Sarnasus JA erinevus on üks fundamentaalne polaarsus või paradoks, mille otsa on pea võimatu mitte komistada. Kord eelistame turvalist ja stabiilset sarnasust ning väldime erimeelsusi põhjustavat erinevust, kuulutades, et “sarnasus tugevdab!” või “ühtsuses peitub jõud!” Teinekord oleme aga sügavalt veendunud, et loovust tekitav ja pinget pakkuv erinevus on just see ainus ja õige viis edasi, mitte aga igav ja rutiinne sarnasus. Ütleme kõiketeadvalt, et “erinevus rikastab!” Filosoof Hegel nimetas seda lihtsaks mõtlemiseks või loogikaks, kus ühel hetkel väidame üht ja teisel hetkel väidame endale täpipealt vastu. Ja mida suurem on intervall, seda väiksem on tõenäosus, et me sellist sisemise loogika vastuolu märkame või ära tabame. Kui oleme aga tähelepanelikud ning kannatlikud ja tunneme elus toimuva vastu sügavat huvi ja uudishimu, siis ühel hetkel taipame, et tõsi, “kõik piiratud asjad on vastuolulised” (all finite things are contradictory), nagu on seda sõnastanud Hegel.
Selles praktikas uurime täpsemalt, et miks ja kuidas me laseme nendel vastuoludel ennast ära lollitada või haneks tõmmata. Polaarse juhtimise õpetaja Barry Johnson nimetab sellist küpset mõtlemist (Hegeli termin) JA-mõtlemiseks, mis sisaldab endas lihtsat VÕI-mõtlemist, st ületab VÕI-mõtlemise ja kaasab selle JA-mõtlemisse (Hegeli ületamise ja kaasamise dialektika). Sarnasuse JA erinevuse polaarsusega on meist igaüks kokku puutunud sünnist alates. Näiteks emaüsas oleme emaga üks ja sündides saame füüsiliselt kaheks, erinevateks inimesteks. Kahe aastaseni oleme emaga emotsionaalselt üks ja seotud, millele järgneb eristumine (jonnakad kaheaastased). Koolieas muutume sotsiaalsemaks ja eelistame sarnasust (konformism). Teismelisena tahame oma vanematest eristuda ja leida sarnasusi oma valitud grupiga, sõpradega ja mõttekaaslastega, mis laieneb lõpuks enda loodud perele, töökaaslastele, rahvusele ja traditsioonile (religioonile, pärimusele). Üks hetk võime ennast leida olukorras, kus soovime end eristada ka rahvusest ja traditsioonist ning olla sarnane nendega, kes hindavad erinevust (nt mitmekultuurilisust, ökoloogilist mitmekesisust). Diane Musho Hamilton kirjutab raamatus “The Zen of You and Me”, et võib koita ka päev, kui taipame, et me soovime sügavalt elada selles sarnasuse ja erinevuse paradoksis, ilma kummagagi eksklusiivselt samastudes. Meie sügavamaks loomuseks saab ühtsus, mis sisaldab erinevusi. Hakkame nägema konflikte kui liialdatud erinevusi.
Lihtne VÕI-mõtlemine
Sarnasuse JA erinevuse praktikat võib alustada sellest, et valime endale hetkel olulisemana tunduva pooluse. Võib mõelda, et “kas mind kõnetab rohkem sarnasus tugevdab VÕI erinevus rikastab?” Milline neist tundub õige ja teine vale? Sarnasus VÕI erinevus? Milline neist tundub meile meeldiv ja milline tundub potentsiaalselt ohtlikuna? Kas sarnasusega kangastub esmalt midagi head ja positiivset nagu turvalisus ning rõõm või hoopis midagi halba ja negatiivset nagu igavus ja ebameeldiv vaikimine (erinevustest mitterääkimine)? Kas erinevusega seostub esmalt loovus ja uudishimu või hoopis konfliktid ja süüdistamine? Üks neist — sarnasus VÕI erinevus — on tavaliselt meie primaarne- või põhiväärtus. Ma toon järgmiseks enda näite, mille järgi saad luua (paberil või peas) isikliku polaarsuse kaardi. Kuna mind on rohkem tõmmanud seiklused ja avastusretked (nii sise- kui välismaailmas) ning olen seetõttu pigem uudishimulik ja väldin igavust/rutiini, siis valin oma primaarseks väärtuseks erinevuse. Allolev esimene polaarsuse kaart sisaldab lihtsat VÕI-mõtlemise loogikat, kus minu põhiväärtuse omadused näivad heade, õigete ja ilusatena (tähistatud plussiga) ning võõrana tunduva teise (sekundaarse) väärtuse poolus näib pigem halva, vale ja koledana (tähistatud miinusega). See on näide standardsest ja lihtsast VÕI-mõtlemisest, milles me kõik üles kasvame: erinevus on hea ja õige, kuna sisaldab endas rikastumist, loovust ja puhast uudishimu ning sarnasus on paha ja vale, kuna on igav, rutiinne ja häirivalt vaikiv.
