Mõtlesin, et kirjutan siin lehel pidevalt evolutsioonist ja arengust, aga ei ole veel täpsemalt puudutanud teemat, et mis siis ikkagi paneb meid individuaalselt ja kollektiivselt suurema komplekssuse poole liikuma? Kas on olemas ka mingi valem või praktika, mis aitaks meil teadlikumalt kiirendada arengut, suuremat komplekssust ja vabadust? Tuleb välja, et on. Üks selline valem — kindlasti on neid veel, aga ei ole teist nii terviklikku kohanud — on Terviklik Elupraktika (TEP) ehk Integral Life Practice (ILP). TEP on loodud Ken Wilberi ja teiste integralistide poolt, mille kohta leiab täpsemat informatsiooni raamatutest, videokoolitustelt või kursustelt. Lisan viited postituse lõppu.

Terves kehas terve vaim

Enne kui ma täpsemalt TEPi kirjeldan, kirjutan hoopis lühidalt enda loo sellest, kuidas selles suunas hakkasin liikuma. Eesti keeles on meil ilus ütlus: “Terves kehas terve vaim”. Selle all mõeldakse tavaliselt, et kasulik on teha midagi füüsilist kehale (sporti, käsitööd) ja vaimule (õppimine, lugemine, kunst jne). Koolis on samamoodi, et on kehaline ning siis on kõvasti õppeaineid, mis treenivad meie meelt kõiksugu erinevates eluvaldkondades: matemaatika, keeled, ajalugu, füüsika, bioloogia, keemia jt. Lisaks on mõned loovamad ained nagu kunstiõpetus, tööõpetus ja muusikaõpetus, mille ma paneks ka keha alla, kuna seal on tegemist rohkem kehalise praktikaga (näiteks käed või hääl). Täpselt sellise “tervikliku” teadmisega ma ka ellu astusin, nagu me vast enamus seda teeme. Lisaks poolikule terviklikkusele on veel kogu traditsioonilise õppekava kaalukauss vaimsete tegevuste poole kaldu ehk liiga palju kuiva õppimist ja tuupimist, mille tulemusena ma peale ülikooli bakalaureuse kraadi ütlesin endale, et enam ma õppida küll ei taha. Aitab! Ei mingit magistrit, ega mis tahes kujul õppimist.

Mul oli raamatute vastu allergia tekkinud.

Tööl käies ja elektrialal projektijuhi ametit pidades pidi ikka vahel uusi asju õppima, aga õnneks oli ka palju praktikat. See on töö juures hea, võrreldes kooliga. Samas aga tekkisid või pigem võimendusid mul mingid probleemid, mida ma tol korral ei osanud veel märgata. Tööl on ikka kooliga võrreldes enam pingeid ja raskusi ning arusaamatused on kerged tekkima. Mind hakkasid ärritama paljud asjad: ülemus, töökaaslased, töö ise ja eraelus ei olnud ka kerge — suhted tulid ja läksid ning ma ei saanud aru, et miks täpselt? Meenub, et nägin isegi õudusunenägusid tööl toimuvast ja seeläbi ei maganud hästi ning sügavalt. Seega, mida teha?

Kuna ma sain idee minna Austraaliasse, nagu paljud millenniumilapsed (põlvkond Y, sündinud vahemikus 1980-2000), siis see tundus hea võimalusena kõige selle segaduse eest põgeneda, aeg maha võtta ja vaadata, mis mujal toimub. Järsku on mujal parem? Keskkonnavahetus aitas küll, aga ajutiselt. Pigem aitas see rohkem silmaringi laiendada ja teisi kultuure tundma õppida (vasakpoolsed eluveernadid). Reisimine on hästi intensiivne õppimine, eriti just kultuuri osas. Annab suurema kultuurilise vabaduse. Lõpuks pidin aga ikkagi välja uurima, et mis see on, mis mind igal pool saadab ja rahulolematust tekitab?

