rääkimata religioonist, vaimsusest, teoloogiast jt.

Inimloomuse püsivuse illusioon

Carter Phipps toob oma 2012 aasta raamatus “Evolutionaries” näite kuulsast saksa filosoofist G. W. F. Hegelist. Ta oli üks esimesi inimesi, kes hakkas läbi nägema (ja pani nähtu ka 1807 kirja) n-ö staatilise maailma illusioonist. Phipps nimetab seda nähtust “spell of solidity“, mida võiks eesti keelde tõlkida kui “tahkiseloits”. Me oleme justkui loitsu all, mis paneb meid (sise- ja/või välis)maailma nägema tahkena ja muutumatuna. Arvame ekslikult, et midagi ei arene.

Me tajume vaid evolutsiooni hetkeseisu, aga ei näe tervikut, tervet arenguprotsessi. Sealt on ka pärit loomismüüdid, kus me arvasime, et jumal lõi maailma ja nii ongi, aamen! Kõik käib ainult ringiratast nagu hingamine, ööpäev või aastaajad. Arengust ja progressist ei teadnud me veel kõigest 200 aastat tagasi midagi, v.a mõned tarkuse armastajad ehk filosoofid.

Hegeli vaimu fenomenoloogia või teooria jõudis laiema publiku ette Darwini evolutsiooniteooria kaudu (1859). Esimest korda hakkasid meie esivanemad mõtteid mõlgutama sellest, et loodus ja nähtav maailm areneb. Tänapäeval võtame modernses ühiskonnas objektiivse reaalsuse arengut kui iseenesestmõistetavat fakti. Samas aga ei ole see alati nii olnud. Nüüd oleme jõudnud sellisesse põnevasse arenguhetke, kus hakkame vaikselt nägema ka subjektiivse sisemaailma arengut. Taipame, et evolutsioon ei toimeta ainult silmaga nähtavas maailmas, vaid ka vaimusilmas endas — meie väärtustes, maailmavaates ja kultuuris.

Praegu oleme oma arengus nii kaugel, et hakkame vaikselt nägema erinevaid maailmavaateid. Ma ütleks isegi, et tänu suurele vastandumisele ja polariseeritusele tekib meil vajadus või võimalus maailmavaateid eristada. Lisaks tekib vajadus vahet teha maailmavaate väärtustel ja äärmustel, mida ma olen varem nimetanud ka väärtusteks ja vaadeteks. Täpselt sellist eksplitsiitset eristust kuulsin hiljuti enda suureks üllatuseks Eesti 200-ga värskelt liitunud Luukas Kristjan Ilvese suust. Ta kasutas termineid väärtused ja maailmavaated. Sellist suuremat ja tervikumat pilti peegeldab ka Eesti 200 uus programm, mis annab lootust poliitika arenguks.

• 

Integraalne filosoof ja raamatu “Developmental Politics” autor Steve McIntosh jagab näiteks maailmavaate põhiväärtusteks ja huvideks. Thinking Ahead podcastis ütleb ta, et maailmavaade on väärtuste süsteem ja kultuur on maailmavaadete ökosüsteem (vt ülalpool olevat joonist). Just vaated või huvid on need, mis annavad meie väärtuste elluviimiseks kas mõõdukama või äärmuslikuma tooni. Hetkel on ühiskonnas veel väga tugevalt õhus (põhi)väärtuste ja (maailma)vaadete segadus või pimedus, millele viitab oma Sirpi artiklis “Protest poliitika vastu” Janar Mihkelsaar:

“Esimene, liberaal, teeb asjad asjatundlikult keeruliseks – teine, populist, lihtsustab mängleva kergusega keerulised küsimused; esimene poeb peitu teadjameeste autoriteedi selja taha – teine mõjub ignorandi ja lihtlabase matsina; esimene kaitseb innuga liberaalseid õigusi ja vabadusi – teine igatseb taga müütilist suveräänsust; esimene valutab südant Eesti rahvusvahelise maine pärast – teine ütleb lahti pealesurutud poliitkorrektsusest; esimene tembeldatakse juurteta globalistiks – teine kuulutatakse ohtlikuks natsionalistiks; esimene järgib ja kaitseb pedantselt ettekirjutatud reegleid – teine lükkab reeglid väljakutsuvalt kõrvale. (Ehk peegeldavad niiviisi mõistetud vastandid dialektiliselt teineteisele oma tõde.)”

