Tänapäeval on üks väga aktuaalne teema toitumine ja kõik sellega seonduv. Erinevaid toitumissüsteeme, -teooriaid ja -praktikaid on tekkinud nagu seeni peale vihma. Tihti keerlevad arutelud vaid pinnapealse ‘õige ja vale’ kahendsüsteemi põhimõttel, mis viib kergesti vere keema ja emotsioonid üles (seda osa meis kirjeldavad seisundid ja seisundi-astmed). Ülekeenud tunded aga ei luba omakorda põnevasse toitumismaailma põhjalikumalt süveneda. Kes ei oleks sünnipäevalauas või kuskil mujal seltskonnas istudes kuulnud kommentaare taimetoitlaste suunas: „Liha on kasulik! Seda peab kindlasti sööma!“ või tundnud taimetoitlaste üleolevat suhtumist ja pilke lihasööjate suunas (lihasööjate all pean silmas kõigesööjaid ehk omnivoore), kuna taimetoitlased on enda arvates „paremale“ ja „õigemale“ toitumise tüübile üle läinud ning lihast üle saanud? Enamasti aga seda teemat üldse välditakse, kui tuld ehk toas istub suur roosa elevant, keda keegi justkui ei näe (loodan, et loomakaitsjad ei pahanda elevandi metafoori kasutamise pärast) ning igaüks on lihtsalt oma toitumisusku.

Mind huvitabki just, et kust on pärit selline psühholoogiline pinge ja peenemat sorti varjatud vägivald, mis meid söögiga seoses tänapäeval kõiki puudutab? Mis on selle sügavamad põhjused ja kuidas sellest välja kasvada? Integraalselt evolutsiooniline suur ja lai perspektiiv aitab meil sellesse segadusse õnneks palju selgust ning läbipaistvust tuua.

Vaimsus vs psühholoogia — ja roosa elevant

Ma ise puutusin esmakordselt selle teemaga kokku umbes 7-8 aastat tagasi, mis tekitas lähedaste inimestega suheldes palju arusaamatusi ja pingeid. Tänu sellele õppisin oma emotsioone ja mõtteid vabastama ehk tundma valu (pingeid ja arusaamatusi), aga mitte neist kinni hoidma ehk mitte mõttetult kannatama. Seda võib nimetada ka andestamise kunstiks või tingimusteta armastuseks. Iga spirituaalse ehk vaimse traditsiooni tarkuse tuuma võibki defineerida nii:

valu on paratamatus, piinav kannatus aga meie enda valik; või: pinged ja arusaamatused on paratamatus, aga andestamine on meie enda valik.

Samas leidub teatud sorti valu, mis ei ole paratamatus ja mida saab ravida. Psühholoogias nimetatakse neid varjudeks ja ravi protsessi varjutööks (psühhoanalüüsiks). Seepärast on üks asi olla psühholoogilisest valust, pingest või vägivallast vaba ehk emotsioone ja mõtteid pidevalt vabastada (vaimsus), aga teine asi on korduvate problemaatiliste emotsioonide ja mõtetega (sõltuvuste ehk varjudega) tegeleda, nii et nad kaoksid jäädavalt (psühholoogia). Lihtsamalt öeldes:

armastus on tingimusteta, kui samal ajal kehtivad teatud tingimused.

Lihtne näide alkoholi- või tubakasõltuvusega: sõltlane võib teadlikult leppida oma sõltuvusega, mispärast ei tekita see temas mingit erilist psüühilist piina (näiteks isegi guru ehk vaimne juht võib leppida olukorraga nii nagu see on ja elab rahulikult oma sõltuvusega) või sõltlane otsustab oma sõltuvusest lõplikult lahti saada kasutades psühholoogia meetodeid. Terviklikust vaatekohast peaks kasutama loomulikult mõlemaid variante, kuna üks toetab teist. Lisaks ei puuduta sõltuvused ainult sõltuvuses olevaid inimesi endid, vaid ka nende lähedasi. Seepärast on sõltuvustega tegelemine ilmselgelt möödapääsmatu. Sõltuvused on salakavalad, kuna inimene  hoiab alguses midagi teiste (ja ka enda) eest varjus, aga lõpuks hoiab ikka vari inimest!

Täpselt sama kehtib ka toitumise teema kohta. Üks asi on roosast elevandist teadlik olla ja teda aktsepteerida, aga teine asi on selle elevandiga tegeleda ehk aidata tal vaikselt liikuma hakata (mida saab teha üksi ja koos teistega). Täpselt seda ma tunnengi seoses toitumise vastasseisuga: ma võin oma emotsioone ja mõtteid lõputult vabastada ning leppida olukorraga nagu see on, aga see ei aita lõputult korduval probleemil endal laheneda ehk lahti haruneda.