Malaisias, tagasi teel Asutraaliast, kohtasin ühte itaalia ja hispaania paari, kes olid teinud just oma esimese vipassana meditatsiooni kursuse. Neid saab teha tasuta igal pool üle terve maailma. Uurisin neilt, et mida seal head õpetatakse? Nad vastasid, et oma mõtete seiskamist. Mul käis kohe peast läbi, et vot, seda mul ongi just tarvis, kuna ikka on raske magama jääda, mõtted lendavad peas ringi nagu tuulispask. Paar kuud hiljem tegingi Põhja-Tais Chiang Mai linnas ühe 10-päevase vipassana kursuse, kus õppisin selgeks tehnika, kuidas oma mõtteid ja emotsioone vabastada. Ma ise nimetan seda meeleseisundite kunstiks. William Hart aga kirjeldab vipassanat oma raamatus kui elukunsti (“The Art of Living”). Vipassana on väga võimas praktika, mida teen järjepidevalt siiamaani ja mis on aidanud ennast tunda terviklikumalt kui kunagi varem.

Terves kehas terve meel ja vaim

Väga lihtsalt öeldes aitab see meditatsioonitehnika treenida endas seda osa või “musklit”, kus on alati rahu ja vaikus — ei mingeid segavaid mõtteid ega emotsioone, puhas tühjus ja kohalolek. Paradoksina ei ole aga see tühjus tühi, vaid sealt kerkivad esile väga positiivsed omadused nagu suurem kaastunne, andestamine, armastus, lootus, tänulikkus jt. Seda osa meis nimetatakse ka vaimuks, kust on pärit sõna vaimsus ehk spirituaalsus (spirit). Kõik suured ja vanad tarkusetraditsioonid tegelevad just selle osaga meis. Samal ajal ei tasu lasta ennast segada mineviku pagasil, kus räägitakse igasugustest müütidest seoses vaimuga või tühjusega (pean silmas just traditsioonilises tähenduses religiooni). Popim on kasutada sõna ‘teadlikkus’, mis kõlab neutraalsemalt. Igal juhul oli see minu kogemus ja suur ahhaa, et ei olegi olemas ühte vaimu/meelt, vaid on olemas vaim ja meel.

Vaim on ‘vaikuse muskel’, mida saab treenida mediteerides ja meel (või mentaalsus) on ‘mõtlemise muskel’, mida saab treenida mõteldes.

Siinkohal on veel kohane täpsustada, et mida mõtlemise muskli all täpsemalt silmas pean. Alan Watkins toob ilusa näite raamatus “4D juhtimine” (“4D Leadership”), kus ta võrdleb traditsioonilist õppimist uute rakenduste ehk äppide paigaldamisega ja arengule suunatud õppimist operatsioonisüsteemi uuendamisega. Esimene on horisontaalne õppimine (uued oskused) ja teine on vertikaalne õppimine, mille tulemusena suureneb meele komplekssus, töövõime- ja energiatase (näiteks erinevate perspektiivide võtmine). Alan toob näite 6-aastasest lapsest, kes oskab juba matemaatika lihtsamaid tehteid, aga ei suuda veel lahendada võrrandit 4x=16. 12-aastaselt on aga lapse eesajukoor ja kognitiivsed võimed arenenud nii kaugele, et ta suudab selle tehte ära teha. Selles näites on äppiks matemaatika ja operatsioonisüsteemi vahetus müütiliselt ratsionaalsele (olenevalt süsteemist, millest tuleb juttu hetke pärast, näiteks: v1.0 → v2.0 või v4.0 → v5.0). Mulle oli suureks üllatuseks, et sarnane areng saab aset leida terve inimese elu. Piiri ees ei ole. Lugesin täiskasvanute arengut uurivate psühholoogide tööde kohta esimest korda Ken Wilberi kõige populaarsemast raamatust “Kõiksuse lühilugu”.

