Seekord soovin ma lähemalt vaadata ja evolutsioonilisest vaatekohast analüüsida Eestis tegutsevaid multikultuurseid alternatiivmeedia väljaandeid. Seda evolutsioonilainet iseloomustavad paljud erinevad terminid: multikultuur, läbipaistvus, alternatiivne, progressiivne, tundlikkus, roheline, postmodernne, pluraalne, relatiivne, kultuuriliselt loov jt. Ajalooliselt muutus see ajavaim nähtavaks 60-70-ndatel, mis väljendus erinevates ja väga olulistes sotsiaalsetes liikumistes: feminism, LGBT õigused, laste õigused, ökoloogiline roheliste liikumine, vastukultuurid nagu patsifistlik ja moderniseerumisvastane liikumine.

Kui etnotsentriliselt müütilise astme (meie vs teie) käimatõmbavaks “motoorjõu poolusteks” on mustvalge ‘päästetu ja patune’ või ‘õige ja vale’ elutunnetus ning maailmatsentriliselt ratsionaal-teaduslikul ‘tegijad ja luuserid’ (kõik inimesed), siis planetaartsentriliselt multikultuurse astme (terve planeet) peamisteks pooluseks on ‘ahistav enamus ja ahistatavad vähemused’. Kuidas see sügav ja märkamatuks jääv duaalsuse sund täpsemalt lahti mängitakse ning kuidas see ühiskonnas avaldub, oleneb sellest, kui palju ja millisesse äärmusesse minnakse. Eesti multikultuurse ajavaimu maastikku sobivad minu arvates kõige värvikamalt esindama kolm järgmist alternatiivset meediaväljaannet ja nende sloganid:

• Telegram — Läbipaistev meedia;
• Nihilist.fm — Absoluutne negatsioon;
• Müürileht — Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne.

Kõik või mitte midagi

Skaalal ‘kõik on lubatud’ vs ‘midagi ei ole lubatud’, paikneb Telegram just esimeses äärmuses. Tegu on nii läbipaistva meediaga, kus kaovad isegi mõistuse piirid, struktuurid ja hierarhiad ning tulemuseks on ülitundlik peavoolumeediale vastanduv tundlik new-age‘i lipulaev ehk voodoo-meedia. Teisest äärmusest leiame Nihilist.fmi näol täieliku eitamise ja absoluutse skeptitsismi ehk nihilismi meedia. Arulagedusest, labasusest ja intriigidest eemale hoidev Müürileht laveerib osavalt aga nende kahe vahel, keda iseloomustab pigem kaine kaalutlus ja poliitiline korrektsus.

• Telegram (Alkeemia): täielik skepsise puudumine, pluraalne lõpmatus, kõik sobib, egalitaarne;
• Nihilist.fm: täielik skepsis, pluraalne null (dekonstruktsionism), midagi ei sobi, täielik eitus;
• Müürileht (Sirp): laveerib kahe eelmise äärmuse vahel, kaalutlev, poliitiline korrektsus, intellektuaalsus.

Kõigil on oma oluline roll mängida, kuna on tarvis nii kaalutud mõistuspärasust (Müürileht), skepsist (Nihilist), kui ka avatust kõige uue vastu (Telegram). Samas, kui jääda ainult kaaluma, siis kaob võimalus uuteks ideedeks ja puudub piisav skepsis. Kui olla liiga skeptiline, siis on puudu tasakaalust ja uuest. Ning liigne uudsus eirab vana ja proovitut ning ratsionaalset kriitilist meelt.

Neid kõiki iseloomustab läbipaistvus. Nihilist on läbipaistev selles mõttes, et igasugused struktuurid lammutatakse maha. Telegram (ja Alkeemia) on läbipaistev, kuna kõik struktuurid ja hierarhiad pannakse ühele pulgale. Arvatakse, et kõik on võrdne ja samaväärne (egalitarism), kui tegelikult luuakse alateadlikult uus kaheastmeline hierarhia: meie egalitaarne nägemus on õige ja kõik teised on valed. Tehnilisemas keeles ei olda veel teadlikud holarhiast ehk loomulikust hierarhiast, mis pannakse samasse patta ebaloomuliku või sundhierarhiaga. Ollakse arvamusel, et kõik hierarhiad on halvad — näiteks müütiliselt arenguastmelt pärit peale surutud kasti või klassi hierarhiad, kui ka post-postmodernselt ehk integraalselt arenguastmelt pärit teadvuse ja kultuuri arenguteooriad (vt astmed ja jooned).

Seepärast paneb Telegram (ja Alkeemia) kõik arenguastmed — näiteks arhailine, maagiline, müütiline, ratsionaalne, pluraalne ning integraalne — ühele tasemele ja võtab neid relatiivse tõe pähe. Nihilist.fm, mille hüüdlause on ‘absoluutne negatsioon’, nihileerib aga kõiki arenguastmeid, väites, et pole olemas universaalset tõde – sellega enesele teadmata deklareerides, et nende tõde on universaalne. Mõlemad (nii Telegram, kui ka Nihlist) kolavad ‘kõik sobib’ ja ‘mitte midagi ei sobi’ multikultuursetel äärealadel. Tuleb välja, et Nihilistil ja Telegramil on rohkem ühist, kui esimapilgul võib tunduda. Mõlemad vaevlevad integraalsest vaatekohast pre/post segaduses.

