Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Evolutsiooni evolutsioon: ülevaade integraalfilosoofia ajaloost

“Kas evolutsioon on teooria, süsteem või hüpotees? See on palju rohkemat: see on üldine tingimus, mille ees peavad kõik teooriad, kõik hüpoteesid, süsteemid kummarduma ja mida peavad edaspidi rahuldama, kui nad tahavad olla läbimõeldud ja tõesed. Evolutsioon on valgus, mis valgustab kõiki fakte, kõver, mida kõik jooned peavad järgima.” — Pierre Teilhard de Chardin

Sissejuhatus

Integraalfilosoofia ajaloo lühikese kokkuvõtte kirjutamiseks sain esmalt inspiratsiooni Steve McIntoshi vestlusest Jeff Salzmaniga teemal “The Roots of Integral Theory” (2018). Hiljuti lugesin McIntoshi esimest raamatut “Integral Consciousness” (2007), kus ta pühendab sellele teemale ühe terve põneva peatüki. Samuti avaldas mulle muljet Carter Phippsi raamat “Evolutionaries” (2012), mis võtab evolutsioonihuvilise lugeja enda käevangu ja aitab jalutada läbi evolutsiooni evolutsioonist — aitab näha ja mõista, kuidas meie arusaam evolutsioonist endast on tekkinud ja arenenud.

Evolutsiooni ajalukku süvenemine on aidanud mul sügavamalt mõista, et arusaam maailma arengust ei ole midagi endastmõistetavat. Kõigest mõned sajad aastad tagasi ei teadnud evolutsioonist keegi mitte midagi. Arvati, et maailmaruum on lihtsalt loodud, püsiv ja muutumatu, mis heal juhul muutub tsüklitena, nagu aastaajad. Näiteks kosmoloogiline Suure Paugu teooria paisuvast universumist sai teadlaste poolt kinnitatud kõigest 60 aastat tagasi, kirjutab McIntosh oma teises raamatus “Evolution’s Purpose” (2012). Ta lisab, et isegi Albert Einstein (1879-1955) arvas, et tema kuulus relatiivsusteooria kehtib staatilises universumis, mitte dünaamiliselt arenevas.

Carter Phipps (s. 1968) rõhutabki oma raamatus just seda elu staatilisuse või püsivuse illusiooni aspekti (spell of solidity), millest me inimkonnana järkjärgult üles ärkame. Tänu reaalteadustele oleme nüüd teadlikud bioloogilisest, geoloogilisest ja kosmoloogilisest evolutsioonist. Charles Darwin (1809-1882) oli esimene, kes näitas 160 aastat tagasi bioloogilist evolutsiooni, Arthur Holmes (1890-1965) 110 aastat tagasi geoloogilist ja Georges Lemaître (1894-1966) 90 aastat tagasi kosmoloogilist evolutsiooni. Kõik ülaltoodud aastad tähistavad hetke ajaloos, millal see konkreetne teadlane oma arusaama evolutsioonist sõnastas ja üldsusega jagas. Sellele hetkele aga eelnes pikk põlvkondade pikkune avastusretk (mis töötas selle hetke ajavaimu dogmade vastu) ning sellele hetkele järgnes samuti pikk aktsepteerimise periood (esialgu teadlaste endi seas ja seejärel ühiskonnas laiemalt).

Tänane lääne ajavaim on suuresti üle saanud keskaja skolastilistest dogmadest ja näeb selgelt objektiivse välismaailma evolutsiooni. Samas subjektiivse ja intersubjektiivse sisemaailma või universumi arengut veel ei nähta. Esiteks on levinud reaalteaduslik dogma (teaduslik materialism), mille kohaselt teadvus ja kultuur on ebareaalteaduslik metafüüsika, mitte loomulik osa loodusest, vaid midagi ebaloomulikku. Teiseks on valdav humanitaarteaduslik dogma (sh juba tunnistades teadvust ja kultuuri mittemetafüüsikana), mis peab (inter)subjektiivset reaalsust staatiliseks ja mittearenevaks. Seepärast on isegi peavoolu professionaalsetele filosoofidele kuulsa saksa filosoofi Georg W. F. Hegeli (1770-1831) 200 aasta tagused dialektilise mõtlemise (teisisõnu polaarse mõtlemise) ideed siiani täiesti ulme, müstika ja üle mõistuse mõistetamatud.

Järgnev evolutsioonifilosoofia rännak viibki meid esmalt suure saksa geeniuse Hegeli juurde, kes esimesena seda müstilist arengumehhanismi püüdis detailsemalt sõnadesse panna. Ta kasutas selleks saksa k. sõna aufheben, mis iseloomustab evolutsiooni dialektilist protsessi. See koosneb esmalt olemasoleva diferentseerimisest ja seejärel integreerimisest, mille käigus eelnev säilitatakse, kuid saadakse ka midagi sootuks uut ja ennenägematut. Teadlased nimetavad seda seletamatut nähtust emergentsuseks. “”See pole maagia,” ütles füüsik Doyne Farmer kunagi emergentsuse nime all tuntud nähtuse kohta, “kuid see tundub maagiana.” Olendid, linnad ja tormid organiseeruvad ise, madalama taseme reeglid toovad kaasa kõrgema taseme keerukuse. “Tekivad” (emergeeruvad) täiesti uued omadused ja käitumisviisid, mida keegi ei juhi ega suuda ainuüksi koostisosade tundmise põhjal ette näha. Tervik on tõepoolest suurem kui osade summa,” kirjutab Peter Tyson.

Ta toob välja mõned igapäevased emergentsused, millele me tavaliselt sügavamalt ei mõtle: tekkiv linnuparv, sipelgapesa, hallitus, tsüklonid, linnad, aktsiaturg, male, vesi, teadvus ja elu. Näiteks vesiniku (H) ja hapniku (O) gaasilises olekus olevad aatomid moodustavad vedeliku nimega vesi (H2O). Vedelikul, mis sisaldab gaasi elemente, on sootuks teised omadused kui gaasil. Vee molekul integreerib eelnevad gaasi elemendid, mille tulemusena tekivad ehk emergeeruvad (ei tea kust) vedeliku omadused. Me võtame sellist “väikse emergentuse” protsessi kui tavalist nähtust, aga tegelikult ei mõista selle dialektilist mehaanikat. Sarnaselt on ka tekkinud “suured emergentsused”: mateeriast elu ehk geosfäärist biosfäär ja elu teadvusest vaid inimestele iseloomulik eneseteadvus ehk biosfäärist noosfäär. Filosoofiaprofessor Holmes Rolston III nimetab algset Suurt Pauku ja neid kahte suurt emergentsust Kolmeks Suureks Pauguks, kus tekkisid mateeria-energia, elu ja mõistus.

McIntoshi arvates arendasid Hegeli ideid kaudselt edasi (olles juba teadlikud Darwinist ja teistest evolutsiooni teadlastest) 20 sajandi alguses elanud kuulsad ja tunnustatud filosoofid Bergson (elan vital‘i kontseptsioon), Whitehead (protsessifilosoofia) ja de Chardin (noosfääri idee). Vähem tuntud on Jean Gebser, kes tuli esimesena 70 a. tagasi diskreetsete kultuuri arenguastmete peale (arhailine, maagiline, müütiline, ratsionaalne ja integraalne), mille üle Hegel vaid teoretiseeris.

Integraalfilosoofiaga on lähedalt seotud arengupsühholoogia, mille vaarisaks peetakse Baldwinit. Ta märkas oma tütre psühholoogilist arengut umbes 110 a. tagasi ning kirjutas sellel teemal palju raamatuid. Piaget oli aga esimene tõsiseltvõetav arengupsühholoog, kes näitas täpsemalt 80 a. tagasi, kuidas lapse psüühika areneb läbi nelja suurema etapi. Tema õpilased ja õpilaste õpilased moodustavad olulise osa tänapäeva arengupsühholoogidest, kes on siiani aktiivsed (Kegan, Gardner, Gilligan jt). Teine oluline arengupsühholoogia haru on seotud Maslowga, kust on pärit Gravesi 50 aasta tagune uurimistöö ning mille tõid spiraaldünaamika näol 25 aastat tagasi suurema lugejaskonna ette Beck ja Cowan. Kogu eelneva on aga geniaalselt kokku sünteesinud Ken Wilber, keda McIntosh peab 21. sajandi kõige olulisemaks integraalfilosoofiks. Seejuures hindavad Wilber ja McIntosh kõrgelt peavoolu filosoofi Habermasi, kes ei pea ennast integraalfilosoofiks, aga sellele vaatamata väärtustab paljusid integraalfilosoofia elemente (kolm suurt elutahku, arenguastmed).

Integraalfilosoofia eelne antiik, modernne ja postmodernne filosoofia

How Plato and Aristotle Influenced Scientific Thought
Plato ja Aristoteles Ateena koolis, Raffael (1511)

“Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale.” — Alfred North Whitehead

Antiikaja väljapaistvamad filosoofid Socrates, Plato ja Aristoteles eristasid ehk diferentseerisid esimest korda teaduse ja filosoofia (füüsika ja metafüüsika) religioonist. Enne seda olid need kõik religiooniga üheskoos segamini. Antiikaja proto-teadus (modernismi ellkäija) jäi 1000 aastaks unustuste hõlma. Selle taasavastasid keskajal skolastikud, kes põhjendasid Aristotelese duaalset loogikat kasutades usulist maailmavaadet. Nad lõid soodsa pinnase modernismi tekkeks. Descartes (1596-1650) sõnastas uuesti antiikaja mateeria ja vormi, keha ja hinge, keha ja meele, objekti ja subjekti duaalsuse: “Cogito, ergo sum” ehk “Mõtlen, järelikult olen”. Decartest peetakse modernse filosoofia üheks rajajaks. Immanuel Kant (1724-1804) aga vormistas modernse filosoofia kõige hiilgavamalt oma kolmes kriitikas.

