Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Donald Trump presidendiks: Oh õudust! Kuidas see veel juhtus?

Kõigile poliitikahuvilistele pakkus eelmine aasta ikka korraliku tulevärgi. Sellist sõud pole minu silmad veel varem näinud, eriti just, mis puudutab härra Trumpi etteasteid. Peale USA presidendivalimisi ei saa vast enam keegi öelda, et teda poliitika ei huvita või kuidagi külmaks jätab. Teen siin postituses põgusa integraal-evolutsioonilise ülevaate sellest, mis juhtus ja miks juhtus. Kuidas on võimalik, et 20. jaanuaril 2017 saab ühe maailma mõjuvõimsama ameti endale inimene, kelle väljaütlemised panevad iga vähegi haritud inimese muigama ja silmi pööritama? Nagu USA asepresident Joe Biden ütles hiljuti seoses venelaste küberrünnakutega, mida Trump ei uskunud, kuigi FBI ja CIA seda kinnitasid: “Kasva suureks, Donald! Kasva suureks!” Päris õudne lugu, kui selline inimene saab õiguse otsustada selle üle, et kas alustada tuumasõda või mitte. Loodame, et mida hullu ei juhtu ja ameeriklased saavad oma õppetunnid kätte nii valutult, kui võimalik.

Just see suurekssaamise ehk üleskasvamise osa paistabki Trumpi juures kõige enam silma. Juba eelvalimistel, kui mängus olid veel ka teised USA presidendikandidaadid, hakkasid kõigi kandidaatide taustal väga selgelt välja joonistuma Trumpi poliitilised vaated ja nende võimalikud arenguastmed (ning arengujooned). Jeff Salzman Daily Evolverist hoidis sündmustel kätt pulsil ning joonistas välja erinevate kandidaatide positsioonid vastavalt arenguastmete ehk üleskasvamise perspektiivile. Joonisel 1 näeb kokkuvõtlikku ülevaadet.

Joonis 1. USA presidendikandidaadid 2016.

Kuna osad integraalsed kommentaatorid, sh Jeff Salzman, on pidanud Barack Obamat esimeseks integraalseks presidendiks, siis panin ka Obama nime joonisele (aga sulgudesse, kuna ei osalenud viimastel valimistel). Obama sõnavõtte on olnud tõesti lust kuulata — nii põhjalikke, mitmekülgseid ja suurt pilti haaravaid perspektiive ei kuule suures poliitikas väga tihti. Integraalse poliitika kohaselt vajab terve ja kasvav ühiskond nii paremat, kui vasakut poliitilist “kätt” – mitte paljast tsentrismi, vaid vasak- ja parempoliitika integratsiooni või koostööd. Sealjuures on igal arenguastmel oma roll mängida, millega ka Obama minu arvates arvestas.

Ken Wilber pakub oma uues e-raamatus “Trump and a Post-Truth World” aga välja, et Obama mängis pigem (ebaõnnestunult) postmodernselt progressiivset rolli viimase 8 aasta jooksul, mis viis ka globaliseerumise vastu võitleva Trumpi troonile. Hetkel maailma juhtima pidav postmodernne kultuuriruum ei olnud oma ülesannete kõrgusel, inimesed pettusid ning valisid (lootes muutust) evolutsioonispektri teiselt poolt hoopis Trumpi. Seepärast võib Obama paigutada ka pigem postmodernsele arenguetapile. Täpsemat analüüsi võib kuulata ka Jim Garrisoni and Ken Wilberi põnevas vestluses pealkirjaga “The State of the World 2017: The Wake of Trump“.

