Eesti meedias on palju mitte kuhugi viivat arutelu religiooni, vaimsuse ja ateismi üle. Püütakse mõista, miks Eesti on kõige usuleigem riik maailmas, troonides uhkelt vastava edetabeli tipus. Tehtud on kõikvõimalikke uuringuid ja küsitlusi erinevate magistrite ja doktorite poolt, aga arusaam on ikka väga udune. Üks põhjus on selles, et teemat vaadatakse läbi liiga väikese raamistiku või kaardi.

Kui reaalsusest arusaamise kaart on palju väiksem kui territoorium ise, siis on ka tulemuseks udune ja moonutatud pilt.

Toas istuks justkui suur elavant, pimedad selle kallal. Ühed kombivad elevandi lonti, arvates, et tegu on maoga, teised embavad elevandi jalga pidades seda puutüveks, kolmandad… .

Suurem ja selgem ajalookaart

Integraalse ehk tervikliku ajalookaardi peal, mis koosneb veeranditest ja astmetest, on selgelt näha, et igal ajastul on tekkinud oma ajavaimu kultuuriruum, mis sisaldab teatud maailmavaadet. Esimene oluline on esivanemate austamine ehk maagiline maausk (aste 2-3; vt joonis 1), mis tekkis maailma kontekstis juba umbes 10 000 aastat tagasi. Teljeajastul (800-200 e.Kr) kasvasid viimasest välja kõik suuremad müütilised religioonid (4), sh Euroopas ja Eestis enamlevinud aabrahamlikud religioonid. 200 aastat e.Kr judaism, seejärel kristlus, mille järgi käib ajaarvestus läänes, ja lõpuks islam (600 p.Kr).

Kristlusest kasvas 17.-18. sajandi valgustusajastul välja ratsionaalselt ja teaduslikult ateistlik ajavaim (5) ja sellest omakorda multikultuurne pluralism (6), mis väljendus 60-70-ndate sotsiaalsetes liikumistes (feminism, LGBT õigused, laste õigused, ökoloogiline roheliste liikumine, vastukultuurid nagu patsifistlik ja moderniseerumisvastane liikumine jt). Just viimast iseloomustab erinevate vaimsete traditsioonide ja meeleseisundi kunstidega katsetamine, kust on ka pärit väide ’vaimne, aga mitte religioosne’.

Joonis 1. Terviklik ajalookaart (Ken Wilber). Värvidega on välja toodud kolm arenguastet, mis on hetkel valdavad.

Kuna tänapäeval on veel kõik need erinevad ajavaimu kultuuriruumid esindatud (vt joonist 2), siis seepärast leiame ka erinevaid arusaamasid, nägemusi ja seletusi sisemaailma kohta (vasakpoolsed veerandid). Neli enamlevinud arenguastet on järgmised:

• (2-3) maagiline ebausk;
• (4) müütiline usk, organiseeritud religioon;
• (5) ratsionaalselt teaduslik ateism;
• (6) pluraalselt individualistlik vaimsus.

Joonis 2. Ajavaimu kultuuriruumid ajalisel skaalal (Frederic Laloux, 2015)

Poolikud arusaamad vaimsusest

Eesti meedias leiab peamiselt nelja erinevat lähenemist vaimsuse teemale, kus ükski teineteisega täielikult ei nõustu. Maagiline ebausk tähendab õnnetalismane, tarokaarte, kohvimustalt ja käelabalt ennustamist ning muud hookuspookust. See on maagiline isiklik uskumus ja veendumus (rõhk MINA veerandil). Organiseeritud religioon — Eestis peamiselt kristlus — keskendub peamiselt MEIE veerandile ja räägib müütilisest Teisest: Jumal, Isa, Ema, Vaim, Poeg, Kristus jne. Ateistid pajatavad lugusid ja on vaimustuses aga loodusest, universumist, teadusest, tehnoloogiast, energiast jne, mis kuuluvad peamiselt parempoolsetesse SEE/NEED elumõõtme veeranditesse (siia sobituvad tihti ka deistid ja agnostikud).

Pluraalselt rohelisel multikultuursel arenguastmel tuleb vaimsus tagasi, aga sootuks teistmoodi kui varem. Pilgud pööratakse kõigile tarkuse-traditsioonidele nii idast, kui läänest, nii lõunast, kui põhjast: budism, hinduism, taoism, sufism, kabala, esoteeriline kristlus, šamanism, uus-maausk jne. Samal ajal ollakse aga ka teadlikud teadusest ning viidatakse näiteks ajulainetele, -keemiale ja -plastilisusele, mis toetavad ja tõestavad erinevate vaimsete praktikatega tegelemise kasulikkust (MINA/SEE/MEIE veerandid). Kui roheliselt arenguastmelt paistavad väga selgelt kätte eelnevate arenguastmete puudused ja varjud (sealt ka suur kriitika ja vastumeelsus peavoolu vastu), siis oma enda maailmavaate pahupooltest veel teadlik ei olda. Näiteks esineb palju segadust seoses varasemate arenguastmetega, kus aetakse näiteks maagiline ja müütiline segi pluraalsega (või integraalsega). Seda arusaamatust nimetatakse pre/trans eksiarvamuseks, retro-romantismiks, tihti ka new age‘iks ja laiemas mõistes pluraliitiks ehk buumeriitiks, mis tähistab pluraalse arenguastme kõiki alateadlikke varje.