Selleks peab julgema elevandile sügavalt silma vaadata — tegema ka individuaalset ja kollektiivset varjutööd, mis ongi selle artikli üks peamine eesmärk.

Minu eesmärk ei ole siin kindlasti kedagi süüdistada, kedagi maha teha või kellelegi ära panna. Selle artikli idee on joonistada toitumise maailmapildiga seotud äärmuslusest ehk hullusest võimalikult selge pilt ning see veel omakorda ka punaseks värvida, nii et oleks puust ja punaselt asi ära selgitatud. Seepärast kasutan ma teadlikult ka väga jõulisi termineid, nagu näiteks hullus, rassism, fundamentalism ja šovinism. Kui see äärmuslik toitumise maailmapildi objekt on selgelt ja suurelt silme ees, siis on sellest ka lihtsam lahti lasta (mitte, et see oleks väga lihtne ja valutu protsess). Paljud kannatavad selle äärmusliku vaate käes, jagades inimesi toitumise järgi must-valgelt heaks ja halvaks, ilma, et ise oleks sellisest ründavast suhtumisest teadlikud. Teiste ründamine (teadlik või alateadlik) tekitab aga omakorda hirmu, eemaldumist ja võõrdumist, mis on selle hulluse sümptomid. Kui aga sümptomitest ning nende algsetest põhjustest teadlikuks saada (subjekt, millest vaadatakse läbi,, muutub objektiks, mis on nähtav), siis tekib võimalus ka nendest välja kasvada. Kui keegi seda teksti loeb ja tänu sellele näeb oma fundamentalismi valu esimest korda objektina, siis suure tõenäosusega ka valu kaob, kaob hirm, et “nad tahavad mulle liiga teha”, kaob hirm ja valu, mis on tekitatud ‘mina ja sina’ või ‘meie ja teie’ vahelisest pingest.

Enne, kui ma teemasse sukeldun, soovin veel täpsustada, et selles artiklis uuringi teadlikult just toitumise psühholoogilist, maailmavaatelist ja moraalset perspektiivi (MINA veerand), mitte aga tervise, keskkonna ja eetika elumõõtmeid (SEE, NEED ja MEIE veerandid), mida toitumisega seoses tavaliselt puudutatakse. Kuna isegi teadlikumad toitumisringkonnad ei ole psühholoogilisest meele-veerandist teadlikud, siis pole ka ime, et selles valdkonnas on veel palju arusaamatust ja segadust, mis võib väljenduda maailmavaatelises ekstremismis ehk äärmusluses. Seepärast näen selle perspektiivi rõhutamise vajalikkust, mis ei tähenda, et teised vähem tähtsamad oleks. Teistest veeranditest seoses toitumisega kirjutan kunagi eraldi. Ka seal leidub palju äärmuslikke ja puudulikke arusaamu, mis võivad väljenduda näiteks tervise-, keskkonna- ja eetikahulluses (toon mõned näited ka käesolevas tekstis).

Mis on rassism, fundamentalism ja šovinism?

Selleks, et paremini mõista, mis leiab hetkel aset toidumaailmas, on oluline tuua näiteid teistest eluvaldkondadest. Nagu kohe veendume, on probleemi tuum sama, lihtsalt välised teemad on erinevad. Näiteks rassism ei ole kaugeltki seotud ainult nahavärvi mitmekesisuse vastu olevate arusaamadega, vaid laieneb ka neile, kes on toitumise mitmekesisuse vastu. Rassism tähistab üldisemat ’meie vs teie’ maailmapilti.

Toitumise rassism

Esiteks, mis juhtub, kui üks lääneriik, kus valdavalt elavad valgenahalised, otsustab avada oma piirid (muuta immigratsiooni liberaalsemaks), mille tulemusena on tänavapildis näha palju teistsuguse nahavärvi tüübiga inimesi? Loomulikult on tulemuseks suurem rassissm ehk vaen või üleolev suhtumine teist tüüpi nahavärviga inimeste vastu. Paraku on see paljude inimeste automaatne reaktsioon uue ja võõra vastu. Näeme ja tunneme seda Eestis omal nahal seoses pagulasteemaga. Kaugemasse ajalukku tagasi vaadetes meenub esimesena kohe Hitleri rassistlik Natsi-Saksamaa, kus kiusati taga juute.

Tänapäeval kasutatakse sõna „rassism“ ka üldisemas tähenduses, mis ei pea ilmtingimata olema seotud nahavärvi või rahvusega. Seepärast sobib väga hästi ka tähistama toitumise tüübi järgi inimeste liigitamist „paremaks“ ja „halvemaks“ – toitumise rassism.

