Üha enam jäävad kõrvu sõnad nagu polariseerumine, lõhestumine ja vastandumine. Teemade skaala on lai: poliitika, samasooliste paaride õigused, sõnavabadus, energeetika, sisseränne, toitumine, sotsiaalmeedia, meditsiin jt. Ühine nimetaja on aga sama — polariseerunud on erinevad maailmavaated ja nende väärtused.
Sellist nähtust võib nimetada ka väärtuste sõjaks, maailmavaadete sõjaks või kultuurisõjaks, mille keskmes on konservatiivsed JA progressiivsed väärtused. Traditsioonilised füüsilise maailma sõjad on kolinud (post)modernsesse mentaal-virtuaalmaailma. Riikidevaheline külm sõda on asendunud inimestevahelise külma sõjaga, mille lahinguväli on sotsiaalmeedia. Milline progress! Selle eest võime endale kindlasti õlale patsutada.
Steve McIntosh nimetab oma uues arengupoliitika raamatus “Developmental Politics” hetkel valitsevat hüperpolariseeritust postmodernse informatsiooniühiskonna poolt tekitatud probleemiks. Sarnaselt nagu modernse tööstusühiskonna üks pahupool on keskkonna reostamine või nii nagu traditsioonilise põllumajandusühiskonnaga käib näiteks kaasas inimkaubandus.
Iga uus ajastu ja selle ühiskonnavorm lahendab eelneva probleeme (ja tekitab ise uued). Modernne lahendab inimkaubandust (ja tekitab kliimamuutuse), postmodernne lahendab kliimakatastroofi (ja tekitab polariseeritust) ning integraalne transformatsiooniühiskond peab nüüd lahendama süvenenud polariseeritust (ja tekitab samuti midagi, mida näeb ning lahendab järgmine ühiskonna arenguaste).
Järgnevalt vaatamegi, mis on polaarsus ja mida tähendab polariseeritus. Tegin ka polaarsuse kohta üldisema teooria sissekande. Käesolevas loos toon näited sisse- JA väljahingamise, tegevuse JA puhkuse ning stabiilsuse JA muutuse polaarsustest. Viimasega seoses vaatan põgusalt ühiskonnas aktuaalseid teemasid nagu haridus, kliima, abielu, toitumine ja meditsiin. Teises ühiskonna polariseerituse osas uurin neid näited põhjalikumalt ja kolmandas vaatan, mida polariseerituse osas ette võtta.
Mis on polaarsus?
Teadlase kombel võiks esmalt endale selgeks teha, et mis asi see polaarsus üldsegi on, milline on vastandumise mehhaanika ja mida üks sügav lõhe kahe pooluse vahel endast kujutab. Polaarsuste mõistmiseks tasub appi paluda Barry Johnsoni, kes on seda teemat väga põhjalikult uurinud, eriti just organisatsioonides. Tema definitsioon on järgmine:
polaarsus on teineteisest sõltuv paar, mille poolused on omavahel positiivsed (või neutraalsed).
Sisse- ja väljahingamine
Polaarsuse mõistmiseks toob Barry alati esimeseks illustreerivaks näiteks hingamise, kus teineteisest sõltuv paar on sissehingamine JA väljahingamine. Esimesel juhul täidame kopsud eluks vajaliku hapnikuga ja seejärel hingame välja kehas toodetud jääkprodukti süsihappegaasi. Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu sisse- ja väljahingamise vajalikkusele. Hingamine on sama loomulik füüsiline nähtus nagu öö ja päeva vaheldumine. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Mõlemad on eluks vajaliku energiaringluse allikad.
Tegevus ja puhkus
Teine hea isiklik, aga vähem automaatselt toimiv polaarsuse näide on tegevus JA puhkus. Hommikul/päeval oleme aktiivsed ja teeme eluks vajalikke toimetusi, aga õhtul/öösel lõdvestume ning magame. Esimesel juhul anname oma kehale koormust, väsitame lihaseid, aga teisel juhul laseme lihastel taastuda. Seda võib vaadata ka kui töö ja puhkuse tasakaalu. Kui muidu me sellele polaarsusele väga tihti ei mõtlegi, siis sporti tehes peame olema treeningu ja taastumise tsüklitest palju teadlikumad.
