Viimasel ÜRO kliimatippkohtumisel küttis kirgi 16-aastase rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi emotsionaalne sõnavõtt meie globaalsetel probleemidel, eriti just kliimasoojenemisel. Tema esinemises paistis silma suur hoolivus meie koduplaneedi vastu, meeletu kirg midagi kohe ja ruttu muuta. Samas kippus kogu see üllas soov jääma viha, kibestumise ja süüdistamise varju, mis minu hinnangul ning kogemusel ei aita komplekssete probleemide lahendamisele kaasa, vaid tekitab uusi probleeme. Probleem muutub suuremaks — tekib suurem vastandumine. Kliimasõdalased sõdivad, pilluvad utoopilisi ja idealistlike loosungeid, selle asemel, et otsida ja pakkuda reaalseid lahendusi globaalprobleemidele. Koolis käimine ja enda harimine tuleks väga kasuks.
Kogu see teema on mulle vägagi tuttav ja läbi ning lõhki äratuntav. Mõtlesingi, et selle viimase pommuudise valguses jagan oma enda marurohelisuse lugu. Lisaks toon näiteid tänapäeva filmidest ja seriaalidest, kus on seda kultuurinähtust väga elegantselt puudutatud.
Marurohelisuse all mõistan ma rohelise maailmapildi äärmuslikku ehk fundamentalistlikku vormi.
Ühes oma loos toitumise fundamentalismist uurisin põhjalikumalt fanatismi erinevaid vorme ning üks nendest on marurahvuslus. Tundus maru vahva meie enda keelne sõna ja nii tuletasingi sõnad marutoitumine ja marurohelisus, mis on sama reaalsed sotsiaal-kultuurilised nähtused meie igapäevases elus kui marurahvuslus. Marutõbi kujutab endast näiteks väga tõsist füüsilist haigust, millesse nakatanut me kujutame ette tigedana, valmis iga hetk hammustama, hullunud silmad peas põlemas. Minu arvates väga sarnane kirjeldus psühholoogilistele-kultuurilistele ‘marudele’.
Roheline ajalugu
Minu isiklik lugu marurohelisusega hakkas pihta natuke üle kümne aasta tagasi. Enne kui sinna lähen, loon natuke suurema konteksti. See kultuuri- või maailmapildinähtus ise on palju vanem kui kümme aastat ning ulatub üleeelmisesse sajandisse, kui kasvasid üles esimesed rohelise, pluraalse, globaalselt multikultuurse mõttemaailmaga inimesed, üks kuulsam neist postmoderne filosoof Friedrich Nietzsche (1844-1900). Teda seostatakse näiteks nihilismiga, mis on postmodernismi üks äärmus.
Filosoofid ehk ‘tarkusearmastajad’ kipuvad olema tavaliselt just need, kes on omast ajast pika puuga ees ning mõlgutavad uue zeitgeisti, täpsemalt järgmise evolutsioonilise ajajärgu mõtteid, kui ülejäänud inimesed naudivad peavoolu ehk hetkel valitseva ajajärgu arenguastet.
Nietzsche ajal oli selleks ratsionaalne, teaduslik, kapitalistlik, tööstuslik ajastu (integraalteoorias värvikood orange ehk oranž), mis oli end vabaks rebinud ja jätkuvalt rebis vabaks müütilisest, traditsionaalsest, usupõhisest, autoritaarsest ajastust (värvikood amber ehk merevaigukollane). Nende kahe, siiani väga jõudsalt esindatud väärikate maailmapiltide ühed ‘tarkusearmastajatest’ pioneerid olid näiteks modernistid René Descartes (1596-1650) ja Baruch Spinoza (1632-1677) ning suured müütilised traditsioonid said alguse nende asutajatelt (Jeesus, Mooses, Muhamed, Buddha jne).