Kuna tänapäeval aga ei tehta veel horisontaalsel ja vertikaalsel õppimisel selget vahet, siis enamasti arenetakse kuni koolis käimiseni ja edasi õpitakse lihtsalt erinevaid äppe ehk oskusi juurde. Seega üldine haridus on kõvasti kaldu horisontaalse õppimise suunas. Üldises maailmavaate äpis (või arengujoones) ei ole näiteks üldsegi tavatu, et kasutatakse terve elu müütilist operatsioonisüsteemi. Hea näide on härra Trump, kelle jaoks on kliimasoojenemine paljas jutt või pettus, isegi kui enamus teadlastest on inimeste poolt põhjustatud temperatuuritõusus enam kui kindlad. Või siis see, kuidas ameerika kristlikud fundamentalistid tahavad pidevalt evolutsiooniteooria õpetamist koolis ära keelata. Vertikaalne õppimine või haridus ei ole veel kahjuks midagi iseenesestmõistetavat.

Kogu see taipamine oli minu isikliku tervikliku elupraktika otsingul suur samm edasi! Terviklik elupraktika tähendas mu jaoks nüüd juba ‘keha, meelt ja vaimu’. Kui ma tegelesin näiteks spordi, lugemise ja mediteerimisega, siis ma tundsin ennast palju paremini ja terviklikumalt võrreldes sellega, kui ma ühte neist tegevust ei teinud. “Integral Life Practice” raamatus kirjeldatakse ühte uuringut, kus tehti kaks gruppi: ühed, kes harjutasid ainult vipassanat ehk mediteerisid ja teised, kes tegid vipassanat ja käisid jõusaalis. Tulemus? Tulemus oli see, et need, kes mediteerisid ja käisid jõusaalis, tegid vipassanas palju suuremaid edusamme. Ilus näide sellest, kuidas üks praktika toetab teist ja ka vastupidi. Minu puhul aktiveerusid tänu vaimule ka automaatselt veel keha ja meele osad — hakkasin ennast rohkem teadlikumalt liigutama (õppisin näiteks joogat) ja ka lugema (ei olnud enam raamatute vastu allergiline). Keha alla käib ka toitumine — hakkasin teadlikumalt ja tervislikumalt toituma.

Kõik see pani veel mõtlema, et miks koolis meile enda vaimuga tegelemist ei õpetata? Leidsin, et peamiselt on see seotud selle sama mineviku pagasiga, mida varem juba mainisin. Põhjalikumalt kirjutasin sellest näiteks lugudes “Ebausk, religioon, ateism, vaimsus… ja elevant” ning “Tervikliku hariduse nurgakivid: üleskasvamine ja ülesärkamine”.

Terves kehas terve meel, vaim ja vari

Mida rohkem ma aga mediteerisin, seda enam hakkasin kogema, et paljast emotsioonide ja mõtete vabastamisest ei ole kasu. See ajab osad emotsioonid ja mõtted isegi veel hullemaks ning ei aita lahti harutada väga sügavaid psühhosomaatilisi probleeme (harjumusi, sõltuvusi jne). Kõige selgemalt ja paremini on seda nähtust kirjeldanud Ken Wilber, kes on hästi kursis USA uusvaimsusega, mis sai alguse juba 60-70-ndatel. Aeg, kui paljud kuulsad idamaade vaimsed õpetajad sattusid või läksid Ameerikasse. Lühidalt on teema selles, et vaimsed praktikad ei tegele varjudega ehk meele või psüühika nende osadega, mis on teadlikkuse eest varjus (alla surutud, eemale tõrjutud, projekteeritud). Teadlikkus aitab muundada (vabastada) vaid ‘primaarseid ehk autentseid’ emotsioone, aga ei aita muundada (vabastada) sekundaarseid emotsioone ehk sümptomeid, mis on põhjustatud primaarsetest emotsioonidest. Selleks on tarvis psühhoteraapia praktikaid. Üks väga lihtne ja tõhus praktika on varjutöö, millest kirjutasin kaks lugu: “Mis on vari ja kuidas vari tekib?” ning “Üle oma varju hüppamise kunst“.

Kuna Eestis on veel USA-ga võrreldes vaimsed õpetused ja praktikad uued nähtused, siis leiab ka palju teadmatust seoses varjudega. Lisaks väljendub vari või teadmatus ka tihtipeale selles, et

ollakse vaimust nii vaimustuses, et meele areng jäetakse üldse tahaplaanile, mis väljendub näiteks (maru)mantras ‘mõtlemine on halb, mõtetest vaba olemine on hea’.