Samas, kui me võtame mõne polaarsuse näite mitte biosfäärist vaid hoopis noosfäärist (mõistusesfäärist), siis kipub pea sassi minema. Polarity Partnerships lehelt võib valida suure hulga dilemmade seast endale südamelähedase, mida põhjalikult uurida. Valime näiteks käesoleva evolutsiooni- ehk arenguportaaliga seonduva stabiilsuse JA muutuse polaarsuse, mis võib väljenduda minus endas, organisatsioonis või ühiskonnas laiemalt.
Stabiilsus ja muutus
Stabiilus tähendab turvalisust ja kindlust. Ma olen rahul sellega, mis mul juba on. Ma ei soovi muutust. Organisatsioonis kalduvad õigustatult selle pooluse poole need, kes tahavad asju teha nii, nagu on aastaid või aastakümneid tehtud. Ühiskonnas laiemalt väljendub see konservatiivsuses ja traditsioonilises poliitikas — teeme asju nii nagu on aastasadu või isegi aastatuhandeid tehtud. Konserveerime või säilitame seda, mis on. Orienteeritus minevikule ja olevikule.
Seevastu muutus tähendab võimalikku arengut, uusi võimalusi ja tulevikku vaatamist. Järsku saab paremini kui minevikus ja olevikus. Ma ei lepi sellega, mis mul juba on, ma soovin midagi enamat. Ma ei soovi stabiilsust, vaid muutust. Organisatsioonis väljendub see uuenduslikkuses ja riskide võtmises, poliitikas progressiivsuses — soov teha asju uut moodi ja paremini. Orienteeritus tulevikule.
Huvitaval kombel ei ole stabiilsuse JA muutuse või konservatiivsuse JA progressiivsuse lõputu energiatants sama lihtsalt mõistetav kui hingamine või ööpäev. Suuremalt jaolt kipume eelistama/valima ühte neist poolustest. Ennast eemalt vaadates märkan, et olen pigem kaldu muutuse ja progressiivsuse suunas.
Märkimist väärib ka asjaolu, et sellistel abstraktsetel paradoksidel puuduvad meie keeles ühtsed vasted. Ehk teisisõnu meie keel ja meel on juba lõhestunud ning oma loomult duaalne. Valdur Mikita mõtiskleb oma raamatutes tihti sellel samal teemal, tuues võrdluseks hieroglüüfkirja, mis võimaldab terviklikumat maailmatunnetust. See rong on aga läinud, peame leppima ladina tähestikuga. Peame proovima leida mõne teise mooduse, kuidas terviklikkust luua.
Mida tähendab polariseeritus?
Elu või surm
Vaatame esmalt hingamist. Kuidas võiks selles loomulikus energiavahetuse protsessis polariseeritus välja näha? Polaarsuse juhtimise (polarity management) teoorias jagab Barry polaarsuse nelja lahtrisse: ühe pooluse positiivne ja negatiivne ning teise pooluse positiivne ja negatiivne. Seda võib ette kujutada, kui kahte teineteist eemale tõukavat hobuserauakujulist magnetit, mille ülemistel poolustel on põhi (N) ja alumistel lõuna (S).
Hingamise puhul näeme allolevalt jooniselt, kuidas sissehingamine toob kehasse hapnikku ja seejärel suureneb süsihappegaasi tase. See on esimese pooluse positiivne ja negatiivne tsükkel. Seejärel toimub süsihappegaasi väljahingamine ja hapniku vähenemine kehas, mis on teise pooluse positiivne ja negatiivne tsükkel. Viimane viib tagasi esimese tsüklini ehk hapniku sissehingamiseni ning kõik algab otsast peale.
Polariseeritus tähendab hingamise korral seda, et kui me näiteks eelistame sissehingamist ja väldiksime väljahingamist, siis tulemuseks oleks kehas liiga palju süsihappegaasi. Vastupidiselt, kui me eelistame väljahingamist ja väldime sissehingamist, siis on tulemuseks liiga vähe hapniku. Mõlemal juhul oleks tulemuseks mittehingamine ehk surm. Seevastu hingamine tähendab elu.
Katsetamise mõttes võib aga proovida lihtsalt natuke hinge kinni hoida ja vaadata, mis tunne tekib, kui polariseeritus hakkab hinge matma. Hingamise polariseeritus võib tekkida ka olukorras, kus tunneme ärevust või mõnda muud häirivat emotsiooni. Hingamine muutub pinnapealseks või hingame välja rohkem kui sisse.
