“Kõik, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast.” — C. G. Jung
Järgnevas kahes varjutöö artiklis uurin esmalt, et mis on psühholoogiline vari ja kuidas see tekib? Varjutöö teises postituses otsin vastust küsimustele, et milleks on oma varjust hea vabaneda ja kuidas seda täpsemalt teha? Esimesed küsimused-vastused selgitavad rohkem varju tagamaid, mis loovad vajalikud algteadmised varjutöö praktikaks endaks. Kui proovida kuidagi paari lausega ja väga lihtsalt illustreerida, et mis on vari ja milles vari väljendub, siis mõelge härra Donald Trumpi peale! Armastatud integraalne kolleeg Jeff Salzman ütles oma viimases podcastis eriti tabavalt:
“Tänu Trumpile teab nüüd loodetavasti terve Ameerika (ja ka maailm), mida tähendab psühholoogiline projektsioon.”
Trump on ilus näide sellest, kellel puudub igasugune elementaarne psühholoogiaharidus, mistõttu projekteerib ta pidevalt oma allasurutud tundeid, impulsse ja omadusi teiste peale. Kõik teised valetavad, aga mitte tema! Kõik teised on vihased, aga mitte tema! Ründamine, süüdistamine, valetamine ja muu poriloopimine on tema jaoks nii tavalised suhtlusvahendid, et mingisugusest varjutööst pole veel üldse mõtet rääkida. Trump on küll äärmuslik näide, aga eks meis kõigis on natuke Trumpi.
Mida tähendab varjutöö?
Sõna “varjutöö” viitab sellele, et oma enda varjuga ehk alateadvusega saab tegeleda väga lihtsalt ka ise ning see ei pea olema seotud keerukate psühhoteraapia vormidega (mitte et need vähem tähtsad oleksid). Nii nagu me peseme regulaarselt iga päev oma hambaid ja käime ka harvemini professionaalse hambaarsti juures kontrollis, täpselt samamoodi saame ja peaksime ka tegelema enda teadvuse hügieeniga, mis sisaldab alateadlikke varje: tegema lihtsat varjutöö praktikat ja kui vaja, siis ka professionaalide konsultatsioonil käima.
Tänapäeval on veel suuresti kõik psüühika ja meelega seotud teemad tabud, mis on põhjustatud teadmatusest ning hirmust selle teadmatuse ees. Võrdluseks, sama võib väita ka rahateemade kohta, kus ei olda teadlikud elementaarsetest finantshügieeni praktikatest. Sattusin lugema Kristi Saare investeerimise lehte kristiinvesteerib.ee, kus ta kirjutab oma blogi sissekandes “Miks on rahast raske rääkida?“:
“Ilmaasjata ei või suhteõpikust lugeda nõuandeid, et mis teemadest esimesel kohtumisel kindlasti mitte rääkida – üldiselt kuulub teemade nelikusse poliitika, religioon, seks ja üllatus-üllatus – raha. Miks on raha aga nii emotsionaalne teema, et ka näiteks abielupaaridel on sageli finantsteemaliste vestluste algatamine keeruline, rääkimata kaugematest sõpradest-tuttavatest-sugulastest?”
Nii nagu Kristi heidab oma artiklis (ja oma väärt lehel üldiselt) rahavarjudele valgust, nii on minu soov heita valgust psüühika varjudele, millest on samuti tänapäeval veel väga raske rääkida. Samas on see aga inimkonna evolutsiooniks äärmiselt vajalik ja raha hoiab ka kõvasti kokku — teraapiad on ju äärmiselt kallid, milleks nende eest maksta, kui saab ise teha. Ma püüan varjude ehk alateadvuse keerukat, aga samas väga vajalikku, teemat lahata nii lihtsalt, kui seda integraalsest vaatekohast teha oskan. Toon palju lihtsaid ja elust enesest näiteid. Nagu integraalses maailmas öeldakse, et keerukate probleemide lahendamiseks on vaja ka keerukaid lahendusi. Teisisõnu, kompleksseid teemasid ei saa väga lihtsalt seletada, vastasel juhul saame vaid moonutatud ja lihtsustatud pildi, mis on tegelikkusest väga kaugel. Einsteini relatiivsusteooria sisaldab näiteks algkooli matemaatikat, aga algkooli matemaatika ei sisalda selles teoorias kasutatavaid matemaatilisi tehteid. Mulle näib, et alateadlike varjudega on sama lugu: mingi psühholoogia ABC peab selge olema, et Freudi teooriat mõista. Tore on veel teada, et Einstein ja Freud — kaks oma ajastu geeniust — vahetasid omavahel eelmise sajandi alguses usinasti kirju ja arutasid kõiksugu maailma asju.
