Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Meeleseisundite kunst

Passana tähendab paali keeles „nägema“ ning vipassana omaenda sisemaailma nägemist. 10päevane vipassana laager, vaikusesüvi Indias tõi mulle hulgaliselt isiklikke taipamisi. Need on aidanud hakata nägema iseenda sisemaailmas toimuvat nii, nagu see tegelikult on, ilma filtrite ja illusioonideta.

Dhamma Thali vipassana meditatsiooni keskus asus mürarikkast ja kaootilisest Rajasthani pealinnast Jaipurist pisut eemal, looduslikus ja vaikses kohas ning meenutas justkui oaasi keset kõrbe. Olles reisinud nädalaid Indias – maal, mis on nii paljude eri nägude ja ilmetega –, said mu ringiliikumise ja suhtlemise anumad nii pilgeni täis, et lausa vajasin aega omaette olemiseks, seni kogetu seedimiseks ning uue välise informatsiooni pealetungi peatamiseks.

Kursusele kogunenud umbes sajast inimesest olid 20 läänest ja ülejäänud kohalikud. Igaühel oli ööbimiseks oma ruum ning meditatsioonipraktikad toimusid suures saalis või siis eraldi kongides, mis asusid suure stuupa all. Olin kolm aastat tagasi Tais ühe sarnase süvi juba läbi teinud, seega teadsin umbkaudu, mida oodata, aga samal ajal ka teadsin, et kõigist ootustest tasub lahti lasta, et oleks ruumi ja avarust uue ning enneolematu jaoks.

Sügavuti minek

Vipassana meditatsiooni tehnika, nii nagu seda õpetas paar aastat tagasi lahkunud ning oma elu vipassanale pühendanud legendaarne õpetaja S. N. Goenka, on ratsionaalselt teaduslik ja universaalne lähenemine inimese meeleseisunditele ning seepärast sobilik kõigile, olenemata rahvusest, usutunnistusest või maailmavaatest. Nii nagu iga inimene saab kasutada välismaailma tehnikat – näiteks autot või arvutit – välise maailma uurimiseks, niisamuti saab igaüks kasutada vipassana meditatsiooni, sisemaailma tehnikat, enda sisemise maailma tundmaõppimiseks. See tehnika aitab jõuda täieliku rahu ja õnneni, vaba rahulolematusest ja kannatustest.

Vipassana meditatsioon põhineb suuresti Gautama Buddha õpetusel. Buddha nägi, et inimesed kannatavad ja selle kannatuse põhjuseks on iha ja kiindumus. Ihast vabanemiseks õpetas ta, kuidas praktiseerida õiget moraali, teadlikkust ja tarkust ning need põhimõtted on ka vipassana meditatsiooni aluseks.

Õige moraal juhatab: ära tapa, ära valeta, ära varasta, ära lõhu teiste suhteid, ära mürgita oma keha ja meelt jne – juhtnöörid, mis on igas kultuuris ja traditsioonis kõrgelt hinnatud ning väärtustatud. Õige moraal on täieliku meelerahu ülioluline vundament, mis justkui pühib aknaklaasilt suurema pinnapealse mustuse. Ilma selle etapita ei ole võimalik klaasil olevat peenemat tolmu ja mustust näha – sügavamad alateadlikud soovid ja vastumeelsused ei anna näole.

Meie 10päevane süvi lõi ideaalsed tingimused õige moraali hoidmiseks, kuna ei tohtinud näiteks isegi üksteisele otsa vaadata, rääkimata vestlemisest ja puudutamisest. Samuti pakuti lihtsat mahetaimetoitu, mis aitas veel omakorda hoida keha ja meele puhtana.

Teadlikkuse meditatsioon

Oluline komponent enda vabastamisel kiindumustest ja ihadest on teadlikkus, keskendunud ja üliterav teadlikkus, mis suudab märgata isegi peenemaid muutusi ja nähtusi meie füüsilises kehas ja psüühikas (psüühika all pean silmas emotsioone ja mõtteid).

Õige teadlikkus suudab tähele panna isegi seda väga peent tolmu, mis katab meie „aknaklaasi“, millest me pidevalt välja vaatame ning elu kogeme.

Buddha soovitas jälgida oma hingamist – seda õrna õhu liikumist ja puudutust, mida me oma nina sisemistel seintel, ninasõõrmetel ja nina all või ülahuulel tunneme. Ainult sellele väiksele alale keskendudes muutus mu meel väga vaikseks ja tundlikuks. Lisaks hingeõhu liikumisele hakkasin märkama oma keha eri paikades mitmesuguseid aistinguid, näiteks sügelust, kipitust, surinat, kerget tunnet, raskust või survet, pulseerimist, tuimust jne.

