Veerandid tähistavad integraalses filosoofias reaalsuse, elu, maailma või kosmose nelja algset mõõdet: individuaalse ja kollektiivse sisemist ning välist. Veeranditele osutavad Ülemine Vasak (individuaalne sisemine), Ülemine Parem (individuaalne väline), Alumine Vasak (kollektiivne sisemine) ja Alumine Parem (kollektiivne väline). Neli elumõõdet on tuntud ka kui subjektiivne, intersubjektiivne, objektiivne ja interobjektiivne:

• subjektiivne – „Mina“ kogemuse vaatekoht, fenomenoloogia, psühholoogia;
• intersubjektiivne – kultuuriuuringute „Meie“ vaatekoht, hermeneutika, humanitaarteadused;
• objektiivne – empirismi „See“ vaatekoht, reaalteadused;
• interobjektiivne – süsteemiteooria „Need“ vaatekoht.

Joonis 1. Veerandid: individuaalse ja kollektiivse sisemine ning välimine elumõõde.

Veerandid on vastavuses keelde juurdunud isikuliste asesõnadega „Mina“, „Meie“, „See“ ja „See-d“ („Need“), mida saab lihtsustatult vaadata ka kui Suurt Kolme: „Mina“, „Meie“ ja „See“ ning tähistavad 1., 2. ja 3. isiku vaatekohta ehk perspektiivi. Viimast jaotust on läbi ajaloo kasutanud paljud erinevad õpetlased¹. Esimene teadaolev Suure Kolme jaotus on Budismi „kolm kalliskivi“ (2600 a. tagasi): Buddha, Dharma ja Sangha.

• Buddha – „Mina“ ärkvelolek;
• Dharma – „See“ õpetus või tõde;
• Sangha – „Meie“ kogukond.

Lääne vanim Suur Kolm ’hea, õige ja ilus’ pärineb Platolt (2400 a. tagasi), mis tähistab laiemas mõttes:

• Head – kultuurilist õiglust ja sobivust, „Meie“;
• Õiget – proportsionaalset tõde, mis viitab objektiivsetele asjaoludele, „See“;
• Ilusat – idividuaal-esteetilist mõõdet, „Mina“.

18. sajandi lõpus kirjastas Immanuel Kant oma kuulsad „kolm kriitikat“, millest igaüks on suunatud Suure Kolme ühele aspektile:

• “Puhta mõistuse kriitika” – keskendub empirismile ja objektiivsele ratsionaalsusele („See“ mõõde);
• “Praktilise mõistuse kriitika” – puudutab eetika ja moraalifilosoofia teemasid („Meie“ mõõde);
• „Otsustusvõime kriitika“ – pöörab tähelepanu esteetikale („Mina“ mõõde).

20. sajandil esitasid sarnase reaalsuse jaotuse vähemalt viis juhtivat teadlast:

Joonis 2. Viie juhtiva 20. sajandi teadlase Suurt Kolme.

Kõik nad viitasid oma töödes nendele kolmele reaalsusele või maailmale:

• psühholoogiline või subjektiivne tõepärasus (mina veerand);
• sotsiaalne, sotsioloogiline ja kuultuuriline õiglus (meie ja need veerandid);
• füüsiline, anatoomiline, bioloogiline ja objektiivne tõde (see veerand).

Seega need kolm (või veel täpsemalt neli) on väga reaalsed vaatekohad, millest peaks iga terviklik maailmavaade ja 21. sajandi filosoofia teadlik olema. Lisaks veel üks näide, kuidas neli eluveerandit aitavad selgemini ja läbipaistvamalt klassifitseerida erinevate teaduste või valdkondade mitmesuguseid harusid, mis keskenduvad erinevatele elumõõtmetele. Näited on toodud ärist², psühholoogiast³, ökoloogiast⁴ ja semiootikast⁵ (detailsemaid näiteid vaata allikatest).

Joonis 3. Äri, psühholoogia, ökoloogia ja semiootika erinevad harud neljas elumõõtmes.

Allikad:

¹Barrett C. Browni integraalse jätkusuutlikuse tekst „Four Worlds of Sustainability“.

²Ken Wilber, „Integral Meditation: Mindfulness as a Way to Grow Up, Wake Up, and Show Up in Your Life“.

³Mark D. Forman, „A Guide to Integral Psychotherapy“.

⁴Sean Esbjörn-Hargens ja Michael Zimmerman, „Integral Ecology: Uniting Multiple Perspectives on the Natural World“.

⁵Ken Wilber, „Integral Semiotics“; Illimar Kaasiku, „Terviklik semiootika“.