Seepärast soovitatakse hingamise depolariseerimiseks kolm korda sügavalt sisse ja välja hingata. Koos sellega muutub ka emotsioon. Samas võib ka teadlikult oma hingamist polariseerida, et saavutada erinevaid keha/meeleseisundeid. Näiteks jooga ja meditatsioon on praktikad, kus saab teadlikult kogeda hingamise võimalusi ning väge.
Tervislik või ebatervislik elu
Uurime sarnaselt hingamisele tegevuse JA puhkuse polaarsust, mida võib üldistatult nimetada tervislikuks eluks. Tegevuse pooluse positiivsel poolel on kehaline koormus, lihaste toonus ja stimuleeritus. Piisavast tegevusest annab esimesena märku väsimus, mis tähendab, et keha vajab puhkust — taastumist, aega lihaste kasvatamiseks ja lõdvestumiseks. Kui keha on saanud piisavalt puhata, siis tekib õrn loidus, igavus ja uimasus, mis on signaaltuluke järjekordse tegevuse vajalikkusest.
Tervisliku elu polariseerituse tulemuseks on ebatervislik elu ja haigused. Näiteks, kui me pöörame liiga palju tähelepanu tegevusele ja eirame puhkust, siis on tulemuseks väsimus, valusad lihased, vigastused või haigestumine. Samamoodi, kui me pöörame liiga palju tähelepanu puhkusele ja eirame tegevust, siis on tulemuseks loidus, igavus, energia puudumine, lihaste atroofia või haigestumine.
Igaüks meist on kogenud mingil määral mõlemaid äärmusi. Liiga palju tööd või trenni ja tulemuseks on üleväsimus. Liiga palju molutamist ja tulemuseks on ebameeldiv passiivsus. Samas, kui hoida päevas ning nädalas teadlikult tegevuse JA puhkuse polaarsus tasakaalus, siis on tulemuseks hea enesetunne. Sport on samasugune teadlik treening kehale, nagu jooga või meditatsioon hingamise/hinge/vaimu-kehale.
Areng või taandareng
Viimase näitena vaatame abstraktsemat ja palju raskemini nähtavat stabiilsuse JA muutuse polariseeritust, mida leidub kõikjal. Seda polaarsust võiks nimetada lihtsustatult arenguks ja polariseeritust taandarenguks.
Arenguks on tarvis stabiilsust, mis tähendab rahulolu olemasolevaga, järjepidevust ja minevikule ning olevikule toetumist. Liigne stabiilsus annab märku stagnatsiooni, igavuse ja uue energia puudumisega, mis suunab meid muutuse poolusele. Tekib soov teha asju paremini kui varem, tulevikule orienteeritus ja loovus. Liigsest muutusest annavad teada hirm teadmatuse ees, liigne riskimine ja järjepidevuse kaotus, mis viib meid tagasi algusesse ehk stabiilsuse positiivsele poolele.
Arengu polariseerituse tulemuseks on arengu seiskumine või koguni taandareng. Kui me eelistame näiteks stabiilsust ja väldime muutust, siis on tulemuseks stagnatsioon, igavus ja energia puudumine. Kui aga oleme ainult muutuse usku ja eitame stabiilsust, siis on tulemuseks liigne riskimine, hirm tundmatuse ees ja järjepidevuse kaotus.
Arengu polariseerituse näited
Esimene asi, mis arenguga seostub, on õppimine. Terve meie lapsepõlv ja nooruseaastad mööduvad õppides. Igaüks on kogenud koolis õppides teatud küllastust ja vastikust. Eriti just seoses mõne õppeainega, millega pidime nägema palju lisavaeva. Just see ongi muutuse negatiivne pool, kus tundmatust ja teadmatust on korraga liiga palju. Meilt oodatakse rohkem kui me võimelised oleme. See võib väljenduda hirmus ja ärevuses. Selles suhtes on kooliskäimine ja õppimine tihti polariseerunud muutuse suunas.
Seevastu täiskasvanuks saades kipume kalduma stabiilsuse suunas. Kooliskäimine ja õppimine ei ole enam kohustuslik. Jääme puhkama teadmistele, mis meil juba on. Sellisel juhul kogeme liigset stabiilust ja ajast mahajäämist. Maailm justkui kihutab suure kiirusega meie eest ära. See võib väljenduda passiivsuses ja laiskuses. Sedasi näeb välja polariseeritus stabiilsuse suunas. Seepärast kogub üha enam populaarsust ka elukestev õpe, mis tähendab pidevat eneseharimist ja ühiskonnaga kohandumist konkurentsis püsimiseks.