Mis on vari?
Mõistmaks, mis on vari, tuleb mõista ka valgusallikat ja objekti, mis varju tekitab. Silmaga nähtavas ja käega katsutavas maailmas (parempoolsed välisveerandid, mida uuris Einstein) leiame füüsilised objektid, mida näeme, kuna neile paistab valgus peale ja peegeldub seejärel meile silma. Iga objekt, mis on valguse käes nähtav, omab alati ka varjupoolt. See võib olla meie vaateväljast väljas või on tumedam ja halvemini nähtav osa sellest objektist. Näiteks Kuu näitab meile ainult ühte palet, teine on alati varjus. Selleks, et Kuu varjupoolt näha, peab kosmoseraketi peale istuma või siis usaldama astronautide poolt tehtud pilte ja videosid. Mõni väiksem objekt, näiteks teise inimese nägu, võib olla nii valguse käes kui ka valguse eest varjus. Ühel juhul näeme täpselt kellega tegu, teisel juhul on raske inimest ära tunda.
Sama loogika kehtib ka nähtamatus maailmas (vasakpoolsed siseveerandid), kus näeme oma “sisesilmaga” näiteks psühholoogilisi või kultuurilisi objekte. Need intra- või interpersonaalsed objektid (tunded, mõtted, maailmavaated, eetilised dilemmad, väärtused, sallivus jne) võivad samamoodi olla kas nähtavad või varjus. Kui välismaailmas heidavad objektidele valgust footonid (footon on elektromagnetkiirguse väikseim osake ehk valguskvant), siis sisemaailmas teeb seda teadlikkus ehk kirkus (inglise k. awareness ja lucidity, mis on rohkem ida traditsioonidest pärit terminid). Läänes nimetatakse teadlikkust ka vaimuks või vaimuvalguseks.
Psühholoogiline objekt, millele teadlikkuse valgus saab peale paista, on teadvus. Sigmund Freud oli esimene teadlane, kes teadvust ja alateadvust põhjalikult uuris, nimetades neid saksa keeles vastavalt das Ich (“mina”) ja das Es (“see” või “tema”). Eesti keeles kasutatakse teadvuse kohta ka termineid “mina” ja “ego” (ladina k. “mina”) ning alateadvuse kohta “miski” ja “id” (ladina k. “see” või “tema”).
Teadvus ehk “mina” on justkui Kuu nähtav pool ja varjus olev alateadvus ehk “see” justkui Kuu nähtamatu pool.
Valguskvante tähistab aga teadlikkus, millele on erinevates vaimsuse traditsioonides antud palju nimesid: Tegelik Mina (vastandina illusoorsele ja muutuvale ebategelikule minale), Suur Mina (vastandina väiksele minale ehk egole), tühjus või mittemiski (emptiness, void; vastandina millelegi või miskile), Subjekt (vastandina nähtavale objektile), Buddha-loomus, Kristuse-teadvus, Ülim Identiteet, Vaim jne.
Tänase päeva teadvuse Einsteiniks tituleeritud Ken Wilber kirjutab raamatus “Integral Spirituality“, et ükski suur tarkuse- ehk vaimsusetraditsioon ei ole sisemaailma objektide varjust ehk alateadvusest otseselt teadlik olnud, mistõttu ei leidu neis ühtegi varjutööga ehk psühhoteraapiaga sarnast praktikat. Teisisõnu, vaimsuse praktikate eesmärgiks on leida oma tegelik identiteet, milleks ei ole teadvus (nähtav ego), ega alateadvus (varjus olev ego), vaid teadlikkus — saada teadlikuks teadlikkusest endast (vt seisundi-astmed). Siit koorub ka välja see, miks psühholoogia on sama oluline kui vaimsus — need kaks tegelevad sisemaailma erinevate aspektide või nähtustega. Integraalsest vaatekohast on oluline, et psühholoogia integreeriks endasse vaimsuse ja vaimsus endasse psühholoogia. Vastasel juhul on tegu poolikute ja aegunud praktikatega või lahendustega, mis kasu asemel võivad endaga kaasa tuua hoopis kahju.
Näiteks mediteeritakse ja teadvustatakse oma varjude sümptomeid, mis toob need korduvad ebaterved emotsioonid ning tunded veel nähtavamale, aga ei lahenda neid, ei aruta neid psühholoogilisi sõlmi lahti. Seetõttu võib paljas mediteerimine inimese heaolu lõppkokkuvõttes hoopis vähendada.