Lisaks kehale hakkasin märkama veel seda, mis toimub mu psüühikas. Avastasin, et mõte läheb pidevalt uitama. Ma peaks jälgima oma nina ja õhu liikumist, aga leian end mõtlemas hoopis tulevikule või minevikule, headele või halbadele asjadele. Veel märkasin, kuidas emotsioonid kõikusid: kord oli mul hea tuju ja elu näis ilus, kuna näiteks suutsin pikalt keskenduda, ja teinekord halb tuju, kuna ei suutnud eriti pikalt oma tähelepanu hingamisel hoida ning kogu see meditatsioonitehnika ja kursus tundusid mõttetuna.

Mida rohkem aga harjutasin ning oma teadlikkust ning tähelepanu treenisin, seda pikemalt suutsin õhu liikumisele keskenduda. Kolmanda päeva lõpuks saavutasin võime hakata tundma ja märkama peenemaid objekte üle terve keha, mitte ainult nina piirkonnas. Sümboolselt ei vahtinud ma enam aknaklaasil ühte punkti, vaid hakkasin tervet aknaklaasi uurima ning seal olevaid peeneid tolmukübemekesi või plekke märkama.

Alateadvuse taltsutus

Buddha soovitas uurida õige teadlikkuse ja tähelepanuga tervet keha pealaest jalataldadeni välja. Kõige selle juures soovitas ta aga hoida oma meel täiesti tasakaalus ja neutraalne. Kehal olevaid peeneid ja jämedaid objekte (viimaste all pean silmas valusaid kohti) peab vaatama ja uurima objektiivselt ehk erapooletult nagu teadlane.

Õige tarkus seisnebki teadmises ja vahetus kogemuses, et kõik need jämedad ja peened objektid, mida oma kehal jälgime, on pidevas ja lõputus muutuses. Teisisõnu, ükski hea või halb, meeldiv või ebameeldiv, nauding või valu ei ole jääv, kõik nad on ajutised, püsitu iseloomuga.

Seega, kui silmad kinni istudes ja oma keha vaadeldes hakkas mul kuskilt meeletult sügelema, siis ma lihtsalt uurisin seda kohta ega reageerinud, ei süganud, kuni lõpuks sügelus ise kadus. Sellest pealtnäha tühisest kogemusest sai väärt õppetund, mida kogesin omal nahal, selle sõna otseses mõttes – sügelus ei olnud jääv, vaid ajutine. Tavaliselt reageerin sügelusele alateadlikult: see on ebameeldiv ning sellest peab ruttu lahti saama. Mitte sügades suutsin ma aga oma alateadlikku meelemustrit muuta.

Mitte et sügamises midagi halba oleks – sügelus ja mitte sügamine on lihtsalt vahendid, mis aitavad hakata hiljem märkama ebavajalikke ja ebaterveid käitumismustreid. Need toimivad muidu automaatselt ehk alateadlikult meie igapäevases elus ega teeni meid alati. Näiteks tihtipeale ei pane me tähelegi, kui enda peas ei kuhugi viivat dialoogi peame, kellelegi midagi halvasti ütleme, sööme-joome üleliia või paneme järgmise sigareti huulte vahele. Meil justkui puuduks kontroll iseenda üle. Kas see pole mitte veider? Kes siis juhib meid? Oleks parem eluohjad enda kätte haarata!

Vaikselt istudes ja oma keha vaadeldes ilmusid nähtavale ka suuremad valupunktid. Näiteks tagumik jäi kangeks ning selja- ja kaelalihased andsid tunda. Valu osutus veel palju suuremaks ja paremaks väljakutseks ehk meele treenimise vahendiks kui kerge sügelus. Loomulikult tahtsin ma oma asendit automaatselt muuta, et valu kaoks, aga ma ei liigutanud. Selle asemel lihtsalt vaatasin ja uurisin oma valukohti, ei andnud mingeid hinnanguid ning olin teadlik, et see valu pole jääv, kõik ju muutub, ka valu.

Sedaviisi valu neutraalselt vaadates ja uurides, hakkasin lõpuks sellesse ebameeldivasse situatsiooni lõdvestuma. Mitte pinnapealselt, mitte ainult intellektuaalselt, vaid sügavamalt; ning see kogemus oli ülimalt kergendav ja lõõgastav, tuues endaga kaasa kosutavad üle keha voolavad energialained (seisundi-astme peen identiteet, vaata joonist 1). See oli kirjeldamatult hea tunne! Kui proovida millegagi võrrelda, siis ehk nii-öelda hea tunde hormoonide süstiga, mida me oma kehas kogeme peale seda, kui oleme teinud midagi ekstreemset ja ennast ületavat. Teine võrdlus, mis mulle pähe tuleb, on orgasm või armumise tunne – hetked, mil me justkui oleks täiesti elus, absoluutselt ärkvel ja energiat täis, elu-on-ilus- ja kõik-on-võimalik-tunne.

