Eelmises ühiskonna polariseerituse postituses uurisin täpsemalt erinevaid aktuaalseid näiteid ning panin need suuremasse evolutsioonikonteksti. Käesolevas, kolmandas ja viimases ühiskonna polariseerituse osas püüan leida vastust küsimusele: “Mida polariseerituse probleemiga ette võtta?”
Nägemine on armastamine
Ma alustan seda avastusretke tsiteerides polaarsuse juhtimise eksperti Barry Johnsonit, kes kirjutab oma värskes raamatus “And: Making a Difference by Leveraging Polarity, Paradox or Dilemma” (2020) järgmist:
“Polaarne mõtlemine aitab meil näha ennast ja oma maailma täielikumalt, suurendades seeläbi meie võimet armastada. See toetub Jack Gibbsi ütlusele, et “nägemine on armastamine” (seeing is loving).”.
Nagu eelnevates artikli osades veendusime, polaarne mõtlemine aitab meil näha suuremat süsteemi (iseendas, peres, organisatsioonis, riigis jne), kuhu mahuvad näiliselt teineteisele vastu rääkivad poolused ja nende positiivsed väärtused (voorused, tarkus) kui ka negatiivsed vaated (hoiakud, hirmud, rumalus). Johnsoni sõnul aitab selline avaram nägemine suurendada ka meie võimet armastada. Tema sõnul nägemine tähendab armastamist. Ta kirjutab:
“Armastus ei ignoreeri naiivselt seda, kui oleme teineteise vastu julmad. See on kaastunne, mis tuleneb meie ebainimlike hetkede nägemisest suurema reaalsuse kontekstis. See on võime näha ennast, organisatsioone ja riike rohkem kui ainult puudusi.”
Teisisõnu, polaarne mõtlemine aitab näha ja mõista (hinnata ja aktsepteerida) esiteks omaenda sees olevaid häid ja halbu külgi (voorusi ja pahesid, tarkust ja rumalust) ning seeläbi ka endast “väljaspool olevate teiste” sees olevaid positiivseid ja negatiivseid külgi. Taipamine, et me oleme tegelikult kõik sarnased (kuulume ühte) oma vooruste ja pahedega, tarkuse ja rumalusega (vahet ei ole, milliselt maailmavaate arenguastmelt need pärit on). Me ei saa teiste (sh riigi, maailma jt) pahesid pahaks panna, kuna meil endal on samuti pahed. Kristlased ütlevad, et me kõik oleme patused, väiklased või koguni ketserid. Armastuse jumal annab meile aga kõik need päris- ehk algpatud andeks. Milline kergendus!
Milline kergendus on teada, et meist keegi pole ideaalne või vähemalt selline, mida me enda arvates ideaalseks peame. Budistid ütlevad, et kannatus või rahulolematus (dukkha) on paratamatus, see on elu osa. Kui me seda ürgset elulõnga sisse kodeeritud rahulolematust (kristlaste algpattu) aktsepteerime (mitte ei püüa olla selle vastu, seda eitada, seda teiste kaela veeretada, sellele järele anda või seda õhutada), siis kogeme transtsendentaalset kohalolu/olematust, millega kaasneb kaastundlikkus (kristlaste armastuse jumala kohalolu), mis sisaldab endas sügavamat olemise rahu ja saamise väge.
Tulles taevasest metafüüsikast tagasi mittemetafüüsilise maa peale — so (inter)objektiivne ja (inter)subjektiivne reaalsus (eluveerandid) –, tsiteerin ma Steve McIntoshi, kes kirjutab oma artiklis “Why Centrism Fails and How We Can Better Achieve Political Cooperation” polaarsuse probleemi lahendamisest (väga sarnaselt Johnsonile) järgmist:
“Polarisatsiooni ületamine hõlmab iga süsteemi positiivsete väärtuste ja potentsiaalsete patoloogiate eristamist — ‘väärikuste ja katastroofide’ lahutamist.”