Näeme, et liberaalid näitavad näpuga konservatiivide äärmuslikele vaadetele ja konservatiivid liberaalide äärmuslikele vaadetele. Ja mõlemal on õigus, aga ainult osaliselt. Unustatakse ära väärtused, mis on n-ö ühised ehk täpsemalt teineteisest sõltuvad, millele viitab ka väga õigesti Ilves ja Mihkelsaar (dialektiliselt vastanduvad tõed). Sellisele kultuurisõjale lisab auru veel juurde progressiivse postmodernse maailmapildi mittenägemine. See ei luba viimast selgelt eristada modernsest, rääkimata nende mõlema äärmuslike vaadete eristamisest.

Kõigele eelnevale lisaks ei ole me ühiskonnana veel teadlikud sisemaailma arengust. Me elame inimloomuse püsivuse illusioonis. Evolutsionäärina märkan tihti seda, kuidas keegi kommenteerib kuskil jälle aastasadade või isegi -tuhandete tagust aega: “Näed, mitte midagi ei ole muutunud, me oleme ikka samasugused.” Rääkimata siis tänapäeva erinevate maailmavaadete nägemisest läbi arenguperspektiivi.

Eks teatud mõttes olemegi samasugused, aga palju on ka muutunud. Uus toetub vanale. Hegel nimetas sellist evolutsiooniprotsessi saksakeelse sõnaga “aufheben“, mis tähendab nii tühistamist, hoidmist kui ülestõstmist. Wilber on nimetanud seda “transcend and include” ehk “ületama ja kaasama”. Näiteks, kui me ennast milleski ületame (tõuseme tavapärasest kõrgemale, tõstame ennast üles, nt järgmise maailmvaate arenguastmele), siis me toetume olemasolevale (hoiame või kaasame eelnevat, nt olemasoleva maailmavaate põhiväärtusi) ja samal ajal laseme minna sellel (tühistame selle), mis meid enam ei teeni, mis ei ole vajalik (eelmise maailmavaate vaated ja huvid).

Eriti keeruline tundub olevat evolutsioonilist muutust tajuda ja mõista lähiajaloo kontekstis. Samas kipub selline arusaam ulatuma ka kaugemale, näiteks kasvõi kiviaega. Seepärast nimetab Hollandi Leideni ülikooli filosoofia õppejõud Jan Sleutels inimloomuse püsivuse illusiooni tabavalt Flinstoneside eksiarvamuseks (Flintstones fallacy). Selles tuntud multikas elavad inimesed kiviajas, kannavad loomanahku ja vööl nuiasid, aga räägivad ja tajuvad maailma nii nagu meie praegu. Me projitseerime oma modernse maailmavaate kiviaja inimestele.

Olles aga teadlik sisemaailma ehk kultuuri ja psühholoogia arengust, võime väita, et kiviajainimestel oli arhailine maailmatunnetus (sarnane tänapäeva lapse esimeste eluaastatega). Inimloomuse püsivuse illusiooniga on seotud ka romantism, mis idealiseerib mõnda minevikku jäänud ajastut või üldisemalt loodust. Esmalt tekkis see vastukaaluks Valgustusajastu realismile ja ratsionalismile — igatseti tagasi vana head klassikalist ajastut –, aga tänapäeval minnakse ka veel kaugemale ajas tagasi.

Arengu polariseerituse laiema konteksti lõpetuseks lisan siia ülevaatliku tabeli, mis sisaldab tänapäeva kolme peamise maailmavaate positiivseid väärtusi ja nendega kaasaskäivaid võimalikke negatiivseid äärmusi.

+	rahvuslus religioon müüt traditsioonid narratiivne mõtlemine kollektivism	globalism humanism ratsionaalsus ateism kriitiline mõtlemine individualism	keskkonnakaitse mitmekultuurilisus sotsiaalsed õigused relatiivsus spirituaalsus loovmõtlemine kollektivism
	KONSERVATISM TRADITSIONALISM	LIBERALISM MODERNISM	PROGRESSIVISM POSTMODERNISM
–	marurahvuslus religioosne fundamentalism tagurlus rassism seksism sksenofoobia homofoobia vehmandus populism bürokraatia	ateistlik fundamentalism stsientism reduktsionism keskkonnakahju liigne materialism religioonivastasus sotsiaaldarvinism vabaturu fundamentalism dialektiline materialism	antimodernism marurohelisus rohepesu utoopiline idealism düstoopiline pessimism pseudoteadus sõssid toitumise fundamentalism konspirituaalsus ülitundlikkus hüperpolariseeritus

Kokkuvõte

Kokkuvõtvalt võime öelda, et arenguprobleemid ja polariseeritused väljenduvad üldiselt teatud tüüpi rõhuvas fundamentalismis (radikaalne vastasus nendele halbadele inimestele, keda võidakse näha patustena, kaotajatena, rõhuva enamusena või kellegi muuna) või ülistavas fanaatilisuses (ainult meie välja valitud inimesed: päästetud, pühakud, võitjad, rõhutav vähemus jt).