Viimasele aitab kindlasti kaasa seesama pettumus, mida varem mainisin, traditsioonilise haridussüsteemi vastu, mis on liigselt kaldu mentaalse, teoreetilise ja ebapraktilise lähenemise suunas. Sealt on ka näiteks pärit uued lähenemised, mida tähistatakse vahel informatsiooniajastule kohaselt ‘versioon 2.0-ga’ ja on loomulikult suur edasiminek võrreldes traditsioonilise hardussüsteemi v1.0-ga. Teaduslikumas keeles on need kaks versiooni ratsionaalne ja pluraalne ehk modernne ja postmodernne teadvuse/kultuuri arenguastmed. Kui suuremat pilti vaadata, siis on loomulikult olemas ka veel vanemad astmed/versioonid ja veel uuemad. Kui jagada meile teada olev kogu inimese areng näiteks neljaks etapiks, siis võiks kirjutada nii:

• v1.0 – eelmodernne;
• v2.0 – modernne;
• v3.0 – postmodernne;
• v4.0 – integraalne.

Või kui tahta ajada jaotus veel täpsemaks, siis võiks kirjutada isegi 8 erinevat versiooni, nii nagu on näha alloleval joonisel. See artikkel kirjeldab sellisel juhul just neid 7.0 ja 8.0 versioone. See aitab ehk paremini ja selgemalt aru saada, kust on pärit need 2.0 ja igasugused muud inimarengut puudutavad süsteemid. Valdav arusaam on veel selline, et on olemas ainult v1.0 (müütiline jumal lõi enda näo järgi inimese ja punkt), v1.x (ratsionaalne arusaam, et me arenesime ahvist ja punkt; rõhk on oskustel: v1.1, v1.2 jne) või v1.0 ja v2.0 (postmodernne vaade maailmale, kus on ‘halb vana vs hea uus’ mantra või romantismile iseloomulik ‘tagasi loodusesse’ ehk ‘hea vana ja halb uus’ mõttekäik).

Joonis 1. Inimese arengu 8 versiooni (neljas eluveerandis).

Varjude teema lõpetuseks: varjudega tegelemine on aidanud mul veel omakorda arengule ja evolutsioonile tublisti kaasa. Varjutööga saan muuta oma alateadvust (harjumusi, mida teen automaatselt) veel paindlikumaks ja annab seeläbi ka suurema harjumustega seotud vabaduse. Täpselt nagu kehaga tegelemine annab mulle suurema füüsilise painduvuse või tugevuse, meele treenimine aitab olla avatum ja võtta keerukamaid perspektiive ning vaimu muskel aitab leida sügava rahu iseendas isegi siis, kui lained peakohal kokku löövad. Seepärast võib vaadata kõiki neid nelja kui suuremat vabadust: füüsilist vabadust ennast liigutada, mentaalset vabadust erinevate perspektiividega opereerida, vaimset vabadust olla rahul ja õnnelik sellega, mis on siin ja praegu ning varju vabadust muuta halbu harjumusi headeks harjumusteks (destruktiivse varju muutmine konstruktiivseks varjuks).

Tervikliku elupraktika moodulid ja näited

Kogu eelneva võtab kokku allolev tabel, kus on need neli põhipraktikat välja toodud koos erinevate näidetega. Idee on väga lihtne: vali igast moodulist vähemalt üks praktika, et su elupraktika oleks võimalikult terviklik ning isiklik areng optimaalne. Kui sul on juba praktikaid, mis sobituvad mõne mooduli alla, siis on väga hea, jätka nende tegemist. Kui aga leiad, et mõnes moodulis ei ole ühtegi praktikat, siis lisa sinna üks endale sobiv ja vaata, mis saab. Testi enda peal. Ole oma elu kunstnik.

Joonis 2. Tervikliku elupraktika põhimoodulid. Tärnidega on märgitud praktikad, mille kohta leiab täpsemat informatsiooni raamatust “Integral Life Practice“.