Toitumise fundamentalism

Teine näide. Mis juhtub, kui ratsionaalselt teaduslik maailmavaade saab ühiskonnas valdavaks ning sellega seoses toimub sekulariseerumine – usuliste väärtuste ja institutsioonide (müütilise arenguastme vasakud ja paremad veerandid) asendumine mittereligioossete ehk ilmalike väärtuste ja institutsioonidega (ratsionaalne arenguaste vasakud ja paremad veerandid)? Loomulikult on tulemuseks religioosne fundamentalism ehk võitlus maailmavaateliste erinevuste vastu. Just seda me olemegi näinud viimastel sajanditel ja näeme peavoolu religioossetes ringkondades siia maani. Ain Riistan kirjutab fundamentalismi ajaloost järgmiselt:

„Mõiste „fundamentalism” hakati kasutama 20. sajandi alguse Ameerika Ühendriikides (1910. a), kui konservatiivsete vaadetega protestantidest eraldusid fundamentalistlikud protestandid. Need kristlased tõlgendasid pühakirja (eelkõige 1. Moosese raamatu loomislugu) sõnasõnaliselt. See oli reaktsioon Piibli teaduslikku uurimise, evolutsiooniteooria ja darvinismi vastu. Ameerika fundamentalistlike protestantide arusaamad olid: piibli eksimatus; maailma ja inimkonna otsene loomine mitte millestki (darvinistliku evolutsiooni vastu); imede tõepärasus (Jeesuse neitsistsünd ja ülestõusmine); asendav lunastus (õpetus, mille kohaselt Kristus suri inimkonna pattude lepituseks). 1920. aastal hakati fundamentalistiks nimetama inimest, kes võitleb usu eest. Nimetus laienes kõigepealt teistele religioonidele (eriti islamile ja judaismile, aga ka hinduismile ning isegi budismile) ning seejärel ka mitmesugustele mittereligioossetele nähtustele, seda eriti argises keelepruugis. /../ Fundamentalistid näivad olevat inimesed, kes on mitmekesisuse vastu.“

Mainin veel, et lisaks religioossele fundamentalismile leidub ka paradoksaalselt teaduse fundamentalismi, kus ratsionaalset teaduslikku maailmavaadet peetakse ainuõigeks, selle eest võideldakse ning kõigi teiste vastu sõditakse. Ilusad näited on ülipopulaarsed Sam Harris, Richard Dawkins ja Steven Pinker, kelle lõputuid ja mitte kuhugi viivaid arutelusi ja dialooge religioossetel teemadel – kus üks räägib justkui lukust ja teine lukuaugust – võib igaüks vaadata näiteks Youtubist.

Nagu me enda üllatuseks näeme, on fundamentalism väga laialt levinud! Pole ime, et seda leiab ka palju toitumisega seoses, kus toitumistüüpide mitmekesisuse vastu sõdivad inimesed on järelikult toitumise fundamentalistid.

See seletab ka ilmekalt seda, miks mõned kommentaatorid on võrrelnud näiteks taimetoitluse liikumist religiooniga – neil mõlemal on müütilised sotsiotsentrilised tunnused, millest üks ongi fundamentalism. Taimetoitluse puhul järelikult taimetoitluse fundamentalism.

Toitumise šovinism

Viimane näide. Mis juhtub, kui keegi peab oma enda riiki ja rahvast kõige paremaks ning näitab üleolekut teistest? Tulemuseks on šovinism ehk mingi inimgrupi üleolekut pooldav mõtteviis, mis on seotud erinevat tüüpi riikide ja rahvastega. Šovinismiks hakati kõigepealt nimetama mõtlematut, liialeminevat natsionalismi või patriotismi, millega tavaliselt kaasneb vihkamine ka rahvuste või maade vastu ning üleolev suhtumine nendesse. Vikipeediast saame veel lisaks lugeda:

„Hiljem on šovinismi all hakatud mõistma eelkõige oma rahvuse, riigi, rassi, sugupoole või muu grupi pidamist teistest paremaks või tähtsamaks. Rahvusšovinism ehk marurahvuslus on ideoloogia ja poliitika printsiipe, mis avaldub rahvusliku eraldatuse idees ning teiste rahvuste umbusaldamise ja rahvustevahelise vaenu propageerimises. Šovinism üldisemas tähenduses on mistahes inimgrupi üleolekut pooldav mõtteviis. Nii kasutatakse sõna “šovinism” või “meesšovinism” mitmesugustes feministlikes ja sugude võrdõiguslikkust taotlevates liikumistes.“

Oma toitumise tüübi valiku paremaks pidamist ja sellega teistesse üleolekut näitav mõtteviis on seega toitumise šovinism või marutoitlus.