Näeme erinevaid “meie või nemad”, “hea ja halb”, “must ja valge” hoiakuid. Tihti väljenduvad need küünilistes vandenõuteooriates või naiivsetes uskumustes (düstoopilises pessimismis või utoopilises idealismis), mis aitavad keerulisi maailmaprotsesse lihtsamini seletada. Samuti tekitavad komplekssus ja teadmatus hirmu (foobiaid, “allergiaid”, eelarvamusi), mille teine pool on liigne mugavustsoon (fiiliad, “sõltuvused”, harjumused). Kõiki neid äärmusi tuleks ette kujutada mingil vaadete/huvide tugevuse skaalal (mitte must-valgena).

Traditsionalismi polariseeritus

Ühiskonna polariseerituse suurt pilti vaadates joonistub väga selgelt välja äärmuste areng. Näeme, et fundamentalism ja fanaatilisus ei ole tänapäeval seotud ainult religiooniga, kust ta algselt oma tähenduse sai. Tõnu Õnnepalu on kirjutanud vundamentalismi (tema poolt välja pakutud kirjapilt) tekkest ülevaatliku essee, kus ta kirjutab näiteks järgmist:

“Vundamentalism sündis ja sai nime XIX sajandi lõpu Põhja-Ameerika kirderanniku presbüterlikus kirikus ja sündis ta selgelt vastandusena, tegelikult vastandusena isegi Euroopale üldse, aga eelkõige Saksa XIX sajandi Aufkärung’ile, rääkimata prantsuse XVIII sajandi Lumières’ist. Vundamentalism üldises mõttes ongi reaktsioon Valgustusele. Kitsamas ja kõige algmises mõttes tähendab ta Piibli “sõnasõnalist” tõlgendamist vastandina XIX sajandil just Saksa protestantlikus kirikus omaks võetud (ja XX sajandil ka katoliiklikku teoloogiasse levinud) ajaloolis-kriitilisele meetodile, kus Piibli tekste uuritakse nende kujunemises, ajaloolises ja kirjanduslikus kontekstis.”

Meie näidetes kuulubki sellise algse fundamentalismi alla abieluga seotud traditsioonilise abielu vastandumine liberaalsele. See on konservatiivsete polariseeritus stabiilsuse suunas. Samas nägime vaimsuse dialektika näites, et traditsionalistid olid kunagi progressiivsed ja sõdisid muutuse eest. Tõid barbaarsesse muinasaega religiooni näol suurema korra, aga samas tekitasid nõiajahi näol uue probleemi. See oli polariseeritus muutuse suunas.

Tänapäeval aitab modernism traditsionalismi äärmusi kontrolli all hoida ja laseb selle väärtustel õitseda. Näiteks meenub üks Pealtnägija lugu endisest alkohoolikust, kes leidis enda jaoks jumala ning sai tänu sellele sõltuvusest jagu. Nüüd ta aitab omakorda teisi. See on ilus näide religiooni ja usu kasulikkusest. Väest luua inimestesse ja ühiskonda laiemalt suuremat korda, aidata taltsutada meie sisemisi deemoneid.

Modernismi polariseeritus

Sarnaseid stabiilsuse ja muutuse suunas polariseeritusi või fundamentalisme näeme tänapäeval ka liberaalses modernismis. Näiteks võivad modernistid olla liiga jäigalt meelestatud religiooni suhtes, mis väljendub religioonivastasuses. See on üks äärmus, mille tugevas haardes olen ka ise olnud ja millega on intiimselt tuttavad ilmselt suurem osa tänapäeva inimestest, kes on üles kasvanud tõsimeelsete ateistidena.