Valgustusajastul tekkis ratsionaalsele modernismile või teaduslikule materialismile (kaldus teaduse suunas — reaalne, keha, objekt) vastukaaluks filosoofia poole kaldu olev romantism (idee, hing, meel, subjekt). Seda suurt filosoofilist lõhet kirjeldab ka analüütilise filosoofia ja kontinentaalfilosoofia erinevus. Üheks varasemaks romantikuks oli Goethe (1749-1832), kes mõjutas postmodernismi vaarisa Nietzchet (1844-1900). McIntosh peab postmodernismi alguseks transtsendentalismi (tekkis 1820-30), mille juured on saksa ja inglise romantismis. Postmodernismi filosoofia sai küpseks eelmise sajandi keskel, mille olulisemad esindajad on Foucault (1926-1984) ja Derrida (1930-2004). Seega romantism, transtsendentalism ja postmodernism olid antiteesiks teadusliku materialismi teesile. Mis toobki meid saksa idealistide juurde, kes esimest korda sellele keha-meele, füüsika-metafüüsika duaalsusele sünteesi näol lahenduse leidsid.

Hegel — esimene integraalfilosoof

Hegel by Schlesinger.jpg
Georg W. F. Hegel
(1770-1831)

Hegel oli esimene integraalfilosoof, kes taipas, et teadvus, tõde ja ajalugu ei ole ajatult püsivad nähtused, vaid ajas muutuvad. Ta kirjeldas arengut kui dialektilist protsessi, kus kaks teineteisele vastanduvat “väikest” ideed, tõde või arusaama (milles tihti väljendub konflikt, arusaamatus või probleem) moodustavad omavahel uue “suurema” idee, tõe või arusaama. Phipps kirjutab (2012): “Hegel vabastas tõe tardunud oleku lummusest [spell of solidity, tahkiseloits]. Tõde ei peitu ainult taipamises või ilmutuses, vaid see tuleb leida ajaloo karmist võitlusest või ühe idee protsessist, mis annab teisele teed ja seejärel ületab veel omakorda selle moodustades kolmanda idee jne. Tõde ei ole staatiline, ütleb Hegel, see on protsess, arengu avanemine. Mistahes praeguse filosoofiavoolu hindamiseks peame mõistma selle lisajõgesid; peame ära tundma arenguprotsessi.”

McIntosh lisab (2007), et “Hegel oli esimene, kes nägi, et teadvus areneb, moodustades arenguastmed; et arenguprotsess või “saamine” (becoming) on universumi keskne motiiv, liikumapanev jõud. See vastandus staatilise universumi ideele või “olemisele” (being) — Descartese “mõtlen [ratsionaalselt], järelikult olen olemas”. Hegel oleks pigem öelnud: “Mõtlen (evolutsiooniliselt), järelikult saan (arenen).” Väidetavalt on Herakleitos esimesena 2500 aastat tagasi öelnud: “Ühte jõkke ei saa mitu korda astuda.” Modernses maailmas elame inimloomuse püsivuse illusioonis — arvame, et oleme “selline” –, kuniks taipame, et “selline” ich, ego või mina on vaid hetk, üürike viiv. Miski pole püsiv, kõik on muutuv, me oleme pidevas “saamise” protsessis. Me ei ole kivisse raiutud nimisõna vaid muutust kirjeldav verb. Inimeseks olemine ja saamine (human being and becoming) ei tähenda fikseeritud olemist, vaid aktiivset saamist.

Hegel nimetas dialektilist mõtlemist, mis näeb staatilise hetke asemel suuremat arenguprotsessi Vernunftiks (küpseks mõtlemiseks), eristades viimase modernses ratsionaalsuses kasutatavast Verstandist (lihtsast mõtlemisest). Ken Wilber on nimetanud Vernunfti nägemisloogikaks (vison-logic), mida iseloomustab polaarne mõtlemine (erinevalt ratsionaalselt kriitilise või pluraalselt loomingulisele mõtlemisele). Steve McIntosh toob huvitava võrdluse: “Nii nagu Antiik-Kreeka algmodernism ei olnud piisavalt küps, et jääda, niisamuti ei olnud Hegeli ja teiste Saksa idealistide post-Kantlik protointegralism veel piisavalt arenenud, et maailma jäädavalt muuta. Kui Antiik-Kreeka uuenduslikud modernsed ideed summutas kuni valgustusajastuni mütoloogiline religioon, siis Hegeli noore integraalfilosoofia võrse lõikas tagasi ratsionaalne teadus.” McIntosh tsiteerib ajaloolast Richard Tarnast:

“Hegelianismi uputas lõpuks just see vastureaktsioon, mille see esile kutsus — irratsionalism ja eksistentsialism (Schopenhauer ja Kierkegaard), dialektiline materialism (Marx ja Engels), pluralistlik pragmatism (James ja Dewey), loogiline positivism (Russell ja Carnap) ning keeleline analüüs (Moore ja Wittgenstein), kõik liikumised kajastavad üha enam modernismi kogemuse üldist tooni.”

Modernsele maailmavaatele olid Hegeli ideed täiesti arusaamatud. Arthur Schopenhauer kurtis, et Hegeli filosoofia oli “peadpööritavalt jabur süsteem” ja seda mäletatakse kui “Saksa rumaluse ausammast”. Karl Popper läks isegi nii kaugele, et süüdistas Hegeli filosoofiat Saksamaa fašismi tõusule kaasa aitamises. Teisisõnu muutus ratsionaalne teadus üha materialistlikumaks ja ateistlikumaks — vaimsete sisemaailma teemade suhtes kriitilisemaks.

Märkimist väärib ka fakt, et Hegeli töid ei ole veel eesti keelde tõlgitud. Kõige enam ja pikemalt näib olevat Eestis Hegelit uurinud filosoofiaprofessor Tõnu Viik (s. 1968). Ööülikooli loengus “Hegel ja vaim” (2013) mainib ta, et modernismi ja postmodernismi filosoofid on Hegeli ideede vastu olnud väga negatiivselt meelestatud ja tunnistab, et tema filosoofiat on väga keeruline mõista. Samas ei ole huvi Hegeli mõistmise vastu kuhugi kadunud. Ühes oma viimases Hegeli artiklis (2010) toobki Viik esile selle, et Hegelit on ajalooliselt väga erinevalt ja isegi vildakalt mõistetud.

Näiteks ei ole Hegel oma raamatutes kunagi otseselt kirjutanud kolmesest “teesi, antiteesi ja sünteesi” struktuurist või “dialektilisest meetodist”, mida temaga kõige enam seostatakse (mitte, et need tõlgendused ei võiks paika pidada, mida nad integraalfilosoofia arvates teevad). Samuti kasutab Hegel oma raamatutes palju saksakeelseid sõnu, mida võib väga erinevalt mõista ja tõlgendada. Viik toob eelmainitud artiklis palju näiteid, sh olulise termini aufheben, mille kolmest (tühistama, hoidma, üles tõstma) või kahest (ületama ja kaasama või diferentseerima ja integreerima) paralleelsest tähendusest kirjutasin ka ühiskonna polariseerituse postituses. Viik kirjutab eelmainitud artiklis järgmist (nurksulgudes on minu enda kommentaarid):

“Spekulatiivne filosoofiline mõtlemine [selle all mõtles Hegel täiesti uut integraalset, polaarset või dialektilist mõtlemist, mis erineb ratsionaalsest-kriitilisest] on selline, mis “purustab” (zerstört) igasuguse mõistete ja väidete “fikseerituse” (vt PG, 45–47). Seda eesmärki teenivad paradoksaalsel kombel ka Hegeli teaduste-süsteemid. Ning seda purustamist on Hegel ka enamuses oma tekstides demonstreerinud. Kõige kuulsam ja kommenteerituim neist on Loogikateaduse algus, kus olemine “läheb üle” olematuseks, see omakorda saamiseks, saamine kohaloluks (Dasein) jne. Iga järgmine mõiste “purustab” eelmise ja samal ajal, paradoksaalselt, säilitab eelmise määratluse eitatud kujul. Seda kahetist funktsiooni tähistab Hegelil tema kuulus Aufhebung, mida on eesti keelde tõlgitud “ületamise” (Kallas 2007, 988–989), aga ka “järele jätmise” (Luik 2002, 20) kaudu [Wilberi transcend and include, ületama ja kaasama].”

Põnev on seda artiklit lugeda ja vaadata, kuidas Viik püüab lahti muukida Hegeli uue mõtlemise süsteemi toimimise mehhanismi, aga mitte väga edukalt. Esiteks tekitab Viigis segadust see, et Hegel selgitab oma spekulatiivset mõtlemist läbi ringide, mitte triaadide (nt tiees, antitiees ja süntees) ning tema sõnul “asja teeb keeruliseks ka see, et Hegeli teoste elemendid kas eitavad üksteist (nagu olemine ja olematus) või vastanduvad või antagoniseerivad teineteisega mingil muul moel. Ka seetõttu jääb sünteesi metafoor ebatäpseks.”

Samuti välistab Viik Hegeli mõistmiseks metafüüsika (spirituaalsuse, teoloogia) ja jõuab ringikujulise narratiivi seletuse juurde, mis tuletab meelde (postmodernset) Joseph Campbelli kangelase teekonda, mis pärineb traditsioonilisest tsüklilise aja käsitlusest (milles veel suurem osa maailmast elab). Narratiivis peitub kindlasti osaline tõde, kuna mis see evolutsioon muud on, kui üks maagilisena tunduv lugu. Kuna Viik ei seosta Hegelit evolutsiooniga, siis ta ei näe ka ringi asemel spiraali ehk 2D ringi, millel on kolmas mõõde (nii nagu see on näiteks spiraaldünaamikas), ega süsteemiteooriates tuntud holoneid ehk tervik-osi (whole-part) ja nende hierarhiaid ehk holarhiaid. Kõik see viitab (post)modernse ajastu liigsele spetsialiseerumisele, kus ei osata või ei soovita välja vaadata oma enda kitsast (diferentseeritud) erialast ja mis ei luba erinevate valdkondade piirialadel loomulikku risttolmlemist (integratsiooni).