Kuidas fundamentalismi ära tunda?

Eelneva kolme näite kokkuvõtteks toon välja fundamentalisimi üldisemad tunnused:

• Absolutistlik ja väga lihtsakoeline must-valge, õige-vale mõtlemismuster. Keerulised teemakäsitlused on väsitavad ja ei midagi ütlevad. Parem on neid vältida. Valikuid tehakse pigem tunde järgi ja subjektiivsusest lähtuvalt.
• Tabuteemad, millest ei soovita rääkida, kuna võib seada uskumussüsteemi kahtluse alla. Kuna identifitseeritakse ennast veel oma usuga, siis seda iseenda identiteeti ei saa muuta ja lõhkuda. Katse seda teha muudab uskuja väga emotsionaalseks, eemaletõrjuvaks või ründavaks.
• Identiteet on alati määratud grupiga, mis tähendab grupimõtlemist: „Usun, kuna teised usuvad.“ Teisteks võivad olla sõbrad, vastukultuuri liikumine nagu veganism (osasid inimtüüpe tõmbab vastandumine ja subkultuurid) või peavoolu religioon nagu kristlus, mis on suurim religioon maailmas (sealt ka suur põhjus, miks uskuda ja sellel lihtsal põhjusel tõmbab paljusid inimesi sellised peavoolu liikumised).
• Eelnevast tulenevalt otsivad müütilise maailmapildiga inimesed enda ümber teisi sarnaseid, et tunda ennast turvaliselt. Sõbrad, tuttavad, elukaaslane, pere ja töökaaslased peaks olema ideaalis vastu võtnud sama usu. Juhul, kui veel ei ole, siis ainuke põhjus, miks teist inimest kannatatakse või sallitakse on see, et ta võib iga hetk oma usku muuta (ja saada sedasi päästetuks). Siin on näiteks üks uuring ja statistika taimetoitlaste kohta: “56 protsenti veganitest ei suuda taluda mõtet partnerist, kes sööb liha. Samas 78 protsenti lihasööjatest leidsid, et neil on ükskõik, millised on kallima toidueelistused.”
• Sealt ka suur tahe ja soov teisi enda usku pöörata ehk muuta teiste maailmavaate tüüpi näiteks ateistist kristlaseks või lihatoitlasest taimetoitlaseks (samamoodi kehtivad loomulikult vastupidised näited). See on tuntud misjonäritöö all. Kuigi seda terminit seostatakse religiooniga, on see täpselt samamoodi kasutatav teistes müütilistes maailmavaadetes: näiteks ateismi, lihatoitluse või taimetoitluse misjonär.
• Nii nagu näiteks kristlikud fundamentalistid usuvad tõsimeeli, et ateistid lähevad peale surma põrgusse, nii usuvad taimetoitluse fundamentalistid siiralt, et liha on mürk. Levinud on võrdlus tubakaga, mis tähendab, et lihatarbimise (nii nagu tubaka) kogus ei mängi rolli – mürk on mürk ja jääb selleks. Sellises must-valges maailmatunnetuses ei suudeta veel näha halle toone, mida võib nimetada ka mõõdukuseks või budistide keskteeks.

Mis on tüübid?

Nagu nägime on toitumise tüüpidega seotud ebaõiglus võrdväärne erinevate nahavärvide, maailmavaadete ja riikide tüüpidega seotud ebaõiglusega. Ma kasutan teadlikult sõna „tüüp“, kuna see tähistab integraalses maailmavaates elumõõdet või perspektiivi, kus ei ole midagi paremat või halvemat, õiget või valet, ilusat või koledat, vaid on lihtsalt mitmekesisus. See on iseenesest mõistetav termin, aga nagu näha, siis mitte alati ja mitte kõigile. Nii nagu mees ei ole parem kui naine, nii ei saa olla ka tüübi vaatekohast Eesti parem kui Läti või teaduslik maailmapilt parem kui religioosne maailmapilt (ja vastupidi).

Nii nagu ei saa olla valge nahavärv parem kui must nahavärv, nii ei saa ka olla taimetoitlus parem kui lihatoitlus ja vastupidi.

Erinevate tüüpide näiteid, selguse mõttes ära jagatuna nelja veerandisse, leiab allolevalt jooniselt.

Arenguastmed

Meie mõttekäik aga ei lõppe siin. Elu ei ole nii lihtne – kahjuks või õnneks. Pigem õnneks! Nüüd me jõuame lähemale teema sügavama tuumani ja näeme, kust on tegelikult pärit see suur segadus ja pingeid tekitav arusaamatus erinevate toitumissüsteemidega. Selleks peame sisse tooma integraalse maailmavaate ühe teise olulise mõõtme või perspektiivi, milleks on arenguastmed.

