Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Steve McIntosh: progressiivse vaimsuse lühiajalugu

Järgnev tekst progressiivse vaimsuse lühiajaloost on tõlgitud Steve McIntoshi raamatust “The Presence of the Infinite: The Spiritual Experience of Beauty, Truth, and Goodness” (2015). Seda peatükki lugedes leidsin, et McIntosh annab väga hea ülevaate meie ajastu postmodernsest vaimsusest — aidates seda näha suuremas ajaloolises kontekstis, muuta see objektiks ja seeläbi näha selgemalt selle väärtusi, mida evolutsioonilisse vaimsusesse kaasa võtta ja ka äärmusi, mis selja taha jätta. Ta jõuab järeldusele, et progressiivse vaimsuse üks olulisemaid väärtusi on idast pärit mitteduaalne õpetus, mis on leidnud oma erinevates ja tihti näiliselt vasturääkivates vormides läänes sobiliku integratsioon (nt budismi tühjus ja hinduismi täius). Äärmuste hulka kuuluvad aga erinevad uusvaimsusega seotud uskumused nagu maagiline mõtlemine, konspirituaalsus jt. McIntoshi raamatu peamine eesmärk on aga integreerida omavahel ida ja lääs ehk mitteduaalsus ja teism, mis jääb selle teksti ulatusest välja.

McIntoshi ameerikakeskne perspektiiv aitab ka ehk selgemalt mõista, mis suunas liigub meie väikese Eesti uusvaimsus, kuna oleme paratamatult suurte vaimuturgude tõmbetuultes. Religiooniantropoloog Marko Uibu kirjutab oma viimases Vikerkaare artiklis (detsember 2020), et “Eesti uue vaimsuse maastik on muutunud ka rahvusvahelisemaks: valdav osa õpetusi ja autoreid on pärit globaalselt ingliskeelselt uue vaimsuse turult.” Selles väga asjalikus ja informatiivses artiklis, mis võtab kokku Eesti uue vaimsuse viimase kümnendi trendid, tuleb selgelt välja ka traditsioonilise religiooni ja sekulaarse modernismi tugev kriitika postmodernse progressiivse vaimsuse suunas. Selle, mida tänapäeva peavoolu teadlased ja kriitikud veel väga selgelt ei näe, toob välja McIntosh — eristades konkreetselt olulisema ja suurema “progressiivse vaimsuse” vähem olulisest ja väiksemast “uus vaimsusest”. Uibu eristab samuti teatud määral näiteks konspirituaalsusest spirituaalsuse ja konspiratsiooni:

“Kui 2010ndate esimeses pooles oli spirituaalsus konspirituaalsuses domineeriv pool, siis tänaseks on teadmiste tasand ehk vandenõuteooriad ja „alternatiivsed teadmised“ muutunud nii populaarseks, et seos uue vaimsuse keskkonna ja levikukanalitega ei ole enam oluline. 2010ndate alguses olid vandenõuteooriad suuresti marginaalia, mis levis peamiselt paraweb’i-taolistes toimetamata foorumites ja nišiväljaannetes. Praeguseks on „alternatiivne“ info sotsiaalmeedia ja internetiplatvormide toel jõudnud kõikjale ning hakanud mõjutama väga erinevaid välju (poliitika, tervishoid, teadus jne). See muutus on toimunud plahvatuslikult ning internetiplatvormid, tavameedia või ekspertteadmiste kandjad ei ole „alternatiivse“ info levikule tõhusat rohtu leidnud. 2010. aastal oleks olnud mõeldamatu, et paraweb’i foorumites levivaid veidraid väärinfokilde esitab Ameerika president. 2020. aastal võtame seda kui paratamatust.”

Kuna aga religioosses ja sekulaarses peavoolus ning samuti ka progressiivses alternatiivses kõrvalvoolus ei nähta ega eristata selgelt kolme (või nelja) suurt kultuuri arengu tasandit — religioosne, sekulaarne, progressiivne, (postprogressiivne); või traditsiooniline, modernne, postmodernne, (evolutsiooniline/ integraalne) –, siis jääb ka uue vaimsuse nähtus üpris segaseks ja arusaamatuks. Seda küll nähakse, aga kuna ei nähta suuremast evolutsioonilisest perspektiivist, siis ei suudeta veel eraldada teri sõkaldest ehk progressiivse vaimsuse väärtusi äärmustest, või tarkust rumalusest ja voorusi pattudest, kui kasutada sekulaarseid ja sakraalseid termineid.

