“Mõistuse harimine ilma südamehariduseta on sama hea kui harimatus.” — Aristoteles

Viimastel nädalatel olen ma kirjutanud palju seisunditega seotud teemadest: seisundid, seisundi-astmed ja Wilber-Combs maatriks. Põhjus on selles, et soovisin luua piisava integraal-teadusliku teoreetilise tausta või põhja, mis võimaldaks vaadata juba olemasolevates traditsioonides ja haridussüsteemides kahte väga olulist arenguteed: teadvuse struktuuri arenguastmeid  ja teadvuse seisundi-astmeid ehk lihtsustatult üleskasvamist ning ülesärkamist. Need kaks ei ole midagi uut ja ennekuulmatut, kaugel sellest, lihtsalt varem on puudunud piisav teoreetiline arusaam tehnilisemaks kirjelduseks. Tänu teadvuse uuringutele on see nüüd aga võimalik.

Nutikus või tarkus?

Varem on kirjeldatud üleskasvamist ja ülesärkamist peamiselt läbi kujundite, mõtteterade ja poeesia. Jaan Kross on näiteks öelnud:

“Haritud eestlane on nii haruldane asi, et kui ta ka olemas on, peab ta neetult tark olema.”

Kross viitab selgelt kahele erinevale haridusteele: üks on seotud teadmiste kogumisega ehk haridusega ja teine tarkusega, mida on enamasti väga keeruline sõnadega seletada. Põhjus on selles, et tarkus ehk see seletamatu sisetunne või -kompass,  südame või -hingehääl on nii vaikne ja õrn, et seda kuuleb vaid siis, kui sõnad ja mõtted ei varjuta seda. 18. sajandi prantsuse filosoof Montesquieu kirjeldab seda huvitavat vasturääkivust nõnda:

“Me saame kolm haridust: ühe vanemailt, teise kooliõpetajailt ja kolmanda elult. Kolmas räägib kõigele vastu, mis kaks esimest õpetavad.”

Meenub ka hommikumaa lugu isast, kes saadab oma poja tarkade juurde õppima. Poisi naasedes mõistab isa, et poeg on väga intelligentne, nutikas ja teab kõiksugu fakte ning maailmaasju, aga (elu)tarkusest pole haisugi. Tõreleb natuke tarkadega: “Mis te küll mu pojaga teinud olete?! Võtke ta tagasi ja tehke nii, et ta kõik õpitu unustaks!”

“Ainus, mis segab õppimist, on haridus.” — Albert Einstein

Kõigist nendest lugudest ja aforismidest võib tegelikult veel välja lugeda, et hinnatum on just tarkus, mitte nutikus ning intelligentsus. Tarkust seostatakse enamasti ka vanusega ja kogemusega, mida on seepärast ka võimatu õpetada, kuna sõltub eluaja pikkusest. Sealt ka sõnakombinatsioon “elutarkus”.

“Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada.” — Oscar Wilde

Samas öeldakse ka, et üks inimene võib ühe eluaja jooksul elada mitu elu. See lubaks arvata, et elutarkust on võimalik ka lühema aja jooksul tavapärasest enam akumuleeruda. Kuidas see aga veel võimalik on? Mulle meeldis väga Ülo Vooglaiu lihtne ja kahe jalaga maas selgitus “Ööülikooli rännakud 2” avasaates. Kohe saate alguses räägib ta kõigepealt Aafrika vanasõnadest ja toob mõned näited: “Kui surnud, siis pikaks ajaks, aga kui loll, siis igavesti.” Seejärel mõtiskleb ta pikalt elu ajaühiku ehk eluühiku üle:

“Mis see elu ajaühikuks võib olla? Eluühikuks isegi? Minule näib, et individuaalseks minutiks elus on sündmus. Ja selle minuti pikkus on tähendust omavate sündmuste vaheline periood. Mida pikem see vahe on, seda aeglasemalt kulgeb aeg ja seda lühemaks osutub elu. Mida lühem on individuaalne minut, seda kiiremini kulgeb aeg ja seda pikem on elu. Individuaalse minuti pikkust iseloomustab subjekti arengutase. Kui see minut muutub lühemaks ja püsib, siis inimene on tõusuteel, aga kui see hakkab pikenema, kui sündmusi enam ei ole, sündmustel ei ole enam tähendust — mis võib ka ju juhtuda mitte ainult vanaduses, vaid ka mingitel muudel põhjustel —, siis inimene käib alla. Minul näiteks vanaema elas 80-ne aastaseks, aga tal oli lühike elu. Sellepärast, et kõige pikem ots, mis ta tegi, oli Kuressaarest Kaarna surnuaeda. Pikemaid sõite tema ei teinud. Iga päev oli enamvähem sarnane teiste päevadega. Sündmuseid peaaegu ei olnud. Sündmuseks oli, et kass tõi pojad. Kui pikk tundub see aeg, kus käime ekskursioonil, välisreisil või kuskil? Seal on hästi tihedalt sündmusi ja tundub nagu oleks mitu aastat olnud. Siis jälle on mingi periood, kus ei juhtu mitte midagi — sohh! ja polnudki seda aega. Elu seisis justkui!”

Reisimine on hea näide, kuna viib inimesed loomulikult sellisesse kohaloleku seisundisse, kus justkui aeg kõverduks. Igaüks on seda omal nahal ja meelel kogenud. Samas on võimalik ka kodus ja koha peal igat hetke täiega nautida. Tunda rõõmu, märgata ja tähele panna igat hetke, igat hingetõmmet just nii, nagu see parasjagu on. Just sellist teadlikkust, subjektiivse eluühiku lühenemist ja pikema elu nautimist ka kõik meeleseisundi kunstid nagu joogad, tantrad ja meditatsioonid meis treenivadki. Tarkus ei olene kogutud ajaühikute (või teadmiste ühikute) arvust, vaid lõputus ja ajatus meeleseisundist, kus aega ei ole, kuna asub lihtsalt väljaspool aega (Vooglaiu terminites eluühik on hästi lühike või isegi olematu). Kui üleskasvamine leiab aset ajas (ja ruumis), siis ülesärkamine tähendabki just sellest ajast ja ruumist ülesärkamist (ning lõpuks ka sellega üheks saamist: mitte-duaalne identiteet). See on õpitav protsess, mida nimetatakse integraalse filosoofia tehnilisemas keeles seisundi-astmeteks (vaata joonis 1).

Joonis 1. Seisundi-astmete holarhia ehk loomulik hierarhia, kus on välja toodud vabaduse ja segiaetud identiteedi astmed (Dustin DiPerna, 2014).

Mõistus ja süda on mõlemad tähtsad

„Mul on üks oluline reegel: igaühel on õigus. Veel täpsemalt, igaüks (kaasa arvatud mina) hoiab (hoian) endas ühte olulist tükikest tõde ja kõiki neid tükikesi on vaja austada, hellitavalt hoida ning lahkel, avatud ja kaastundlikul moel ühendada üheks suureks tervikuks.” — Ken Wilber, raamatust “Kõiksuse teooria”

Integraalse ehk tervikliku filosoofia seisukohast on mõistus ja süda, nutikus ja tarkus, üleskasvamine ja ülesärkamine täpselt sama olulised, kuna nad on teineteisest sõltuvad. Näiteks loomad ja lapsed võivad olla nii hetkes, kui nad seda loomulikult olla oskavad, aga nende vaimne võimekus ehk intelligentsus (sh moraal, mõtlemise keerukus, emotsionaalne intellekt, eneseidentiteet jt, mida kirjeldavad täpsemalt arengujooned) on arengupsühholoogide seisukohast veel arengu algetapis (vaata joonist 2: arhailine ja maagiline arenguaste). Lastel puuduvad (segavad või edasiviivad) mõtted, kuna neil ei ole veel mõtte-aparaat (mentaalsus) korralikult välja arenenud. Nad on lootusetult loomulikult looduse ja kõige muuga üks, kuna nad viibivad õndsas teadmatuses. Selle kohta öeldakse, et teadmatus on õndsus (ignorance is bliss). Laste identiteet ei saagi veel olla segi aetud mõtetega, iseloomuga, aeg-ruumiga ja individuaalsusega (jämeda, peene, põhjusliku ja vaatleja seisundi-astmega), kuna need psühholoogilised võimed pole osa nende ehitusest.