Vaatame näiteks põgusalt Hegeli kuulsat “(1)olemine läheb üle (2)olematuseks, see omakorda (3)saamiseks, saamine (4)kohaloluks jne”, kus on neli erinevat etappi: (1)olemine, (2)olematus, (3)saamine ja (4)kohalolu. Seda võib selgitada väga erinevat moodi. Näiteks Barry Johnson võrdleb oma raamatus “And: Making a Difference by Leveraging Polarity, Paradox or Dilemma” (2020) (1)olemise ja (3)saamise polaarsust käimise metafooriga. Esmalt on mõlemad jalad maas (tervik), mis tähistab Hegeli (1)olemist. Et edasi liikuda ehk areneda, selleks peab ühe jala üles tõstma, mida võib iseloomustada tundmatusega, teadmatusega, ebastabiilsusega (osa) või sammuga Hegeli (2)olematusse. Seejuures (1)olemine ehk üks jalg jääb ikka paika, teine on aga veel (2)olematus õhus (tervik ja osa). Järgmiseks liigub õhus olev jalg edasi ja astub maha, avastades midagi uut — Hegeli (3)saamine. Viimane etapp on teise jalaga edasi astumine, mida tähistab kohalejõudmine või Hegeli (4)kohalolu. Teisisõnu eelmine tervik ja tekkinud osa saavad uue terviku osaks.


Johnson kirjeldab seejärel seda polaarset või dialektilist arenguprotsessi väga detailselt, näidates, et olemist või järjepidevust iseloomustavad hirmud (-B, -D): kartus, et midagi on justkui puudu (missing), mis võib põhjustada olemasolevasse kinni jäämist (stuck) ja kartus olemasolevat kaotada (losing), mis põhjustab olemasolevast sõltuvust (hooked). Kui aga nendest hirmudest üle saada, lasta neil olla, liikuda neile vastu ehk kogeda neid nii nagu need on (neid vältimata või õhutamata, n-ö allegia või sõltuvus), siis leiab suure tõenäosusega aset muutus ehk transformatsioon suurema eesmärgini, tõeni, olemiseni, mis sisaldab mõlemaid poolusi (Hegeli kohalolu). Alloleval joonisel märgitud number 5-ga ehk suurema eesmärgiga (greater purpose).

Barry Johnson (2020)

Kuna dualistlikult relatiivse maailma areng ehk evolutsioon on lõputu, siis selline protsess ei peatu: alati, kui oleme kohale jõudnud, on jälle aeg edasi minna. Olemine tähendab saamist ja saamine olemist, mida seob ajatu olematus ja kohalolek. Üks on relatiivne olemine-saamine ja teine absoluutne olematus-kohalolek. Üks on muutuv “mina” või hing ja teine muutumatu tühjus ja täius. Esimest kogeme keha ja meelega, teist keha- ja meeleülese vaimuga. Esimest uurib füüsika ja filosoofia, teist aga spirituaalsus ja teoloogia. Üks on objektiivset ja subjektiivset reaalsust uuriv (reaal-humanitaar)teadus või (sise-välismaailma) “füüsika” ja teine on subjektiivset vaimu fenomenoloogiat uuriv metafüüsika. Hegeli mõistmiseks on seega vaja ületada “füüsika” ja metafüüsika duaalsus ning mõelda evolutsiooniliselt.

Tulles laiema integraalfilosoofia ajaloo juurde tagasi, näeme, et 19.sajandil olid uued evolutsiooni-ideed õhus ja loomulikult üks kuulsamaid evolutsionääre oli Charls Darwin, kelle tähtsaim töö on “Liikide tekkimine” (“The Origin of Species“) (1859). Selleks ajaks oli möödunud 52 aastat Hegeli “Vaimu fenomenoloogia” (“Phänomenologie des Geistes“) (1807) ilmumisest. Darwin ise tunnustas Jean-Baptiste Lamarcki (1744-1829), kes esimesena pooldas looduse arengut, kirjutades, et “ta oli esimene, kes äratas tähelepanu kõigi orgaaniliste ja anorgaaniliste muutuste tõenäosusele, mis on (loodus)seaduse, mitte imelise vastandumise tulemus.” Lamarcki peateos oli “Philosophie Zoologique” (1809), kus ta avaldas oma teooria liikide muutumisest ja selle põhjustest.

Steve McIntosh kirjutab (2012), et sõna “evolutsioon” tuleb ladina keelsest sõnast “evolutio” ja tähendab otsetõlkes lahti rullimist, nagu kirjarulli lahti rullimine. Kõige algsemas tähenduses on evolutsioon “saamine” (becoming), kus “olemine” (being) avaneb ja areneb aja jooksul. Oluline on eristada lihtsat muutust või kasvu palju keerukamast evolutsiooniprotsessist. Näiteks Hegel kirjutas “ajaloo avanevast arengust” (unfolding development of history) ja Lamarck oma loomaliikide “järkjärgulise muutmise teooriast”.

Herbert Spencer (1820-1903) oli aga see, kes otseselt sõna “evolutsioon” esimest korda teaduslikult kasutas (“The Development Hypotesis”, 1852). Esmalt märkis ta evolutsiooniga kultuuri arengut, aga hiljem lisas selle termini alla ka bioloogilise arengu: “Evolutsioon on muutus määramatust, seosetust, homogeensusest kindlaks, sidusaks, heterogeensuseks pidevate diferentseerumiste ja integratsioonide kaudu.” Teda aga huvitas just ühiskonna evolutsioon ning lugedes Darwini suurteost tuli ta lagedale ideega “survival of the fittest” ehk “tugevamad jäävad ellu”. Sealt sai alguse ultraliberaalne sotsiaaldarvinismi ideoloogia, mida kasutati Briti imperialismi ja koloniaalse ekspluateerimise (tuntud kui viktoriaanlik evolutsionism) ning hiljem natside eugeenika ja vallutuste eesmärgil.

19. sajandi teisel poolel jäid suurte Saksa idealistide ideed tahaplaanile ja ateistlik stsientism sai üha tuult tiibadesse. Integraalfilosoofia areng seisis paigal, kuniks 20. sajandi esimesel poolel nägi ilmavalgust Henri-Louis Bergsoni optimismist pakatav vaimne filosoofia.

Bergson — esimene darvinismijärgne integraalfilosoof

Henri-Louis Bergson
(1859-1941)

“Prantsuse filosoof Henri-Louis Bergson (1859-1941) sündis samal aastal kui Darwin avaldas “Liikide tekkimise” ja sattus esmalt evolutsioonilainele tutvudes Spenceri sünteetilise filosoofiaga,” kirjutab McIntosh (2012). “Peagi mõistis ta, et viimane on täielik vastand tema enda loovevolutsiooni teooriale — materialistlik, reduktsionistlik ja deterministlik –, mille ta täielikult välistas. Seega oli Bergson esimene filosoof, kes tõlgendas teadusliku evolutsiooni fakte spirituaalselt. Väljapaistva filosoofia ajaloolase Frederick Coplestoni sõnul “pakkus Bergsoni filosoofia välja alternatiivse, mitteteistliku evolutsioonikäsitluse, avaldades paljudele inimestele vabastavat mõju. See pakkus positiivset ja paljudele köitvat tõlgendust maailmast, tõlgendust, mis ei piirdunud teiste vaadete kriitika ja rünnakutega ega tagasiminekuga varasemate mõtteviiside juurde. Tundus, et see ei olnud tagalakaitsega võitleva inimese välja mõeldud filosoofia, vaid pigem tuleviku väljavaate väljendus. See oli võimeline tekitama põnevust ja entusiasmi, kui midagi uut ja inspireerivat, ning asetama evolutsiooniteooria värskesse valgusesse.”

“Ta tunnistas analüütilise mõtlemise praktilisust, kuid väitis, et kui kasutame oma intellekti selleks, et tuvastada erinevaid ajapunkte või ruumis asuvaid objekte, loome fiktsiooni, mis pimestab meid reaalsuse tõelise olemuse ees, mis on pidevalt voolav protsess. Bergsoni ettekujutus tegelikkusest kui loomeprotsessist viis äratundmiseni, mida ta nimetas élan vital, mida on evolutsioonis tõlgitud kui “elutähtsat impulssi” või “elujõudu”.”

“Taolise jõu ilmingud on Bergsoni arvates mateeria, organismide elujõud ja eluslooduse evolutsioon, mida loodusteadus ei suuda seletada. Bergsoni arvates võib sellest jõust aimu saada vahetult (intuitsioon), mitte intellektuaalselt või meelelise kogemuse teel. Integraalse teoreetiku Allan Combsi sõnul oli Bergsoni elan vital‘i kontseptsiooni olemus teadvus ise, mida Bergson seostas organismi valiku tegemise jõuga. Bergson väitis, et inimestel võib olla otsene kogemus protsessi mitteterministlikust ja vaimselt loovast olemusest. Nagu teadvus ise, universum ei ole loodud, vaid seda luuakse pidevalt.”

“Bergsoni suurim teos “Creative Evolution” ilmus 1907. aastal, täpselt sada aastat pärast Hegeli “Vaimu fenomenoloogia” avaldamist. Kuigi Hegeli kirjakeel oli raske ja keeruline, oli Bergsoni stiil poeetiline ja põnev, näidates tema intuitsiooni eelistust analüüsi ees. Ehkki Hegel ja Bergson on mõlemad integraalsesse filosoofiasse olulise panuse andnud, on nende vastavad filosoofiad oluliselt erinevad ja neid ei saa lugeda sama formaalse mõtte osaks.”

“Kui Bergsoni rõhuasetust intuitsioonile saab eristada Hegeli selgest dialektilise hindamise kasutamisest, siis Bergsoni vajadust minna modernistlikust mõistest kaugemale tõe terviklikuma mõistmise käsitluses võib vaadelda kui integraalse teadvuse varajast vormi. Ja Bergsoni enda loodud vapustav uus evolutsioonifilosoofia on võimas näitaja tema enda kasvavatest integraalse teadvuse viljadest. Bergson on integraalse filosoofia jaoks oluline, sest ta jätkas teadusliku materialismi ekslikkuse paljastamist ja kuna ta on tõeline eelkäija sellele, mida hakati hiljem nimetama protsessi mõtlemiseks. Begson oli omal aja väga populaarne ning ühed olulisemad integraalsed mõtlejad, keda ta mõjutas, olid Whitehead, Teilhard ja Sri Aurobindo.”