Nii nagu näiteks traditsiooniline religioon ei suuda veel eristada oma usku seksismist või homofoobiast, modernne demokraatia ei saa diferentseerida oma kapitalismist materialismi, niisamuti ei oska postmodernne maailmavaade (ja eelnevad maailmavaated) eraldada keerukast progressiivsest vaimsusest lihtsameelset uusvaimsust. Konkreetsemad näited oleks: postratsionaalse ja preratsionaalse (nt pluraalse ja maagilise) mõtlemise segadus või kasvu– ja sundhierarhiate segadus. Allolev tabel, mis pärineb sellest samast McIntoshi raamatust, aitab neid kolme suurt kultuuri arenguastet selgemalt näha ja teineteisest eristada.

TRADITSIONAALNE
maailmavaade
MODERNNE
maailmavaade
POSTMODERNNE
maailmavaade
Usk kõrgemasse korda,
must-valge moraal,
eneseohverdus grupi nimel
Ratsionaalsuse sünd,
progress tänu teadusele
ja tehnoloogiale, demokraatia sünd
Keskkonnakaitse sünd,
mitmekultuurilisus,
uusvaimne tundlikkus
Kultuuriline
panus
Töökus
Traditsiooni austamine
Tugev usk
Fookus perel
Seadus ja kord
Teadus ja tehnoloogia
Meritokraatia
Keskklass
Usk progressi
Keskkonna tähtsus
Rassi ja soo võrdõiguslikkus
Maailmakeskne moraal
Näited
kultuuris
Traditsiooniline religioon
Patriotism
Konservatism
Militaarsed organisatsioonid
Suurettevõtted
Modernne teadus
Peavoolumeedia
Professionaalne sport
Progressiivne kultuur
Kriitiline akadeemia
Keskkonnaliikumine
Organisats.
tüübid
Feodalism
Diktaatuurid
Bürokraatia
Demokraatia
Korporatsioonid
Strateegilised liidud
Demokraatlik sotsialism
Konsensuslikud komiteed
Näited juhtidestWinston Churchill
Paavst Francis
Rick Warren
Konfutsius
Thomas Jefferson
Charles Darwin
Thomas Edison
John F. Kennedy
Mohandas Gandhi
Martin L. King Jr.
John Muir
John Lennon
Võimalikud
patoloogiad
Jäik sallimatus
Dogmatism
Fundamentalism
Šovinism
Teadusvastasus
Materialism
Nihilism
Südametus
Isekus
Ekspluateeriv
Väärtuste relativism
Nartsissism
Hierarhiavastasus
Modernismi- ja traditsionalismivastasus
Kultuuri kolm arenguastet suunaga vasakult paremale (McIntosh, 2015)

Sissejuhatuse lõpetuseks veel üks joonis McIntoshi raamatust, mis näitab kolme erinevat tüüpi vaimsuse — religoosse, sekulaarse ja progressiivse vaimsuse — hinnangulist jaotus Ameerika peamistes maailmavaadetes. Selgituseks, sekulaarse vaimsuse headeks näideteks on Carl Sagan, Neil deGrasse Tyson ja teised materiaalse universumi populariseerijad. Järgmiseks aga McIntoshi raamatu peatükk progressiivse vaimsuse ajaloost, mis aitab seda teemat veel laiendada.

Vaimsuse tüüpide hinnanguline jaotus Ameerika peamistes maailmavaadetes (McIntosh, 2015)

Progressiivse vaimsuse lühiajalugu

Nagu varem mainitud, võib progressiivse vaimsuse eelkäijana näha 19. sajandi Ameerika transtsendentalistlikku liikumist. Väljapaistvad transtsendentalistid, nagu Emerson ja Thoreau, olid läänes esimeste seas, kes tundsid idamaiste religioonide tõmmet ja müstikat. Teise progressiivse vaimsuse ajaloolise allika võib leida 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse teosoofialiikumisest, mida mõjutasid suuresti Tiibeti budism ja idamaade esoteerika. Umbes kahekümnenda sajandi alguses sai advaita-vedaanta hinduism populaarseks ka Ameerika intellektuaalsetes ringkondades.

