Vulkaanide voolitud Guatemalast võtsin järgmiseks sihtkohaks Nicaragua, mida võib pidada Kesk-Ameerika üheks avastamata pärliks. Suured turistihordid ei ole oma teed sinna veel leidnud. Minnakse pigem Costa Ricasse, mis on K-Ameerika roheline pärl, nagu ReisiGuru ühes artiklis on seda nimetatud. Asub Nicaraguast lõuna pool. Kui Guatemala on K-Ameerika suurim riik rahvaarvult (14 miljonit inimest), siis Nicaragua on seda pindalalt. Sinna mahuks umbes kolm Eestit. Rahvaarv ca 6 miljonit.
Nicaragua on väga vaene riik, mille taga peituvad mitmed tegurid. Nicaragua on palju kannatanud mitmesuguste looduskatastroofide, peamiselt orkaanide ja maavärinate tagajärjel. Lisaks sellele toimusid riigis pikaajalised kodusõjad, kohalikud konfliktid ja muud rahutused. Viimastest rahutustest oldi just vaikselt toibumas ning turismindus oli tõusuteel, aga nüüd tabas neid, nagu tervet maailma, koroonakriis.
Arenguriikidele, mille majanduse väga suur osa on turism, annavad sellised kriisid eriti ränkasid hoope. Hetkel, kui märtsis terve maailm seisma pandi, olin Ometepe saarel, mis asub Kesk-Ameerika suurimal Nicaragua järvel (3x suurem kui Peipsi). Külalistemaja omanik näitas Exceli tabelit, mille ruudud olid punased ja tähistasid tühistatud broneeringuid. Sel hetkel ma veel ei teadnud ega osanud arvata, et siin lõppeb ka minu reis, vähemalt selleks korraks. Hiljem kuulsin, et see külalistemaja pani ajutiselt uksed kinni, nagu paljud teised.
Ometepe – kahe vulkaani saar Külalistemaja Ometepel
Vahepeatus El Salvadoris
Guatemalast saab Nicaraguasse kas lennates või mikrobussiga. Kesk-Ameerika riikide vahelised lennud on võrdlemisi kallid. Bussiühendused aga soodsad ja kättesaadavad. Paljud sõidavadki otse Antiguast (Guate) Leoni (Nica), mille kestvuseks on umbes 30 tundi (ca 700km). Läheb nii palju aega, kuna peab ületama kolm piiri: Guate-El Salvador, El Salvador-Honduras ja Honduras-Nica.
Lisaks on igal piiril praktiliselt kaks piiri, kus tuleb enamasti järjekorras seista, kuna saad passi templi (va El Salvador!), kui lähed ühest riigist välja ja saad teise templi, kui lähed järgmisesse riiki sisse. Kuus korda piiri ületada, sinna see aeg kulub. Bürokraatia on seal mehine. Igal pool küsitakse natuke Ameerika dollareid, mis lõpuks saab kokku päris palju. Ja see on ka tihti segane, et kui ametlik või seaduslik see raha küsimine on.
Ma tegin paaripäevase peatuse El Salvadori ühes kuulsas surfikülas El Tuncos, et seda pikka sõitu poolitada. Kohtasin seal teisi päkkereid, kes olid El Salvadoris ka ringi vaadanud ja kiitsid väga ning ütlesid, et pole siin nii ohtlik midagi. Kohalikud pidi olema ekstra sõbralikud ja abivalmis, kuna näevad turiste harva. El Tuncoga meenub rahaprobleem, kuna seal ei saanud raha vahetada ega pangaautomaadist välja võtta (ei töötanud ükski). Õnneks sain osades kohtades kaardiga maksta. El Salvadoris kehtib USA dollar ja paljudes teistes K-Ameerika riikides on USD mitteametlik teine valuuta. Nicaraguas võis näiteks maksta dollarites, aga tagasi said cordobad.
Leon
Nicaraguas jäi esimesena tee peale ilus koloniaallinn Leon, kus elavad rohkem haritlased ja liberaalsemate vaadetega nicaragualased. Suuruselt teine linn peale päälinna Managuat. Leonis võib vabalt mitu päeva ringi vaadata ning teha lühemaid või pikemaid trippe näiteks ranna äärde või vulkaanide otsa. Ebameeldiv oli suur kuumus, mis seda regiooni aastaringselt iseloomustab. Parem on võtta konditsioneeriga ruum, mida ma ka lõpuks tegin.
