Ühiskonna polariseerituse esimeses osas vaatasin, mis on polaarsus ja mida kujutab endast polariseeritus. Käesolevas teises osas uurin polaarsuse seaduspärasusi, mis põhjustavad polariseeritust ning sukeldun konkreetsetesse näidetesse — abielu, kliima, toitumine ja meditsiin –, kus lõhestumist tänapäeval kogeme. Kolmandas ühiskonna polariseerituse sissekandes püüan leida vastuseid küsimustele: kuidas lõhestumist vähendada ja mida vastandumisega ette võtta?
Mis põhjustab polariseeritust?
Eelmise postituse lõpus saime polariseerituse definitsiooniks, et tegu on ebaterve polaarsusega, kus eelistatakse ühte poolust teisele või koguni eiratakse teise pooluse vajalikkust. Näiteks, kui pöörame liiga suurt tähelepanu vasaku pooluse väärtustele ja eirame parema pooluse väärtusi, siis saame tulemuseks polariseerituse vasakule poole — kogeme vasaku pooluse hirme ehk negatiivseid külgi. Sarnaselt, kui pöörame liiga palju tähelepanu parema pooluse väärtustele ja eirame vasakute väärtuste olemasolu, siis saame tulemuseks polariseerituse paremale poole — kogeme parema pooluse hirme ehk negatiivseid külgi.
Ebaterve polaarsuse korral kaob süsteemi loomulik tasakaalustatud energiavahetus või energia liikumine, mis on ülaltoodud joonisel märgitud nooltega, moodustades lõpmatuse märgi. Võib ka ette kujutada, kuidas see lõpmatu energiaring nihkub allapoole, sisaldades rohkem negatiivseid hirme ja vähem positiivseid väärtusi. Polariseeritus tekib, kui me ei ole teadlikud mõlema pooluse vajalikkusest ehk nende positiivsetest külgedest ja ei oska näha pooluste negatiivseid külgi, mida vältida, mida kasutada tagasisidena või mida positiivsetest külgedest eristada.
Tegevuse JA puhkuse näide
Vaatame veelkord eelmises postituses toodud tervisliku elu näidet, aga seekord toome esile suurema vastandumise. Näiteks, kui me oleme polariseeritud tegevuse suunas ehk peame tegevust või tööd heaks, aga puhkust halvaks, siis suure tõenäosusega keskendume vaid tegevuse positiivsetele külgedele (kehaline koormus, lihaste toonus, hea vorm, saavutused) ja puhkuse negatiivsetele külgedele (loidus, igavus, lihaste kadumine, laiskus).
Arvame ekslikult, et tegutsemine tähendab ainult head vormi ja saavutusi ning puhkus tähendab ainult laiskust. Meile meeldivad tegutsejad ja ei meeldi puhkajad. Tegutsemine hea/õige, puhkamine halb/vale. Need kaks on alloleval tervisliku elu polaarsuse kaardil (polarity map) omavahel ühendatud diagonaalselt ja tähistatud sama värviga (kollakasoranž). Kuna me väldime nii puhkuse positiivseid väärtusi kui ka negatiivseid hirme, siis võib silme ette manada parempoolse energiaringi kokkutõmbumise.
Selline diagonaalne polariseeritus viib eelistatud pooluse negatiivsete tulemusteni. Kui me oleme ainult tegutseja ja väldime iga hinna eest puhkamist (näeme vaid selle negatiivseid külgi, mitte positiivseid), siis on tulemuseks tegutsemise negatiivsed küljed (hüperaktiivsus ja läbipõlemine). Lisaks sellele, et puhkuse poolus saab vähem energiat, liigub ka tegevuse pooluse energiaring allapoole sisaldades enam negatiivset ja vähem positiivset.
Vastupidine näide on polariseeritus puhkusele — peame puhkust heaks ning tegutsemist halvaks. Me arvame lihtsustatult, et puhkamine tähendab ainult mõnusat lõdvestunud olekut ja tegevus/töö/sport tähendab ainult valu, kurnatust ja vigastusi. Me ülistame puhkajad, aga ei salli tegutsejaid. Puhkamine hea/õige, tegutsemine halb/vale. Polaarsuse kaardil on see jällegi selgelt näha pooluste positiivse ja negatiivse vahel oleva diagonaalina (märgistatud sinaka värviga). Kuna me väldime nii tegevuse positiivseid väärtusi kui ka negatiivseid hirme, siis võib ette kujutada vasakpoolse energiaringi kahanemist.