Need erinevad vastukultuuri või alternatiivse religiooni voolud jäid kuni 1960. aastate noortekultuuri tekkimiseni suhteliselt ebaselgeks. Huvi vaimsuse alternatiivsete vormide vastu plahvatas kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses peamiselt psühhedeelsete ainete põhjustatud vaimsete kogemuste tagajärjel. Siis, kui hipiliikumine 1970. aastate keskel hääbus, suunati suur osa selle energiast progressiivse vaimukultuuri sünniks.

Tuues mõningaid näiteid, 1970ndatel kogus India guru nagu Maharishi Mahesh Yogi palju järgijaid ja veedade vaimsus muutus paljude läänelaste seas populaarseks. Samuti võtsid paljud progressiivselt mõtlevad ameeriklased kasutusele ka tiibeti ja zen-budismi praktikad. Sellele budismi ja hinduismi kasvavale populaarsusele aitasid kaasa vastukultuuri ikoonid nagu Alan Watts ja Ram Dass, kes ülistasid idamüstika voorusi. Idatarkuse kui juhtiva vaate kehtestamisele progressiivses vaimsuses aitas kaasa ka transpersonaalse psühholoogia tõus. Eklektiline progressiivse vaimsuse kultuur sisaldas endas algusest peale ka paljusid pingeid, mida Kaug-Idas ei tekkinud. Näiteks said šamanism ja põlisameeriklaste vaimsus populaarseks selliste autorite nagu Carlos Castaneda palju müüdud raamatute kaudu.

Seitsmekümnendate vastukultuuri pooldajad katsetasid uusi vaimseid vorme, millest mõned olid auväärsed ja teised üsna rumalad. Kuigi progressiivne vaimsus koosnes paljudest erinevatest tüvedest, püsis see siiski selgelt eristuva ja tuvastatava kultuurivormina, sest kuuekümnendate sündmused olid mõjutanud peaaegu kõiki asjaosalisi ja jagas seetõttu tugevat postmodernistlikku lojaalsust. Teisisõnu ühendas seitsmekümnendatel populaarseks saanud progressiivse vaimsuse eri vormide harrastajaid üldiselt see, et nad olid kõik vastukultuurilised autsaiderid, kes otsisid alternatiive peavoolu asutuse usulistele konventsioonidele.

Seitsmekümnendate aastate lõpuks hakkasid intellektuaalid, nagu Fritjof Capra ja Marilyn Ferguson, juhtima tähelepanu sarnasustele, mida võib üha enam leida tippteaduse ja ida religioossete õpetuste vahel. Nende töö tähistas progressiivse vaimsuse suures osas ebaõnnestunud katset teadusega ühilduda. Hoolimata jätkuvatest püüdlustest ühendada müstika kvantfüüsikaga ja hoolimata uusimatest katsetest tuvastada meditatsiooni ja jooga kasu tervisele, on paljude progressiivse vaimsuse autorite suutmatus eristada usaldusväärset teadust pseudoteadusest laiemat ühiskonda vaimsusest eemale peletanud, selle asemel, et alternatiivset vaimsust populaarsemaks muuta.

Ehkki see jäi suhteliselt vastukultuuriliseks ja põrandaaluseks, jätkus 1980ndatel progressiivse vaimsuse tekkimine ja areng Ameerikas ning mujal. Sel ajal sai mõjukaks vaimu-kanaldajate kaudu levinud raamat „Kursus imedesse“ (“A Course in Miracles”) ning eneseabi- ja inimpotentsiaali liikumised viisid paljud jätkuvalt progressiivse vaimsuse orbiidile. Samuti sai kaheksakümnendatel budism postmodernistide seas organiseeritud religiooni juhtivaks vormiks, seda peamiselt Tiibeti budistliku õpetaja Chögyam Trungpa jõupingutuste abil, samuti zen-meistrite Shunryu Suzuki-roshi ja D. T. Suzuki töö kaudu. Kuid olulist rolli mängisid ka mitmed läänes sündinud õpetajad, nagu Jack Kornfield ja Pema Chödrön. Ja paljud liidrid, kes aitasid algselt lääne budismi tõusule kaheksakümnendatel aastatel kaasa, on tänaseni väga mõjukad.

Seejärel puhkes 1990ndate alguses progressiivne vaimsus õitsele. Populaarsed autorid nagu Deepak Chopra ja Marianne Williamson tõusid esile ja progressiivsest vaimsusest sai kirjastuse kõige suurem kategooria. Üheksakümnendate aastate lõpuks oli kogu Ameerikas avatud tuhandeid uue vaimsuse raamatupoode. Ehkki sildist “uusvaimsus” (new age) on nüüdseks saanud pilkamise mõiste, mis tähistab progressiivse vaimsuse kõige vähem keerukamaid vorme, määratles sel aastakümnel suur Ameerika ühiskonna demograafiline segment end meelsasti uusvaimsusena.