Eesti keelde on tõlkinud Bergsoni raamatuid filosoof Margus Ott (s. 1975), kes on ilmselgelt élan vitali mõjul kirjutanud ka ise aukartust äratava koguse “Väekirja” raamatuid. Leo Luks kirjutab Sirbis (2018), et napi nelja aasta vältel on Margus Ott ilmutanud 6 köidet väekirju, mahult 2267 lk. Näib, et meil Eestis on tekkinud täitsa omaenda professionaalne protsessifilosoof või koguni integraalfilosoof. Luks kirjutab arvustuses Oti väe kohta näiteks järgmist:

“Vägi on Oti süsteemis kõige üldisemalt muundumise võime, loomisjõud, eristuste ja lõimimise masin (VK1, lk 18, 21). Väemõtlemine pöörab seega tähelepanu ennekõike protsessidele, mitte asjadele. Nö silmaga nähtavad on kujud, asjad oma kõrvutuvas käesolus, kuid oluline on mõtelda ka virtuaalset väesolu, milles peitub kõike siduv läbistuvus. See veel kättetoomata vägi on iga asja keskmes varjuv tühjus, tühik (VK1, lk 19, 197) ning väemõtlemise üldiseks ülesandeks võib pidada liikumist selle tühjuse juurde, teispoole olemasolevaid kujusid (VK1, lk 395).”

Seda, kuidas Ott seda väge, sh eristuse ja lõimimise masinat, näiteks aktuaalse samasooliste teema peal vägevalt rakendab, võib lugeda tema “Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolu” artiklist. Rõõm on lugeda ühiskonnakriitilist teksti, milles ei nähta vaid ühte poolust ja kus võetakse arvesse mõlema pooluse väärtused ning äärmused.

Whitehead — mõjukas vaimufilosoof

ANWhitehead.jpg
Alfred North Whitehead
(1861-1947)

Alfred North Whitehead (1861-1947) oli inglise matemaatik ja filosoof. Ta oli üks protsessifilosoofia arendajaid. Tema filosoofia edasikandjateks oli ameerika filosoof Charles Hartshorne (1897–2000) ja on praegu ameerika filosoof ning teoloog David Ray Griffin (s. 1939). McIntosh kirjutab (2007): “Protsessifilosoofia ületab dualismi, materialismi, determinismi ja reduktsionismi, edendades meele/keha probleemi usutavat lahendust. See lahendus saavutatakse Whiteheadi teadvuse kontseptsioonina, mitte milleski, mis ilmneb ainult kõrgematel loomadel, vaid kosmose osana, mida võib leida igas looduslikult esinevas universumi struktuuris, ükskõik kui väike see ka poleks.”

“Need reaalsuse sisemised ja välised aspektid tekivad algusest peale koos, toimivad loomulikul ja mittedualistlikul viisil ning mõjutavad universumit selle organisatsiooni igal tasandil. See ei tähenda, et näiteks aatomid oleksid tegelikult teadlikud samamoodi nagu inimesed on teadlikud, vaid et neil on primitiivne teadvuse vorm, mida Whitehead nimetas “prehension“[haaramine või haakumine.]”

“Idee, et on olemas sisemine universum, mis külgneb välise universumiga, ja et need kaks dimensiooni on ühendatud pidevas muutumisprotsessis, leiab oma esialgse väljenduse Whiteheadis. Ehkki sisemise universumi filosoofiline kontseptsioon pärineb erinevatest allikatest, leiame Whiteheadi sisemaailma metafüüsikas palju uut ja originaalset. Whitehead mõtles aga oma filosoofia välja juba enne postmodernismi teket, seega oli tema põhirõhk teadusliku materialismi metafüüsika ületamisel.”

“Whitehead ei puutunud kokku postmodernismi probleemide ega võimalustega, mistõttu tema evolutsiooniline metafüüsika ei sisaldanud intersubjektiivsuse olulisi teadmisi, mis on sellest ajast alates moodustanud integraalfilosoofia 21. sajandi sünteesi väga olulise osa.” McIntoshi arvates “on aga Whiteheadi töö kõige olulisem aspekt tema tunnustus evolutsiooni vaimsele olemusele, mida ta iseloomustas kui “õrna veenmist armastuse kaudu”. See tähendab, et Whiteheadi sõnul ei määra jumalik mõju universumis tulevaste sündmuste käiku ette; teadvus on osaliselt ise otsustav ning suhteliselt vaba valikuid tegema ja loometegevuses osalema.”

Üldiselt on protsessifilosoofia integraalfilosoofia, kuid mitte see integraalfilosoofia, mida McIntosh oma raamatus kirjeldab. Ta jätkab: “Vaatamata oma võimele teaduse ja vaimsuse ühendamiseks, nagu see on seni arenenud, puudub protsessifilosoofial endiselt arusaam intersubjektiivsusest ja arenguspiraalist ning seetõttu ei suuda see pakkuda paljusid olulisi teadmisi ja rakendusi, mis muudaksid praeguse integraalfilosoofia vormi (nii nagu Wilber ja mina seda kirjeldame) nii võimsaks.”

Whiteheadi kõige tuntumaks ja olulisemaks teoseks on “Process and Reality”, mille ilmumisaasta on 1929. Eesti keelde ei ole minu teada Whiteheadi veel tõlgitud.

Teilhard de Chardin – siseuniversumi meister

Teilhard de Chardin(1).jpg
Pierre Teilhard de Chardin
(1881-1955)

Esimeste hulgas, kes tundis evolutsioonilise mõtlemise ulatuse ja tähenduse suurust, oli prantsuse jesuiidipreester ja paleontoloog Pierre Teilhard de Chardin (1881-1955). “Kas evolutsioon on teooria, süsteem või hüpotees?” kirjutas ta kahekümnenda sajandi alguses. “See on palju rohkem: see on üldine tingimus, mille ees peavad kõik teooriad, kõik hüpoteesid, süsteemid kummarduma ja mida peavad edaspidi rahuldama, kui nad tahavad olla läbimõeldud ja tõesed. Evolutsioon on valgus, mis valgustab kõiki fakte, kõver, mida kõik jooned peavad järgima.”

Teilhardi poolt inspireeritud ameerika teoloog John F. Haught ütleb Phippsi raamatus (2012), et “Teilhard oli 20. sajandil üks esimesi teadlasi, kes sai aru, et universum on lugu. See pole mitte ainult ebatäiuslikkuse, vaid ka loovuse ja saamise koht. See tähendas, et me ei saanud enam otsida ruumi kuskil mujal, et leida seda otsitavat täiuslikkust. Me peame vaatama tulevikku. Teilhardi jaoks sai tulevikust see koht, mille suunas me tõstame oma pilgu ja avame südame, mille poole püüdleme.”

McIntosh arvates (2007) nii Bergson kui Whitehead arendasid filosoofiaid, mis tunnistasid evolutsiooniprotsessi loomupärast vaimsust, kuid Pierre Teilhard de Chardin läks veelgi kaugemale, ta oli teaduslikum ja vaimsem kui kumbki neist kahest suurest mõtlejast. Tema vastuoluliste evolutsioonivaadete ja jesuiitide ordu vahelise konflikti tõttu takistas katoliku kirik Teilhardil oma eluajal oma filosoofiat avaldamast. Kuid pärast tema surma 1955. aastal põhjustas tema põhiteose “Inimese fenomen” avaldamine palju elevust. Sarnaselt Whiteheadile pole ka Teilhardi veel eesti keelde tõlgitud.

McIntosh kirjutab, et “Teilhardi filosoofias oli kesksel kohal tema kontseptsioon evolutsiooniliste künniste – järjestikuste ümbritsevate sfääride, mis esindavad erinevat tüüpi evolutsioonilist tegevust, arengust. Teilhardi kosmogeneesi skeemis oli esimene evolutsioonilise arengu sfäär maa peal füsiosfäär või geosfäär, mis sisaldab kogu elueelset evolutsiooni (sealhulgas litosfääri, hüdrosfääri, atmosfääri ja stratosfääri arengut). Teilhardi sõnul tähistas elu tekkimine uue evolutsioonilise kihi selget algust, mida me tunneme biosfäärina. Seejärel kulges biosfääris areng miljardeid aastaid, kuni saavutati uus evolutsiooniline künnis – tekkis see, mida Teilhard nimetas noosfääriks ehk psühhosotsiaalseks evolutsioonikihiks. Teilhardi sõnul tõi noosfääri kriitilise künnise ületamine teadliku elu ja eneseteadliku inimkonna vahel kvalitatiivse eristuse või seisundi muutuse.”

“Ta nägi, et evolutsiooni faktid näitavad, et kosmose arengul on kord, suund ja eesmärk. Ja Teilhard suutis näha, et selline vaimne arusaam evolutsioonist suunab meid loomupärasele ülesandele parandada inimese seisundit, osaledes noosfääri arengus. Teadlasena oli Teilhard võtnud eesmärgiks arendada sisemise universumi teaduslikke teadmisi. Nii tõi ta välja integraalismi aspekte, mida me ei näe Hegelis, Bergsonis ega Whiteheadis. Näiteks edendas Teilhard oma „keerukuse-teadvuse seadust“, mis väidab, et teadvus areneb otseses proportsioonis organismi organisatsioonilise keerukusega. Teilhardi sõnul on „teadvuse kasvust tulenev keerustumine või teadvus keerukuse tulemus: eksperimentaalselt on need kaks mõistet lahutamatud.”

“Teilhardi äratundmine evolutsiooni süsteemsest olemusest, selle „ümbritsemisega arenemisest” ja kriitilistel künnistel käivitatud muundumistest (isegi enne, kui seda kirjeldas süsteemiteadus) koos tema selge arusaamaga otsesest arenguseosest kõigi sisemuse ja välise vahel arenevate üksustega kindlustab oma koha integraalfilosoofia olulise rajajana. Ehkki Bergson oli saanud materialistidelt kriitikat tema õpetuste kohta evolutsiooni vaimsest olemusest, tekitasid Teilhardi teaduslikud volitused ja “Inimese fenomeni” kui teadusteos stsientismi raevu rohkem kui võib-olla ükski teine ​​20. sajandi teos. Kuigi suur osa kriitikast oli terav, leidus teadlaskonnas ka teisi, keda inspireeris suuresti Teilhardi vaimne evolutsioonifilosoofia. Teilhardi mõtte mõju on aga ulatunud palju kaugemale filosoofiast ja evolutsiooniteadustest, avaldades mõju nii erinevatele valdkondadele nagu õigus, äri ja meditsiin.”