Arenguastmed lubavad meil anda erinevatele toitumistüüpidele ka hinnangulisi väärtusi: parem ja halvem, kõrgem ja madalam, ilusam ja koledam, suurem ja väiksem (mida me ei saanud teha tüüpidega). Seda aga mitte põhinedes suvalisele ja meelevaldsele jäigale hierarhiale, mida seostatakse just fundamentalismiga (ebaterve hierarhia, kus näiteks taimetoitlus on kõrgem ja lihatoitlus madalam), vaid hoopis loomulikule ja tervele hierarhiale. Selline loomulik hierarhia, mida nimetatakse ka holariaks, ei suru kedagi/midagi alla, vaid hoopis kaasab ja muutub selle läbi üha komplekssemaks, hoolivamaks ja sallivamaks. Näiteks molekulid ei suru aatomeid alla, vaid lihtsalt kaasavad need enda ehitusse. Või rakud ei terroriseeri molekule, vaid on nendega liitlased ja sõbrad. Samas võib ikkagi väita, et molekulid on suurema komplekssusega kui aatomid ja sarnaselt rakud suurema komplekssusega kui molekulid. Sealt ka õigustatult holarhiline järjekord: aatomid-molekulid-rakud jne. Kuidas aga näeb välja loomulik hierarhia meie ülaltoodud kolme näite varal – nahavärv, maailmavaade ja riik – ning kuidas see väljendub toitumises?

Arenguastmete moodustamisel peab endalt küsima: „Milline on valikuvariantide hulgas rohkem või vähem komplekssem, hoolivam ja sallivam?“ Kumb sallivus on suurem? Kas see, mis peab enda valget nahavärvi õigeks või see, mis peab enda valget ja teise musta nahavärvi õigeks? Loomulikult on teise variandi puhul sallivus suurem! See lubab meil moodustada kaheastmelise nahavärviga seotud sallivuse holarhia:

1. minu valge nahavärv on õige ja teise must vale (etno- ehk sotsiotsentriline moraal, mis väljendub rassismis);
2. minu valge ja teise must nahavärv on õige (maailmatsentriline ehk globaalne moraal, kus rassism puudub).

Nagu näeme sisaldub esimene teises ja me saame õigustatult väita, et esimene on halvem kui teine: rassism on halvem kui mitte-rassism. Loomulikult kehtib ka sarnane holarhia toitumise kohta, kus toitumisrassism on halvem kui mitte-toitumisrassism:

1. minu taimetoitlus on õige ja teise lihatoitlus on vale (etno- ehk sotsiotsentriline moraal, mis väljendub toitumisrassismis);
2. minu taimetoitlus ja teise lihatoitlus on õige (maailmatsentriline ehk globaalne moraal, kus rassism puudub).

Ma ei hakka siinkohal teisi näiteid maailmavaadete ning riikidega puust ja punaseks värvima, kuna see on iseenesestmõistetav ning selge, et igasugune fundamentalism või šovinism on halvem, kui nende puudumine. Ja sama kehtib ka toitumise fundamentalismi või šovinismi kohta. Kokkuvõtteks vaid mainin, et integraalses maailmapildis nimetatakse nende kahe arenguastme maailmavaadet vastavalt müütiliseks ja ratsionaalseks, mis on enamasti (aga mitte alati, nagu nägime teaduse fundamentalismi näitel, mille arhetüüp on natsi-doktor – väga kõrgelt haritud teadlane/arst, aga moraal väga madal) seotud sotsiotsentrilise ja maailmatsentrilise moraaliga. Need kaks peavoolu maailmavaate ja moraali  arenguastet kuuluvad omakorda järgmistesse pikematesse holarhia jadadesse (vt arengujooned), mida läbivad absoluutselt kõik inimesed ilma igasuguse erandita (vaata artiklit “Tervikliku hariduse nurgakivid: üleskasvamine ja ülesärkamine“):

• maailmavaade: (1)arhailine → (2)maagiline → (3)müütiline → (4)ratsionaalne → (5)pluraalne → (6)integraalne jne;
• sallivus: (1)(ego pole veel välja arenenud) → (2)egotsentriline → (3)sotsiotsentriline → (4)maailmatsentriline → (5)ökotsentriline → (6)kosmotsentriline jne.

Arengujooni või intellekte on paar tosinat, aga meid huvitavad hetkel just maailmavaade ja sallivus (moraal), mis võivad olla erinevat tüüpi, nagu ka kohe allpool näeme.