Tänapäeval on väga levinud, et vaimsetes ringkondades ei olda teadlikud psühholoogiast (näiteks arengupsühholoogiast ehk terve ego arengust ja psühhoteraapiast ehk ebaterve ego ravimisest) ja psühholoogiaringkondades ei olda teadlikud autentsest vaimsusest (egotuse, andestamise, meelevaikuse ja tingimusteta armastuse praktikatest).
Peavoolumeditsiin ei ole aga kummastki väga teadlik — psüühikahäirete korral on esimene lahendus tabletid (kuuluvad parempoolsetesse veeranditesse ja aitavad vaid kaudselt ning ajutiselt — ei ravi probleemi ennast vaid sümptomit).
Joonis 1. Valgus, objekt ja vari sise- ning välismaailmas.
Lihtsustatult saame eelneva kokku võtta nii: vari, see on osa meist või täpsemalt “minust”, mis on teadlikkuse ehk Tegeliku Mina eest varjus — ego osa, mis on meie vaateväljast eemal. Psühholoogiline vari võib omada väga erinevaid vorme: allasurutud tunded, impulsid ja omadused.
Mainin veel siinkohal, et kui Freud oli see, kes avastas individuaalse psüühika ja tegeles teadvuse ning alateadvusega (ego ja id; MINA veerand), siis tema üks tuntuim õpilane C. G. Jung andis oma panuse kollektiivse teadvuse ja alateadvuse uurimisse (arhetüübid; MEIE veerand).
Miks ja kuidas vari tekib?
Vari on loomulik psühholoogiline nähtus ning on osa ego üleskasvamisest. Psüühika üleskasvamist on uurinud väga põhjalikult arengupsühholoogid. Üks tuntumaid ja juhtivamaid arengupsühholooge Robert Kegan kirjeldab üleskasvamise protsessi järgnevalt:
olemasolev ego arenguaste saab järgmise ego arengustme objektiks.
Ken Wilber seletab üleskasvamise protsessi terminitega ületamine ja kaasamine (transcend and include), kus uus teadvuse arenguaste ületab ja samal ajal kaasab eelneva (vt veel holarhia ehk loomulik kasvuhierarhia ja Wilber-Combs maatriks). Kui näiteks ületamise ja kaasamise juures läheb midagi viltu — teatud tunded, impulsid või omadused surutakse alla, ei soovita neid näha, kuna on liiga valus või piinarikas nendega tegeleda, neid enda jaoks läbi mõelda, oma teadvusesse kaasata —, siis tulemuseks ongi vari, “see” ehk ebaküps või alaarenenud “mina”, mis on teadvuse vaateväljast eemal. Ja mis kõige olulisem — areng ei toimu ainult lapsepõlves, vaid saab aset leida terve täiskasvanu elu! Seepärast ei ole vari miskit, mis tekib kauges lapsepõlves, vaid võivad tekkida iga päev.
1-2-3 varjuprotsess
Integraalsete terminitega on varju tekkimise protsessi väga lihtne seletada ja mõista. Veerandeid või Suurt Kolme tähistavad MINA, MEIE ja SEE/NEED veerandid, mida võib vaadata ka kui 1., 2. ja 3. isiku vaatekohta ehk perspektiivi. Freud kasutaski just neid samu “mina” ja “see” ehk 1. ja 3. isiku perspektiivi termineid kirjeldamaks teadvust ja alateadvust. Varju tekke teekond läbibki kõiki kolme perspektiivi:
- isiku perspektiiv: esmalt nähakse või kogetakse midagi ebameeldivat (või ka meeldivat) (MINA/MINU);
- isiku perspektiiv: seejärel lükatakse see valus objekt endast natuke eemale ja vaadatakse seda kui midagi teist, endast eraldi seisvat — poksima, põgenema, passima (fight, flight, freeze) reaktsioon (MINA → MEIE/TEMA);
- isiku perspektiiv: lõpuks lükatakse see ebameeldiv sisemaailma objekt endast veel kaugemale ja nähakse seda kõigis teistes või nendes (MINA → MEIE/TEMA → SEE/NEED/NEMAD).
Sedaviisi 1-2-3 on saanud projektsioon lõplikult küpseks: enda tundest, impulsist või omadusest on saanud neurootiline vari, mida nähakse teistes (vt ka teooria postitust varjudest, kus kasutan näiteks termineid varjupoks ja varjukallistus). Mõned lihtsad näited: “Mina ei ole vihane, aga kurat, kõik teised on igavesed tainapead ja nii viha täis kui üldse olla saab!”, “Mina ei valeta, aga kõik teised on sellised valevorstid, et pole lihtsalt sõnu”, “Kõik tahavad mind rünnata ja mulle liiga teha! Mina ise olen vaikne ja tagasihoidlik kui hiireke. Ai, ma teile näitan!”