| + | +ERINEVUS +rikastab +loovus +uudishimu | |
| – | -SARNASUS -igavus -rutiin -vaikimine |
Kui sa valisid enda põhiväärtuseks sarnasuse, siis suure tõenäosusega näeb sinu lihtne VÕI-loogika välja järgmiselt: sarnasusest on ainult rõõmu, see tekitab turvatunnet ja õpetab olema kannatlik. Seevastu erinevus tähendab näiteks ebameeldivaid konflikte, süüdistamist ja urgitsemist.
| + | +SARNASUS +rõõm +turvalisus +kannatlikkus | |
| – | -ERINEVUS -konflikt -süüdistamine -urgitsemine |
Neid kahte polaarsuse kaarti vaadates näeme selgelt, kuidas me kipume eelistama vaid ühte neist. Kui me eelistame ainult erinevusi, siis esiteks märkame väga selgelt ja eemaletõukavalt sarnasuse miinuseid. Seda võib ette kujutada või tunda allergiana (vastikusena, vastasusena). Meil on allergia sarnasuse vastu. Me arvame, et sarnasus tähendab ainult igavust, rutiini ja kommunikatsiooni puudumist. Me ei näe teistes sarnasuse plusse ehk väärtusi, need on meie vaateväljast eemal, varjus (alloleval joonisel pandud sulgudesse). Seega me keskendume (teise) sarnasuse miinustele või äärmustele ja ei märka sarnasuse plusse või väärtusi. Teiseks, kuna meie kogu tähelepanu on sarnasuse miinustel (teisel) ja omaenda erinevuse plussidel (plussi-miinuse või väärtuse-äärmuse diagonaalil), siis me ei näe ega märka iseenda erinevuse miinuseid (pandud samuti sulgudesse), mida näevad aga väga selgelt teised, kes eelistavad ainult sarnasust. See on meie eest varjatud koht, vari või sõltuvus. Me oleme enda erinevuse miinustest või pahupooltest sõltuvuses. Arvame, et erinevus ainult rikastab, on loov ja paneb meid kõige vastu lapsikut uudishimu tundma ega näe erinevuse pahupooli: konfliktid, süüdistamine ja urgitsemine. Eelneva segaselt kõlada võiva jutu võtab lihtsalt ja visuaalselt kokku järgmine tabel, kus näeme täpsemalt seda, kuidas teise sarnasuse miinused on meile selgesti nähtavad, aga plussid mitte (sulgudes) ning meie enda erinevuse väärtused on esiplaanil ja äärmused tagaplaanil (sulgudes). Me justkui pigistame enda puuduste ees silma kinni ja teiste puuduste nägemiseks ajame mõlemad silmad peas punni.