Joonis. Seisundi-astmete holarhia (Destin DiPerna 2014)

Joonis 1. Seisundi-astmete holarhia (Destin DiPerna 2014)

Samas aga ei tohi lasta ennast lollitada! Ka see füüsiline ja psüühiline – kehaline, emotsionaalne ja mentaalne – „orgasm“ on kõigest ajutine ja muutuva iseloomuga. Väga lihtne on tahta veel ja veel ning langeda ühe kõige suurema ja peenema iha lõksu. Vipassana meditatsiooni eesmärk on aga vabaneda kõigist sõltuvustest, isegi kõige peenematest ja pealtnäha ohutumatest. Rahulolematus on väga kerge tulema ning ootab vaikselt nurga taga.

Näiteks, kui ühel päeval tundsin väiksemat surinat ja õndsust kui eelmisel päeval, järgnes sellele pettumus, kuna meditatsioon ei olnud justkui nii hea kui eelmisel korral. Ja sedaviisi mängisin ma jälle seda hea ja halva, õige ja vale lõputut mängu – mängu objekt oli lihtsalt teine –, mis ei saanud viia täieliku sisemise rahu ja vaikuseni. Idee ei ole iga päev maha istuda ja seda õndsust tunda ja nautida – see on vaid kõrvalprodukt ning väga hea ja tervendav –, eesmärk on seda lõputult muutuvat mängu neutraalselt ja objektiivselt pealt osata vaadata. Samal ajal sellest osa saades ja teadlikult, mitte alateadlikult, kaasa mängides.

Egotu seisund

Niiviisi muhedalt naeratades, lõdvestunult ning kerge tundega valu ja mõnu, halba ja head, vale ja õiget, halva tunde hormoone ja hea tunde hormoone, kratte ja haldjaid, kuradikesi ja ingleid jälgides juhtus lõpuks midagi väga ootamatut – igasugune valu ja mõnu kadusid. Ma lihtsalt istusin ning olin kirjeldamatus ja lõputus tühjuse ja vaikuse ookeanis (seisundi-astme põhjuslik identiteet).

Tahaks kangesti öelda, et see egotu meeleseisund, kus mu identiteet polnud enam seotud keha ega psüühikaga, oli sada või tuhat korda parem kui igasugune õndsus või peenenergiate ülekehaline orgasm, aga need sõnad on kuidagi väga poolikud, piiratud ja tuhmid.

See on nii, kuna egotu meeleseisund on väljaspool igasugust duaalset ja vastanditel põhinevat kogemust.

Mediteerides nägi see praktiliselt välja nii, et istumine ja keskendumine muutusid väga lihtsaks. Kui enne pidin higistama ja kõvasti vaeva nägema, et tund aega liikumatult istuda, siis nüüd oli see nagu käkitegu, ei mingit pingutust ja punnitamist. Kui viisin tähelepanu valu ja mõnu kohtadele oma kehal, siis nad olid seal, aga ei häirinud ega meelitanud üldse, ei tekitanud mitte mingisugust vastumeelsust ega iha.

Kui suunasin tähelepanu oma kehalt üldse eemale ning vaatasin suletud silmadega tühjusesse, tundsin sõna otseses mõttes tühjust ja vaikust – valul ja mõnul, mis seal kuskil kehal asusid, polnud enam mingit tähtsust. Nad olid olemas, aga ma ei tundnud neid ega vaadanud selles suunas. Kujundlikult väljendades polnud ma enam mitte aknaklaas ja see mustus ning tolmukübemekesed selle pinnal, vaid ma olin valgus.

Sama lugu oli ka psüühikaga – ei mingeid emotsioone ega mõtteid. Väga lihtne oli lihtsalt mõttetult-meeletult olla, tunded ja mõtted ei läinud niisama märkamatult jalutama. Sealt ka see, miks seda egotut või tühjuse meeleseisundit hetkes olemiseks nimetatakse. Ei mingit tulevikku ega minevikku, ainult olevik, käesolev hetk just nii, nagu see on. Samas, kui ma tahtsin midagi mõelda, siis ma sain seda teha. Mõtlemine oli väga lihtne ja efektiivne, kuna kerge oli ühe mõtte juures püsida, põhjalikult lõpuni mõelda (seisundi-astme vaatleja identiteet).