Viimaste riigikogu valimiste tulemuste analüüsi põhjal võib väita, et umbes 30% eestlastest esindab traditsionaalse, 50% modernse ja 20% postmodernse ajastu väärtusi ja vaateid. Igalühel neil on omad äärmused, kus katkist rohelist võib poliitilises keeles nimetada vasakäärmuslikult ultraprogressiivseks ehk regressiivseks. Selline on ajastute evolutsioonilaine hetkeseis Eestis, mille laineharjal surfamist naudivad modernistid. Teistes arenenud ühiskondades on nende näitajate proportsioonid umbes samad, täpsed numbrid võivad erineda. Rohelised postmodernistid, nagu Greta Thunberg, püüavadki leida lahendusi peavoolu modernismi probleemidele, nii nagu modernistid on sadu aastaid lahendanud traditsionalistide probleeme (ja nagu tuhandeid aastaid tagasi müütilised traditsionalistid lahendasid arhailise ning maagilise ajajärgu probleeme jne).
Asja iroonia aga peitubki selles, et iga uus ajajärk — teadvuse ja kultuuri arenguaste — toob endaga automaatselt kaasa uued probleemid.
Rohelised lahendavad oranžide probleeme ja samal ajal tekitavad uusi rohelisi probleeme, mille üks näide on marurohelisus. Viimane muutub väga selgesti nähtavaks evolutsiooniliselt integraalsest tuleviku-ajastust (värvikood teal, mida olen lihtsuse mõttes tõlkinud lihtsalt sinine). Üks vaieldamatu teerajaja selles ajastus on Ken Wilber, kes on seda post-postmodernset maailmapilti oma 30+ raamatutes väga ilusti ja arusaadavalt uurinud, avastanud ning kirjeldanud. Sealt on suuresti ka alguse saanud ülemaailmne integraalne või evolutsiooniline liikumine.
Epideemilist marurohelisust ennustas ta väga täpselt ette oma 2002. aasta raamatus “Boomeritis: A Novel That Will Set You Free“. Sellel ajal sai ta kõvasti kriitikat, kuna keegi ei uskunud, et asjad nii hulluks lähevad nagu ta oma väheke üle võlli keeratud teemakäsitluses kirjeldab. Paraku aga nii on, mida enam roheline laineharjale lähemale saab, seda enam peab tekkima integraalset sinist, et uutele rohelistele probleemidele tähelepanu juhtida.
Hetkel ongi integraalses maailmas põnev aeg, kuna paljud inimesed viivad need uued filosoofilised ideed oma enda valdkondadesse, töösse ja ellu. Nii nagu modernne filosoofia aitas kaasa modernse teaduse pöörasele arengule, nii on ka hetkel aset leidmas post-postmodernse teaduse, teadvuse, kultuuri ja ühiskonna areng. Juhtusin hiljuti vaatama väga hästi tehtud National Geographicu seriaali Geenius, mille esimene hooaeg rääkisid Albert Einsteinist ja teine Pablo Picassost (mõlemad 10 osalised).
Tõeline seriaalielamus, mis aitas vaatajal süveneda nende kahe 20. sajandi geeniuse ellu. Ülihaarav oli vaadata nende kahe teadmisjanu, uudishimu ja avatust. Need omadused aitasid neil mõlemal saada oma aja pioneerideks, Einstein füüsikas (1879-1955) ja Picasso kunstis (1881-1973). Nad õppisid selgeks kõik, mis klassikal ja modernismil pakkuda oli ja seejärel püüdsid avastada enda valdkondades uusi maid. Mis tuleb järgmisena, mis on õhus? Einstein lõi relatiivsusteooria ja Picasso kubismi, mis on mõlemad pluraalse, relatiivse, postmodernse teadvuse viljad.