Leoni katedraal on üks peamine vaatamisväärsus, eriti just selle katus. Peaväljakul on üks lahe pikk sein, kuhu on visuaalselt kirja pandud terve Nicaragua ajalugu. Giidiga koos on see eriti põnev. Leon ehk lõvi
Koloniaalarhidektuuri imelised siseõued
Leonis sain kokku hollandlanna Mirjamiga, kellega tutvusime Antiguas (Guatemaalas). Kuna me klappisime hästi ja reisiplaanid kattusid, siis otsustasime edasi koos reisida. Tegime naljatades suulise lepingu Nicaraguas koos reisimiseks ning jätsime võimaluse seda lepingut pikendada järgmistesse riikidesse, kui kõik sujub.
Mirjami unistuseks oli teha üks pikk reis. Ta valmistus selleks juba pikalt ette: säästis reisiks raha, müüs auto, tuli õpetaja töölt ära ning üüris oma korteri välja. Ta alustas jaanuaris Guatemaalast ja plaan oli jõuda augustiks kuhugi Lõuna-Ameerikasse välja. Paraku rikkus koroonaviirus seekord selle plaani ära, nii nagu ta meie kõigi plaane mõjutas.
Ööbisime ühes väga mõnusas ja sõbralikus hostelis Poco a Poco, mis kuulub ühele hollandlasele. Enamus heade hostelite omanikke on välismaalased, endised kirglikud reisijad, kes teavad väga hästi, mida üks tulihingeline päkker vajab. Nimi Poco a Poco on ka ilus, mis tähendab little by little või vähehaaval, vaikselt, aeglaselt. Aeglane reisimine (slow travel) on mulle meeltmööda.
Argentiina kutt, kes töötas hostelis vabatahtlikuna
Vulkaanikelgutamine
Leonist umbes tunniaja sõidu kaugusel (veoauto kastis) on aktiivne vulkaan Cerro Negro (must mägi), mille otsast saab alla kelgutada. See kelgutamine ise ei olnudki nüüd teab mis eriline, aga see päev, seltskond, ühistegevus, vaated vulkaani otsast ise olid mõnusad. Õhtul viidi meid veel randa ka. Ja sai särgi, kohvi ja õlut. Väga mõnus aktiivne päev oli.
Puhkepaus Teel tippu Vulkaaniline kivi on nagu liivapaber, mistõttu ei lähe järsust vulkaanist alla lastes kiirused väga suureks. Kõik see mees ja naine valmis vulkaani otsast alla kelgutamiseks
Las Penitas
Leoni lähedal, aga parajalt eemal, on rannaküla Las Penitas. Parim päkkerikoht on Mano a Mano (tähendus: üks ühele, mees mehe vastu võitlus), mis asub kohe ranna ääres. Parim on see (räägin ikka enda nimel), et igal õhtul mängitakse rannavollet. Rahvast volleks piisab, kuna inimesed tuuakse siia peale vulkaanikelgutamist ja üks kohalik Mannschaft ilmub ka alati kohale.
Sellised bussid sõidavad Nicaraguas. Igas heas hostelis on vähemalt üks kitarr. Ja pea iga päkker oskab midagi mängida. “Kui internetti pole, siis lihtsalt suhtle.” Kalurid lähevad päiksetõusul merele. Hommikune rahu ja vaikus. Marc on väga osav kitarrist, keda oli lust kuulata. Pikaajaline reisimine on ta elu suur osa, isegi veel 50’ndates. Ta on pärit Quebecist, Kanadast. Soome kutt läheb esimesena surfama. Mano a Manos on väga lahe rannabaar, mille nad just hiljuti ehitasid. Omanikuks on üks noor belgia-argentiina paar, kui ma nüüd õigesti mäletan. Minu lemmiktegevus:) Peale kuute läks väga kiiresti pimedaks. Kui palli enam ei näinud, siis pidi kahjuks volle mängimise lõpetama.
Mõtlesin, et võiks endale ka paarist höövelprussist säärased jengaklotsid välja saagida. Mõnus seltskondlik mäng. Corey on see Ameerika kutt, keda kohtasin siin juba kolmandat korda selle pika tripi jooksul. Väga andekas muusik ja hea võrgu mängija. Enne seda ei teadnud Rummikubist ma midagi. Busside peal on alti kirjas, midagi religioosset: “Jeesus valvab mu teed.”
Las Penitasest sõitsime edasi Granadasse, kus on minu arvates Nicaragua kõige ilusam vanalinn ja mille lähedal on laguun, kust on väga raske lahkuda (sattusin sinna koguni kolmel erineval korral). Kõigest sellest järgmises reisikirjas.