Jällegi, selline diagonaalne polariseeritus viib eelistatud pooluse negatiivsete tulemusteni. Kui me oleme ainult puhkaja ja väldime iga hinna eest tegutsemist (näeme vaid selle negatiivseid külgi, mitte positiivseid), siis on tulemuseks puhkamise negatiivsed küljed (liigne passiivsus ja energia puudumine). Lisaks sellele, et tegevuse poolus saab vähem energiat, liigub ka puhkuse pooluse energiaring allapoole, sisaldades enam negatiivset ja vähem positiivset.
Polariseerituse tugevus
Nagu eelnevast märgata võisime, võib polariseeritus olla nõrgem või tugevam. Näiteks on suur vahe, kas me eelistame ühte poolust ja teist ei eelista (väljendub mõõdukuses ja sallivuses) või me ülistame ühte poolust (“sõltuvus”, fanatism, fiilia) ja teist jälestame (“allergia”, fundamentalism, foobia). Sealt ka sõnakasutused nagu hüper-, äärmuslik, sügav ja süvenenud polariseeritus.
Näiteks mõõdetakse poliitilist polariseeritust ja esitatakse selle tulemused nullist sajani skaalal, mis näitab vasak- JA parempoolsete või konservatiivsete JA liberaalsete suhtumist teineteisesse. Paljudes maades on selge trend suurema polariseerituse suunas. Kui varem ei oldud teiste poliitiliste vaadetega lihtsalt nõus, siis nüüd kuuleb lausa demoniseerimist.
Arengu ja taandarengu näited
Enne, kui uurime lähemalt aktuaalseid polariseerituse näiteid ühiskonnas, tuletame veel meelde nende näidetega seotud stabiilsuse JA muutuse polaarsuse. Arenguks on tarvis stabiilsust, mis tähendab rahulolu olemasolevaga, järjepidevust ja minevikule ning olevikule toetumist. Liigne stabiilsus annab märku stagnatsiooni, igavuse ja uue energia puudumisega, mis suunab meid muutuse poolusele. Tekib soov teha asju paremini kui varem, tulevikule orienteeritus ja loovus. Liigsest muutusest annavad teada hirm teadmatuse ees, liigne riskimine ja järjepidevuse kaotus, mis viib meid tagasi algusesse ehk stabiilsuse positiivsele poolele.
Areng on polariseeritud stabiilsuse suunas, kui hoiame olemasolevast kinni ja väldime muutust. Sellist polariseeritust põhjustab lihtne asjaolu — me näeme muutuses olemasolevale ainult ohtu (muutuse negatiivne külg), aga ei ole teadlikud olemasoleva võimalikust paremaks muutmisest (muutuse positiivne külg). Soovime hoida seda, mis on minevikust kaasa antud ja väldime teistsugust tulevikku. Kogeme pingeid, hirme, stagnatsiooni või koguni taandarengut.
Abielu areng
Näiteks enamus konservatiive soovib, et abielu oleks seadusega lubatud ainult mehe ja naise vahel ning kardavad abieluseaduse muutmist sooneutraalseks. Sellise polariseeritusega võib kaasneda ka homofoobia. Seadusandluse vaidlustega on tihedalt seotud üldise suhtumise polariseeritus traditsioonilise abielu poole, mis peab viimast paremaks ja õigemaks kui näiteks vabaabielu, kooselu või mõnda teist tüüpi abielu. Eelmisel sajandil oli see veel tõsine teema (surve abielluda, lahutus tabu), aga enam mitte.
Arengu polariseeritust stabiilsuse suunas näeme veel näiteks abortide, sisserände, Euroopa Liidu ja globaliseerumise vastasuses. Äärmusliku konservatismi pooldajaid nimetatakse ka reaksionäärideks või tagurlasteks.