Kõik me sünnime nullist
Lääne kultuuri ehk laiematesse massidesse jõudis pluralism 60-70-ndatel ehk 50 aastat enne, kui minuni. Põnev ongi, et kõik need kultuuri ja teadvuse arengulained on meie ümber olemas, aga kõik me sünnime nullist ja peame need üksipulki läbi tegema, selgeks õppima, läbi põdema. Minu modernselt ratsionaalne maailmapilt sai tugeva põhja alla ülikoolis ja peale seda 6 aastat rutiinse tööinimese elu elades ning hakkas vaikselt liikuma rohelise pluralismi suunas nullindate keskel ja teises pooles. Minul aitas sellele kindlasti kaasa kunst, eriti muusika, luule ja teater. Kui reaalteadused ja töökeskkond kandsid endas ratsionaalselt modernset maailmatunnetust, siis suur osa kunstist kindlasti juba rohelist.
Eriti meenub mulle Linnateatri etendus “Meeletu”, millest on ka hea film tehtud. See kõnetas mind tol ajal väga: idee peavoolu modernismile vilistada, metsa elama minna ja tammetõru pihus hoida. Mõnes mõttes ma lõpuks seda ka reisimise näol tegin. Tammetõru hoidsin juba varem peos. Peale esimest pikka reisi kirjutasin „Lootusetult loomulik loodus“, mis on nii roheliselt aus ja naiivne tekst, kui olla saab. Mäletan Daniel Quinni raamatut “Ishmael”, mis oli üks suur roheline inspiratsioonipomm. Peale seda oleks läinud küll kohe metsa elama, kui vaid oleks saanud.
Aga ma proovisin igasugu muid äärmusi nagu näiteks taimetoitlus ja kaalusin päris tõsiselt dumster divingut, mis on prügikastidest toidu otsimine ja söömine. Viimane peaks aitama lahendada maailma toiduraiskamise probleemi. Ja väga selgelt on meeles see sisemine viha, sallimatus ja vastikus kõige mitte rohelise vastu, laiemalt modernismi ja traditsiooniliste väärtuste vastu — kapitalism ja religioon olid väga pahad asjad. Kogu see sisemine pinge tegi väga tundlikuks, kogu maailma valu oleks olnud justkui minu õlul, minu sees. Elu tundus ikka väga tõsine.
Ülitundlikus ja surmtõsisus tunduvad olevat marurohelisuse ühend tunnused (neid võivad loomulikult ka muud asjaolud tekitada). Väga raske oli sedasi elada. Eks see peegeldus välja ka, see sisemine olek. Ikka sai teistele nähvatud midagi rohelist ja öeldud, et häbi sul olgu, et sa ei kasuta biolagunevat pesuvahendit ning ei loputa nõusid piisavalt puhta veega või kui ei julgenud öelda, siis mõtlesid endamisi, et küll on ikka silmakirjalik, et sööb liha. Päris raske oli olla maruroheline. See väsitas, pani kõike nägema mustades toonides. Õnneks see väga kaua ei kestnud. Üks hetk toimus suur avanemine, ahaa, heureka. Hakkasid tekkima uued silmad, silmad, mis nägid seda, kuidas integreerida evolutsiooniliselt perspektiive (integraalne pluralism). Silmad, mis hakkasid selgemalt nägema rohelise maailmapildi puuduseid ja naiivset lihtsust, selle asemel, et nendega samastuda. Daily Evolveris on üks ilus episood teemal Growing Beyond Green.
Häbi! Häbi! Häbi!
Marurohelisest maailmapildist tunduvad asjad väga lihtsad. Kuidas lahendada globaalset toidu raiskamist? Kõik hakkavad dumster dive‘ima. Kuidas lahendada kliimasoojenemist, ülekaalulisust ja nunnude kariloomade tapmist või ära kasutamist? Kõik inimesed hakkavad veganiteks. Ja kuidas neid eesmärke saavutada ehk mida teha, et kõik hakkaks prügikastides tuhnima ja porgandeid sööma? Tuleb seda kõigile söögi alla ja söögi peale kuulutada, näägutada, tõreleda, näpuga näidata, häbistada, sõdida, kõiki silmakirjalikuks kutsuda, kuni nad lõpuks aru pähe võtavad.
