Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Ladina-Ameerikat avastamas: Mehhiko

Pooleaastane avastusretk gloobusel

USA-st isu täis, võtsin uueks sihtkohaks Mehhiko. Kõige soodsam ja lihtsam on sinna lennata Cancuni või Mexico linna. Otsustasin lennata Cancuni, mis asub suure Yucatani poolsaare tipus. Sealt oli hiljem lihtne Guatemalasse edasi minna. Mehhikos kolasin ringi ühe kuu, peamiselt Quintana Roo ja Chiapase osariikides. Mehhiko on suur, 31 osariiki, millest enamus on suuremad kui meie pisike Eesti. Seega nägin vaid väga väikest osa Mehhikost, aga kindlasti ühte ilusamat ja populaarsemat osa.

Ladina-Ameerikat läbivat seljakotiränduritele meelepäraseid kohti ühendavat teekonda nimetatakse Gringo Trailiks. Hakkab see pihta Mehhikost ja ulatub välja kuni L-Ameerika lõuna tippu Tšiilini. Kagu-Aasias on näiteks Banana Pancake Traili nime kandev reisiteekond. Ameerika gringodeks on peamiselt USA ja Kanada reisisellid ning Euroopast oli uskumatult palju hollandlasi. Mõni eestlane eksis ka ära. Pooleaastasel reisil nägin seal kandis kokku koguni seitset eestlast: Mehhikos viite ja Nicaraguas kahte. Guatemalas kuulsin vaid küla jutte, et olevat nähtud ühte eestlast liikumas. Pikal reisil olles on alati tore oma enda armsa Eesti küla inimest kohata ja törts juttu puhuda.

Cancu

Cancun on väga turistikas koht. Rannad on piltilusad ja seal leiab palju häid ööbimis- ning söögikohti. Mõned päevad oli seal täitsa mõnus ringi vaadata.

Sattusin esimese hooga ühte peohostelisse, kus sain tuttavaks paljude teiste reisijatega, sh ühe eestlasega, kes olid ka just sinna maandunud. Kuidagi juhtus nii, et osad meist plaanisid minna järgmiseks Isla Mujeresele ehk Naissaarele. Läksime sinna neljakesi: kaks eestlast, šveitslane ja kanadalane. Kaks kanadalast tulid veel hiljem järgi ja saarel saime tuttavaks ühe hispaanlasega. Alvaro oli ainuke, kes meist hispaania keelt oskas, mille üle oli meil väga hea meel. Lõpuks reisisime kõik seitsmekesi koos ringi kaks nädalat, kuni suurem osa pidi tagasi koju lendama. Saime kõik väga headeks amigodeks.

Isla Mujeres

Siin oleme veel viiekesi. Mehed Naissaarel: mina, Joosep, Eddie, Alvaro ja Mounir.

Ladina-Ameerika hostelielu väärib küll kiitmist. Viimane kord reisisin sedasi “üksi” ja hostelites umbes kümme aastat tagasi Austraalias. Väga head mälestust hostelitest ja narivooditest ausalt öeldes ei jäänud, aga Ladina-Ameerika muutis seda kuvandit täielikult. Üks põhjus kindlasti see, et seal kandis on mugavate või isegi luksuslike hostelite valik muy bien.

Mis teeb ühest hostelist luksusliku hosteli? Luksuslik hostel on sisuliselt nagu heal tasemel hotell või kuurort, aga narivooditega. Viimased on väga mugavad ja läbi mõeldult ehitatud. Näiteks võib see sisalda oma ventikat, kappi või riiulit, suuremat lukustatavat panipaika, kohtvalgustit, pistikupesasid ja kindlasti privaatsust suurendavat kardinat. Midagi sarnast kapselhotellidega. Heas hostelis on ka põnevad ühistegevused, mis aitab uusi reisisõpru leida sisuliselt mööda minnes. Jah, isegi, kui oled kõva introvert.

Isla Mujeresel jäi mulle kõige enam meelde jalutuskäik saare tippu, kus sai nautida imelisi rannikuvaateid, vaadata pekslevaid laineid ja saada tuttavaks iguaanadega. Tegime saarel ka ühe poolepäevase snorkeldamise tripi, aga midagi väga põnevat kahjuks ei näinud. Seltskond oli aga selle eest priima.

Playa del Carmen

Isla Mujeresest sõitsime tagasi Cancuni ja sealt umbes tunni aja kaugusel jäi tee peale Playa del Carmen, mis on ilusa ranna ääres asuv peolinn. Mulle meeldis kõige enam üks tasuta rannadžässi festival, mis seal just aset leidis. Paljajalu soojas rannaliivas hüpata polnud üldse paha.

Tulum

Tulumi rattakäng

Tulumis on väga palju teha ja näha: erinevad maiade püramiidid ja pühakohad, imekaunid cenoted ehk karstialad ja rannad. Parim viis seal ringi liikuda on ratas. See oli viimane koht, kus kõik veel koos olime.

Bacalar

Bacalar on üks suur järv, kus saab kanuuga ringi sõita ja looduse ning inimtekkelist ilu nautida.

Mahahual

Mahahual on väike ja rahulik rannaküla, mis küll natuke elavneb, kui mõni kruiisikas randub. Nautisin siin sellel reisil esimest korda üksi olemist ja üksi reisimist.

Palenque

Mahahualist Palenquesse sõitmiseks pidin võtma selle reisi ainsa ööbussi. Bussiliikus on Mehhikos väga heal tasemel ja bussid mugavad. Soojad riided ja talvemüts peavad aga käepärast olema, muidu külmub kringliks. Palenques on kaks peamist vaatamisväärsust: maiade pühapaik ja kosed.

San Cristobal de las Casas

San Cristobal on ilus koloniaallinn mägedes. Asub 2200m kõrgusel, mis tähendas, et sain oma talveriideid jälle kasutada. Esimest korda nägin rohkem kohalikku kultuuri ja värvilistes rahvariietes maiasid endid. Ladina-Ameerikas inimestele väga ei meeldi, kui sa neid pildistad. Neil on seal pildistamisega mingit sorti tugev ebausk. Giid rääkis lugusi, kus turistid tegid turul või kuskil kirikus pilti ja kohalikud tulid ikka kallale ning hävitasid fotoka ära. Karm värk.

Mehhikosse läheks hea meelega tagasi. Väga mõnus riik, mida uurida ja avastada. San Cristobalist läksidki paljud ööbussiga edasi läänerannikule Vaikse ookeani äärde (Mehhiko pealinna suunas), kus saab rannaelu nautida. Mina läksin aga teises suunas ja sellisesse põnevasse ning vähem turistikasse riiki nagu Guatemala. Viimasest aga järgmises postituses.

Leave A Comment

Your email address will not be published.