Areng on polariseeritud muutuse suunas, kui soovime teha asju paremini ja väldime stabiilsust. Sellist polariseeritust põhjustab see, kui näeme stabiilsuses vaid stagnatsiooni (stabiilsuse negatiivne külg), aga ei ole teadlikud sellest, et uus saab vaid olemasolevale toetuda, tulevikku ei ole minevikuta (stabiilsuse positiivne külg). Soovime tulevikku muuta, aga vältida olevikku/minevikku. Tulemuseks on olemasoleva kaotus, järjepidevuse katkemine või hirm mineviku ees.
Viimase näite puhul peaks progressiivsed soovima mehe ja naise vahelise abielu muutmist ainult samasooliste paaride vaheliseks abieluks. Teisisõnu mees ja naine ei saaks enam abielluda, aga mees ja mees või naine ja naine saaks. See on aga puhas absurdsus. Sellisest abieluteemalisest polariseeritusest ei ole kuulda olnud. Samas lapiku maakera ja muude vandenõuteooriate valguses — mis on samuti polariseeritusega seletatavad, nagu hiljem näeme –, ei tasu enne õhtut hõisata.
Siia äärmuse alla käib veel traditsioonilise abielu vastasus, mida võib progressiivsete leeris kohata. Näiteks näidatakse abieluvastasuse meelsust mitte abielludes, st peetakse vabaabielu või kooselu paremaks kui traditsioonilist riiklikku või kiriklikku abielu, jällegi mõistmata, et need on kõik erinevat tüüpi abielu vormid.
Sooneutraalne abieluseadus sisaldaks nii olemasolevat mehe ja naise vahelist abieluseadust, kui ka uut samasooliste vahelist abieluseadust. Seega oleks tegu arenguga, mis võtab arvesse mõlemaid väärtusi — stabiilsust ja muutust, konservatiivsust ja progressiivsust. Samasooliste paaride õiguste näol on tegu rohkem stabiilsuse/konservatiivsuse poole kaldu oleva polariseeritusega. Välditakse arengut liberaalsema abieluseaduse suunas ning tulemuseks saadakse traditsioonilise abielu äärmus ehk abielu ainult mehe ja naise vahel, mille laiem taustsüsteem on homofoobia, religioosne fundamentalism ja marurahvuslus.
Seoses plaanitava abielureferendumiga näeme hetkel Eesti poliitikas seda, kuidas konservatiivide endi seas moodustub kaks leeri — ühed, kes soovivad äärmusi vältida (hoida status quot, säilitada olemasolevat stabiilsust) ja teised, kes tahavad liiga palju stabiilsust (mis tähendaks taandarengut). Esimesed soovivad hoida seadust “abielu mehe ja naise vahel” ning teised tahaksid seadust muuta “ainult mehe ja naise vaheliseks”. Laual on mõõdukas või äärmuslik konservatiivsus.
Kokkuvõtvalt, eelnevaid polaarsusi ja nendevahelisi polariseeritusi omavahel võrreldes näeme, et abielu ainult mehe ning naise vahel (religoosne fundamentalism ja fanatism, marurahvuslus) on tänapäeval sama lõhestav kui oleks abielu ainult samasooliste vahel (ei ole teemaks); sama ebaterve kui ainult puhkamine (laiskus) või ainult tegevus (töönarkomaania); ning sama hingematvalt surmav kui ainult sissehingamine või väljahingamine.
Eelnevad näited tagurpidi pöörates saame: samasooliste abieluvastasus või sellega seotud hirm (homofoobia); mehe ja naise vahelise abielu vastasus/hirm (ei ole teemaks); puhkamise või tegevuse vastasus/hirm; ning sisse- või väljahingamise vastasus/hirm.
Kliimapoliitika areng
Vaatame veel polaariseerituse näiteid, mis on kaldu muutuse ehk progressiivsuse suunas. Siia sobivad paljud erinevad teemad, mis on seotud just noore ja kiirelt areneva postmodernse, relativistliku ehk rohelise maailmavaatega. Globaalses mõttes on viimane kõigest 50 aastat vana, mis sai alguse 60-ndate vastukultuurist. Oluline on ära märkida sõna “vastu” (vastand, kontra), kuna see on postmodernismi mõistmise võtmetermin. Postmodernism moodustab teineteisest sõltuva paari auväärsemas eas oleva (hetkel peavoolu) modernismiga, mis on umbes 250 aastat vana (1700-ndate lõpu Ameerika ja Prantsuse revolutsioon).