Zen-õpetaja Doshin Roshi küsib näiteks oma õpilastelt integraalse koani: “What color is your amber? (Mis värvi on su kollane?)” Ta viitab sellele, et tänapäeval võime me üles kasvada (s.o lihtsatel reeglitel, usul põhinev koolieelne ja algkooli aeg, müütiline ehk kollane teadvus) kas religioosses traditsioonis (kollane), sekulaarses modernismis (oranž) või egalitaarses postmodernismis (roheline). Lapsena on need kõik meie jaoks võrdsed väärtuste ja vaadete süsteemid, mida lihtsalt uskuda (kuna täiskasvanud meie ümber “usuvad”). Vanemaks saades (õppides ja arenedes) võime aga nendest ideoloogiatest või maailmavaadetest tasapisi välja kasvada, näha nende väärtusi ja puudusi (liikuda kollasest õigeusust oranži teadususku, oranžist teadususust rohelisse ökousku, rohelisest ökousust türkiisi evolutsiooniusku jne).

Kui tagasi mõelda, siis tundub, et religioonivastasusest aitasid mul tasapisi välja kasvada kokkupuuted erinevate kunstidega (muusika, teater, filmid, raamatud) ja reisid erinevatesse kultuuridesse/religioonidesse. Mõned filosoofi-a ja psühholoogiaraamatud olid kindlasti suureks abiks ning lõpuks ka suuresti vastuolulised, aga omal kohal olevad uue vaimsuse teemalised teosed (meenuvad “The Celestine Prophecy”, “Way of the Peaceful Warrior” ja “The Alchemist”). I-le pani täpi reis Taisse ja seal kogetud budistlik meditatsioonilaager. Seal sain ma esimese selge ja unustamatu isikliku tõestuse rikkaliku sisemaailma olemasolust.

Teisisõnu sisenesin ma progressiivse postmodernismi territooriumile, mis on n-ö vastumürgiks modernismi äärmustele — nii religioonivastasusele (polariseeritus muutuse suunas) kui ka üldisemalt sise- või subjektiivse maailma vastasusele, mis sisaldab vaimsuse, psühholoogia ja laiemalt humanitaarteaduste ebaoluliseks pidamist (polariseeritus stabiilsuse suunas, mis püüab säilitada välisele maailmale orienteeritud materialistlikku vaadet). Budism on eriline selle poolest, et tegu on ratsionaalse teadusliku lähenemisega vaimsusele. Seepärast vaadataksegi seda tihti enam kui psühholoogilist süsteemi kui religiooni. Jaan Kaplinski kirjutab arvamusloos “Roheline Buddha“:

“Omas ajas oli buddhism väga ratsionaalne õpetus. Pole päris juhus, et sõna “buddha” tähendab valgustatut. Buddhism on siis valgustusõpetus, valgustus analoogselt sellele mõttesuunale, mis sündis XVIII sajandil Euroopas. Võiksime öelda, et buddhism on VII sajandi India valgustus. Paralleele on mitmeid. Buddhism on olnud kriitiline vedade – hindude pühakirja – suhtes, ega tunnistanud selle ülimat autoriteeti. Tema autoriteet oli vahetu kogemus ja ratsionaalne argumentatsioon.”

Õppisin, et religioon ja vaimsus on palju keerukamad ning põnevamad teemad kui modernism seda lihtsustatult ning must-valgelt näeb. Vaimsed teemad ei pea tähendama ainult ajas tagasiminekut (arhailine muinasusk või konservatiivne religioon), vaid sisaldavad ka edasiminekut, progressi (liberaalne, progressiivne ja post-progressiivne vaimsus, teoloogia või religioon). Tuleb välja, et vaimsus areneb, sh religioon. Näiteks kirjutab Jaan Lahe Eesti Päevalehes seoses abieluteemaga humanistliku (liberaalse) ja traditsioonilise kristluse erinevustest ning vastasseisust, mis on selge märk kristluse arengust meie enda ajal. Veel progressiivsemat kristliku vaadet toetab aga vaimulik Annika Laats (avalikult samasooliste õigusi toetades), keda mõistagi süüdistavad konservatiivsed kristlased kiriku õpetuse avalikus õõnestamises. Seega näeme kultuurisõda ka kirikus endas.

Postmodernismi polariseeritus

Kuna progressiivne maailmavaade on võrdlemisi uus, kõigest 50 aastat vana, siis näeme siin ka palju uusi äärmusi. Väga lihtne on omadega rappa joosta, kui jätta seljataha aastatuhandeid testitud traditsioonid või aastasadu kasvanud modernne maailmavaade. Peavoolukultuurist edasi ootab meid polariseerituse metsik lääs. Kui religiooni- ja teadusfundamentalism on paljudele tuttav ning lihtsamini äratuntav (ja kergemini välditav), siis progressiivsed äärmused on meie kõigi jaoks midagi uut (ja seetõttu raskemini välditavad). Samas pakub uus palju avastamisrõõmu!