Arenguastme ja arengujoone segadus

Nüüd, kus me oleme üksipulki tüübid, arenguastmed ja arengujooned üksteisest eraldanud ehk diferentseerinud, saame need lõpuks suurema teadlikkusega omavahel kokku panna ehk integreerida (siit ka see, miks integraalset maailmavaadet just nii nimetatakse!). Saame ilusa ja selge suure pildi, kust näeme toitumisteemaga seotud pingete ja arusaamatuste väga sügavaid põhjusi (ja seejuures kõigi teiste eelpool nimetatud teemade omasid, kuna need põhjused on universaalsed). Alloleval joonisel on näha maailmavaate tüüpide ja arenguastmete võrdlus. Väga selgelt tuleb välja, et iga maailmavaate tüüp – olgu selleks kristlus, ateism, lihatoitlus või taimetoitlus – on seotud alati maailmavaate arenguastmega – traditsiooniliselt müütiline, ratsionaalselt teaduslik, pluraalselt tundlik, integraalselt süstemaatiline jne.

Kõige väärtuslikum teave, mida me siit näeme – või suurim ahhaa, mis võiks pildi selgemaks lüüa! – on

arenguastme ja arengujoone segadus: arengujoone üht arenguastet (näiteks müütilist kristlust) aetakse ekslikult segi kogu arengujoonega, kus on tegelikult veel ratsionaalne, pluraalne, integraalne jne kristlus!

Selle kohta öeldakse, et laps visatakse koos pesuveega välja. Just seda on näiteks teinud ratsionaalselt teaduslik ateism kristlusega või vaimsusega üldiselt: tervet vaimsuse teemat, mis võib olla nii ratsionaalselt, pluraalselt, integraalselt jne arenguastmelt pärit ja mistahes tüüpi (kristlus, islam, budism, hinduism jne), aetakse ekslikult segi religioosse või vaimse müütilise arenguastme fundamentalismiga. Seepärast on (peavoolu) vaimsus veel suuresti lapsekingades ja usutakse ikka sõnasõnalt igat müüti, mis Raamatus kirjas on. Ken Wilber, kes esimesena astme/joone segadust (level/line fallacy) märkas ja sellest raamatus “Integral Spirituality“ kirjutas, on nimetanud seda isegi üheks tänapäeva suurimaks katastroofiks! Detailsemalt saab astme/joone segaduse ehk eksiarvamuse kohta lugeda teooria postituse alt.

Kuna astme/joone eksiarvamus on tänapäeval nii laialt levinud, siis pole ka ime, et seda kõiksugu tüüpi arengujoontes ohtralt leidub. Näiteks suurema toitumisteadlikkusega ratsionaalsed või pluraalsed taimetoitlased arvavad ekslikult, et väiksema teadlikkusega traditsiooniliselt müütiline lihatoitlus (mis on tänapäeva läänes kindlasti valdav, kuna usutakse pimesi suurtööstuse ja reklaami müüte) ongi kogu lihatoitluse arengujoon. Teisisõnu aetakse segi terve lihatoitluse arengujoon vaid ühe astmega! Ei olda teadlikud, et on olemas ka ratsionaalne, pluraalne, integraalne jne lihatoitlus. Kokkuvõtvalt:

tähtis ei ole niivõrd toitumise tüüp, vaid arenguaste.

Paljudele on see kindlasti suur tükk alla neelata, kuna toitumise tüüpi vahetati teadmisega, et üks on parem kui teine. Tervemaid põhjuseid, miks tegelikult oma toitumissüsteemi vahetati, võib aga leiduda palju. Üks neist on näiteks seotud keha ja tervisega (SEE veerand), kus inimese organism ei suuda teatud loomseid valke seedida (tekib allergia, lööve või midagi muud). Loomulikult on mõistlik siis oma toitmistüüpi vahetada. See aga ei tähenda, et teiste inimeste organismid ei suuda neid valke seedida. Ego- ja sotsiotsentriliselt must-valge loogika teebki siin äärmusliku vea, arvates, et kui mulle on üks toiduaine halb, siis järelikult kehtib see ka kõigile teistele. Sellisest maailmavaatelisest väärloogikast lähtudes tehakse ka kallutatud teaduslikke uuringuid, mis kinnitavad selliseid äärmuslikke, poolikuid ja fundamentalistlikke arusaamu. Tihti kutsutakse selliseid uurimistöid, raamatuid ja dokumentaalfilme ‘toitumise piibliteks‘ või siis ‘toitumissüteemi pöörajateks’ (näiteks veganmaker), mis ilmselgelt viitavad müütilisele fundamentalismile. Viimast seostatakse tavaliselt religioonidega, mis aga tänapäeval varjab ennast hoopis uues kuues, milleks üks on toitumine. “Ajalugu ei kordu, vaid riimub”, sobivad siia Mark Twaini kuulsad read. Tänud õhtumaa õpetlastele, kes on pannud suuremat rõhku mineviku tarkusele ehk üleskasvamisele hommikumaa hetke-tarkuse üle ehk ülesärkamisele, oskame ka väärtustada ajalugu:

“Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars.” — J. Tuulik.