Joonis 2. Wilber-Combs maatriks.

Poeetilisemalt öeldes: väike ja väeti tammetõru pole veel suur ning tugev tammepuu, millel on uhke tüvi, võimsad oksad ja tumerohelised lehed. Samas aga on kogu see arengupotentsiaal pisikese tõru sisse juba programmeeritud (näiteks geenide näol või üldisemalt kosmilise harjumuse näol, mida nimetatakse inglise keeles “cosmic grooves or habits”). Meil on puudega ja muu loodusega rohkem ühist, kui me seda palja silmaga näha oskame — puud ajavad aastaringe, inimesed holarhilisi üleskasvamise ja ülesärkamise ringe. Ikka aastast aastasse, päevast päeva, hetkest hetkesse, hetkest hetkesse… kui me endale seda vaid lubame ja end kogemata mõnda piiravasse puuri ei lukusta, mis ei luba ringe ajada.

Joonis 3: Teadvuse struktuuri arenguastmete ehk üleskasvamise holarhia (loomulik hierarhia)

Inimese mõtlemine (ego struktuur) saavutab oma küpsuse just ratsionaalse arenguringi juures, kus on välja kasvatud kollektiivse kultuuri või religiooni müüdi uskumisest. Inimene hakkab esmakordselt mõtlema enda peaga, ratsionaalselt ja teaduslikult — hakkab kõiges kahtlema, hakkab küsima ebamugavaid küsimusi ning tekib loomulik skepsis. Kas see kollektiivne müüt, millesse ma olen siiani uskunud, on ikka ainus viis maailma tunnetamiseks? Ilus ja kuulus näide, sellest arenguastmest on prantsuse matemaatiku, filosoofi ja loodusteadlase René Descartese tähelepanek:

„Mõtlen – järelikult olen (cogito ergo sum).”

Järgnevatel arenguastmetel nagu pluraalne ja integraalne, mõtlemine areneb, täiustub ning muutub veelgi keerukamaks, aga samal ajal õpib ka inimene seda kasutama oskuslikumalt, näeb mõtlemist rohkem kui vahendit, ühte osa endast. Nii nagu meil on välja kasvanud keha, käed, jalad, emotsioonid ja muud vajalikud osad (mõtle puu analoogia peale, kus olid tüvi, oksad, lehed jt), nii on ka mõtetega, mis on üks väga vajalik osa meist, aga mitte ainuke. Mõtlemine, nutikus, ratsionaalsus ja skepsis on äärmiselt vajalikud (iga puutüve aastaring on ju oluline!), aga kui need on saanud liiga palju tähelepanu ja aega — mis on ka tänapäeva ratsionaal-teaduslikus maailmas juhtunud —, siis võivad need saada suuremas plaanis pigem takistuseks.

Mõtle näiteks enda või lähedaste inimeste probleemidele, mis on seotud liigse mõtlemisega (stress, tähelepanuhäired, läbipõlemine jt) või siis kõigile suurtele globaalsetele probleemidele, mis on suuresti liigse ratsionaalsuse ja lühinägelikkuse tagajärg. Seepärast peab olema teadlik, et igal arenguetapil on oma “head uudised” ja “halvad uudised”, tugevused ja puudused. Kui seda teadvustada, märgata ja tähele panna, siis on võimalik ka täiskasvanuna (suure puuna) olla täiesti vaba, hetkes, muretu ning rõõmus, nagu väike laps (tammetõru). Seekord aga sootuks teisiti: olles samal ajal ka üks oma mõtete, iseloomu, aeg-ruumi ja individuaalsusega (mitte aga nendesse lootusetult sulandunud, vaid vaba ja üks samal ajal!).

