Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Vulkaanide voolitud maa: Guatemala

Mehhiko San Cristobali mägilinnast sõitsin järgmiseks bussiga Guatemalasse, Quetzaltenango ehk Xela linna. Seal oli samamoodi päris jahe, kuna asub mägedes 2300m merepinnast, suurte vulkaanide vahel. Guatemalas on palju vulkaane, mida eemalt ja lähemalt uudistada, kuna asub Vaikse ookeani tulerõngas. Seal on Kesk-Ameerika kõige kõrgemad ja ühed fotogeenilisemad vulkaanid. Kõige kõrgem on Tajumulco vulkaan, 4200m merepinnast.

Sellel reisil otsustasin uudistada vaid Lõuna-Guatemalat, mis asub Vaikse ookeani pool. Põhjas saab näha näiteks uhkeid maiade püramiide (Tikal) ja koski (Coban). Kuna olin viimasi juba Mehhikos natuke näinud, siis ei hakanud sinna minema. Avastasin selle võrra hoopis kuuaja jooksul põhjalikumalt nelja kohta: kohalikust kultuurist pakatavat mägist Xelat, vulkaanidega ümbritsetud Atitlani järve, hästi säilinud koloniaallinna Antiguat ja musta vulkaaniliivaga randa El Paredoni.

Xela

Xela mägilinn

Guatemalasse jõudes oli mõnus avastamise surin jälle sees. Mehhiko oli kuuajaga muutunud väga koduseks ja turvaliseks. Guatemala tundus palju metsikum ja vähem arenenum. Xelas oli näiteks väga vähe turiste võrreldes mistahes Mehhiko linnaga, kus olin käinud. Turvalisus on kindlasti üks läbiv teema Ladina-Ameerikas. See on olnud ka üks põhjus, miks sinna kanti ei ole varem väga tõmmanud. Päris palju räägitakse relvaga röövimistest ja mis kõike veel.

Kesk-Ameerika kandis on umbes selline rusikareegel, et Honduras, El Salvador ja Belize on kõige ohtlikumad riigid. Nende järel tulevad Guatemala ja Nicaragua, siis Mehhiko ja kõige ohutumad on väidetavalt Costa Rica ja Panama. Teine rusikareegel on see, et ohtlikus sõltub asukohast ja ajast. Kui külastada kohti, kus turistid käivad ja päevasel ajal, siis on tõenäosus väike, et keegi röövima tuleb. Kolmandaks soovitatakse jätta väärtuslikud asjad hotelli, nii et kui maskiga mees matšeete ehk suur nuga käes vastu tuleb, siis võib talle anda kõik, mis kaasas on ning sellega peaks rahu maa peal olema.

Ja tuleb tunnistada, et Kesk-Ameerikas ringi reisides kohtasin ka isiklikult turiste, keda oli röövitud. Jutte sellest, kuidas keegi teadis kedagi, keda oli röövitud, oli veel enam. Mul õnneks ühtegi isiklikku “põnevat lugu” sellel teemal jagada pole. Aga eks seal kandis ringi liikudes selline vähe ebaturvaline tunne ikka oli. Kohalikud ei ole ka üleliia sõbralikud ja naeratavad. Harjumatu, kuna Aasias, eriti Kagu-Aasias, kus olen palju reisinud, on inimesed väga sõbralikud ja reisimine väga ohutu. See on üks põhjus, miks Aasiast on hea alustada oma reisikarjääri ning siis vaikselt edasi liikuda enam ohtlikesse või ütleme siis nõudlikemasse reisisihtkohtadesse.

Guatemala uhked “kanabussid” meeldisid mulle väga. Need on vanad USA koolibussid, mis sinna tuuakse ja üles lüüakse. Pannakse võimsamad mootorid ja käigukastid peale, et mägedes vastu peaks. Sõidavad nagu kulda, aga nendega juhtub ka palju õnnetusi, kuna osad on väga kehvas seisus ja ega siin vist ülevaatust ei eksisteeri.

Atitlani järv

Vaade Panajacheli külast

Atitlani järv (1500m merepinnast) on kindlasti Guatemala üks suuremaid vaatamisväärsusi ja seal tasub kord elus ära käia, kui mitte mitu. Paljud reisijad on sinna korraks läinud ja lõpuks jäänudki. Pidude ja keelekoolide poolest tuntud San Pedro ja hipide küla San Marcos on kohad, kus võib selliseid inimesi kohata. Panajachel on kõige turistikam küla, aga sealt on ka ilus vaade üle suure järve kahele hiiglasvulkaanile. Paadiga Santiago külla sõites võib näha rohkem kohalike elu. Paatidega on seal väga lihtne ja odav külade vahel ringi liikuda. Jala mööda maad ei soovitatud, kuna võidakse röövida.

