Samasooliste kooseluga seonduv teema on jaganud viimasel ajal Eesti kahte suurde lehte: ühed, kes toetavad uut kooseluseadust ja teised, kes ei toeta. Lisaks on veel kindlasti suur arv inimesi, keda see teema üldse ei kõiguta, ehk kes jäävad ükskõikseks, valimata kumbagi poolt. Selles suures lõhes tuleb eriti selgelt välja kaks erinevat ajavaimu arenguastet, mis viitavad otseselt aktuaalsele evolutsioonile.
Samasooliste kooselu läbi müütilise ja ratsionaalse pilgu
Traditsiooniliselt pole kunagi samasooliste kooselu — rääkimata abielu — avalikult lubatud. Põhjuseid selleks on palju. Üks peamine on see, et oranž absolutistlik müütiline maailmapilt (aste 4; vt lisatud joonist) tähendab must-valget mõttemudelit, kus kõik jaotatakse õigeks ja valeks, päästetuks ja patuseks, mille vahelisi halle värvitoone ei aktsepteerita. Seepärast on traditsionaalselt müütiline loogika järgmine:
“Kuna enamus inimesi on heterod — otsivad automaatselt mehe-naise suhet —, siis järelikult kehtib see kõigile.”
Selline populistlik arusaam — kui enamus inimesi käituvad nii, siis järelikult on ka see ainuõige ja absoluutne tõde — iseloomustabki just müütilist ajavaimu. Siit on ka pärit kõik suured organiseeritud religioonid, mis kasutavad veel tänapäevalgi sellist absolutistlikku tarkust. Tarkust, mis on pandud püharaamatu kaante vahele ning mida võetakse sõna-sõnalt.
Seevastu järgmine — ratsionaalselt teaduslik — arenguaste (5) hakkab märkama ja tunnustama ka erinevaid vähemusgruppe, sh geisid, kes ei kuulu heterode enamusgruppi. Levinud põhjendus on teaduslik, kus hetero ja gei omavad lihtsalt erinevaid geene (toetub SEE veerandile, organism). Samuti mõistetakse, et kui väike grupp inimesi on geid, siis suures plaanis see ei ohusta inimliigi jätkusuutlikust. Suurem osa inimestest on alati heterod, mistõttu ei jää vähemusgruppide pärast lapsed sündimata. Tänu modernsele ajavaimule on läänes rahvastiku arv stabiliseerunud, erinevalt paljudest müütilisele arengutasandile jäävatest arenguriikidest, kus ülerahvastus on suureks probleemiks.
Ülemaailmse ülerahvastuse valguses on IRL-i plaan Eesti rahvaarv 2 miljonini tõsta globaalprobleemidest mööda vaatamine. Sellise maailmatsentrilise ratsionaalse loogika puudumise tõttu on rahvaarvu vähenemine müütilise arenguetapi üks suur hirm ja mure — vastuargument samasooliste kooselule ja abielule. Kardetakse, et kõik inimesed hakkavad järsku geideks ning inimliik sureb välja, mis ilmselgelt ei vasta tõele. Homoseksuaalsus on eksisteerinud läbi aegade, lihtsalt varem pole seda ühiskondlikult tunnistatud ja tunnustatud. Geid on olnud alati kapis. Nüüd on neil eimest korda ajaloos võimalus kapist välja tulla.
Ratsionaalselt teaduslikku modernismi iseloomustab geide aktsepteerimine, aga peamiselt vaid kultuuriliselt (MEIE) ning mitte veel seaduslikult (NEED). Levinud suhtumine on:
“Las nad olla, aga ärgu nad tulgu meile seda gei-juttu nina alla hõõruma.”
Tavaliselt peetakse silmas geiparaade, geide tele-esinemisi ja muid sarnaseid avalikke väljaastumisi. Alles vähemuste suhtes ülitundlik pluralistlik postmodernne kultuuriruum hakkab nõudma samasooliste kooselule seaduslikku toetust, mis aitaks geipaare ka sotsiaalsel tasandil (NEED eluveerand). Näiteks lapsendamise õigus, riiklik toetus, abieluleping võimaldamaks koos tuludeklaratsiooni esitada jne. Pluraalselt arenguetapilt mõistetakse, et geid ei taha oma hetkeolukorra üle vaielda, vaid soovivad, et neid kuulataks:
“Ma ei taha vaielda. Ma tahan oma valust rääkida.”
Samasooliste kooseluseadus Eesti poliitikas
Eesti raskuskese sellel teemal asub hetkel müütiliselt oranži ja pluralistlikult rohelise vahel. Samasooliste kooseluseaduse pooldajate ja vastaste arv näib olevat enam-vähem 50-50. Suur osa vastastest hoiavad absolutistlikult oranže väärtusi (4) ja pooldajad pluralistlikult rohelisi multikultuurseid väärtusi (6). Nende kahe vahel on ratsionaalselt kollaste väärtuste (5) hoidjad, kes kalduvad pooldajate, vastaste või erapooletute suunas. Poliitiliselt tuleb see ilusti välja, kui vaadata 2014. aasta oktoobris toimunud seaduseelnõu vastuvõttu, kus 101-st riigikoguliikmest olid 40 poolt ja 38 vastu (10 ei hääletanud ja 13 puudusid).
Suuremate pooldajate hulgas olid Sotsiaaldemokraadid ja Reform ning suuremate vastaste leeris IRL ja Keskerakond. Esimesed kaks esindavad tänapäeva Eesti poliitikas progressiivsemat ja liberaalsemat ajavaimu (5-6) ning kaks viimast regressiivsemat ja konservatiivsemat ajavaimu (4-5). Sama seisu kinnitas ka 2015 aasta novembris EKRE fraktsiooni ettepanek kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu tagasilükkamisest. EKRE ettepaneku poolt hääletas 41 ja vastu 42 riigikogu liiget. Eesti poliitilise maastiku kohta läbi evolutsioonilise raamistiku saab lugeda täpsemalt artiklist: “Valijakompass 2.0 – Eesti poliitmaastiku evolutsiooni jõujooned kooseluseaduse näitel”.
Kuna uue kooseluseaduse rakendusaktid nõudsid vähemalt 51 häälelist ülekaalu, siis hetkel pole see seadus rakendunud. Seepärast püsib vana kooseluseadus veel varaste rahvuste ja korporatsiooniriikide tasemel (NEED: 4-5), kuniks kultuurievolutsioon on jõudnud nii kaugele, et suurema osa inimeste ja riigikoguliikmete väärtused on kasvanud ratsionaalselt modernse ja multikultuurse ajavaimu suunas (MEIE: 5-6). See aga nõuab aega ja kannatust, kuna õppimine ning üleskasvamine on pikatoimelised protsessid.