Terviklikult läbipaistev vaimsus

Integraalsest seisukohast vaadatuna sisaldavad kõik ülaltoodud vaatekohad tükikest tõtt. Teisisõnu viitavad erinevatele eluveeranditele ja uurimismeetodi tsoonidele:

• maagiline: MINA veerand (fenomenoloogia, introspektsioon);
• müütiline: MEIE veerand (hermeneutika);
• ratsionaalne: SEE/NEED veerandid (empirism, biheiviorism, süsteemiteooria ja keskkonnateadused);
• pluraalne: SEE/MINA/MEIE (lisanduvad kognitiivne analüüs, strukturalism, kultuuriantropoloogia).

Kui valida neist ainult üks, siis tulemuseks ongi kas elevandi lont või jalg, näiteks maagiline sisemaailma fantaasia, millel puudub igasugune kultuuriline või teaduslik taustsüsteem. Kui aga valida kõik eluveerandid ja uurimismeetodid ning need omavahel integreerida, siis nad toetavad teineteist ja tulemuseks on tõeliselt terviklik evolutsiooniline vaimsus (aste 7-8). Eluveerandid aitavad mõista, et inimese sisemaailma kogemusel (MINA veerand: näiteks meditatiivne meeleseisund, kus mõtted puuduvad ja me kogeme kirjeldamatut vaikust) on alati ka vaste välismaailmas (SEE veerand: näiteks EEG masin näitab ajulaineid, mis muidu esinevad uneta unefaasis). Või siis terviklik vaimsus aitab aru saada, et iga inimene võib tõlgendada sisemaailma kogemust erinevalt, mis sõltub kultuuris õpitud sümbolitest (MEIE veerand: näiteks budistid võivad kogeda vaikuse meeleseisundit ateistliku tühjuse ookeanina, aga kristlased teistliku “Isana, kes on taevas”) ja sõltub ka sotsiaalses välises keskkonnas asuvatest objektidest (NEED veerandid: näiteks hooned, skulptuurid, poliitika jt).

Religioonide arenguastmed tänapäeval

Lõpetuseks veel üks tabel Dustin DiPerna raamatust “Streams of Wisdom: An Advanced Guide to Integral Spiritual Development“, kus ta toob välja erinevate religioonide arenguastmed (vt joonist 3). USA näiteid võib minu arvates võrrelda suurema osa teiste lääneriikidega, sh Eestiga. Nagu me näeme on suurem osa lääne religioone ja ida religioone (mida praktiseeritakse idas) veel valdavalt müütilised — väikse erandina ratsionaalselt modernne judaism (mitte ortodoksne). Selgituseks, et religioon saab olla pärit ka ratsionaalselt arenguastmelt, ehk inimene ei pea hakkama ateistiks. See tähendab, et müüti ei usuta enam sõna-sõnalt, vaid tõlgendatakse kui sümbolit. Hea näide on Joseph Campbelli raamat “Tuhandenäoline kangelane”, kus ta uurib kõiki suuremaid traditsioone läbi ratsionaalse vaatekoha ja lõpuks liidab need kokku üheks suureks mono-müüdiks, mis on tuntud ka kangelase teekonnana.

Joonis 3. Tänapäeva religioonide arengu raskuskeskmed (Dustin DiPerna, 2014)

Samuti näeme, kuidas läänes on kõik ida religioonid ja šamanistlikud traditsioonid valdavalt pärit pluraalselt postmodernselt arenguastmelt (kust on ka pärit suur osa new age‘ist ehk laiemas mõistes buumeriitist). Siia alla kuuluvad näiteks Eesti enda maausk ja muud üha suuremat populaarsust koguvad ida traditsioonid nagu jooga, tantra, budism, taoism jt. Lisaks on veel oluline märkida, et šamanistlikud traditsioonid põlisrahvaste endi seas on pärit veel maagiliselt arenguetapilt (näiteks šamanism Amazonases). Üks oluline põhjus, miks ida traditsioonid on läänes kõrgemalt arenenud kui aabrahamlikud religioonid, peitub selles, et idas on välja arenenud palju rikkalikumad, põhjalikumad ja täpsemad meeleseisundite süsteemid (teooriate ja praktikate näol). Idas ollakse üldisemas mõttes meeleseisunditest palju enam teadlikumad, mida tunnetab väga selgelt ka Aasias ringi reisides ja mis teeb seal oleku eriliseks ning meeldejäävaks. Tunne on, et midagi on ida kultuuris ja inimestes teisiti, aga mis? Kui välja jätta see, et ida arengu raskuskese on müütiline ja lääne oma ratsionaalselt modernne.

Integraalsest vaatekohast vaadatuna tuleb väga selgelt välja, et kui ida ja lääne religioonid on mõlemad valdavalt pärit müütiliselt arenguastmelt, siis idas on aga meeleseisundite arenguastmed palju kõrgemalt arenenud.

Seepärast on ka lääne postmodernne ehk pluralistlik kultuuriruum võtnud palju meeleseisundite tarkust müütilistelt ida religioonidelt. Täpsemalt, paljud idast pärit gurud on tulnud läände ja ennast siin harinud ning seeläbi liikunud müütiliselt arenguastmelt ratsionaalsele ja pluraalsele. Ja samal ajal on paljud (pluralistlikud) lääne inimesed käinud idas meeleseisundite kunsti õppimas ning meeleseisundite kunsti endaga tagasi läände toonud. Lääne religioonid on aga jäänud valdavalt ikka samale müütilisele arenguastmele ja madalale meeleseisundite astmele. Muutunud meeleseisundite ja seisundite arenguastmete kohta loe täpsemalt artiklist “Tervikliku hariduse nurgakivid: üleskasvamine ja ülesärkamine”.

Foto: Ivonne Veith. Asukoht: Hampi, Karnataka, India.