Teine näide, miks paljud toitumise tüüpi võivad vahetavad, on seotud eetikaga (MEIE veerand). Inimesed ei tunne ennast mugavalt süües surnud looma, rääkimata ise looma tapmisest. Kõik see on väga hea ja arusaadav, aga sellepärast ei pea olema toitumise fundamentalist ehk teisi toitumise tüüpe ja arenguastmeid (olgu nad madalamad või kõrgemad, vähem terviklikumad või rohkem terviklikumad) valeks pidama! Selline vastuolu ehk ebaterve või sundhierarhia (vastandina tervele ja loomulikule hierarhiale ehk holarhiale), kus loomad püütakse panna inimesega samale arenguastme pulgale (äärmuslik relativism) või isegi kõrgemale (äärmuslik retro-romantism, mis ülistab teatud aega minevikus), on eriti levinud pluraalsel maailmavaate arenguastmel (pluraliit).

Tehakse loogika viga, kus väidetakse endale vastu: hierarhia puudumine on parem kui hierarhia. Enesele teadmata luuakse sundhierarhia, kus on kaks astet: (1)hierarhia olemasolu → (2)hierarhia puudumine. Selline anti-hierarhiline maailmavaade ei tee veel vahet tervetel ja ebatervetel hierarhiatel, püüdes lahti saada kõigist hierarhiatest ning sedaviisi luues uue ebaterve hierarhia. Tulemuseks on suur maailmavaateline segadus, mida on väga keeruline läbi näha, kui selle sees juba olla. Jordan Allen on pannud oma integraalses romaanis “A Beautiful Apocalypse” (2015) selle pluraalse maailmavaate (ehk postmodernse kultuuriruumi) ilmselge loogikavea natuke lihtsamalt kirja:

“Sa ei saa armastada kõiki, kui sa ei armastada neid, kes ei armasta kõiki.”

Meie näite puhul: enne peab armastama kõiki inimesi (maailmatsentriline eetika), siis saab alles armastus laieneda loodusele, loomadele ja muule elule (ökotsentriline eetika) ning eluta elule (kosmotsentriline eetika), mis on pärit madalamalt evolutsiooni arenguastmelt, madalama teadvuse arenguga ja vähem keeruka närvisüsteemiga (tähendab näiteks väiksemat valu), kui inimene. Toitumise fundamentalistid arvavad ekslikult, et praktiseerivad ökotsentrilist (või kõrgemat) eetikat, kui tegelikkuses pole hoolivuse ja sallivuse reeglid arenenud isegi maailmatsentrilise eetika arenguastmele ning toimib hoopis rassistlikult ego- või sotsiotsentriliselt arenguastmelt. Eelnev arutelu tugineb tervele ehk loomulikule hierarhiale (holarhiale), mis on näiteks kokku võetud alloleval joonisel, kus on näidatud meile teada olev evolutsioon kõigis neljas erinevad veerandis.

Teadlik ja alateadlik toitumisrassism

Sellisest lihtsast, või siis mitte nii lihtsast, segadusest tekib ka paljudel kõrgemalt arenguastmelt opereerivatel toitujatel alateadlik toitumisrassism. Oluline on rõhutada, et just alateadlik rassism ehk fundamentalism, millest ise ei olda teadlik, kuna see on varjus! Võrdluseks:

traditsiooniliselt müütilist maailmapilti ja sotsiotsentrilist sallivust kasutav inimene on uhke selle üle, et ta on rassist. Paneb endale veel märgi ka rinda, kuhu on suurelt kirjutatud TOITUMISE FUNDAMENTALIST või MARUTOITLANE.

See on üks väga oluline erinevus müütilise ja kõrgemate arenguastmete vahel, kus fundamentalismi võib esineda. Üks on selle üle uhke ja teine ei teagi, et on mingil teemal fundamentalist. Üks mängib hea meelega väikese Hitleri rolli (müütiline fundamentalism), aga teine ei teagi, et ta väikest Hitlerit mängib (ratsionaalne või pluraalne arenguaste nakatunud fundamentalism; vt pluraliit ehk buumeriit). Selline varjatud ehk alateadlik vägivald, agressiivsus ja vaenulikkus – mis on põhjustatud astme/joone eksiarvamusest – on inimese enda teadlikkuse eest varjus. See tähendab, et on võtnud teise kuju ehk tekitanud sümptomi, mis väljendub hoopis hirmus, et „Teised tahavad mulle liiga teha!“ (vaata alloleva joonise seitsmendat rida). Sama joonise teiselt realt leiame veel varju, kus vaenulikkus võib väljenduda hoopis eemaletõukamises (“Mina tõukan teisi eemale”), mille sümptom on hoopis eemaletõrjutus (“Ma ei meeldi kellelegi”).