Gebser – Integraalse teadvuse prohvet

Jean Gebser Portrait.jpg
Jean Gebser
(1905-1973)

“1930. aastate lõpu alguses oli Jean Gebseril (1905-1973) selge aimdus, et inimkonna ajalugu loob peagi uue teadvuse ja kultuuri struktuuri, mida ta nimetas integraalseks teadvuseks. Integraalstruktuuri näol tekkiv mutatsioon koos selle integraalse-aperspektiivse teadlikkuse selgelt eristatava vormiga” kirjutab McIntosh (2007). Ta jätkab: “Gebseri sõnul on aperspektiivne teadlikkus egovaba; seda „ei kinnistata osalistes vaatepunktides”, selle perspektiiv ei ole seotud ühe indiviidi ega ühte tüüpi teadvuse egoga, vaid on võimeline omaks võtma mitu perspektiivi. Aperspektiivse teadvuse kaudu muutuvad varasemad teadvuse struktuurid läbipaistvaks ja “diafaaniliseks” ning selle tulemuseks on teadvuse intensiivsuse suurenemine, mis integreerib kõik varasemad struktuurid. Gebseri põhiteos on “The Ever-Present Origin”, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal.”

“Hegel oli inimajaloo arengut kirjeldanud kui teadvuse etappide seeria avanemist, kuid Gebser läks kaugemale, määratledes need etapid selgemalt ja kirjeldades, kuidas nende ajaloolise arengu diskreetsete etappide äratundmine põhjustab tegelikult järgmise etapi tekkimist. Gebseri rõhuasetus uuele ja selgelt eristuvale epistemoloogilisele võimekusele, mis tekib iga teadvuse astmega, on üks tema olulisemaid panuseid integraalfilosoofiasse. Oleme juba uurinud, kuidas modernistliku teadvuse tekkimine annab modernistliku maailmavaate omaks võtjatele laiendatud ratsionaalse võimekuse — uue mõistuse ja loogika võime. Gebser tunnistas modernistlikus teadvuses aga nii mõistuse tõhusat vormi — “tasakaalustatud suundmõtet” (nagu Platon kasutab) — kui ka ratsionaalsuse puudulikku vormi, mida ta iseloomustas kui liigselt analüütilist, lõhestavat ja dualistlikku.”

“Gebseri sõnul ületab ratsionaalse perspektiivsuse ülimalt kristalliseerunud vormi “egoteadvuse” tervikstruktuur selle abil, mida ta nimetas “veritsiooniks” (verition), viisiks näha asju sellistena, nagu need tegelikult on — taju tõest, mis näeb asju läbi. Ta väitis, et just selle teadlikkuse aperspektiivsuse saavutamine muudab reaalsuse läbipaistvaks ja diafooniliseks, võimaldades meil sõna otseses mõttes varasemaid vaatenurki läbi näha ja kõigi esinemiste taga alati olemasolevat päritolu (ever-present origin) ära tunda.”

“Aurobindot peetakse sageli esimeseks, kes evolutsioonifilosoofias mõistet “integraal” kasutas. Harvardi sotsioloog Pitirim Sorokin (1889- 1968) hakkas sellega seoses kasutama ka fraase “integraalfilosoofia” ja “integraal” umbes samal ajal kui Aurobindo. Tegelikult näib, et Sorokin, Aurobindo ja Gebser võtsid kõik algselt kasutusele mõiste “integraal” iseseisvalt, teadmata selle kasutamisest teiste poolt. Kuigi need kolm kirjanikku ei viidanud kõik täpselt samale asjale, näeme, kuidas neil kõigil oli tulevikust sarnane nägemus.”

Sri Aurobindo
(1872–1950)

“Gebser oli teadlik Teilhardist ning India müstilise filosoofist ja vaimsest õpetajast Sri Aurobindost (1872–1950). Ta mainib oma raamatu “The Ever-Present Origin” teise väljaande eessõnas (1966), et “mõlemad arendavad omal moel äsja tekkiva teadvuse kontseptsiooni, mille Sri Aurobindo on nimetanud “supramental“. Ehkki mõlemal autoril on inim-universaalne orientatsioon, lähtub Sri Aurobindo — integreerides lääne mõtteviisi — reformitud hinduismist, Teilhard de Chardin katoliiklikust positsioonist, samas kui käesolev töö on kirjutatud üldisest ja oktsidentaalsest vaatenurgast. Kuid see ei välista, et üks ekspositsioon mitte ainult ei toeta ega täienda, vaid kinnitab ka teisi.””

“Sarnaselt Teilhardiga oli ka Sri Aurobindo üritanud näidata, kuidas evolutsiooni fakte saaks universumi vaimse kontseptsiooniga ühtlustada. Oma meistriteoses “The Life Divine” (1919) võttis Aurobindo ülesande ühendada premodernne hinduism lääne modernismi teaduslike ja filosoofiliste teadmistega, et saavutada integraalse vaimsuse varajane vorm. Pole kahtlust, et Sri Aurobindo on oluline tervikliku teadvuse pioneer ja teda tuleb tunnustada integraalse maailmavaate silmapaistva rajajana. Tema looming on rohkem religioossem kui filosoofiline.”

“Kuigi ta käsitles filosoofilist ainet, esitas ta end pigem traditsiooni järgi vaimse õpetajana kui lääne traditsiooni filosoofina. Aurobindo kirjutas kõiketeadva vaimse õpetaja autokraatliku autoriteediga, kuulutades universaalset tõde kõiketeadva guruna. Ta ei näinud vajadust oma järelduste üle vaidlemiseks ega selgitamiseks. Pealegi ei tunnistanud Aurobindo oma võlga Hegeli ega enamiku teiste lääne filosoofide ees, kelle loomingule ta selgelt tugines. Kuigi Aurobindo mõistis teadvuse etapilist arengut, ei suutnud ta piisaval määral ära tunda otsest seost teadvuse ja kultuuri arengu vahel.”

Postmodernismi ja integralismi fusioon

“Näeme, kuidas Gebser üritab postmodernse teadvuse ja integraalse teadvuse erinevusi eristada. Ehkki suur osa Gebseri integraalse struktuuri kirjeldusest sobib hästi meie praeguse arusaama integraalsest teadvusest, saab postmodernsele arenguastmele omistada sama palju, kui mitte rohkem. Nii et kuigi Gebser nimetas oma eeldatavat uut teadvuse struktuuri lahutamatuks, oli tema prohvetlik nägemus teadvuse esilekerkivast mutatsioonist pigem postmodernismi kui hiljem ilmnenud integralismi nähtus.”

“Sellest hoolimata võime Gebserile nende puuduste eest kindlasti andestada, arvestades asjaolu, et integraalteoreetikud ei tunnistanud postmodernse teadvuse ja integraalse teadvuse erinevuse täielikku mõistmist enne, kui Clare Gravesi arusaamad lisati integraalfilosoofiasse 1990. aastate lõpus. Kuid nagu nägime, tagab Gebseri üldine arusaam teadvuse diskreetsetest etappidest koos rõhuga sellele, kuidas integraalne struktuur kasutab nende etappide uut äratundmist maailmavaate reaalseks konstrueerimiseks, tema koha integraalfilosoofia rajajana.”

“Siiski väärib sellega seoses mainimist, et kuigi Gebser oli teadvuse etappide varajases äratundmises märkimisväärselt prohvetlik, on üsna veider, et ehkki “The Ever-Present Origin” tsiteerib sadade filosoofide, teadlaste ja kunstnike loomingut, pole mainitud arengupsühholooge nagu James Mark Baldwin või Gebseri kaasmaalast Šveitsi mõtlejat Jean Piaget. Ja see on eriti huvitav, arvestades asjaolu, et raamatu „The Ever-Present Origin” teise väljaande ajaks oli Piaget töö intellektuaalsetes ringkondades hästi tuntud. Gebseri arengupsühholoogia väljajätmist võib seega pidada tema uurimistöö olulise puudusena, sest täna näeme selgelt, kuidas Baldwinist algav ja Gravesiga kulmineeruv arengupsühholoogia on nüüdseks muutunud integraalse maailmavaate põhiosaks. Kuhu me ka järgmiseks suundume.”

“Hoolimata arengupsühholoogia lähedusest evolutsioonifilosoofiaga, ei tundnud Bergson, Whitehead ega Teilhard arengupsühholoogia tähtsust nende teooriate jaoks; nad ei mõistnud täielikult kultuuri ja teadvuse arengu vahelist seost. Gebser arendas omaenda arusaama teadvuse ja kultuuri etappidest, ilma et sellest saaksid kasu märkimisväärsed empiirilised uuringud, mida arengupsühholoogia oli kogunud isegi tema kirjutamise ajal. Nii nagu ülejäänud Gebseri mõtteviis, jäid ka tema teadmised teadvuse evolutsioonist suhteliselt isoleerituks kuni integraalteoreetikud ta 1980. aastatel taas avastasid. Alles 1970. aastatel hakkas peavoolufilosoof Jürgen Habermas tunnistama arengupsühholoogia tähtsust evolutsioonifilosoofiale. Ja alles kaheksakümnendatel aastatel hakkasid need kaks valdkonda leidma ulatuslikku integratsiooni Ken Wilberi töös.”

Arengupsühholoogia ja integraalse universumi kaardistamine

James Mark Baldwin
(1861-1934)

“Eelpool nägime, kuidas integraalse teadvuse epistemoloogilist võimekust kasutasid Hegel, Bergson, Whitehead, Teilhard ja Gebser oma vastavate filosoofiate loomiseks,” kirjutab (2007) McIntosh. “Kuid lisaks neile tunnustatud filosoofilistele geeniustele oli veel üks varajane geenius, kes kasutas integraalse teadvuse jõudu, et avastada sisemise universumi olulisi jooni, mis on nüüdseks muutunud integraalfilosoofia keskmeks. See geenius oli James Mark Baldwin (1861–1934) ja tema suureks panuseks oli avastus, et teadvus areneb läbi universaalsete, kultuuridevaheliste arenguetappide.”

