Granada
Granadasse jõudes võttis meid esimesena vastu kollane katedraal, mis asub peaväljaku kõrval. Pargi ääres seisid vankritega hobused, kes ootasid turiste. Leon ja Granada on läbi ajaloo võistelnud omavahel pealinna õiguse eest, kuni 1852 sai pealinnaks hoopis nende kahe vahel asuv Managua.
Granada asub suure järve ülemise otsa lähedal (tähistatud B-ga).
Nicaragualastele meeldivad värvid, linnapildis on kõik kollase, punase või rohelisega värskelt üle võõbatud. Tänavatel sõidavad koos väga lagunenud autodega veel hobusevankrid. Uhkemad neist veavad turiste ja logumate peal istub enamasti isa koos pojaga, kellel on mingid tähtsad asjaajamised pooleli. Kohalike pilk on tõsine, on näha, et elu ei ole siin kergemate killast.
Granadast meenuvad katoliku kirikud, mis on seest kui väljast suured kunstiteosed.
Granada asub Kesk-Ameerika suurima järve Mar Dulcet’i ehk Magusa mere ääres.
Linnas leiab väga palju mõnusaid söögikohti.
Kohalikud chica‘d. 
Minu ilus reisikaaslane.
Hotellid ja hostelid on Granadas tasemel! Linnas oli ka Marc, kellega saime tuttavaks eelmises kohas Las Penitases.
Leidsin tänavalt prügikastist endale uhked sünnipäevalilled. 
Seljakotiränduri evolutsioon.
Apoyo laguun
Pooletunnitee kaugusele Granadast jääb Apoyo laguun, mille ääres on üks parim ööbimiskoht Paradiso hostel. Apoyo on kustunud vulkaani kraatris asetsev järv läbimõõduga 6,6km ja sügavusega 175m. Ideaalne koht ujumiseks ja kanuuga ringi sõitmiseks.
Mehed paigaldavad laguuni ääres palmirookatust. 
Osad fotod on tehtud tagasiteel koju, kui veetsime seal mõned päevad koos sõber Riivoga. 
Siin juhtus jälle see reisimaagia, mida ka Guatemala loos kirjeldasin: paradiis, ilusad inimesed ja enda seisund. 
Steve oli nii lahke, et lubas meil tagasiteel koju oma Londoni korteris paar ööd veeta. Steve’iga sain tuttavaks juba Guatemalas. Ise jäi ta sinna järve äärde juunini.
Õlu ja kook sobivad hästi kokku. 
Varahommikul päikesetõusu ajal on enamasti tuulevaikne, ideaalne aeg vaadata eksootiliste lindude toimetamisi ja kuulata möiraahvide madalaid huikeid. Seal nägin elus esimest korda ka imeväikest aga väledat koolibrid.
Sinna paradiisi läheks iga kell tagasi.
Nicaragua järgmises postituses näitan pilte Ometepe vulkaanide saarest, mis asub keset suurt Magusat merd.