Teadmatus-on-õndsus’est on saanud hoopis ‘tarkus on õndsus’ (wisdom is bliss).

Üleskasvamine ja ülesärkamine tänapäeva haridussüsteemides

Selle teema kokkuvõtteks toon veel ühe põneva tabeli Dustin DiPerna raamatust “Streams of Wisdom: An Advanced Guide to Integral Spiritual Development“, mis annab hea ülevaate nendest kahest haridustee nurgakivist — nutikusest ja tarkusest, üleskasvamisest ja ülesärkamisest, teadvuse struktuuri arenguastmetest ja seisundi-astmetest — USAs (mis on sisuliselt sarnane teiste lääneriikidega, sh Eestiga) ja mujal maailmas (vaata joonist 4). Struktuuri arenguastmete, nutikuse ehk üleskasvamise hariduse kohta näeme, et suurema osa lääne ja ida (religioossete) traditsioonide haridustee lagi on müütiline. See ei tähenda, et kõik seda on, aga kindlasti enamus, mida kirjeldab detailsemalt termin raskuskese. Eestis kuuluvad müütilise alla näiteks kristlikud koolid (tihti ka kõrgkooli õppekavad).

Lääne kristlikust traditsioonist või kultuurist on välja kasvanud omakorda ratsionaal-teaduslik maailmatunnetus ja haridussüsteem, mis on tänapäeva läänes valdav. Seda siia tabelisse ei ole eraldi märgitud, kuna ei ole otseselt seotud ühegi traditsiooniga (vastandab ennast tihti kristlusele, kuna ei ole pärit müütiliselt arenguastmelt, vaid ratsionaalselt ehk modernselt). Ratsionaalse alla kuuluvad kõik n-ö tavalised koolid, kust meist igaüks suuremalt jaolt on läbi käinud. Religioonidest kuulub siia arenguringi ka huvitaval kombel judaism, mis tõlgendab oma traditsiooni juba ratsionaalsemalt (modernne). Kirjutasin sellest natuke täpsemalt sissekandes “Ebausk, religioon, ateism, vaimsus… ja elevant”. Seisundi-astmete ehk ülesärkamise koha pealt haigutab eelnimetatud kooliteede õppekavades (olenemata kas müütiline või ratsionaalne) aga  üks suur tühi koht. Jäme identiteet, segi aetud mõtetega, on tarkuse ehk ülesärkamise lagi. Erandina paistab silma alati müstilisemana tunduv õigeusu kristlus, mis on teadlik ka seisundi-astmete haridusteest (kuni mitte-duaalne).

Joonis 4: Tänapäeva traditsioonide haridustee struktuuri ja seisundite arenguastmete skaalal.

Järgmise olulise grupi moodustavad pluraalsed ehk postmodernsed traditsioonid, mis on välja kasvanud ratsionaal-modernsetest (ja seepärast ka vastanduvad peavoolu haridussüsteemile). Nagu me ülaltoodud jooniselt näeme, on need läänes seotud ida traditsioonidega nagu budism ja hinduism või siis pärismaalaste šamanismiga. Eestis on ilusad näited kõik jooga, tantra, meditatsiooni, teadlikkuse, intrapersonaalsete oskuste, holotroopilise hingamise, transpersonaalse psühholoogia, rännakute ja muude koolide õppekavad (kursused, koolitused, praktikad, teooriad). Kõiki neid ühendab suurem tundlikkus ja teadlikkus iseenda ning maailmas toimuva suhtes, mis võib väljenduda rohelises mõttemaailmas, suuremas vaimsuses, ‘tagasi juurte juurde’ maailmatunnetuses, feminismis, loomade, laste, geide ja muude vähemuste õiguste eest võitlemises. Tundlikkus väljendub ka sisemaailma (meele ja kultuuri ehk vasakpoolsete veerandite) märkamises — ollakse teadlikud seisundi-arenguastmetest ehk ülesärkamise haridusteest (kuni mitte-duaalse ehk ühtsuse indentiteedini välja). Siia alla kuuluvad ka teised alternatiivsed koolid, millest ühed kõige tuntumad on Waldorf- ehk Steiner-koolid.