| + | +ERINEVUS +rikastab (-konflikt) +loovus (-süüdistamine) +uudishimu (-urgitsemine) | |
| – | -SARNASUS -igavus (+rõõm) -rutiin (+turvalisus) -vaikimine (+kannatlikkus) |
Täpselt samasugune pikk ja segane jutt tuleb nüüd ka sarnasuse sõltuvuse ja erinevuse allergia kohta. Vahekommentaarina mainin, et hakkan nüüd vist vaikselt mõistma, miks Hegeli raamatud on sedavõrd segaselt kirjutatud. Kui püüda sõnadega joonistada seda polaarsuste dialektilist tantsu, mida Ken Wilber on nimetanud visiooni- või nägemisloogikaks (Hegel nimetas ka spekulatiivseks mõtlemiseks), siis kõrvaltvaatajale võib tunduda vähe imelik küll. Seepärast näib loomulik kasutada ohtralt visuaali, nagu seda on teinud eeskujulikult Barry Johnson oma viimases “AND” (2020) raamatus. Kui sedasi mõelda, siis integraalfilosoofiat ja selle rakendusi iseloomustabki visualiseerimine (erinevad illustratsioonid, tabelid, joonised jne), mis aitab süsteemide süsteeme ehk metasüsteeme (suurt pilti, “kõiksuse teooriat”) selgemalt näha. Corey deVos kirjeldas ühes hiljutises vestluses Wilberiga hästi seda komplekssust, öeldes, et seni kuni me ei suuda paradokse või polaarsusi iseendas hoida, tundub nendest arusaamine justkui et pea plahvataks otsas. Et viimast ei juhtuks, siis tuleb integreerimist ehk küpset JA-mõtlemist harjutada tasa ja targu. Jätkamegi nüüd selle paradoksaalse mõttemuskli treenimist sarnasuse JA erinevuse näitel.
Niisiis, kui me eelistame ainult sarnasusi, siis esiteks märkame väga selgelt ja eemaletõukavalt erinevuse miinuseid. Seda võib ette kujutada või tunda allergiana (vastikusena, vastasusena). Meil on allergia erinevuse vastu. Me arvame, et erinevus tähendab ainult konflikti, süüdistamist ja ebatervet uudishimu. Me ei näe teistes erinevuse plusse ehk väärtusi, need on meie vaateväljast eemal, varjus (alloleval joonisel pandud sulgudesse). Seega me keskendume (teise) erinevuse miinustele või äärmustele ja ei märka erinevuse plusse või väärtusi. Teiseks, kuna meie kogu tähelepanu on erinevuse miinustel (teisel) ja omaenda sarnasuse plussidel (plussi-miinuse või väärtuse-äärmuse diagonaalil), siis me ei näe ega märka iseenda sarnasuse miinuseid (pandud samuti sulgudesse), mida näevad aga väga selgelt teised, kes eelistavad ainult erinevusi. See on meie eest varjatud koht, vari või sõltuvus. Me oleme enda sarnasuse miinustest või pahupooltest sõltuvuses. Me arvame, et sarnasus ainult ühendab oma rõõmu, turvalisuse ja kannatlikkusega ega näe selle pahupooli: igavust, rutiini ja pinnapealset kommunikatsiooni. Selle, ehk nüüd selgemini kohale jõudva jutu, võtab lihtsalt ja visuaalselt kokku järgmine tabel, kus näeme täpsemalt seda, kuidas teise erinevuse miinused on meile selgesti nähtavad, aga plussid mitte (sulgudes) ning meie enda sarnasuse väärtused on esiplaanil ja äärmused tagaplaanil (sulgudes). Me justkui pigistame enda puuduste ees silma kinni ja teiste puuduste nägemiseks ajame mõlemad silmad peas punni.