Mis ma oskan öelda: täielik utoopia, puhas idealism ja naiivsus. Kõlab nagu mingi religiooni fanaatiku jutt: kui kõik inimesed hakkavad minu usku uskuma, siis saabub rahu ja kõik probleemid on lahendatud. Paraku on elu palju keerulisem ja mitmetahulisem. Troonidemängus olid ühed sellised fanaatikud, kelle silmis põles marutaudlik usuleek. Eriti võimas oli see osa, kus Cersei Lannister saadeti paljana rahva ette ning kõik karjusid häbi-nunna eeskujul: “Häbi! Häbi! Häbi!” Noore kliimafanaatiku Greta Thunbergi olekus, käitumises ja sõnavõtus on midagi väga sarnast Troonidemängu häbi-nunnaga.
Ka Tarantino ei saa oma uues meistriteoses “Once Upon a Time In Hollywood” mööda sellest aktuaalsest marurohelisuse teemast. Rohelised hipiaktivistid protestivad oma elustiiliga kõige modernse ebaaususe vastu, elavad koos ühes kommuunis, aga samas on ise nii püha viha täis, et lõpuks isegi lähevad inimelude kallale. Väidetavalt on see päriselt aset leidnud sündmus aastal 1969, mis lõpetas Ameerikas illusiooni maailma päästvatest hipidest. Marurohelistest hipidest olid saanud ise probleem.
Minu kogemus on, et tänapäeva kliimahipidega või -hipsteritega on tihti lugu sama asi. Kisa, lärmi ja showd on palju, aga reaalseid lahendusi njeetu. Isiklikul tasandil olen samuti kogenud, kuidas marurohelised ei keskendu realistlike lahenduste otsimisele, vaid jäävad kinni süüdistamisse, sõdimisse ja näpuga näitamisse (kolm sõrme suunatud enda poole). Lahendused on primitiivsed. Lapsed peaks ikka koolis käima, suureks kasvama ja ennast harima, siis ehk tulevad reaalsed lahendused. Koolis mitte käimine ja jalgadega trampimine teeb minu arvates asju pigem hullemaks. Globaalsed probleemid on niivõrd suured ja keerukad, et nende lahendamiseks on vaja ka keerukaid lahendusi (samal ajal võiks säilitada lihtsuse, huumori ja inimlikkuse). Pole olemas ühte lihtsat ja kiiret võluvitsa.
Keerulised probleemid, keerulised lahendused
Kui kasutada integraalse teooria kasvõi paari elementi, milleks on veerandite ja astmete perspektiivid, siis on näha , et muutuma, täpsemalt arenema peavad iga inimese teadvus ja käitumine ning ühiskondade kultuur ja sotsiaalsüsteemid. Ning tuleb silmas pidada, et areng on aeglane protsess ja leiab aset pigem meeldivas ja toetavas, mitte õelas ja stressirohkes keskkonnas/seisundis. Mitte öelda, et viimased ei tohiks mõnikord tekkida. Ka neil on oma koht. Marurohelised õhutavad aga pidevat radikaalsust, selle asemel, et kuulutada pigem mõõdukust, mõistlikust. Mul on olnud au mitmeid marurohelisi väga lähedalt tundma õppida (nende hulgas ennast). Ei ole kõige meeldivam seltskond. Pigem ei veedaks seal oma aega.
Ma toon ühe olulise näite sotsiaalsüsteemide veerandist. Maruroheliste ehk vasakäärmuslaste käitumine teeb asju hullemaks näiteks selle läbi, et neile vastukaaluks tekib üha rohkem paremäärmuslasi (radikaalsed traditsionalistid, kollane). Selle asemel, et tekiks suuremad ja tervemad liidud, globaalsed liidud, mis saaks efektiivselt globaalsete probleemidega tegeleda, teevad paremäärmuslased kõik selleks, et neid liite lõhkuda.