Eelnevates postitustes polaarsusi uurides nägime, et areng ehk evolutsioon saab toimida ainult tänu äärmuslikele “patoloogiatele ja katastroofidele”, nagu McIntosh neid nimetab. Iga uus arenguaste lahendab eelneva astme probleemi ja tekitab paratamatult uue probleemi (mis teeb omakorda edasise arengu võimalikuks). Sellest lähtuvalt on samuti polariseeritus, äärmus ja rumalus (ka patt ja kannatus) hädavajalik — kuidas muidu saaks poolusi integreerida, äärmusi mõõdukusele kutsuda või rumalusest (või patust ja kannatusest) midagi õppida ja targemaks (õndsamaks või valgustatumaks) saada. Johnson ütleb järjepidevuse ja arengu kohta:
“Me muutume kõige kiiremini, kui esmalt aktsepteerime ennast sellisena, kes me oleme.”
Diferentseerimine on integreerimine
Evolutsioonilisest vaahekohast võib polarisatsiooni vaadata kui eraldamist ehk diferentseerimist. Erinevate tõdede ja maailmapiltide paljusus ning relatiivsus on tänapäevases postmodernses infoajastus ilmselge. Ken Wilber on seda nimetanud aperspektiivseks hulluseks (aperspectival madness), mis tähendab perspektiivide devalveerumist või puudumist (nagu amoraalne tähistab moraalipuudust). Keeruline on kellegagi millestki sügavamalt rääkida (hetkel on kõige popim teema loomulikult koroona või samasooliste abielu), ilma, et ei tuleks ilmsiks mõni põhimõtteline erimeelsus (nt seoses maski, vaktsiini, piirangute, moraali vms).
Meenub Netflixi väga hästi tehtud dokfilm “The Social Dilemma” (2020), mis näitab sotsiaalmeedia negatiivset panust (infosegregatsiooni näol) meie tõejärgsele ja tõe-eelsele (preratsionaalsele ja postratsionaalsele) infoajastule. Samas ei tohiks aga ära unustada sotsiaalmeedia positiivset panust ja kõike liiga mustades toonides näha, milles võib seda dokfilmi kritiseerida. Nagu iga uue asjaga siin ilmas, alguses on positiivne hurraa ja hiljem negatiivne aiaii (millest saab jälle omakorda õppida midagi positiivset). Ka sotsiaalmeedia areneb, nagu seda teevad religioon, teadus, armastus, tarkus, rumalus, õndsus, ühiskond jt.
Tänapäeva vaimne ja (nüüd koroona tõttu ka) füüsiline segregatsioon võimendab polariseeritust ja erimeelsusi. Kuidas seda tasakaalustada? Kuidas sellest välja kasvada? Ma usun, et vastuse üks osa peitub integratsioonis, võimes integreerida ehk integraalselt (polaarselt, evolutsiooniliselt) mõelda. Integraalsest maailmavaatest lähtudes on segregatsiooni ehk eraldamise teine poolus lõimumine. Seda polaarsust võib nimetada ka diferentseerimiseks JA integreerimiseks. Nagu allolevalt jooniselt näeme, on eraldamisel JA lõimumisel omad plussid ning miinused, tarkused ja rumalused, lunastused ja patud.
| + | Erisus Eriline Erimeelsus Erinevuste väärtustamine | Samasus Samasugune Samameelsus Sarnasuste väärtustamine |
| DIFERENTSEERIMINE ERALDAMINE | INTEGREERIMINE LÕIMUMINE | |
| – | Pinge Dissotsiatsioon Eraldumine Allergia, vastasus Konflikti õhutamine | Igavus Fusioon Ühtesulamine Kaassõltuvus Konflikti eitamine/vältimine |
Eraldamise ehk diferentseerimise tarkus (väärtus, voorus) seisneb erisuses, erilisuses ja ka isegi erimeelsuses, mida tuleks osata väärtustada. Öeldakse, et erinevus rikastab. Selle poolusega võib seostada ka õppimist, uute teadmiste ja oskuste omandamist. Me avame ennast millegi uue ja tundmatu jaoks (mis nõuab aga turvalist ja toetavat keskkonda ehk lõimumise poolust). Samuti võiksime õppida tihemini kasutama väljendit:
“Ma austan sinu seisukohta, aga ma olen eriarvamusel.”
Kui aga erimeelsus läheb liiga suureks (ja seda võib mõista nii üksi iseendas, kellekagi vesteldes, peres, tööl, ühiskonnas), erimeelsust saab liiga palju, siis me tunneme vaimset (nt kognitiivset dissonantsi, ebameeldivat emotsiooni) ja ka füüsilist pinget oma kehas (tavaliselt peas, kurgus, rinnus, kõhus, mida kõike läbib uitnärv). Südamelöökide kiirenemine ja higistamine kuuluvad samuti siia alla. Rebel Wisdom on asjalikult kajastanud polariseerituse neuroteadust (polyvagal theory).