Varju iseloomustab kõige paremini see, et inimest häirib ja ärritab ebaloomulikult palju just see teema, mille ta on enda MINA-teadvusest lükanud SEE-teadvusesse ehk alateadvusesse.
Eelnevate näidete põhjal häirib inimest ebaloomulikult palju teistes nähtav viha, valelikkus ja ründamine. Võrdluseks, inimesel, kellel need psühholoogilised varjud puuduvad, ei tekita teiste vihahood, valelikkus ja ründamine niivõrd suurt vastumeelsust (neid tuntakse, need teevad haiget, aga nendele ei reageerita üle). Pigem nähakse neid varjusid neutraalselt, nähakse neid universaalseid manipulatsiooniviise läbi ning see aitab nendega tegeleda, nendest rääkida, neile lahendusi leida. Varju olemasolu puhul ei nähta ega tunnistata endale, et mina ise võin olla vihane, valelik või ründav. See oleks justkui välistatud ning sellest ei taheta ka seepärast rääkida, rääkimata varjutöö vajalikkuse tunnistamisest. Konstruktiivse lahenduse otsimise asemel on psüühika automaatsed kaitsemehhanismid 3 P’d: poksimine, põgenemine ja passiivsus. Kahte viimast nimetatakse ka passiivseks agressiivsuseks või vaikimise teraapiaks. Allolevas tabelis on välja toodud enamlevinud varjud ja nende sümptomid (osad lihtsamini mõistetavad ja läbinähtavad, teised vähem).
Joonis 2. Enamlevinud varjud ja nende sümptomid.
Mati tellib tahvelarvutile kaasi
Toon ühe ilusa varju näite elust enesest, mida õnnestus alles hiljuti ise lähedalt näha ja ära tunda. Teooria ja praktika ulatasid teineteisele käe ning embasid. Seda on alati nii hea kogeda ja teeb õppimise nauditavaks ning palju efektiivsemaks. Ülaltoodud tabelis on see näide märgitud punasena, kus:
- algne varju vorm on TAHE (peidus): “Ma ise tahan seda teha” (MINA tahan ehk 1. isiku tahe);
- varju sümptom on VASTUMEELSUS VÄLISELE SURVELE (nähtav): “Teised sunnivad mind seda tegema” (SEE/NEMAD tahavad ehk tahe on projekteeritud 3. isikule).
Tumesiniselt märgitud näiteid kirjeldasin eelmises postituses “Toitumise fundamentalism: Mis on toitumise rassism? Kuidas seda ära tunda ja kuidas sellest vabaneda?“
Lugu on Matist ja Katist (nimed muudetud). Mati ja Kati vanematel on pulmaaastapäev ning nad kingivad neile tahvelarvuti. Kõik on kingi üle rõõmsad ja rahul, kuna nüüd saavad ka Mati ning Kati vanemad oma lastega lihtsamalt kontakti hoida. Mati ja Kati pakuvad oma vanematele välja, et võiks muretseda arvutile ka kaaned, mis seda kaitsevad. Kuna Mati teab ühte soodsat internetipoodi ja soovib sealt ka endale midagi veel tellida, siis pakub ta ise välja, et tellib ka need kaaned ära (TAHE: “Ma ise tahan seda teha, tahan neid kaasi tellida”). Nad valivad kõik koos kohe sobivad kaaned välja ja jäävad ootama, millal Mati need ära tellib.
Möödub nädal ja Kati uurib Mati käest: “On sul aega olnud neid kaasi tellida?”
“Ei ole olnud aega sellega tegeleda”, vastab Mati.
Kui Mati on arvuti taga ja tal on vaba aega, siis vahetevahel lähevad mõtted selle peale, et peaks need asjad lõpuks ära tellima. Siis aga kirjutab keegi sõnumi ja tähelepanu läheb hoopis sinna või tekib mingi muu tegevus, mis tundub hetkel olulisem. Sedaviisi möödub teine nädal, kolmas nädal ja neljas nädal ning Mati lükkab pidevalt tahvelarvuti kaante tellimist edasi. Vahetevahel ikka Kati ja ema uurivad Mati käest kannatlikult, et kui kaugel see kaante tellimine ka on? Matile hakkab ühe enam tunduma, et teised — ema ja Kati — avaldavad talle nende kaantega liialt survet ja ta vastab nüüd juba natuke ennast kaitsvalt: “Milles probleem, mul ei ole lihtsalt olnud üldse aega selle asjaga tegeleda. Jube kiire on hetkel.”