Kui võtame näiteks kliimamuutuse teema, siis postmodernism kritiseerib selles (kõige muu hulgas) väga õigustatult modernset tarbimiskultuuri ja soovib muutust. Viga tuleb sisse aga hetkest, kui muutuse näol soovitakse kogu modernismi idee kõrvaldamist. Postmodernismist saab antimodernism, roheline muutub maruroheliseks (mean green). Üks kurioosseim antimodernismi näide on lapiku maakera idee, mis on sisuliselt modernse teaduse vastane liikumine. Hea meelelahutusliku ülevaate sellest, kuidas flat-earth‘lased püüavad iga hinna eest tänapäeva teadust üle trumpata (kirjaviga taotluslik), annab dokfilm “Behind the Curve“.
Modernismivastasus näib tahtvat lahti saada kõigest, mis keskkonnale kahju teeb, selle asemel, et neid asju hoopis keskkonnasõbralikumaks muuta. Netflixi miniseriaal “Inside Bill’s Brain” on ilus ja inspireeriv näide, kuidas kuulus modernismi esindaja Bill Gates aitab kaasa tänapäeva globaalprobleemide lahendamisele, leiutades paremaid reovee-, vaksineerimis- ja tuumaenergiasüsteeme. Ja loomulikult peavad vandenõuteoreetikud Billi üheks kurjuse kehastuseks, kuna ta esindab tänapäeva teadust ehk modernismi.
Üleval olevalt kliimapoliitika arengu jooniselt on selgelt näha, et kui keskkonnakaitse ja võrdsete võimaluste eest seisev postmodernism keskendub ekslikult ainult modernismi negatiivsetele külgedele (keskkonnakahju ja ebavõrdsus) ning eirab positiivseid (majanduse ja teaduse areng, vabadus ja jõukus), siis on polariseerituse tulemuseks postmodernismi pahupool.
Viimane väljendub näiteks antimodernismis, teadusvastasuses, erinevates vandenõuteooriates ja türanlikes nõudmistes kompromissituks muutuseks, mis õõnestab demokraatiat ennast. Sellega seostub veel utoopiline idee võrdsetest tulemustest. Viimase näitena meenub Pealtnägija lugu munatööstuse vastu võitlevatest sotsiaalse õigluse sõdalastest ehk sõssidest, kes esitavad poekettidele sõjakalt ebarealistlikke nõudeid. Tulemuseks on (kultuuri)sõda, spetsiifilisemalt kliimasõda.
Kahjuks tekitab selline ebaterve kliimapoliitika veel suuremat polariseerumist ehk paigalseisu ja taandarengut (mõtted lähevad härra Trumpile, kes astus välja kliimaleppest). Rohelised, kes soovivad südames kõigile head, teevad tihti teadmatusest hoopis suuremat kahju kui kasu. Juhtpositsioonil olev postmodernne kliimapoliitika peaks sisaldama endas lisaks keskkonnakaitsele ja võrdsetele võimalustele ka majanduse ja teaduse arengut ning vabadust ja jõukust.
Kokkuvõtvalt, polariseeritud kliimapoliitika sisaldab ainult majanduse ja teaduse arengut (materialism, tarbimiskultuur) või keskendub ainult keskkonnale (sõssid, kliimasõdalaed, marurohelisus). Teistpidi vaadatuna näeme majanduse ja teaduse vastasust/hirmu või keskkonnakaitse vastasust/hirmu.
Märkimist väärib see, et kliima- ja abieluteemade äärmused (fundamentalismid, marud, sõjad) lähtuvad samadest põhimõtetest (ainult, vastasus, hirm) ja on samad nähtused, aga pärinevad erinevatelt kultuuri või maailmavaadete arenguastmetelt (traditsiooniline, modernne või postmodernne). Igal maailmavaatel on seega oma äärmus, mis ühiskonda lõhestab ehk polariseeritust tekitab.
Progressiivsuse suunas kaldu olevat polariseerituse dünaamikat leidub veel paljudes teistes teemades, mis on ühiskonna arengus hetkel tähtsad: metsandus, toitumine, energia, sõnavabadus, identiteedipoliitika, feminism, meditsiin jt.
Järgmises postituses vaatan lähemalt veel toitumise ja meditsiini (sh vaktsineerimise) arengu polariseeritusi ning võtan kõik eelneva kokku.