Meie meel ja keha valmistuvad võimalikuks ohuks, mis väljendub “põgene, võitle või tardu” (flight, fight, freeze) reaktsioonis (vt nt seda ülevaatliku joonist). Keerukam mõtlemise võime kaob ning me näeme kõike väga must-valgelt. Nende negatiivsete keha/meele seisunditega on seotud erinevad stressihormoonid, nii nagu positiivsete seisunditega on seotud õnnehormoonid. Esimesed püsivad meie kehas kauem kui teised ja me mäletame esimesi paremini kui teisi. Minevikus on selline süsteem aidanud meil ellu jääda. Mineviku traumaga seoses võivad aga negatiivsed reaktsioonid aktiveeruda väga lihtsalt ja väljenduda tavapärasest tugevamalt, põhjustades näiteks dissotsiatsiooni. Vaimset traumat seostatakse ka ülitundlikkusega.
Liigse eraldamise vastu aitab lõimumine ehk integreerimine (lisaks muudele trikkidele, mis meid tugevamaks ja vastupidavamaks teevad: hingamistehnikad, vaimne ja kehaline aktiivsus, tervislik toitumine jne), mida iseloomustavad samasus, samasugusus, samameelsus ja sarnasuste väärtustamine. Seda kogeme, kui oleme tuttavas ja turvalises keskkonnas, ümbritsetud inimestega, kellega meie väärtused ja hoiakud kattuvad. Siia kuuluvad traditsioonid, hea rutiin ja kõik koosviibimised, mis aitavad meid tunda ühtsena. Kõik see tekitab meis õnnehormoone.
Õppimise seisukohalt sobib siia alla vana kordamine, õpitu ja kogetu meeldetuletamine. Samuti võiks lõimumise poolusel praktiseerida teadlikult seda, kuidas otsida ja rõhutada ühiseid väärtusi (voorusi, kogemusi, huvisid), isegi, kui paljudes asjades ollakse eriarvamusel. Siin sobiks öelda:
“Meil on palju erimeelsusi, aga seda enam hindan ma meie sarnasusi.”
Paraku on ka liigsel lõimumisel oma hind: igavus, fusioon, eelarvamused, ühtesulamine, kaassõltuvus. Öeldakse, et minnakse isegi ühte nägu. Siia alla kuulub erisuse või erinevuste eitamine või vältimine. Samuti grupimõtlemine ja kitsas infomullis elamine (olgu selleks peavool või mõni peavoolueelne või -järgne mull), mida võimendavad tänapäeval infosegregatsiooni toetavad sotsiaalmeedia algoritmid. Novaator kirjutab:
“Infomull on lõhnatu ja värvitu, aga võib olla silmaringile sama kasulik nagu vingugaas hingamisele.”
Kui näiteks liigne eraldamine võib endas sisaldada konflikti õhutamist (räägitakse liiga palju erimeelsustest), siis liigne lõimumine seevastu konflikti eitamist või vältimist (ei räägita probleemidest üldse). Mõlemad on võrdselt toksilised, kuna probleem on alles, selle tarkusest ei ole veel õpitud. Näiteks ühelt poolt võidakse kultuurisõja-tulele õli juurde valada ja polariseeritust võimendada (mõtle EKRE-le) ning teiselt poolt äärmuste olemasolu sootuks eitada (president Kaljulaid: “Väidan, et me tegelikult ei lõhestunud”). Seoses abieluteemaga on aga kuulda ka palju tarkust, mis ütleb, et me peamegi selle erimeelsuse ühiskonnas läbi vaidlema. Teist teed ei ole. Ainus tee on arengutee (või taandarengutee). Elu ei ole staatiline, fikseeritud, kivisse raiutud reaalsus, vaid muutuv, voolav ja plastiline.
