Eelmine kord tegin sissejuhatava ülevaate Filipiinide reisist. Seekord jagan rohkem pilte ja muljeid reisi esimesest sihtkohast — Palawani saarest ja El Nidost.

Varahommikusest Sydneyst õhtusesse Manilasse saabudes pikendasime lennujaama piiripunktis kohe ka viisasid. Tavaviisaga saab olla ühe kuu ja pikendada saab veel teise kuu. Enamikus riikides tavaliselt ei lasta kohe sisenedes viisat pikendada, peab läbima paari-kolmepäevase immigratsiooni bürokraatia, aga Filipiinidel on see võimalik. Meil oli selle üle väga rõõmus meel ja asjaajamine läks ludinal. Jahedast lennujaamast Manila palavasse liikluskeerisesse sukeldudes meeleolu muutus, aga õnneks suutsime suuremate rahapetuskeemide eest hoiduda ning jõudsime kenasti öömajja.

Siin on hommikune vaade meie öömaja aknast Flipiinide pealinnale Manilale. Otsustasime, et ei hakka hostelist välja minema ja sööme hommikut kohapeal. Lonely Planeti reisijuhist lugesin, et filipiinod on suured lihaarmastajad, mida oli ka hommikumenüüst kohe näha. Kuna me pigem sööme päeva alguses midagi kergemat, siis tellisime magusad pannkoogid. Kui toit lauale toodi, siis istusid kookide peal aga uhked singiviilud. Kuidas oleks veel ketšupiga?

Koogid ja singid kõhus sõitsime taksoga tagasi lennujaama, et lennata Palawani saarele (kilpkonna esimesele loivale). See pilt on enne maandumist Puerto Princesasse.

Puerto Princesa oli väga mõnus ja hubane väikelinn, kus ei olnud mingeid liiklusummikuid ega inimhorde. Taksode asemel vedasid turiste ja ka kohalikke tricycle‘id ehk kolmerattalised mootorrattad. Jälle natuke midagi teistmoodi kui mujal Aasias, kus on peamiselt tuk-tukid, rikšad ja muud väiksed sõidukid.

Siin pildi peal ma ei ole ilmselgelt millegagi rahul. Ju siis oli põhjust. Aasias leiab väga lihtsalt põhjusi. Kas oli asi selles, et ma tahtsin hommikusööki süüa, aga teenindaja veel põõnas restorani põrandal (nagu on ka pildil näha)? Kas oli asi selles, et ilm oli nii tuuline ja vihmane, et jäi nägemata üks maailma pikim maa-alune jõgi Sabangis? Kas oli asi selles, et Sabangi öömaja ei olnud just väga kiita? Kes teab.

Siin oleme me teel El Nido poole, mis on Puertost ja Sabangist umbes 6-tunnine tripp. Õnneks olime mikrobussis, mitte aga puudehunniku otsas.

Esimene pilk El Nidole ja selle lähedal olevatele saartele oli natuke mudane.

Kuna terve El Nido oli sisuliselt välja bookitud, siis pidime kurja vaeva nägema, et midagi vähemalt esimesteks öödeks leida. Kõik hoiatasid (sh reisijuht), et peab pikemalt ette reserveerima, aga me ei võtnud seda teemat väga tõsiselt, kuna meile meeldib spontaanselt reisida. Interneti piltide järgi leitud resort ei olnud just see, mida ootasime. Ja kui ootused ei lähe kokku tegelikkusega, siis mis juhtub? Täpselt, tekib automaatne reaktsioon meeleolu muutuseks – siinkohal just miinusmärgi suunas.

El Nido randa jalutades oli aga vaade palju liivasem ja positiivsem. Järgmistel päevadel leidsime ühe sobiliku ja soodsa koha liivarannale lähemale.

Ühel päeval võtsime kanuu ja läksime omapäi ringi uudistama.

Päikesekreem huultel.

Esimene peatuspaik Cadlao saarel.

Ipil rand.

Depeldet saar.

Las Cabanas rand.

Meenutab pisut Taid.

Kõige popimad on päevased paadituurid, millega näeb kaugemaid kohti.

Miniloc saar, kus asuvad suur ja väike laguun. Väikses laguunis oli nii palju rahvast, et oli kohe keeruline liigelda. Me lihtsalt ujusime seal ringi. Sellel pildil on meie alus.

Suures laguunis oli kõvasti ruumi. Ujumiseks liiga suur, aga kanuutamiseks täpselt loodud.

See pilt on juba järgmisest päevasest paaditripist, kus sõitsime veelgi kaugemale, täpsemalt Matinloci ja Tapiutani saarte juurde.

Vesi oli väga soe ja hea nähtavusega. Probleemiks olid aga kõrvetavad meduusid, mistõttu pidi ettevaatlikult ringi ujuma. Meduuse leidus igat sorti. Ühed ohtlikumad olid 20 cm kuni paari meetri pikkused ketimoodi elukad. Kui need kõrvetasid, siis jätsid ikka päris korraliku põletava jälje. Mina pääsesin vaid ühe kerge kõrvetusega, Ivonne sai nati rohkem kannatada, aga osadel tekkis väga tugev vastureaktsioon, mispärast võis isegi näiteks käsi või nägu üles paistetada. Kuumal vihmaperioodil (meie suvi) ulbivad seal ringi ka box jellyfishid ehk karp-meduusid, mis on väga ohtlikud ja isegi surmavad.

Üheks peatuspaigaks oli Matinloci pühamu, mis on vast pärit Hispaania ajast.

Ülemise pildi peal on näha, kus sain seal üles ronida ning alumiselt pildilt on näha see vaade, mis avanes.

Veetsime El Nidol ja Palawanil kokku umbes paar nädalat, misjärel lendasime järjekordse siselennuga kilpkonna kõhu alla ehk Lääne-Visayasse. All on veel üks pilt El Nido jeepneydest.