Ma olin entusiastlik osaleja selles 1990ndate progressiivse vaimsuse õitsengus. Ja ma tean, et minu ja paljude teiste jaoks tundus see nagu vaimsuse renessansi koidik. Kuigi lõpuks kasvasin oma progressiivsest vaimsuse identiteedist välja, et minna evolutsioonilise vaimsuse rada, oli see peadpööritav aeg, mida ma ei unusta iial. Nagu mina, olid ka enamus selle perioodi progressiivse vaimukultuuriga seotud inimesi beebibuumi ealised, kuid kaasatud oli ka märkimisväärne protsent nooremaid inimesi.

Üheksakümnendate lõpu hiilgeajaks oli progressiivne vaimukultuur endasse haaranud veelgi enam kui see oli algselt, selle tekkimisest seitsmekümnendatel. Ja paljud neist erinevatest vaimsetest teedest olid üksteisega sisuliselt kokkusobimatud. Kuigi mõned püüdsid distantseeruda progressiivse vaimsuse maagilisematest või kommertslikumatest elementidest, tagasid postmodernismi vankumatu pluralism ja intensiivne relativism üldiselt selle, et peaaegu kõik vaimsuse alternatiivsed vormid olid teretulnud.

Selle hinnangutevaba kultuurilise õhkkonna tagajärjel kuulusid kriitikavabalt Ameerika vastukultuurilise vaimsuse miljöösse kõik: lääne idamaade religioonide praktiseerijad, need, kes otsisid isiklikku arengut, sügavad ökoloogid, ökofeministid, progressiivsed kristlased ja juudid, paganad, kanaldajad, psühhedeelse šamanismi harrastajad ning transpersonaalsest psühholoogiast, alternatiivmeditsiinist, sakraalsest geomeetriast või paranormaalsusest huvitatud isikud, samuti miljonid teised, kes hakkasid huvi tundma tolleaegsete arvukate postmodernsete eneseteostuse võimaluste vastu.

Nagu järgmisena edasi arutame, moodustab progressiivne vaimsus sel sajandil jätkuvalt Ameerika ühiskonna olulise demograafilise segmendi. Kuigi see ei kasva enam nii kiiresti kui 1990. aastatel ja võib isegi taanduda, on see endiselt suur liikumine. Käputäis akadeemikuid, kes on uurinud progressiivse vaimsuse nähtust, on selle suuruse kohta erinevaid hinnanguid andnud, kuid puuduvad kindlad andmed selle kohta, kui palju inimesi tegelikult on sellega seotud. Kuid vähemalt Ameerikas on selge, et selle progressiivse vaimse subkultuuri suurus ulatub kümnetesse miljonitesse.

Progressiivse vaimsuse kulminatsioon mitteduaalsuses

Kuigi keegi ei saa lõplikult väita, et mõistab progressiivse vaimsuse praegust olukorda (2015. aastal), võime hakata nägema mõningaid olulisemaid arenguid, mis on toimunud alates käesoleva sajandi algusest. Näib, et mõned uusvaimsuse äärmuslikumad aspektid, näiteks kristallidega tervendamine või usk indigolastesse, on oma populaarsust kaotamas. Alates aastatuhande vahetusest on jooga praktika ja kultuur muutunud palju suuremaks. Kui paljud neist, keda jooga on köitnud, näevad seda lihtsalt treeninguna ja mitte eriti vaimse praktikana, on Ameerika kasvav joogakultuur selgelt postmodernse progressiivse vaimsuse osa.

Kuid lisaks joogale on progressiivse vaimsuse kõige olulisem areng alates 2001. aastast olnud mitteduaalsuse või mittedualismi tõus, mida võib mõista kui ühtset arusaama lõpliku reaalsuse (ultimate reality) olemuse kohta. Kui mitmed erinevad õpetused on algusest peale olnud osa progressiivsest vaimsusest, on see “suur traditsioon” muutunud viimase ajal progressiivse vaimsuse valguses laialdasema kokkuleppe keskmeks selles osas, mis on lõplikult tegelik ja vaimselt tõene (ultimately real and spiritually true).

….


Photo by Jared Rice on Unsplash

Leave A Comment

Your email address will not be published.