Võttes diferentseerimise ja integreerimise polaarsuse kokku, nägime, et erinevus rikastab, aga liiga palju erinevust viib eraldumiseni. Viimane suunab meid sarnasuste väärtustamise poolusele, millel on oma vaeseks tegev hind — erinevuste puudumine. Viimane viib meid aga jälle tagasi algusesse, kus erinevus rikastab. Eraldi tõime välja erinevuse eelistamise ja sarnasusevastasuse (polariseeritus segregatsiooni suunas, nt konflikti õhutamine) või sarnasuse eelistamise ning erinevusevastasuse (polariseeritus lõimumise suunas, nt konflikti eitamine). Et armastada mõlemaid neid poolusi koos oma plusside ja miinustega, selleks tuleb neid esmalt näha.
Mida teised näevad ja armastavad?
Arenguperspektiiv aitab meil veel näha, et ka nägemine ja armastamine arenevad. Me saame armastada ainult seda, mida me näeme. Kas me näeme mõlemaid poolusi? Kas näeme pooluse positiivset ja negatiivset? Kas näeme erinevat tüüpi pooluseid? Kas näeme pooluste lõputut energiaringi? Kas näeme maailmavaateid? Kas näeme evolutsiooni? Kas näeme kultuurisõda? Kas me näeme, et me näeme? Kas me näeme, et me armastame? Või oleme pimedad? Ainult pime saab nägijaks. Nägija on pime ja pime on nägija.
Ken Wilber on öelnud, et ei ole ühte armastust, vaid on erinevat värvi armastused: näiteks kollane, oranž, roheline, türkiis jne. Hea näide on meie enda kristlik armastus (mida mainisin juba eelmises postituses), mis kollaselt konservatiivsel kujul veel ei armasta samasooliste abielu, oranžil liberaalsel kujul nii ja naa ning rohelisel progressiivsel kujul aga juba armastab väga sõnakalt. Kirikuõpetaja Annika Laats on ilus näide rohelisest armastusest. TV3 Duubel saates ütles ta: “Ma usun ja loodan, et me läheme avarama mõistmise suunas. Homoseksuaalseid inimesi on kristlikes kogukondades palju,” lisab ta ning selgitab, et tema silmis saabki pimedale vihale läheneda vaid armastusega, mitte seaduste sätestamisega.
Abieluteemal on veel silma jäänud rohkem filosoofiline ja akadeemiline Sirbi artikkel “Konstruktivismi ja essentsialismi libavastuolust“, kus filosoof Margus Ott demonstreerib polaarse mõtlemise väge, uurides põhjalikult polaarse kaardi kõiki veerandeid. Ta näitab, kuidas konservatiivse ja progressiivse maailmapildi süvastruktuurid ei välista, vaid hoopis täiendavad teineteist (juhul kui me suudame näha nende äärmusi). Lihtsustatult, konservatiivid arvavad, et inimloomus on rangelt muutumatu (essentsialism), aga progressiivsed leiavad, et loomus on täielikult plastiline (konstruktivism). Ott näitab, et selles polaarsuses on nii tõtt kui ka valet (kui viia äärmusesse, mida ta nimetab õigustamatuteks laiendusteks) ja kirjutab kokkuvõtteks:
“Nii et me ei vaja olemuse ega loomuse mõistet, mis jätaks varju soolise jaotuse kellakõvera äärealad ning esitaks tegelikkust selgepiirilisemana, kui ta on, ega langema voluntarismi ja naiivsesse usku, et kõik meie psüühika ja eneseväljenduse aspektid on volilt ümberkorraldatavad. Mõlemat on tarvis silmas pidada, kui me tahame oma ühiselu paremini korraldada. Ja ei ole mõtet jageleda positsioonidelt, mis on saadud õigustamatute laiendustega.”
Lõpetuseks
Nägime, et polariseeritus ei ole probleem, millest peaksime üritama ruttu lahti saada selle vastu võideldes või seda eirates. Pigem on suur polariseeritus meie praeguse postmodernse infoajastuga kaasas käiv paratamatu nähtus, mis tekitab pahandust, aga samas loob vajalikud elutingimused uue maailmapildi ja ajastu tekkeks (miks mitte isegi teise valgustusajastu tekkeks!). Nagu president Meri ütles: “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.” Polarisatsioon suunab meid eraldama terad sõkaldest, väärtused äärmustest, tarkuse rumalusest ning panema need eraldi kastikestesse, et seejärel näha suuremat evolutsiooni- ja integraatsioonisüsteemi. Märkamine tähendab armastamist, õiglus halastust, eraldamine lõimumist, diferentseerimine integreerimist.
Photo by Amanda Dalbjörn on Unsplash