Postmodernset poliitilist arenguastet, mida iseloomustavad ka terminid progressiivne, roheline ja multikultuurne ning on sarnane Põhja-Euroopa sotsiaaldemokraatiale, esindas Bernie Sanders. Bernie peamine sõnum oli Trumpile sarnaselt peavoolu poliitika eliidi vastu, aga argumendid, mis ta selleks esitas, olid vastavalt arenguastmele ka palju küpsemad ning vastasid pluralistlikult globaalsetele ideedele. Siin on peamised sloganid, mis kirjeldavad hästi seda tundlikult sotsiaalset eliidile vastanduvat kultuuriruumi, mida Bernie esindas:

  • A Future To Believe In (Tulevik, millesse uskuda)
  • Not me. Us. (Mitte mina. Meie.)
  • A Political Revolution Is Coming (Poliitiline revolutsioon on kätte jõudmas)
  • Not For Sale (Mitte müügiks)
  • Enough Is Enough (Aitab küll)
  • Feel the Bern (Tunneta Berni)

Demokraatide teine kanditaat oli Hillary Clinton, kes esindas just seda poliitilist eliiti (koos Kasichi ja Cruziga vabariiklaste poole pealt), mille vastu Bernie seisis (ja ka Trump). Lisaks oli Hillary naiskandidaat, kes oleks võinud olla USA esimene naispresident, nii nagu see meil Eestis väga ootamatult juhtus. Hillary peamiseks toetajaskonnaks olid liberaalselt modernsete vaadetega demokraadid, mille vasteks võiks Eesti mõistes olla Sotsid. Artiklis “Valijakompass 2.0 – Eesti poliitmaastiku evolutsiooni jõujooned kooseluseaduse näitel” saab täpsema integraalse pildi Eesti poliitmaastikust. Vabariiklaste eliiti esindas modernsel arenguastmel John Kasich, kelle peamise toetajaskonna moodustasid fiskaal- ja neokonservatiivid (Eesti vaste on Reform). Kasich oli peamine vastane Trumpile (vabariiklaste siseduellis), aga erinevalt demokraatidest, kus Clinton võidutses Bernie ees, jäi peale poliiteliidile vastanduv kandidaat Trump.

Konservatiivsete vabariiklaste eest seisis Ted Cruz, kelle peamised väärtused olid vanad head sotsiotsentrilised ‘meie usk, kirik, kogudus jne’ (Eestis esindab neid väärtusi IRL). Trumpi eristas kõigist eelnevatest kandidaatidest aga impulsiivsus, valelikkus, argumentide lapsikus ning valdavalt ründav ja egotsentriline suhtlusviis, mis viitab selgelt eeltraditsionaalsele arenguastmele (Eestis võiks siia panna EKRE). Tänapäeva kontekstis selline käitumine enam väga hästi täiskasvanud inimesele ei sobi, rääkimata USA presidendist, vaid pigem sobib lapsele. Sealt ka Joe Bideni õige soovitus Trumpile ‘suureks kasvada’. Trump muidugi viibutab selle peale oma parempoolset poliitilist “kätt” veel ägedamalt, nagu on näha ka selle postituse pildi pealt.

Trump on ilus näide täiskasvanud inimese psüühika arengust, mis võib jäädagi terveks eluks lapse tasemele: terve maailm on üks suur mänguväljak, kus saab teistega sõdida ja maadelda. Lihtsalt panused on palju, palju suuremad. Võib isegi öelda, et kaalul on terve inimkond, kui mõelda näiteks kliimasoojenemise peale, mida Trump lihtsalt ei usu. Mis sest, et 97% teadlastest on jõudnud ühisele arusaamale, et me inimesed tekitame kliima ebaloomulikku soojenemist. Isegi Rooma paavst Franciscus saab sellest aru — ta on võtnud vaevaks natuke ka teadusega tutvust teha.

Sellega seoses meenub eelmise aasta dokumentaalfilm “Before the Flood” peaosas Leonardo DiCaprioga, mis on ilus, realistlik ja tasakaalus vaade kliimasoojenemisele, selle põhjustele ja võimalikele lahendustele. Tore, et tehakse ka doke, mis ei ole äärmuslikele ideedele või vandenõuteooriatele rajatud (viimane, mida juhtusin vaatama, oli 2014 aasta “Cowspiracy“) ning kõnetavad tänu sellele loodetavasti ka traditsioonilisemaid kultuuriruume. Kellel on huvi saada põhjalikum integraalne ülevaade kliimasoojenemise keerukusest ja mastaabist, siis soovitan lugeda näiteks Alan Watkinsi ja Ken Wilberi 2015. aasta raamatut “Wicked and Wise: How to Solve the World’s Toughest Problems“.