Organisatsioonis tähendab stabiilsuse poole kaldu olevat arengut näiteks konkurentsieelise ja turuosa kaotust. Ei olda piisavalt innovaatilised ja uuendusmeelsed. Samas liigset muutust kogetakse näiteks organisatsiooni algses kiires kasvufaasis või siis ka käesolevas koroonakriisis. Muutust ja teadmatust on liiga palju.
Ühiskonna tasandil näeme hetkel polariseeritust stabiilsuse suunas abielu teemal, kus konservatiivid ei soovi kooselu- ja abieluseadust laiendada samasoolistele paaridele. Stabiilsuse pahupool väljendub homofoobias ehk hirmus teistsuguse seksuaalse sättumuse ees. Või kliimasoojenemise teema, kus osad konservatiivid eitavad selle olemasolu. Seda võib vaadata kui hirmu keeruka teaduse või teaduslike faktide ees.
Polariseeritust muutuse poolel näeme näiteks erinevates rohelistes liikumistes, kus postmodernistid võitlevad modernismi vastu, nägemata viimase häid külgi (mida tuleks kaasata, mitte eemale tõrjuda). Tulemuseks on antimodernism, mis on näiteks kliimamuutuse tõkestamisel suureks takistuseks. Polaarsuse perspektiivist vaadatuna on tegu hirmuga modernsuse ees.
Sarnaselt, progressiivses toitumise kultuuris nagu veganism võime kohata hirmu liha ees ehk karnofoobiat. Täielik lihavastasus hoopis takistab tervislikuma toitumise ja mahetööstuse arengut, mitte aga ei aita sellele kaasa. Sama nähtust näeme ka vaktsiini- või meditsiinivastasuses, mis on üldisemalt suunatud modernse meditsiini puuduste suunas, aga ei võta piisavalt arvesse viimase häid külgi. Tulemuseks on n-ö progressiivse postmodernse meditsiini pahupool ehk vari, mis väljendub vaksiini vajalikkuse täielikus eitamises. Seda võib vaadata ka kui vaktsiinihirmu ehk vaktsiinofoobiat.
Kõigist nendest näidetest tuleb aga täpsemalt juttu (koos puust ja punaseks tehtud polaarsuse kaartidega) järgmises ühiskonna polariseerituse sissekandes.
Kokkuvõte
Nagu näha, võime tunda stabiilsuse JA muutuse vastasseisu kõikjal. Tasub vaid tegeleda õppimisega, ettevõtlusega või heita pilk värsketele uudistele, mis pajatavad poliitikast, kliimast, abielust, toitumisest jne. See kõikehõlmav arengu polaarsus on meie enda sees ja meie kõigi vahel. Pole vahet, kas räägid iseenda, pereliikme, sõbra, sugulase, töökaaslase, kaasmaalase või välismaalasega. Stabiilsus JA muutus on nagu sisse- JA väljahingamine, nagu tegevus JA puhkus. Väldi või eelista natuke liiga kaua ühte poolust ja tulemuseks on hingemattev, füüsiliselt valus, vaimupiinav polariseeritus.
Eelnevate näidete varal võime kokkuvõtvalt öelda:
polariseeritus on ebaterve poolaarsus, kus eelistatakse ühte poolust teisele või koguni eiratakse teise pooluse vajalikkust.
Näiteks, kui pööratakse liiga suurt tähelepanu vasakpoolsele poolusele ja eiratakse parempoolse pooluse vajalikkust, siis on tulemuseks polariseeritus vasakule poole (tulemuseks vasaku pooluse negatiivsed küljed). Sarnaselt, kui pööratakse liiga palju tähelepanu parempoolsele poolusele ja eiratakse vasakpoolse olemasolu, siis on tulemuseks polariseeritus paremale poole (esinevad parema pooluse negatiivsed küljed).
Ühiskonna polariseerituse järgmises ehk teises postituses uurin põhjalikumalt lõhestumise konkreetseid näiteid (abielu, kliima, toitumine ja meditsiin). Kolmandas sissekandes on plaanis vaadata täpsemalt, mis võiks aidata meis endis ja ühiskonnas polariseeritust leevendada, kuidas kasutada lõhestumist lõimumiseks, vastandumist suurema sidususe tekkeks (polaarsustel põhinev varjutöö).
Photo by Mathilde Decourcelle on Unsplash