“Nii nagu Hegel paljastas fikseeritud, staatilise arusaama tõest, niisamuti paljastas Baldwin fikseeritud ja staatilisest arusaama meelest,” lisab Phipps. “Jälgides oma tütre arengut, nägi ta, et tema kognitiivsed struktuurid arenesid lapsepõlves läbi konkreetsete etappide. Paljud inimesed ei mõista tänapäeval, et alles paarsada aastat tagasi suhtusime väikelastesse nagu väikestesse täiskasvanutesse, kellel on vähem teadmisi, kuid sisuliselt sama vaimne võimekus. Meie tänapäevane arusaam, et lapsed läbivad arenguprotsessi, on osaliselt tingitud Baldwini ainulaadsest geeniaalsusest, mida saatis sügav huvi ja mõistmine evolutsioonilisest perspektiivist. Võib öelda, et kui me vaatame selle valdkonna arengut Baldwinist ja Piaget’st Keganini, näeme, et inimteadvus on plastiline ja vormitav viisil, mida tänapäevanigi veel alahinnatakse.”

McInstoshi arvates pani Baldwini töö kogu arengupsühholoogia valdkonnale aluse. “Tema intellektuaalse karjääri areng on nagu mikrokosmos integraalsefilosoofia enda arengust. Ehkki ta kirjutas üle 150 akadeemilise raamatu ja artikli, ilmus tema mõtteküps väljendus tema põhiteoses “Thought and Things: A Study of the Development and Meaning of Thought, Genetic Logic” (1911), milles ta kirjeldab inimteadvuse dialektilist arengut järgmiste eraldiseisvate etappide kaudu: „loogikaeelne, kvaasiloogiline, loogiline, ekstraloogiline ja hüperloogiline.”


Jean Piaget in Ann Arbor.png
Jean Piaget
(1896–1980)

“Baldwini teadmisi kandis edasi üks teine vaimse ​​arengu uurija (developmentalist), kelle empiirilised uuringud arenguetappide kohta kustutasid igasuguse kahtluse nende olemasolust. See kuulus uurija oli loomulikult Jean Piaget (1896–1980) ja tema empiiriline kinnitus teadvuse universaalsetest, kultuuridevahelistest, arengulistest etappidest, millest igaühel on oma maailmavaade, on nüüdseks kinnitatud ja korduvkinnitanud sadade teaduslike uuringute läbi.”

“Peavoolu arengupsühholoogia sai alguse Baldwinist ja Piaget’ist ning viimane inspireeris omakorda paljusid silmapaistvaid arenguteoreetikuid: sealhulgas Lawrence Kohlberg (1927–1987), Jane Loevinger (1918–2008), Carol Gilligan (s. 1936), Howard Gardner (s. 1943) ja Robert Kegan (s. 1946). Mida me nüüd tunneme arengupsühholoogiana, sisaldas ka humanistliku ja transpersonaalse psühholoogia teadmisi, mis ei arenenud välja Baldwini ja Piaget tööst.”


Abraham Maslow
(1908–70)

Abraham Maslow (1908–70), nagu ka Gebser, polnud Baldwini või Piaget’i loomingust ilmselt teadlik, kui ta sõnastas oma kuulsa inimvajaduste arenguteooria, mis avaldati esmakordselt tema 1954. aastal valminud teoses “Motivation and Personality”. Erinevalt tolleaegsetest Piaget’i järgijatest kutsus Maslowi teadvus esile ainulaadse kombinatsiooni modernismist, postmodernismist ja alles tekkivast integralismist. Ateistina tõmbas teda 1950. aastate eksistentsialismi poole. Eksistentsialistliku filosoofia ja teaduspsühholoogia ühendamine tõi endaga kaasa “humanistliku psühholoogia”, mida ta kirjeldas kui psühholoogia “kolmandat jõudu” peale Freudi ja biheivioristliku psühholoogia koolkonna, mis olid tol ajal domineerivad.”

“Maslow mõju akadeemilise psühholoogia valdkonnale tervikuna oli tohutu, kuid 1960. aastate lõpus tundis ta humanistliku psühholoogia piire ja puudusi. Postmodernse vastukultuuri mõju tagajärjel sai temast üks transpersonaalse psühholoogia rajajaid, mida ta iseloomustas kui “neljandat jõudu”. Ja huvitaval kombel alustas Ken Wilber oma karjääri just transpersonaalse psühholoogia valdkonnas. Wilber distantseerus aga hiljem sellest psühholoogia valdkonnast, kuna see muutus üha enam postmodernismi uus vaimsuseks (New Age spirituality).”


Dr. Clare W. Graves
Clare Gravesile
(1914–1986)

“Kuid integraalfilosoofia 21. sajandi sünteesi vaatepunktist vaadatuna on Maslow suurim pärand vaieldamatult tema mõju Clare Gravesile (1914–1986). Maslow olulist mõju Gravesile võib näha tema integraalsetes etappides kui “olemise astmed” (being levels). Kusjuures tema idee “olemise väärtused” tuleneb Maslowi eneseteostatud inimeste väärtuste ja orientatsiooni kirjeldusest. Gravesi uurimistööst ilmnesid aga probleemid Maslow arenguteoorias, mida Maslow hiljem ka tunnistas.”

“Kuigi Gravesi uurimistöö oli ulatuslikum ja empiirilisem kui Maslow, olid sellel siiski olulised piirangud ja see ei olnud teaduslikult nii muljetavaldav kui Piaget. Gravesi teeb nii oluliseks mitte tema kogutud andmed, vaid andmete tõlgendamine. Graves saavutas enneolematu arusaama elutingimuste vastastikusest sõltuvusest ja erinevatest väärtuspõhistest maailmavaadetest, mis tekivad vastusena nendele tingimustele. Tema teadmised etappide omavahelisest suhtest, inimarengu “bio-psühho-sotsiaalsest” iseloomust ja teadvuse dialektilise evolutsiooni korduvast, spiraalsest olemusest annavad olulise panuse ka meie mõistmisse sisemisest universumist.”


Don Beck (s. 1937)

“Enne Gravesi populariseerijate Becki (s. 1937) ja Cowani poolt välja töötatud “Spiraalse dünaamika” (1995) raamatu mudeli kasutuselevõtmist toetas Wilberi arengufilosoofia Piaget ja tema järgijate kirjeldatud teadvuse etappide ja Gebseri kirjeldatud kultuuri etappide kombinatsiooni. Alles pärast Gravesi arengumudeli omaksvõtmist, eraldas ka Wilber oma süsteemis postmodernse ja integraalse teadvuse arenguastmed, mis viis omakorda Wilberi postmodernistlikku patoloogiat käsitleva raamatuni “Boomeritis” (2002).”


Sotsioloogilised kultuuri arengu uuringud

Paul Ray

Lisaks märkimisväärsetele psühholoogilistele tõenditele, mis on kogutud üksikisikute uurimise kaudu, on meil ka uusi usaldusväärseid tõendeid teadvuse etappide kohta sotsioloogia valdkonnast. McIntosh kirjutab (2007): “1995. aastal avaldas sotsioloog Paul Ray oma riikliku uuringu tulemused väärtuste rolli kohta ameeriklaste elus, mida toetasid Fetzeri Instituut ja Noeetiliste Teaduste Instituut. Ray uurimus, mis tugines enam kui 100 000 küsimustikule ja sadadele fookusgruppidele, näitas Ameerikas kolme suure ja erineva subkultuuri olemasolu. Ray tuvastas need rühmad kui “traditsioonilised, modernsed ja kultuuriliselt loovad (Cultural Creatives)”. Ray uurimistööst selgus veel, et „kultuuriselt loovad“ tekkisid esmakordselt Ameerika ühiskonna olulise subkultuurina 1970. aastatel.”

“Ja pole üllatav, et Ray leidis, et iga selle erineva subkultuuri väärtused ja maailmavaated vastavad peaaegu täielikult teadvuse Clare Gravesi etappidele (mis polnud Rayle teada enne, kui ta avaldas oma järeldused). Ray sõnul oli 1990. aastatel 51 protsenti Ameerika elanikkonnast “modernsed” (vastab sellele staadiumile, mida ma nimetan modernistiks), 25 protsenti olid “traditsioonilised” (vastavad traditsioonilisele teadvusele) ja 24 protsenti olid “kultuuriliselt loovad” (keda ma nimetan postmodernseks). Ray järeldused avaldasid suurt mõju ning kirjastus- ja looduslike toiduainetööstused võtsid need kohe kasutusele kasuliku viisina tuvastada ja kirjeldades nende demograafilisi sihtturge. Hiljuti on Ray uuringud kinnitust leidnud ja neid on täiendatud Michigani ülikooli “Maailma väärtuste uuringus” (World Values Survey).”

Ronald Inglehart (s. 1934)

Viimast veab poliitteadlane Ronald Inglehart (s. 1934), kes on neist tulemustest kirjutanud raamatus “Cultural Evolution: People’s Motivations Are Changing, and Reshaping the World” (2018). Uuringu kodulehelt võib lugeda, et “Maailma väärtuste uuringu 7. laine toimub aastatel 2017-2021. Järgnevad lained on kavandatud iga viie aasta tagant.” Näiteks laiendatakse võrreldes eelmise 6. lainega territoriaalset katvust 60-lt riigilt 80-le. Nagu allolevalt jooniselt on näha, osalevad selles uuringus ka eestlased (tumerohelise ringi sees olev väike heleroheline Estonia). Kogutud infot on interpreteeritud läbi Inglehart–Welzeli hajuvusdiagrammi ehk korrelatsioonivälja (scatter plot), kus vertikaalteljel on traditsiooniliste ja sekulaarsete väärtuste polaarsus ning horisontaalteljel ellujäämise ja eneseväljenduse väärtuste polaarsus. Kultuuri areng väljendub suuremates sekulaarsetes ja eneseväljenduse väärtustes ehk liikumises alt vasakust kvadraadist (arhailine, maagiline ja traditsiooniline) üles paremasse kvadraati (modernne ja postmodernne).