TEP põhineb integraalsel teooral, kus individuaalne elumõõde (üks inimene) on jagataud sise- ja välismaailmaks ehk meeleks ja kehaks (kaks ülemist veerandit, nii nagu joonisel 1). Need kaks on jaotatud veel omakorda täpsustavalt kolmeks: alateadvus, teadvus ja teadlikkus (meele veerand) ning füüsiline, peen ja veel peenem ehk põhjuslik keha (keha veerand). Kehamoodul katab füüsilise ja peene keha praktikad ning ülejäänud moodulid varju-, meele- ja vaimupraktikad. Sedasi on kaetud kõik meile hetkel teada olevad inimese põhilised elumõõtmed, millega saab teadlikult tegeleda. Kohe tutvustan põgusalt ka lisamooduleid, mis on rohkem seotud kollektiivse osaga meist (näiteks töö ja suhte praktikad) või siis täpsustavad mõnda individuaalset osa meis (emotsioonidega seotud praktikad).

Terviklikku elupraktikat enda ellu rakendades olen ma näiteks märganud seda, kuidas mõne mooduliga tegelemine tuleb justkui iseenesest, aga teistega peab kõvasti vaeva nägema. Millest see tuleneb? Üks vastus peitub inimtüüpides. Kui kasutada näiteks Enneagrami tüpoloogiat, siis ma võin olla rohkem keha-, pea- või südametüüp, mis väljendub vastavalt tegutsemises, mõtlemises või suhtlemises. Näiteks minu peres on kõik need tüübid esindatud ja seda on nii tore vaadata, kuidas me kõik lahendame elulisi situatsioone täiesti omamoodi, enda tüübi-maailmavaatest lähtuvalt. Näiteks, kui on tarvis koos mingi töö ära teha, siis kehatüüp hakkab kohe tegutsema, ilma suurema mõtlemiseta või asja arutamiseta. Seevastu peatüüp istub maha ja hakkab mõtlema ning plaani pidama (võimalusel ka lugema ja juurde õppima), et kuidas seda tööd kõige paremini ja optimaalsemalt teha. Tegutsemiseks läheb seega aega ning teistega arutamine ei näi ka väga oluline olevat. Südametüüp on orienteeritud rohkem koos tegemisele ning hakkab meeskonda kokku panema ning tahab hästi palju arutada ja läbirääkida. Tahaplaanile jäävad tegutsemine ja üksi mõtlemine.

Kuna mina olen peatüüp (täpsemalt number 5 ehk Vaatleja), siis meelega seotud tegevused ja praktikad tulevad justkui iseenesest. Ma ei pea ennast sundima, et rahulikult omaette maha istuda, süveneda, lugeda, uurida, puurida ja kirjutada näiteks siia lehele. Suurtel mõtlejatel, nii nagu ka minul, võib mõtlemine muutuda väga kergesti häirivaks tegevuseks (nagu ka eelpool kirjeldasin, et ei saanud isegi magama jääda). Seepärast on vaimu mooduliga tegelemine sisuliselt möödapääsmatu. Kui ma ei mediteeri ja oma mentaalsust kontrolli all ei hoia, siis ma lihtsalt tunnen ennast ebamugavalt, mis võib väljenduda kontrollimatus mõtete hüplemises (monkey mind) — ei suuda keskenduda ühele tegevusele korraga või leian ennast pidevalt unistamas ehk päevastes uneneägude maailmas (daydreaming). Seepärast on ka vaimu moodulis olevate praktikate rakendamine minu jaoks pigem lihtne, kui raske (keskmiselt lihtne).