Kui keegi on leidnud ennast mõttel, et miks Eestis (ja läänes üldiselt) on nii palju erinevaid idast pärit traditsioone nagu joogad, tanrad, budistlikud meditatsioonid jt, siis põhjus ongi just seisundi-astmete ehk ülesärkamise tarkuses, mis on palju arenenum, täpsem ja põhjalikum (kuni mitte-duaalne) kui läänes (jäme). Nagu öeldakse, et loodus ei armasta tühja kohta: kus on puudu, sinna antakse juurde, kus on palju, sealt võetakse ära. Ajalooliselt on millegipärast kujunenud nii, et idas on suurem tarkus ja läänes suurem nutikus. Tänapäeva globaalses maailmas on aga võimalik need kaks jõudu omavahel ühendada, mis juba leiab aset. Hommikumaa tarkus voolab jõgedena õhtumaale ja õhtumaa nutikus sarnaselt hommikumaale. Meie võime küll olla vähem teadlikud ülesärkamisest (jäme aste), aga idamaad vaevlevad veel üleskasvamise müütilisel arenguetapil (on veel kaugel modernsest, rääkimata postmodernsest astmeringist), mis väljendub näiteks nende vaesuses, madalas hariduses, ebastabiilses poliitikas ja muudes sotsiaalsetes probleemides. Seepärast on meil mõlemal palju teineteiselt õppida.

Paar rida veel šamanismist, mis on meil ka Eestis väga aktuaalne teema, kuna me oleme ju sisuliselt uurali, täpsemalt soomeugri pärismaalaste järeltulijad. Meil on oma maa ja kohaga väga pikk ajalugu (ca 10 000 aastat, kui jää hakkas siit põhja taanduma), mida võiks isegi kõrvutada Ameerika indiaanlastega või Austraalia aborigeenidega. Nagu Valdur Mikita kirjutab: “Oleme omamoodi elav fossiil etnoste hulgas.” Kui kõik suured maailmatraditsioonid on pärit müütilisest ajajärgust ja -vaimust, siis šamanism ulatub veel kaugemale, mida iseloomustavad maagiline ja isegi arhailine maailmatunnetus. Tüüpiline meeleseisund või seisundi arenguaste, mis erinevate šamanistlike rituaalide, rännakute ja praktikate käigus ilmneb, on peen — vaba mõtetest, aga segi aetud iseloomuga. Ilmnevad näiteks nägemused, visioonid ja ettekujutused, mis on teatud määral tervendavad ja vabastavad. Just sellised maagilised meelepraktikad on ka üle toodud tänapäeva postmodernsesse ajavaimu.

“Läbi raskuste tähtede poole (per aspera ad astra)”

Kuna üleskasvamine ja ülesärkamine ei ole alati lihtne — peame ületama oma piire, ajama uusi ringe, minema välja mugavustsoonist — ning on tihti valus ja ebamugav protsess, mis tekitab loomulikke psühholoogilisi traumasid, siis on nendega väga lähedalt seotud ka varju teema. Kuidas märgata varje (mis on ju märkamatud, valguse eest varjus)? Mida nendega peale hakata? Varjudest ja varjutööst aga juba järgmine kord. Seniks aga ilusat suve nautimist!

Aitäh kõigile, kes on võtnud vaevaks lugeda, kaasa mõelda, kommenteerida, kirjutada ja muul moel toetada. Mul on äärmiselt hea meel, et olen tänu Aktuaalse Evolutsiooni lehele saanud tuttavaks juba paljude toredate inimestega. Kuna Eesti suvi on nii võrratult meeliülendav, tegus ja üürike, siis seepärast kirjutan ka siin harvemini kui tavaliselt. Suurem tõenäosus offline’is kohtuda! Kuna ma Eesti sündmustega väga kursis ei ole, siis kõik toredad sündmused, soovitused ja ettepanekud on teretulnud. Kõike ilusat ja head!

Foto: unsplas.com