Inglehart–Welzel kultuurikaart, mis sisaldab maailma väärtuste uuringu viimase seitsmenda laine esialgseid tulemusi (2020)

Näeme, et Aafrika ja islami kultuuriruumid on kõige traditsioonilisemad ja ellujäämisel põhinevad; järgnevad õigeusklik Euroopa, Ladina-Ameerika ning Lääne- ja Lõuna-Asia; sekulaarsele ja eneseväljenduse poolele jäävad juba katoliiklik Euroopa, inglise keelt kõnelevad ja konfutsianistlikud riigid; ning kõige arenenumad on vaieldamatult protestantliku ajalooga Euroopa riigid. Viimasesse kuulub ka Eesti (nagu kaardil on helerohelise värviga märgitud), aga meie pika okupatsiooniajaloo tõttu oleme hetkel veel oma protestantlike sõprade arengutasemest kõvasti maas. Samas, kui vaadata sellel samal lehel välja toodud vanemaid kaarte (2014, 1996), siis näeme, et Eesti on viimase 30 aastaga purjetanud kultuuriarengu merel muljetavaldavalt joonise vasakust äärest keskele. Kui peale taasiseseisvumist olime sügavas õigeusu Euroopas (tumepunane), siis nüüd juba arenenuma õigeusu Euroopa tasemel (tumeroheline). Kui selline positiivne kasvutrend jätkub, siis oleme poolel teel oma kultuuripere juurde. 30 aasta pärast näeme!

Habermas – integraalsete aluste arhitekt

Jürgen Habermas (s. 1929)

Phipps kirjutab (2012), et Saksa filosoof Jürgen Habermas (s. 1929) on üks väheseid arenguteoreetikuid, kes võtab vastu väljakutse kahe suure valdkonna ühendamiseks: “Nii psühholoogiline areng kui ka kultuuriline areng põhinevad lõppkokkuvõttes keelelistel struktuuridel ning Piaget, Kohlberg, Kegan jt on veenvalt näidanud, et kui individuaalse ego küpsemisel eksisteerib arenguloogika, siis on põhjust kahtlustada, et ka sotsiaalne evolutsioon näitab sarnast trajektoori. Arenguloogika, mis üht informeerib, teavitaks loomulikult teist, sest mõlema eest vastutavad samad alusstruktuurid.”

“Saksa sotsiaalfilosoof Jürgen Habermas tuleb tunnustada integraalfilosoofia rajajana, sest integraalse filosoofia 21. sajandi sünteesi mitmed olulised tunnused leiavad tema töös alguse või saavad kinnitust,” kirjutab McIntosh. “Kuid erinevalt vaimsusest orienteeritud evolutsioonifilosoofidest, keda oleme seni vaadanud, on Habermas ateist ja uusmarkist ning seega pole ta Whiteheadi või Teilhardi kombel tõeline “integraalfilosoof”.”

“Sellest hoolimata, tuleb tunnustada Habermasi kaitsmast modernismi väärikust Euroopa kõige tulisemate postmodernismi dekonstruktsionistide modernismivastaste rünnakute eest; tema teadvuse arengu ja kultuuri arengu vahelise seose tõttu; tänu dialektiliselt arenevate etappide äratundmisele, mida ta näeb tekkimas objektiivsete, subjektiivsete ja intersubjektiivsete “maailmade” sees; ja selle usaldusväärsuse tõttu, mille ta nendele argumentidele toob, kuna ta on maailma üks hinnatumaid elavaid professionaalseid filosoofe, on tema ideed aluseks paljudele praeguse integraalfilosoofia olulistele põhimõtetele.”

“Habermase mõju integraalsele filosoofiale on osaks saanud tänu Ken Wilberile, kes peab Habermast “maailma kõige tähtsamaks elavaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks”. Ehkki Habermas lükkaks kahtlemata tagasi paljud integraalfilosoofia olulised elemendid, nii nagu nad on esitatud praegusel kujul (kui ta peaks seda tähele panema), ei saa tähelepanuta jätta tema olulist panust integraalse reaalsuse raami.”

Etapid — müütilised, religioossed-metafüüsilised ja modernsed –, mida ta seab vastavusse Kohlbergi inimese moraalse arenguetappidega. Need on samad etapid, mida Kohlberg sildistas eelkonventsionaalseks, konventsionaalseks ja postkonventsionaalseks. Habermas tunnistab evolutsiooni modernse/postkonventsionaalse etapi paremust nii, et selle maailmavaade on eristanud teaduse, moraali ja esteetika “väärtus valdkonnad”, eraldades need nende eelmodernsest sulandumisest religioonis, mis võimaldas objektiivse selgema arusaama moraalinormidest.”

“Habermasi sõnul peame objektiivse faktidemaailma äratundmiseks postuleerima ka “maailma mitte ainult selle jaoks, mis on “objektiivne”, mis meile ilmneb kolmanda isiku suhtumises, vaid ka selle, mis on normatiivne, mille suhtes tunneme end kohustatuna adressaadi [suhete] suhtumises ja mida me kas avaldame või varjame esimese isiku suhtumises. Mis tahes kõnetoiminguga võtab kõneleja omaks mingi seose objektiivses maailmas, midagi ühises sotsiaalses maailmas ja midagi oma subjektiivses maailmas. Habermas lisab peale objektiivse, subjektiivse ja intersubjektiivse reaalsuse äratundmisele oma filosoofilisse raamistikku läbinägelikult ka artefaktide ja inimese loodud süsteemide eraldi domeeni.”

“Habermas on andnud olulise panuse integraalse maailmavaate objektiivse-subjektiivse-intersubjektiivse metafüüsilise reaalsusraami kirjeldamisel, väites samal ajal, et tema filosoofia on rangelt “postmetafüüsiline”. Postmetafüüsilise termini kasutamisel viitab Habermas üldiselt hilismodernistliku maailmavaate religioosse või metafüüsilise autoriteedi poliitilisele ja sotsiaalsele ületamisele. Ja annab märku ka Martin Heideggeri traditsioonilise metafüüsilise filosoofia kriitika tunnustamisest, mis on enamikus Euroopa ülikoolides muutunud aktsepteeritud tarkuseks.”

“Nagu me järgmiseks näeme, paljastab Wilberi nelja veerandi mudel reaalsuse aspekte, mida seni pole täielikult tunnustatud ega mõistetud, ja nii teeb see uus reaalsuse raamistik sisemise universumi jaoks teatud aspektides seda, mida Descartesi filosoofia tegi välise universumiga valgustusajastul. Wilberi 21. sajandi integraalsüntees annab alguse laiendatud reaalsusraamistikule, mis aitab kaasa järgmisele ajalooliselt olulise maailmavaate tekkele.”

Wilber – integraalfilosoofia kahekümne esimese sajandi sünteesi rajaja

Ken Wilber - This View Of Life
Ken Wilber (s. 1949)

McIntoshi kirjutab (2007), et Ken Wilber (s. 1949) on püüdnud integreerida sadade erinevate mõtlejate ja teoreetikute töid, kuid ühed suurimad lisad integraalfilosoofiasse on pärit just süsteemiteooriatest, arengupsühholoogiast ja postmodernsest filosoofiast. “Teilhard ja Whitehead olid heitnud pilgu sisemaailma evolutsiooni süsteemsusele, kuid nad ei saanud kasutada veel teaduslikke läbimurdeid, mis 1970. aastatel süsteemiteadust märkimisväärselt laiendasid. Need läbimurded hõlmasid Ilya Prigogine’i Nobeli preemiaga pärjatud isekorralduvate dünaamiliste süsteemide avastamist ning Francisco Varela ja Humberto Maturana autopoeesi tunnustamist — mehhanismi, mille kaudu evolutsioonilised süsteemid säilitavad oma organiseerituse ja ületavad entroopia.”

“Wilber tunnistas nende avastuste olulisust evolutsioonifilosoofia jaoks ja lisas need oma teooriasse, kasutades holonite ehk tervik-osa (whole-part) süsteemi mõistet. Holonite teooria näitab sarnasusi bioloogia ja kosmoloogia välistes valdkondades leiduvate evolutsiooniliste struktuuride ning inimteadvuse ja kultuuri sisemistes valdkondades leiduvate evolutsiooniliste struktuuride vahel. Pealegi näitab kogu evolutsioonilise arengu universaalse tervikliku struktuuri selline tunnustamine, kuidas süsteemid suudavad oma keerukuse kasvades oma terviklikkust säilitada.”

“Integraalse filosoofia kahekümne esimese sajandi sünteesi sõnastuses valgustas Wilber oskuslikult ka arengupsühholoogia ja evolutsioonifilosoofia vahelist seost. Ehkki Hegel, Gebser ja Habermas olid kõik omal moel ära tundnud, kuidas teadvus ja kultuur arenevad eri etappide kaudu, näitas Wilber selgemalt, kuidas need etapid on kujundanud inimkultuuri ajaloolist arengut ning kuidas nad määratlevad tänapäeva probleeme ja võimalusi ühiskonnas. Ehkki Wilber oli oma töö algusest aru saanud arengupsühholoogia olulisusest, tundis ta kiiresti ära ka Clare Gravesi töö pakutava laiendatud arusaama, kui Gravesi leiud ilmutati 1990. aastate lõpus Becki ja Cowani töö kaudu.”

“Mis puutub postmodernismi, siis Habermas oli juba kirjeldanud postmodernistliku filosoofia piiranguid ja püüdnud neist üle saada post-postmodernse lähenemisviisiga, mis püüdis taastada teoreetilise mõistuse ja moraali õiguspärasuse. Wilber suutis aga minna kaugemale Habermase arusaamadest postmodernismi kohta, järgides Gravesi, näidates, kuidas postmodernne nägemisviis tegelikult tuleneb selgelt eristuvast maailmavaatest, mis hõivab positsiooni modernismi ja integraalsuse vahel. Laienenud arusaam postmodernismist kui ajalooliselt olulisest teadvuse etapist, on aidanud Wilberil postmodernismist põhjalikumalt üle astuda kui Habermas sea teinud on, tunnustades selgelt nii postmodernismi kestvaid panuseid kui ka selle kurnavaid valesid. Ja just selle postmodernismi põhjaliku ületamise kaudu nii oma kultuurilistes kui ka filosoofilistes väljendustes on Wilber näidanud, kuidas ja miks on integraalne maailmavaade tõepoolest inimkonna järgmine etapp.”