Kuidas aga ikkagi seletada Trumpi võitu integraalsest perspektiivist lähtuvalt? Ken Wilberi kommentaar oli näiteks selline:

“Kui (vasakäärmuslikud) postmodernistid ründavad modernismi, siis selle tulemusena võidutsevad (paremäärmuslikud) traditsionalistid”.

Just sellist suurt poliitilist polarisatsiooni ja kultuurisõda kirjeldab oma artiklites ka Steve McIntosh. Äärmuslikud postmodernismi ideed, mis ei võta arvesse traditsioonilisi arenguastmeid (ei integreeri nende tugevusi või panust), on tekitanud suure vastujõu, mille tulemusena näeme igal pool läänes äärmuslike parempoolsete jõudude suurenemist. Täpselt sama nähtuse tagajärjel leidis aset ka Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust (Brexit) ja sisuliselt ka meie ebaõnnestunud presidendivalmised (või viimane võimuvahetus). Algsetest kandidaatidest ei saanud lõpuks keegi valitud, kuna äärmuslikud eeltraditsionaalsed poliitilised jõud (näiteks EKRE) jätsid oma valimissedelid tühjaks ja nii ei ületanud keegi vajalikku valimiskünnist. Vähemalt ei saanud meie presidendiks mõni EKRE kanditaat. USA-l ei läinud nii hästi, kuna leidus palju valijaid,  keda ei huvitanud nii palju faktid, vaid rohkem inimese autentsus, energia ja sarmikus, mida Trumpil kindlasti jagus. Traditsionaalset ja eeltraditsionaalset arenguastet iseloomustabki just vajadus tugeva juhi järgi, kelle sõnu pimesi usutakse ning faktid ei maksa väga midagi.

“Räägib ilusti ja nii kõlaval häälel, järelikult tasub uskuda. Paljud teised ju usuvad!”

Tehti ka valelikkuse statistikat, mille tipus valitseb kindlalt ei keegi muu kui Trump: 26% tema väidetest olid ‘naeruväärselt valed’ ja 43% ‘lihtsalt valed’ faktid.  Seega, kui USA järgmiseks presidentiks — mis on üks mõjuvõimsamaid ameteid maailmas — saab inimene, kelle suust tulevad sõnad on suuremalt jaolt puhas jama, siis on küll kuri karjas. Alles modernsel arenguastmel saavad ratsionaalselt objektiivsed faktid kõige olulisemaks, kuna neid mõistetakse esimest korda, ajul tekib võime neid analüüsida. Eelmodernsele arenguastmele võib fakte ette lugeda nii palju kui soovid, aga subjektiivne või intersubjektiivne usk on palju arusaadavam ja lihtsam. Kokkuvõtteks võib vast öelda, et ameeriklased tahtsid muutust, mille nad ka said. Aga kas ka õiges suunas? Arenguteooriatele tuginedes tundub, et pigem mitte. Päris suur samm tagasi, kui võrrelda Obamat ja Trumpi — nagu öö ja päev. Tihti aga evolutsioon just nii toimibki: üks samm edasi, kaks sammu tagasi, kaks sammu edasi, üks samm tagasi jne.

Loodame aga kõike paremat. Elu näitab, mis saama hakkab. Ma ootan küll juba põnevusega, et mis see Trump esimese poole aasta jooksul ette võtab. Tema meeskonnas on ikka päris palju paremäärmuslasi, mis lubab suurt tulevärki. Ja suured tänud Obamale, kelle ametiaeg lõpeb juba 20. jaanuaril.

Ilusat uut aastat!

Leave A Comment

Your email address will not be published.