Emotsioonidega oli sama lugu. Igasugused eelistused, nagu tahan ja ei taha, meeldib ja ei meeldi, olid kadunud ning seepärast oli ülimalt kerge olla. Samas sain ma väga lihtsalt emotsioone tekitada. Kui ma mõtlesin näiteks sõnadele „armastus“, „rõõm“ ja „kaastunne“, täitsid need silmapilk mu keha ja meele kirjeldamatu surinaga ning tekitasid emotsioonide laineid, mis justkui voolasid mu enda keha-meele piiridest üle ja täitsid terve saali ning koguni terve ilmaruumi. Paali keeles nimetatakse seda metta meditatsiooniks, kus siiralt soovitakse, et kõik olendid, sh mina ise, oleksid õnnelikud ja vabad teadmatusest ning igasugustest kannatustest. Tunne on selline, nagu embaks tervet kosmost!

Kogemuslikult sai selgeks, et kaastunne, rõõm ja armastus on tarkuse kaksikvennad. Nad on alati koos. Seal, kus on õige tarkus, on ka õige kaastunne. Seal, kus on õige kaastunne, seal on ka tarkus. Seepärast tõigi õige tarkuse ehk vipassana meditatsioon endaga kaasa õige kaastunde, mida sai veel omakorda metta ehk heatahtlikkuse ja hooliva armastuse meditatsiooniga suurendada. Kaasa tundmisest, mis varem oli paljas sentimentaalsus, kasvas välja kaastunne ja armastus, mis oli täis tarkust (seisundi-astme mitte-duaalne ehk ühtsuse identiteet).

Egotu meeleseisund kestis alguses vaid mõned minutid – valu ja mõnu tulid lahinal tagasi ning liikumatult istumine muutus nagu sütel käimiseks. Mida enam ma aga teadlikkust ja tarkust harjutasin, seda kauem see meeleseisund püsis. Näiteks pool tundi, kaks tundi, pool päeva ja lõpuks isegi terve päev, mis tegi liikumatult mediteerimise väga lihtsaks ja loomulikuks.

Väidetavalt on võimalik sellist teadlikkuse meeleseisundit säilitada ka ööpäev ringi, isegi und nähes ja magades. See aga nõuab aastaid ja isegi aastakümneid kestvat järjepidevat meditatsioonipraktikat. Nirvaana ehk rahulolematusest ja kannatusest lõplik ülesärkamine tähendab seda, et egotus ehk ärkvelolek püsib pidevalt ja on lõplik, st ei katke isegi enam öösel magades ega ka väidetavalt surres. Me oleme leidnud lõpliku paradiisi iseendas, oleme puhas valgus, mitte aga ainult aknaklaas ja mustus sellel. Siit on ka pärit väljend, et keegi on valgustunud (paali k buddha). Ratsionaalses keeles tähendab see permanentset egotut meeleseisundit või psühhosomaatilist seisundit, kus kannatused ja rahulolematus puuduvad. See aga ei tähenda, et valu ja muud eluga seotud ebamugavused kaoks — need lihtsalt ei häiri meid enam. Ken Wilber on selle kohta öelnud: “Hurts more, bothers less (valu on suurem, samas teeb vähem tüli).”

Vaiksest meditatsioonilaagri keskkonnast tavaellu tagasi sukeldudes hakkasid erinevates situatsioonides välja ilmuma ning nähtavale tulema uued pinged ja valukohad, mida neutraalselt uurida ja vaadata. Egotu meeleseisund ja selle säilitamine polnud enam nii lihtne ülesanne. Sain aru, et igapäevatoimetusi tehes hakkas alles pihta tõeline praktika – oma vanade harjumusmustrite ümberprogrammeerimine.

Seepärast on järjepidev mediteerimine möödapääsmatu. Kui seda ei tee, pole ka käegakatsutavaid tulemusi ning teooria jääb teooriaks ja meditatsioonilaagri helged kogemused pelgalt kaugeteks mälestusteks. Meditatsioonikursus andis mulle väärt meetodi, mida igapäevaselt kasutada, ja erksad, võimsad kogemused, mille suunas elus liikuda.

Artikkel avaldati esmalt ajakirjas Sensa.

Foto: Ivonne Veith. Asukoht: Pushkar, Rajasthan, India.

1 Discussion on “Meeleseisundite kunst”
  • Super kirjatükk! Pea iga lause oli puhas äratundmisrõõm. Kõike kaunist! Aitäh.

Leave A Comment

Your email address will not be published.