“Kuid Wilberi 21. sajandi sünteesi kõige olulisem panus integraalfilosoofiasse on tema julgus proovida kirjeldada “suurt pilti”. See ilmneb nii tema üldises äratundmises, mida ta nimetab “Suureks Pesaks” (the Great Nest) — mateeriaks, meeleks ja vaimuks — kui ka areneva universumi raamistamisel oma nelja veerandi evolutsioonimudeliga. Kasutades seda nelja veerandiga universaalse arengu kaarti, näitab Wilber, kuidas kultuuri areng on tihedalt seotud bioloogia, individuaalse teadvuse ja inimühiskonna väliste struktuuride arenguga. Wilber paigutab kõik need evolutsiooni erinevad aspektid oma mudeli eraldi ruutu, mis püüab kaardistada nii evolutsiooni individuaalsete kui ka kollektiivsete aspektide sisemisi ja väliseid tahke.”

Ken Wilberi raamatust “Kõiksuse lühilugu” (1996, eesti k. 2002, 2013)

“Veerandid on ühendatud evolutsiooni tasemetega, mis ulatuvad kõigisse nelja valdkonda üheaegselt ja igas veerandis on erinevad arengujooned, mille kaudu evolutsioon areneb. Ja lisaks veeranditele, astmete ja joontele tunnustab Wilberi mudel ka erinevaid siirdseisundeid ja mittehierarhilisi teadvuse tüüpe, mis siseuniversumis asuvad. Seega üritab Wilber veerandeid, astmeid, jooni, seisundeid ja tüüpe ära tundes anda täieliku ülevaate evolutsioonilise arengu kõikidest märgatavatest aspektidest. Wilberi filosoofia püüab integreerida ka vaimu suurde pilti viisil, mis ühendab evolutsiooni ja vaimsust, hõlmates mitmesuguste vaimsete traditsioonide tarkust, muutes vaimsuse seega oma süsteemi keskseks elemendiks.”

“Wilber on suutnud kõik need reaalsuse erinevad aspektid kokku viia, kasutades tema poolt nimetatud “orienteerivaid üldistusi”, mis paljastavad “ühendava mustri”. Kirjeldades oma motivatsiooni selle uue integraalse sünteesi loomiseks, kirjutab Wilber: “Seetõttu püüdsin visandada universaalse integralismi filosoofiat. Teisisõnu otsisin maailmafilosoofiat — terviklikku filosoofiat –, mis põimiks usutavalt kokku nii teaduse, moraali, esteetika, ida- kui ka läänefilosoofia paljusid pluralistlikke kontekste ja maailma suuri tarkustraditsioone. Mitte detailide tasandil — see on ilmselgelt võimatu; kuid orienteeruvate üldistuste tasandil: viisil, mis oletab, et maailm on tõepoolest üks, jagamatu, terviklik ja igas mõttes iseendaga seotud: holistilise Kosmose terviklik filosoofia, usutav Kõiksuse Teooria.””

Ken Wilberi olulisem töö on “Sex, Ecology, Spirituality” (1995), mille lihtsam ja populaarsem versioon on “A Brief History of Everything” (1996). Eesti keelde on tõlgitud kuus raamatut, sh Kõiksuse lühilugu” (2002, 2013), “Kõiksuse teooria” (2003, 2016) ja “Integraalne psühholoogia” (2005). Tema raamatustest ja arengufaasidest olen ülevaatlikult kirjutanud ka siin.

McIntosh — integraalfilosoofist praktik

Steve McIntosh (s. 1960)

Lõpetuseks aga Steve McIntoshist (s. 1960) endast, kelle integreerimise tarkust olen selles loos peamiselt kasutanud. 2007. aasta raamatus “Integral Consciousness and the Future of Evolution” toob ta välja kolm või neli erinevat valdkonda, milles näeb enda panust integraalfilosoofiasse. Esimene neist on seotud vaimsusega. Nimelt näeb ta integraalfilosoofias suuremat vajadust omavahel selgemalt eristada teadus, filosoofia ja religioon. Ta võrdleb neid kolme tabureti jalgadega, mis ei tohiks teineteisele väga lähedal olla, vastasel juhul ei loo need kolm suurt reaalsuse uurimise kategooriat või modaalsust piisavalt stabiilset alust, mille peal seista (või istuda, kui soovime) ja kust üha kaugemale tulevikku vaadata.

Ta näeb filosoofia rolli teaduse piire “minimaalse metafüüsikaga” (minimal) avardada ning jätta “laiem metafüüsika” (broad) eraldi teoloogia, spirituaalsuse ja religiooni valdkonda. Sedaviisi oleks integraalfilosoofia ideed laiemale üldsusele vastuvõetavamad ja ei sõltuks teatud tüüpi vaimsusest või religioonist. Seda võib teatud määral ette heita Wilberi filosoofiale, kuna ta eeldab, et absoluutne reaalsus on sarnaselt paljudele ida religioonidele mitteduaalne. McIntoshi enda sõnadega: “Wilber ei erista oma filosoofiat religioonist, vaid väidab pigem, et mõlemad need valdkonnad on laia empirismi meetodil kindlaks tehtud faktid. Seevastu arvan, et integraalfilosoofia peaks vaimu üldiselt tunnustama, kuid peaks piirama katseid selle ülima reaalsuse selgitamiseks, säilitades seeläbi vaimsuse kui inimkogemuse eraldiseisva kategooria, eristatuna filosoofiast.” Minimaalse metafüüsika teemal, mida tänapäeva teadus võiks sisaldada, kirjutab McIntosh täpsemalt oma teises raamatus “Evolution’s Purpose” (2012).

Natural circuits of value metabolism, McIntosh (2015)

Teine teema, milles McIntosh integraalfilosoofiasse oma panuse annab, on Kolme Suure primaarse väärtuse või elutahu “tõe, ilu ja headuse” esile toomine. Ta näitab selgemalt, kuidas areng või laiemalt evolutsioon läbi nende kolme põhiväärtuse ennast väljendab. Näiteks toob ta välja fundamentaalsed tõe, ilu ja headuse praktikad, mida me kõik ühel või teisel viisil teeme, aga ei ole sellest alati teadlikud. Tõe praktika sisaldab endas uute teadmiste õppimist ja õpetamist, ilu praktika ilu hindamist ja selle loomist ning headuse praktika kõige hea saamist või vastu võtmist ja selle jagamist ehk andmist. Need kolm on teada ja tuntud elutahud: teadus, kunst ja religioon või tarkus, esteetika ja eetika või objektiivne, subjektiivne ja intersubjektiivne teadmine/reaalsus. Sellisest universaalsest arengupraktikast kirjutab ta täpsemalt oma kolmandas raamatus “The Presence of the Infinite: The Spiritual Experience of Beauty, Truth, and Goodness” (2015) ja ka viimases raamatus “Developmental Politics” (2020).

Lisaks pakub McIntosh välja teistmoodi arengujoonte või -spiraalide süsteemi. Kui Wilberil on palju arengujooni teineteisest suuresti sõltumatud, esitades neid psühhograafina, siis McIntosh seob kõik kolme primaarsesse gruppi: IQ, EQ ja VQ, mis on vastavalt seotud objektiivse reaalsusega (kognitiivne intellekt), subjektiivse (emotsionaalne intellekt) ja intersubjektiivse reaalsusega (volitsiooni ehk tahte intellekt, mis on määravaks meie väärtuste ja maailmavaate arengus).


Kõigele eelnevale lisaks on McIntosh viimasel ajal panustanud palju integraalsesse poliitikasse, mida ta nimetab postprogressiivseks arengupoliitikaks (post-progressive developmental politics). Sellest olen ka oma viimastes poliitika postitustes põgusalt kirjutanud, aga seoses tema eelmise aasta raamatuga “Developmental Politics” on kindlasti plaanis seda teemat viimase aja poliitilise tulevärgi valguses vaadata. Samuti on McIntosh, sarnaselt laiemale integraalsele ringkonnale, toonud integraalfilosoofiasse polaarsuse teooria, mis näib olevat isegi veel fundamentaalsem ja olulisem reaalsuse element kui veerandid või kolm primaarväärtust, arenguastmed, seisundid jt. Kõiki neid seovad omavahel ja enda sees erinevad polaarsused:

  • individuaalne-kollektiivne, üks-mitu, mikro-makro;
  • subjektiivne-objektiivne, sisene-väline, meel-keha, kultuur-loodus;
  • relatiivne-absoluutne, hing-vaim, väike mina – Suur Mina, täius-tühjus;
  • mina-sina, meie-teie, modernne-postmodernne, ratsionaalne-pluralistlik;
  • emotsioonid-mõtted, EQ-IQ, VQ-EQ, väärtus-maailmavaade;
  • introvert-ekstravert, pea-süda, vaatleja-tegutseja, aitaja-boss;
  • puhkama-tegutsema, olema-saama, idealism-realism, kuulama-rääkima.

Kõkkuvõtteks, McIntoshi integraalfilosoofia on aidanud mul neid suuri ja tihti keerulisi ideid rohkem maandada, maa peale, elule lähemale tuua. Näiteks konkreetsed poliitika rakendused, kolme primaarväärtuse praktikad või see, miks filosoofia ja metafüüsika on teaduse arengusk nii olulised. Uute põnevate ideedega, mida integraalses maailmas jagub suurel hulgal, on kerge lendu tõusta, taevasse ära kaduda ja kogeda intellektuaalset pilves olekut. Samuti olen McIntoshile ülimalt tänulik integraalfilosoofia ajaloo ülevaadete eest, mis on aidanud sügavamalt mõista, kust sellised ideed pärit on. See on jällegi üks väga oluline juurte ajamise praktika — vaadata silma kõigile neile teerajajatele, tänu kellele me täna sedavõrd palju näeme ja mõistame. Oleviku mõistmiseks ei saa üle ega ümber mineviku tundmisest. Filosoofia uurimine aitab selgemalt näha ja mõista, kust tulevad ideed, mõtted, väärtused ning maailmavaated, milles me kõik ujume nagu kalad vees.

Leave A Comment

Your email address will not be published.