Telegram (ja Alkeemia) ajab näiteks omavahel segi pre-ratsionaalse maagilise/müütilise (tarokaardid, haldjad, reptiilid, voodoo, astroloogia, vandenõuteooriad jt) ja post-ratsionaalse integraalse arenguastme (veerandid, astmed, jooned, tsoonid, seisundid, tüübid, varjud jne). Täpsemalt, ülistab madalamat astet ja toob selle kõrgemale, mis on klassikaline romantism või täpsemalt retro-romantism. Nihilist teeb sama ülistades madalamaid arenguastmeid ja isegi nende varje: seks, vägivald, alkohol, uimastid, narkomaania, prostitutsoon, porno, hasartmängud jne. Tüüpiline buumeriit ehk pluraliit, mis on maailmavaateline äärmus, kus kõrgelt arenenud multikultuurne maailmatsentriline arenguaste on nakatanud madalasse maagilisse, nartsissistlikusse ja egotsentrilisse arenguetappi. Selliste äärmuste valguses meenuvad näiteks Kaur Kenderi süüdistus lapsporno valmistamises ja lugu ajukasvajaga lapsest ning tema emast, kes keeldus oma tütrele tänapäevast ravi andma, usaldades rohkem hookus-pookus-tervendajat, mille tagajärjel arvatavasti laps suri. Väga tõsised ja aktuaalsed teemad, mille sügavat põhjust ja ka võimalikku lahendust saab näha vaid arenguteooriaid kasutades.

Kuldne kesktee ja selle piirangud

Müürileht on ilus näide multikultuurse arenguastme tasakaalustatud versioonist (n-ö multikultuurne peavoolu väljaanne), mis püüab ääre-alasid iga hinna eest vältida. See aitab võita omakorda tähtsate riigiisade ja -emade tähelepanu ning heakskiitu. Näiteks selleks, et saada riigi poolt finantseerituks, nii nagu Müürilehe suur vend Sirp. Viimane on rohkem vanemale põlvkonnale ja akadeemilisele ringkonnale suunatud postmodernne ajakiri. Äärmusi vältides esindab Müürileht (nii nagu ka Sirp) pluralistlikku ajakirjandust, mis kajastab selle arenguastme kultuuri, kunsti, teadust ja sotsiaalseid teemasid. Kui ratsionaal-teadusliku arenguastmega võrreldes on tegu progressiivse meediaväljaandega — mis tutvustab end Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegsete mõttevoole kajastava perioodilise väljaandena —, siis integraalsest vaatekohast on tegu konservatiivse meediaväljaandega, mis kuulub teiste traditsiooniliste arenguastmete hulka (müütiline ja ratsionaalne).

Sarnane nähtus, kus progressiivne ja konservatiivne mõõde, telg või polaarsus vahetuvad, esineb ka poliitikas. Näiteks Reform ja Sotsid (liberaalid, demokraadid) on IRL-i ning EKRE-ga (konservatiivid, rahvuslased) võrreldes progressiivsed ehk uuendusmeelsed, aga Roheliste taustal konservatiivsed. Integraalse ja evolutsioonilise poliitikaga võrreldes on jällegi Rohelised omakorda konservatiivne poliitiline liikumine. Täpselt sama nähtus esineb ka meediaväljaannete puhul, kui võtta näiteks igalt traditsiooniliselt arenguastmelt üks meediaväljaanne: Eesti Kirik, Eesti Päevaleht ja Sirp. Eesti Päevaleht on Eesti Kirikuga võrreldes progressiivne, aga Sirbi taustal konservatiivne. Integraalse meediaväljaandega võrreldes ei ole aga Sirp enam progressiivne, vaid hoopis konservatiivne. Seepärast on tänapäeval oluline olla teadlik teadvuse ja kultuuri arenguteooriatest ning seal väga selgelt välja joonistunud arenguastmetest. Vastasel korral peetakse oma enda maailmavaadet ainuõigeks ja surutakse teistele peale (teadlikult või alateadlikult), kust on ka pärit kultuurisõda. Näiteks müütilisel arenguastmel on see teadlik reaalsus, mida aga multikultuurselt tundlikud patsifistid püüavad iga hinna eest eitada ja alla suruda, mis väljendub alateadlikus varjus.

Müürileht üldiselt väldib Telegrami ja Nihilisti äärmusi – hoitakse eemale maagilis-egotsentrilisest preratsionaalsest arenguastmest. Samas aga suhtutakse liigse skepsisega trans-ratsionaalselt ehk post-postmodernselt holistilisse ja integraalsesse arenguastmesse. Teisisõnu välditakse kõrgemaid arenguastmeid, kartes, et tegu on millegi madala ja lapsikuga. Puudub veel teadlikkus arenguteooriatest, mille metodoloogiad kuuluvad näiteks integraalses filosoofias tsoon 2 ja tsoon 4 alla (vaata lisatud joonist). Nii nagu teadusrevolutsiooni ajal (16.-17. sajand) ei tahtnud müüte sõna-sõnalt uskuvad kristlased (tsoon 1 ja 3) vaadata teadlaste teleskoopi (tsoon 6 ja 8) — nägemaks ja mõistmaks, et meie tähesüsteem on heliotsentriline, mitte aga geotsentriline — , nii ei ole veel relativistlikult multikultuurset ajavaimu kasutavad inimesed vaadanud sisse teadvuse ja kultuuri arenguteooriate “teleskoopi” (strukturalism, tsoonid 2 ja 4) — uskudes veel ‘etteantud tunnetusteooria müüti‘. Tegu on aga loomuliku maailmavaatelise piiranguga, millest kasvatakse ajapikku välja.

Joonis. Kaheksa tsooni ja nende metodoloogiad. Allikad: Ken Wilber ja Integral Mentors.

Foto: gratisography.com