Siin me näeme, kuidas Mati hakkab vaikselt ära unustama oma enda tahet või soovi neid kaasi tellida. Kogu see teema hakkab tunduma vastumeelsena ja mõttetuna, mille tulemuseks on kerge tahte projektsioon teistele ehk 2. isikule — ainult ema ja Kati justkui tahavad, et ta need kaaned tellib.
Kuuenda nädala ühel vihmasel päeval on Matil ja Katil vaba päev, kuna halva ilma tõttu ei saa õues plaanitud toimetusi teha. Kati läheb Mati juurde, kes on parasjagu arvuti taga, ja küsib sõbralikult: “Mis sul tänase vaba ajaga plaanis teha on?”
“Ei midagi erilist”, saab Kati vastuseks.
“Väga hea, ma mõtlesin, et võiks lõpuks vanematele need kaaned ära tellida. Ma võin aidata! Sa valid oma asjad netipoest välja ja ma otsin nende kaante lingi üles. Anna mulle lihtsalt selle netipoe nimi”, pakkus Kati välja lahenduse.
Mati mõtles korraks ja seejärel plahvatas: “Tead, mulle ei meeldi, kui sa pidevalt nende kuradi kaantega mulle pinda käid!”
Sellega on projektisoon lõpetatud. Mati tunneb nüüd väga kindlalt, et mitte tema ei taha neid lolle kaasi tellida, vaid Kati tahab. Mati on lükanud enda TAHTE, mis asus alguses teadvuses (nähtaval), nii kaugele alateadvusse (peitu või varju) kui võimalik (3. isikule ehk NENDELE). Talle näib, et Kati üritab väljaspoolt sõbralik paista, aga tegelikult urgitseb vaikselt ja avaldab talle selle teemaga survet ning soovib halba.
Kui Mati oleks olnud süütu ehk varjust puhas, siis ta oleks suure tõenäosusega lihtsalt vastanud, et tal ei ole ikka veel aega ning plaanib selle ülesande kellelegi teisele üle anda. Tegelikus näites pakkus selle variandi lõpuks välja hoopis Kati, et asi saaks tehtud. Kaaned said tellitud samal päeval ja on nüüdseks kenasti kohale jõudnud. Mati on siiani pahane, et temaga ülekohtuselt käituti.
Samas võib Mati kaitseks küsida, et mis siis, kui Kati ja ema tõesti käisid talle liiga palju pinda ja nõudsid talt ülekohtuselt palju? Kas see muudaks kogu seda lugu? Kas Mati ei oleks sellisel juhul ikkagi tundnud reaalselt Kati ja ema survet, mitte aga enda varju survet?
Vastus on EI. See ei muuda selle loo pilti. Kati oleks olnud lihtsalt parem konks, kellele Mati oleks saanud omaenda projektisooni külge haakida. Kati oleks teinud kogu loo ehk kiiremaks, aga mis loeb, on Mati enda projektisoon ehk vari. Teised võivad Matile tõesti ülekohtuselt survet avaldada nende kaantega — ja teda tüüdata isegi teistel põhjustel —, aga ta ei tunneks mingit häirivat välist survet, kui ta ise ka ei tahaks neid tellida.
Eelnevale väga sarnase näite ja selle seletuse leiab ka raamatust “Integral Life Practice“, kus Harry hakkab tegema oma tuludeklaratsiooni, aga siis juhtub hoopis midagi imelikku…
Järgmises varjutöö postituses uurin, miks on varjust hea vabaneda ja kuidas seda täpsemalt teha? Kuidas ennetada näiteks tekkivat vastumeelsust ja viha, mis tekib näilise välise surve tõttu? Kuidas seda illusiooni ise läbi näha või kuidas see lahti arutada enne, kui karvad lendama hakkavad? Integraalseid termineid kasutades on see väga loogiline: tuleb lihtsalt varju tekke 1-2-3 protsess (mida vaatasime eelnevalt) keerata tagurpidi ning saamegi elegantse 3-2-1 varjuprotsessi ehk varjutöö praktika. Viimane aitab varju pugenud ebaterved tunded, impulsid ja omadused teadlikkuse kätte nähtavale tuua ning seejärel need oma teadvusega ehk minaga integreerida (teisisõnu teadlikult läbi elada, mitte aga võidelda, põgeneda või ignoreerida).
Seniks aga head varjude märkamist!