Meil on hädasti tarvis globaalseid liite, isegi globaalset valitsust ehk liitude liitusid, kuhu kuuluksid iga kontinendi liidud.
Vaja oleks näiteks Maailma Liitu, kuhu kuuluks juba toimivad Euroopa Liit, USA ja võimalikud teiste suurte regioonide liidud nagu Aasia Liit, Ladina-Ameerika Liit jne. Kui arenenud regioonides on sellised liidud olemas, mis loodetavasti ka jäävad ning arenevad, siis arengumaades on nendeni veel pikk maa minna. Et lahendada globaalseid probleeme on tarvis globaalselt vastu võtta ühiseid otsuseid, mida ka reaalselt rakendatakse. Hetkel on meil rohelised liidud nagu ÜRO, mis toimivad konsensusel ehk globaalses mõttes ilmselgelt ei toimi.
Seega marurohelised pigem aitavad oma teadmatuses ja lapsikus naiivsuses kaasa nende ühiste otsuste tekkimise võimalikkuse takistamisele. Ei nähta veel tervet evolutsiooni spektrumit ja selle vajalikkust, ei arvestata nende väärtuste ja vaadetega, ei võeta neid arvesse oma otsustes ning tegudes. Mõistagi on hea tervise juures olev roheline loomulik ja vajalik arenguetapp igaühe elus ning ühiskonnas. Minu arvates on tarvis esmalt ravida marurohelisust, nii et saaks tekkida terve ja elujõuline roheline, roheline, mis oleks evolutsioonilaineharja vääriline, oleks võimeline ühiskonda juhtima. Lisaks loob see soodsad tingimused selleks, et areng jätkuks, jätkuks rohelisest edasi. Lootust on, kuna juba nii roored inimesed on tänapäeval rohelised. Greta Thunbergi nähes mõtlen:
nii noor ja juba roheline!
Enne rohelist on oranž ja peale rohelist on sinine. Roheline ei ole lõppsihtkoht, nii nagu seda ei ole ükski teine maailmapildivärvifilter.
Lõpetuseks veel üks integraalne lugemissoovitus, raamat, mis annab aimu meid ähvardava kliimasoojenemise lahendamise tegelikust keerukusest ja mastaapsusest: Wicked & Wise: How to Solve the World’s Toughest Problems (2015) by Alan Watkins and Ken Wilber
Foto: Markus Spiske on Unsplash
P.S. Sellest ECO not EGO roheliste loosungist, mis on pildil, kirjutasin juba 5 aastat tagasi. See illustreerib hästi ühte rohelise maailmapildi fundamentaalset loogika viga ehk vasturääkivust. Selle loosungiga öeldakse, et kõik on võrdsed, kõik on ringis koos (ECO), ei ole hierarhiat, kus keegi on kellestki parem või tähtsam (nagu EGOs). Selline n-ö ECO arusaam loob aga märkamatult selliselt mõtlevale inimesele uue EGO arusaama, hierarhia, kus ECO on püramiidi tipus ja EGO püramiidi all. Inimene ise mõtleb heausklikult, et ta sai EGO püramiidist lahti, aga tegelikult jookseb see ikka alateadlikult varjus, nagu troojahobune. Teisisõnu inimene on väga EGO, mis võib väljenduda nartsissismis (seostataksegi tihti marurohelisusega). Rohelisest perspektiivist võiks öelda, et see ECO not EGO vasturääkivus on puhas silmakirjalikkus ja peaks häbi karjuma:) Tegelikkuses me aga ei saagi hierarhiatest lahti, ega tahagi saada, eriti just loomulikest ehk kasvuhierarhiatest nagu evolutsioon seda on. Probleeme tekitavatest sundhierarhiatest, nagu ECO not EGO hierarhia, võime aga küll lahti saada. Integraalsest perspektiivist ei ole ECO ega EGO halb või ebavajalik, vaid mõlemad hoiavad endas osakest tõtt ehk mõlemal on õigus, aga osaliselt.