Lihtsamalt öeldes: enda vaenulikkus on võtnud hoopis teiste vaenulikkuse kuju ehk enda rassismist tulenev vaenulikkus on projekteeritud teiste peale. Toitumisega seoses tähendab see näiteks seda, et inimene tunneb, kuidas teised tema toitumisvalikut pidevalt ründavad, isegi siis, kui teised tahavad sellest ratsionaalselt ja rahulikult rääkida. Samas võib ründamine olla ka reaalne, nagu tõin alguses näite sünnipäevalauast, kus fundamentalistlikud lihatoitlased surusid oma toitumise tüüpi peale taimetoitlastele: “Liha peab sööma!” Igal juhul tekitab vari aga ebaharilikku tundlikkust toitumisteemaga seoses ning seepärast püütakse seda pigem vältida, jõuliselt kaitsta/rünnata või muututakse apaatseks (flight, fight, freeze automatismid), kui just keegi ei jaga 100% inimese usku.

Eelnevat aitab ehk illustreerida uuring hoopis teisest valdkonnast, kus taheti teada, et miks osad inimesed on nii tugevalt geide vastu (näide pärineb “Integral Spirituality” 6. peatükist “The Shadow and the Disowned Self”). Võeti grupp aktiivselt geide vastu võitlejaid ja grupp inimesi, kes olid selle teema suhtes neutraalselt meelestatud. Mõlema grupi meestele näidati geiseksiga seotud materjale ning mõõdeti nende automaatset seksuaalset reakstiooni. Tulemused olid üllatavad, kuna geide vastu võitlejatel olid palju suuremad seksuaalse erutuse näitajad kui teistel meestel. See uuring toetas ja tõestas allasurutud varjude olemasolu, mis tähendas, et suured geide vastu võitlejad olid enda geiseksuaalsust alla surunud ning seepärast nägid seda igal pool mujal suure probleemina. Teisisõnu projekteeritakse enda seksuaalsuse vihkamine ehk enesevihkamine teiste peale, mis väljendub geide vihkamises (vt joonis 4 eelviimane rida). Seega võideldakse ehk poksitakse oma enda varjuga. Ilus näide on sellest 1999 aasta filmis “American Beauty”.

Toitumise teemal väljendub see vari selles, et inimene surub endas alla mõnda teist toitumistüüpi, mille vastu on tal loomulik tõmme. Näiteks taimetoitlane surub alla lihatoitluse impulssi (vihkab endas selle toitumise loomulikku soovi) ning seepärast tunneb hoopis suurt viha ja ebaloomulikku vastueelsust lihatoitlaste vastu. Jällegi on saanud enesevihkamisest teiste vihkamine, kus poksitakse oma enda varjuga.

Sellised varjud ja sümptomid on tegelikult väga levinud psühholoogilised probleemid paljude teiste seas. Ülal on toodud üks väga ülevaatlik ja praktiline tabel erinevatest varjudest ning nende sümptomitest, mis pärineb raamatust „Integral Life Practice“. Varjudest kirjutan ma pikemalt eraldi. Siinkohal vaid mainin, et varjule saab valgust heita keegi teine: näiteks psühholoog, keegi lähedane või mõni kirjatükk (nagu see siin). Või siis saab inimene teha ise endale varjutööd ehk psühhoteraapiat (vaata näiteks 3-2-1 varjuprotsess), mis aitab primaarsetele psühholoogilistele väärarusaamadele valgust heita (palja meditatiivse teadvustamise ja teadlikkusega neid ei näe, kuna on sekundaarsete sümptomite taga peidus: näiteks hirmu põhjus on hoopis vaenulikkus või viha põhjus on hoopis enesevihkamine) ja sedasi edasi kasvada üha keerukama, hoolivama ja suurema inimese suunas. Loomulikult on see ebamugav ja valus! Kes see siis tahaks oma vigu tunnistada? “Elu olla vaid vigade parandus, vead on kahjuks mu ainuke varandus!”, meenuvad ühed lauluread. Vead on inimlikud ja ainult neist me õpimegi. Seepärast kutsun kõiki üles tegema rohkem vigu ja rohkem õppima!

Foto: gratisography.com