| + | +SARNASUS +rõõm (-igavus) +turvalisus (-rutiin) +kannatlikkus (-vaikimine) | |
| – | -ERINEVUS -konflikt (+rikastab) -süüdistamine (+loovus) -urgitsemine (+uudishimu) |
Mõlemal juhul, olenemata sellest, kas me eelistame ainult erinevusi ja väldime igasugust sarnasust või eelistame ainult sarnasust ja väldime igasugust erinevust, arvame naiivselt, et meie vaade on õige ja teine vale. Usume naiivselt, et meie oleme ainult positiivsed ja näeme teistes ennekõike negatiivset. Me ei näe iseenda äärmusi ega teiste väärtusi. See viib selleni, et meie plussidest saavad väga kergesti miinused. Teisisõnu, keskendudes teiste miinustele saavad meie enda miinused energiat juurde ja me kukume kolinal pimedale keldrikorrusele (alumised kvadraadid). Näiteks, kui ma ei tasakaalusta oma tervet uudishimu vaikiva kannatlikkusega, kuna ajan viimase ekslikult segi vaikiva agressiivsusega, siis on tulemuseks ebaterve uudishimu (klatš, urgitsemine, vaenulik kommunikatsioon). Samamoodi, kui ma ei tasakaalusta oma vaikivat kannatlikkust terve uudishimuga, kuna ajan viimase ekslikult segamini ebaterve uudishimuga, siis on tulemueks vaikiv agressiivsus (vaikuseteraapia, kivimüürimine, kommunikatsiooni puudumine). Seega lihtsa VÕI-mõtlemisega pöörame endale märkamatult negatiivse “positiivseks” — arvame ekslikult, et vaikiv agressiivsus on vaikiv kannatlikkus või ebaterve uudishimu on terve uudishimu — ja positiivse “negatiivseks” — arvame ekslikult, et vaikiv kannatlikkus on vaikiv agressiivsus või terve uudishimu on ebaterve uudishimu.
Küps JA-mõtlemine
Nüüd, kus me näeme selgelt VÕI-mõtlemise paratamatut puudulikkust või piiratust, saame endalt küsida, et “mida teha, et näha suuremat pilti või tervikut?” Mida teha, et sellise lihtsakoelise mõtlemise lõksu mitte langeda? Üks lahendus on eristada omavahel mõlema väärtuse pooluse plussid ja miinused, mis aitab meil selgelt keskenduda positiivsetele väärtustele ja vähendada negatiivseid äärmusi. Esmalt võtame näiteks ette teise väärtuse negatiivsed äärmused, mille vastu tunneme allergiat ja muudame need ükshaaval positiivseteks. Teisisõnu liigume oma allergiale vastu ja uurime seda lähemalt ning püüame leida sinna peidetud aardeid. Minu puhul oli selleks allergiaks sarnasus. Millised võiksid olla sarnasuse head küljed, mida teistes ja suuremat pilti vaadates iseendas eemale olen tõrjunud?
Näiteks igavuse asemel võiksin ma tunda hoopis iga hetke üle rõõmu, isegi kui see näib eelnevale sarnane. Rutiini ja muutumatuse plusspool on turvalisus, tuttavlikkus ja stabiilsus. Ebameeldiva vaikuse teine pool on meeldiv vaikus või kannatlikkus. Seejärel tunneme tervendavat huvi oma võimalike sõltuvuste vastu. Millised võiksid olla minu enda varjuküljed seoses erinevusega? Liigne erinevusele rõhumine tekitab pingeid ja konflikte. Võin loovust ära kasutada, et leida süüdistavaid seoseid ja seletusi. Tervest uudishimust võib aga saada ebaterve uudishimu, urgitsemine ja vaenulik kommunikatsioon. Nüüd ma näen selgemalt, et sarnasusel on ka omad plussid, millest võin teadlik olla ja need miinustest eristada ning erinevusel on omad puudused, mida saan väärtustest selgelt eemal hoidma. Erinevus rikastab JA sarnasus tugevdab ning alati tuleb olla valvas, kuna erinevus võib ka nõrgestada JA sarnasus teha vaesemaks. Eelneva võtab kokku allolev tabel.