Kõige keerulisem ja raskem on aga kehaga seotud praktikad. Pean panema väga palju energiat ja tahet sisse, et hoida kehamooduli praktikad järjepidevalt aktiivsed. Üks põhjus on see, et ma võin olla väga pikalt ilma füüsilise koormuseta ning ei tunne ennast justkui halvemini, miski otseselt ei häiri mind. Aga kui tegelen kehamooduliga, siis tunnen ennast kohe veel paremini ja terviklikumalt ning ka teised moodulid arenevad kiiremini edasi (ja on samal ajal tervemad ning tasakaalus). Tasakaaluga meenus rattasõit: liikudes on lihtsam tasakaalu hoida, kui koha peal seistes! Oluline on veel rõhutada, et keha all ei ole ainult füüsilise keha praktikad, vaid ka peenkeha või -energiate praktikad. Seepärast ei piisa ainult paljast jooksmisest või jõusaalist (kui neid teha tradistioonilisel viisil; F.I.T. praktikas on ka peenkeha harjutused sees), vaid oluline on tegelda ka pranayama (jooga), tai chi või qi gongiga. Kõik need nimed juba viitavadki peenenergiale — prana, chi, qi — mis on sama reaalne ja tuntav kui füüsiline energia või keha. Piisab vaid rahulikult ja sügavalt kõhuga sisse hingamisest, et tunda peenenergiat kehas liikumas. Nii lihtne ja elementaarne osa meis, aga suuresti veel teadvustamata.

Varju teema on minu jaoks neist neljast kõige värskem. Olen paaril viimasel aastal vaikselt ise õppinud ja lugenud teraapiate kohta ning käinud ka koolitustel ja õpitubades. Integraalne Euroopa konverents oli väga asjalik ja suureks abiks selles osas (järgmine toimub pooleteise aasta pärast!). Varjupraktikana kasutangi igapäevaselt integraalset 3-2-1 protsessi, mis aitab väga tõhusalt oma alateadvust arendada. Eriti kasulik on see praktika lähisuhetes, kus tekib tavaliselt kõige enam arusaamatusi ja projektsioone (“Sina oled vihane, aga mitte mina!”).

Lõpetuseks panen siia veel lisamoodulid, mis on sama olulised kui põhimoodulid, aga nagu lennukis õpetatakse, et enne pane hapnikumask endale pähe ja seejärel aita teisi. Sama ka siin, kui endal kõik kontrolli all, siis saab ka suurema selguse ja energiatasemega töö, suhete, seksuaalsuse ning muude teemadega toimetada. Mind huvitab hetkel näiteks rohkem töö moodul, kuhu alla kuulub ka passiivtulu ja finantsvabaduse teema. Näiteks Kristi ja Janar kirjedavad oma blogides väga lihtsalt ning arusaadavalt finantsvabaduse teekonna arenguetappe. Terviklik elupraktika aitas teadvustada, et just see osa minus vajab hetkel suuremat tähelepanu ja tööd. See ongi üks TEP-i suur eelis, et näitab selgelt ja lihtsalt ära, kus on meie puudused ja tugevused, mis praktikad tulevad meil iseenesest ja millistel peame silma peal hoidma. Näiteks ma tean, et minu tugevus või peidus olev geenius on seotud meelega (saan seda teadlikult veel arendada), aga nõrkus on seotud kehaga — pean seda teadlikult arendama vähemalt nii palju, et keha ei takistaks teiste osade arengut. Sarnane loogika kehtib ka kõigi teiste moodulite kohta. Kõiki eluvaldkondi saab teadlikult arendada.

Joonis 3. Tervikliku elupraktika lisamoodulid. Tärnidega on märgitud praktikad, mille kohta leiab täpsemat informatsiooni raamatust “Integral Life Practice”.

Ma loodan, et see lühike ülevaade oli sulle abiks ning aitab leida veel suurema terviklikkuse ja sügavama tähenduse enda elus. Kui tekkis küsimusi, siis jäta siia oma kommentaar. Vastan hea meelega, kui oskan. Või kirjuta enda lugu, enda kogemustest. Mis on sinu jaoks kerge ja mis raske?

Uuri lisaks:

• “Integral Life Practice” raamat, Ken Wilber, Terry Patten, Adam Leonard, Marco Morelli
•  “Integral Life Practice Starter Kit” videokursus
• Integral Life veebileht
• Ken Wilberi blogi (ingliskeelne moodulite joonis)