Võib-olla üks lihtsamaid ja levinumaid on tarbimisvastasus, mis tekib reaktsioonina modernse tarbimiskultuuri vastu. Selle asemel, et tarbimist vähendada ja seda teha mõõdukamalt/teadlikumalt, võib tekkida soov kogu tarbimissüsteemi või halva kapitalismi vastu võidelda, sõdida ja protesteerida. Näiteks jõulude ajal ei tehta enam kingitusi või ei tähistata neid pühi üldse. Parem on sootuks metsa ära kolida. See on täitsa reaalne äärmus, mida olen ka ise teatud määral läbi elanud.

Progressiivsed äärmused võivad välja lüüa aga väga ootamatutes valdkondades. Näiteks toitumises. Umbes kümme aastat tagasi kogesin esimest korda veganfundamentalismi. Mitte ise vegan olles, aga värskele veganile väga lähedal olles. Raske ja lõhestav kogemus, millest on aga olnud õnneks väga palju õppida. Tol ajal ei osanud ma seda nähtust veel sõnastada või seletada (ei teadnud maailmavaadetest, rääkimata nende äärmustest või arengust midagi), mis tegi sellega toimetamise keerukaks. Alles 6 aastat hiljem, kui olin juba mõned aastad tutvust teinud postprogressiivse (integraalse, evolutsioonilise) maailmavaatega, suutsin panna kogetu suuremasse konteksti ja hakata nägema üldisemalt nii traditsioonilise kui progressiivse toitumisega seotud äärmusi.

Integraalsel maailmavaatel on aga loomulikult jällegi omad äärmused ja varjud, millest üks on näiteks vastasus või “allergia” rohelise postmodernismi suunas (mida on kindlasti näha ja tunda ka siin Aktuaalse Evolutsiooni lehel). Kui varem tundsin vastumeelsust, ärritust ja kannatamatus modernismi või traditsionalismi äärmuste vastu (olles vastavalt progressiivselt roheline või liberaalselt oranž), siis nüüd märkan seda seoses rohelise postmodernismi äärmustega (liikudes postprogressiivsesse türkiisi).

Evolutsioonilisest perspektiivist vaadatuna on see loomulik ja arenguks vajalik nähtus. Selleks, et järgmise arenguetapi väärtusi (ja äärmusi) omaks võtta, selleks peame eelmised vanad maha jätma, neist justkui eemale tõukuma, mis põhjustab sealjuures ka häirivat vastasust. Viimane loob aga jällegi uue võimaluse seda vastasust märgata (mõista ja armastada), aitab diferentseerida positiivsed väärtused negatiivsetest äärmustest ja seeläbi integreerida uude maailmapilti kõik vajalik ning ebavajalik selja taha jätta. Nomali Perera ja Jeff Salzman tegid hiljuti väga asjaliku Daily Evolveri episoodi integraalse maailmavaate varjudest ja valgusest, rumalusest ning tarkusest.

Rumalus ja tarkus

Lõpetuseks, kahel korral (1996 ja 2016) Nobeli kirjanduspreemia nominaadiks esitatud Jaan Kaplinski tuletab meile meelde, et mõõdukus ja äärmused, tarkus ja rumalus on midagi väga inimlikku. Oma lühikeses tekstis “Saladuslik rumalus” kirjeldab ta tarkust kui võimet omaenda maailmavaatesse kriitiliselt ja huumorimeelega suhtuda. Sellist voorust nimetatakse peenemas keeles episteemiliseks tagasihoidlikkuseks. Samas tõdeb ta, et rumalus saadab meid aegade algusest ja valvab meie elu hällist hauani:

“Nagu teaduse ja usuga, on ka kõigi muude ilmavaadete, püüete ja hoiakutega. Ükski neist või peaaegu ükski neist ei ole lihtsalt tark või rumal, õige või vale, vaid kõike võib olla ja teha targasti või rumalasti. On tarka ja rumalat natsionalismi, internatsionalismi, liberalismi ja sotsialismi, ateismi ja teismi, materialismi ja idealismi, eksistentsialismi, pragmatismi, strukturalismi, feminismi…”

---

Järgmises ehk kolmandas ühiskonna polariseerituse osas uurin, kuidas edasi toimetada: mida vastandumisega ette võtta, kuidas lõhestumist vähendada, mida polariseeritusest õppida?