Antigua linn ja selle ümbrus

Antigua linn on minu jaoks väga eriline, kuna seal juhtus see reisimaagia, mida sellist tüüpi reisimine võib ideaalis pakkuda. Kõik õiged reisikomponendid said omavahel kokku: keskkond, inimesed, tegevused ja enda sisemine seisund. Sellega meenub termin integral ikigai, kus ikigai tähendab jaapani keeles olemise põhjust ja integral tähistab nelja fundamentaalset eluveerandit.

Reisimisega seoses võiks siis rääkida “reisimise ikigaist” või “integraalsest reisimisest” ehk millestki fundamentaalsest, mis annab reisimisele sügavama mõtte, põhjuse või tähenduse. Ma arvan, et see on midagi, mida iga reisija sisimas otsib või ootab, aga paradoksaalselt juhtub see ikka siis, kui ei otsi ega oota. Mind köidabki reisimise juures just selline (palve)rännak.

Antiguas sattusin sellisesse lukshostelisse nagu Maya Papaya, kus kõik oli lihtsalt ideaali lähedane: asukoht, ruumid, töötajad, teised reisijad, ühistegevused jne. Meil tekkis seal väga kiiresti üks suur reisipere, kellega avastasime linna ja selle ümbrust, õppisime hispaania keelt, käisime söömas ning pidutsemas. Paljud olid seal pikemalt, kuna õppisid lähedal olevates koolides hispaania keelt. Guatemala on Kesk-Ameerikas hispaania keele õppimiseks kõige parem riik, kuna nende aktsent on puhas, räägivad aeglasemalt ja kooli hinnad on soodsad. Ma siiski õppisin vaid Duolingo äpi abiga.

Antigua vanalinn jäi mulle nii eredalt meelde vast seepärast, et see oli esimene tõeliselt ilus ja hästi säilinud koloniaallinn, mida olin näinud. Hiljem Nicaraguas nägin veel sarnast ilu Leoni ja Granada näitel.

Antigua tegevuste hulka kuulub kindlasti vulkaanide otsa ronimine. Põhivalikus on kaks vulkaani: Atecanango ja Pacaya. Esimene on raskem paaripäevane matk ja teine lihtsam päevane matk. Mõlemal juhul näeb aga üpris lähedalt aktiivset vulkaani punast laavat purskamas. Ma läksin seekord kergema vastupanu teed.

Antiguas sain tuttavaks ühe kohaliku muusiku Lorenaga, kes kutsus meid oma kontserdile Hobitenangos (2400m). Sellise vaatega lava, pole paha.

Antiguas on hästi palju häid restorane, kohvikuid ja baare, mida avastada. Mis mulle väga meelt mööda oli: loomulikult live muusika. Cafe No Se on üks vinge urgas, kus saab tõeliselt head kohalikku alternatiivmussi nautida. Nad on ka tuntud oma “illegaalse” mezcali poolest. Mezcal on Mehhikos ja Kesk-Ameerikas sama tuntud kui tequila. Mõlemad on Mehhiko rahvusjoogid, nii nagu meil Vana Tallinn.

El Paredon

Kui Antiguas oli väga mõnus ilm, nagu Eesti hea suvi — päeval parajalt soe, õhtul natuke jahe –, siis sealt vulkaanide vahelt paar tundi Vaikse ookean äärde sõites võttis mind vastu kuum lõputu musta liiva rannaga El Paredon. Rannaelu käib rütmis: päikesetõus, hommikusöök, veemõnud, kerge lõuna, võrkpall, päikeseloojang, õhtusöök, pidu ja pillerkaar ning magama. Driftwood Beach Hostel on väga mõnus koht, kus seal kandis peatuda. Söögid, keskkond ja ühistegevused on priimad. Pidutsemist oli vaid minu maitsele nati liiga palju, aga elas üle.

Kohtasin seal juhuslikult ka kahte USA kutti, keda esimest korda nägin Bacalari laguuni ääres Mehhikos. Kolmas kord saime kokku Nicaraguas, jälle juhuslikult ja rannas. See oligi üks väga lahe selle tripi teema — samade reisijate juhuslik või plaanitud kohtamine, kuna kõik liiguvad seal mööda ühte kitsast gringo rada. See tekitas reisipere tunnet veel juurde.

Oli jaanuari lõpp ja juba kuuaega Guate’t avastatud. Edasi sõitsin paariks päevaks El Salvadori ja sealt läbi Hondurase Nicaraguasse, kus olin kokku kaks kuud. Seega järgmine postitus peamiselt Nica seiklustest.

Pikk sõit Guatemalast El Salvadori

Leave A Comment

Your email address will not be published.