| + | +SARNASUS/tugevus +rõõm +turvalisus +kannatlikkus | +ERINEVUS/rikkus +rikastab +loovus +uudishimu |
| – | -SARNASUS/vasesus -igavus -rutiin -vaikimine | -ERINEVUS/nõrkus -konflikt -süüdistamine -urgitsemine |
Lõpetuseks teeme sama protsessi läbi ka sarnasusega, mis aitab ükshaaval eristada erinevuse miinustest plussid ja sarnasuse plussidest miinused. Esmalt, millised võiksid olla erinevuse head küljed, mida teistes ja suuremat pilti vaadates iseendas eemale olen tõrjunud? Näiteks konflikti juures võin märgata, et see viitab rikastavale erinevusele, mille vastu saan süüdistamise ja urgitsemise asemel tunda hoopis loovat ja tervet uudishimu. Seejärel tunneme tervendavat huvi oma võimalike sarnasusega seotud sõltuvuste vastu. Millised võiksid olla minu enda varjuküljed seoses sarnasusega? Liigne sarnasus võib tekitada tapvat igavust ja nüristavat rutiini. Rõõmust võib saada kahjurõõm ja turvalisusest arengut takistav turvatsoon. Kannatlikkuse võimalik pahupool on aga piinav kannatamine, ebameeldiv vaikus või vaikuseteraapia. Nüüd näen selgemalt, et erinevusel on ka omad plussid, millest saan teadlik olla ja need miinustest eristada ning sarnasusel on omad puudused, mida saan väärtustest selgelt eemal hoida. Sarnasus tugevdab JA erinevus rikastab ning alati tuleb olla valvas, kuna sarnasus võib teha ka vaesemaks JA erinevus nõrgestada. Eelneva võtab kokku eelmine tabel.
Lõpetuseks
Huvitav on märgata, kuidas iseenda allergiale JA sõltuvusele vastu liikudes ning ausalt endale otsa vaadates, tekib ebameeldivuse tunne. Aga samas on see vabastav ja kergendav. Teadmine, et ma ei ole ideaalne ega peagi olema. Küll aga saan selles suunas teadlikult liikuda, saan õppida ja areneda, kui vaid seda soovin. Minus on alati nii plussid kui miinused, väärtused kui äärmused, tarkus kui rumalus. Neid nähes, saan ma nende mõlema vastu sõbralik olla, neid mõlemaid armastada ja teha teadlikke valikuid (selle asemel, et olla “õndsas” ja piinavas teadmatuses). Sarnaselt, kui näeme selgemalt teiste allergiaid ja sõltuvisi, mis meid ennast otseselt ei puuduta, võime märgata endas meeldivat tunnet ja mõelda, et “näed, ma olen seda kogu aeg arvanud, aga pole suutnud täpselt sõrme peale panna!” Näeme selgemalt, et teised pole ideaalsed ega peagi olema. Mõistame sügavamalt, et nii nagu meis endis, nii ka on teistes plussid kui miinused, väärtused kui äärmused, tarkus kui rumalus. Head ei ole halvata, ilu koledata ja tõde valeta. Lõppkokkuvõttes tahavad kõik olla ilusad, head ja õiged. Sellist suurt pilti nähes ei saa tekkida iseenda ja teiste vastu midagi muud, kui vaid sügav mõistmine, sõbralikkus, õndsus ja armastus. Koidab loo alguses mainitud päev, kui taipame, et soovime sügavalt elada selles sarnasuse ja erinevuse paradoksis, ilma kummagagi eksklusiivselt samastudes. Meie sügavamaks loomuseks saab ühtsus, mis sisaldab erinevusi.
Selle polaarsusega kangastus mulle tugevalt ka Tammsaare “Tõde ja õigus”, kus sarnasust ehk õiglust otsiv Andres tahab olla sõbralik, töökas, rõõmus, kannatlik, viisakas jne. Seda tähistab üldisemalt kollektiivne elutahk. Pearut iseloomustab aga erinevus, kuna ta soovib elu rikastada, vürtsitada, visata vimkasid, olla loov, mänglev ja teha elu huvitavamaks. Ta on tõe otsija ja seda tähistab üldisemalt individuaalne elutahk. Nad mõlemad alustavad üpris positiivselt, aga mida enam lugu edasi läheb, seda suurema kiirusega muutuvad nende väärtused äärmusteks, plussid miinusteks, tarkus rumaluseks, voorused pattudeks. Pearu tekitab teatraalselt konflikte ja süüdistab ning Andres mängib süütut lammast, kasutades rohkem passiivset agressiivsust, tehes Pearule tagasi salaja. Lõpuks enam ei saagi aru, et kes millist rumalust kasutab, kuna üks rumalus viib teiseni. Sedasi on saanud tõest ja õigusest valed ja süüd, kus puudub mõistmine ja armastus.
