Elu Saksamaal ja teine pikk reis: diferentseerimine on integreerimine
“Looduse ja meie – või mis ma räägin, meie ja meie enda teadvuse – vahele asetub loor, mis on tavainimese puhul paks, aga kunstniku ja luuletaja puhul kerge ja peaaegu läbipaistev.” — Henri Bergson
“Formaalses loogikas on vastuolu lüüasaamise signaal; kuid tegelike teadmiste evolutsioonis tähistab see esimest sammu võidu poole.” — Alfred North Whitehead
“Teadustöö on kõrgeim jumaldamise vorm” — Pierre Teilhard de Chardin
Peale esimest pikka reisi tagasi kodumaale jõudes, viis tee mind järgmiseks Saksamaale. Lisaks sealse lõimumise programmiga liitumisele (õppides kohalikku keelt ja kultuuri), püüdsin ma endamisi kokku liita või integreerida oma eelneva elu teadmisi ja kogemusi, mis näisid olevat tihti teineteisel kõris, vasturääkivad. Traditsioonilisel religioonil näis ühiskonnas olema oma koht (samas teadust mitte väga usaldades), teadusel ja kriitilisel mõtlemisel samuti (olles enamasti religioonivastane) ja siis veel progressiivne mitmekultuurilisus (olles nii religiooni-, teadus- ja modernismivastane), kust ma seda kõike mõista ja balansseerida püüdsin.
Sel ajal vaevasidki mind peamiselt kaks asja: esiteks see, kuidas kõik erinevad eluvaldkonnad omavahel kokku sobituvad ja teiseks hakkasin üha selgemalt tajuma rohelise progressiivse maailmapildi puudusi või äärmusi, mille sees veel ise podisesin. Mäletan, et joonistasin märkmikusse ringe ja kastikesi, mille abil püüdsin omavahel kokku siduda erinevaid reaal- ja humanitaarteadusi ning religiooni. Üks näide sellest on alles vanas blogis, kuhu tegin 2012 aasta lõpus sissekande teemal “Kuidas elada hästi?”
Ülalolevalt jooniselt on näha, kuidas tajusin sellel ajal intuitiivselt kogu reaalsust teaduse, traditsiooni ja tõe holarhiana. Arthur Koestleri sõna “holaria” ma sellel ajal veel ei tundnud, aga kuna kasvuhierarhiad on looduses nii tavalised (näiteks puu aastaringid, molekulid, kus on aatomid või organismid, kus on rakud), siis tundus selline reaalsuse struktuur ilmsena. Mu idealistlik idee oli, et kogu reaalsus on tõde, mida saab uurida traditsiooni tarkuse ja teadusliku meetodi kaudu.
Mulle näis, et subjektiivne traditsiooni reaalsus (mida ma saan kogeda näiteks meditatsiooniga) on suurem või primaarsem kui objektiivne teaduslik reaalsus (mida saab näha teadusliku meetodiga). Teisisõnu olin ma oranži materialistina enne arvanud, et subjektiivne reaalsus on objektiivse sees (kui ta üldse olemas on), aga nüüd arvasin idealistina vastupidi, et objektiivne reaalsus on subjektiivse sees. Tolle aja selgitus oli järgmine:
“Et saada tõele lähemale, et näha asju rohkem nii nagu need tegelikult on, peab esmalt tundma traditsiooni ning siis saab seda teadlaste avastustega täiendada. Traditsioon on terviklik, teadus aga laialivalguv ja mitte kõike hõlmav, kaootiline, ei anna meile ülevaatlikku ja tasakaalustatud pilti elust. Teaduslike meetoditega ei ole võimalik enamust traditsioonist seletada.”
Holarhiad viivadki meid hierarhiateni, mis on seotud rohelise maailmapildi ühe puudusega. Nimelt on väga levinud, et roheline egalitaarne relativism läheb oma järeldustega liiga kaugele ja väidab, et “kõik hierarhiad on halvad ning rõhuvad. Öko tähendab, et kõik saab olla ainult võrdne. Inimene ei saa olla rohkem arenenud kui loomad või taimed, kuna see tähendaks, et inimesed on hierarhia tipus ning teised allpool. See on aga halb, kuna paneb inimest arvama, et ta on parem kui loodus ning see on kogu tänapäeva maailma kurja juur. Inimene rõhub teisi inimesi, endast erinevaid inimesi, loodust, loomi ja taimi, kuna ta arvab, et on teistest olulisem. Kõik püramiidid, hierarhiad ja institutsioonid tuleb maatasa teha, ära lammutada, dekonstrueerida. Dekonstruktsionism on postmodernsete filosoofiahiidude lahendus kõigile maailma probleemidele.”
Ma olin jõudnud rohelise maailmavaate äärealadele, mis hakkasid veidralt kõlama ja hinge kriipima. Olles reaalteaduste taustaga ja just hiljuti lugenud ka Darwini “The Origin of Species” (1859), siis tekitas selline hierarhiatevastasus kognitiivset dissonantsi. Ma kuulasin, lugesin ja kirjutasin tol ajal väga palju, et maailma paremini mõista. Selle rohelise perioodi lõpu võtvad kokku “Lootusetult loomulik loodus” (LLL) ja “Elu kui peitusemäng” (EKP) filosoofilised tekstid. Nende lõppu olen ettenägelikult kirja pannud ka raamatud, mida sellel ajal pidasin vajalikuks lugeda.
Mäletan, et LLL-i kirjutamiseks vajalik viimane piisk karikasse oli Daniel Quinni “Ishmael: meele ja mõtte rännak”. See on nii roheline raamat, kui üldse olla saab. Peale selle lugemist mõtlesin tõsimeeli, et aitab sellest kohutavast modernsest elust ja lähen parem metsa elama. Õnneks taipasin enne, et see linn-mets on paradoks, mida ei saa lahendada tavalise õige-vale loogikaga. Seevastu EKP kirjutamisel inspireerisid mind kõige enam Alan Watts ja Joseph Campbell, kes olid suurepärased autorid ja esinejad. Watts keskendus subjektiivsele vaimsuse ja psühholoogia teemale ja Campbell intersubjektiivsele kultuuri mütoloogiatele.
Integraalse maailmapildi sünd
Minu idealistlikult roheline maailmapilt, milles oli samal ajal palju ilusat ja palju segadust, sai otsustava paugu 2013. aasta kevadel, kui sattusin kuulama Vikerraadio “Traditsiooni tarkuse” saadet transpersonaalsest ühiskonnast. Esiteks köitis minu tähelepanu spiraaldünaamika teooria, mis kirjeldas erinevaid teadvuse arenguastmeid. Kõige suurem ja elumuutev heureka moment oli aga see, kui Alar Tamming tsiteeris saate 28. minutil Ken Wilberit (oponeerides saates kõlanud rohelisele antihierarhia anarhiale, mis oli mind juba tükk aega vaevanud):
“Kui keegi ütleb, et mittehierarhia on parem kui hierarhia, siis see on ju ka hierarhia.”
See väike mõtlemise parabool purustas minu jaoks ühe väga olulise rohelise äärmusliku idee vaid kahe sekundiga. Tõesti, hierarhiate eest ei olegi pääsu — on olemas vaid head ja halvad hierarhiad, kasvu- või sundhierarhiad, loomulikud või domineerivad hierarhiad. Hiljem õppisin, et saksa filosoof Jürgen Habermas (s. 1929) oli esimene, kes märkas relativistlikus postmodernses mõtlemises sellist lihtsat loogikaviga, mida ta nimetas saksa k. performativer Widerspruchiks ehk performatiivseks vastuoluks. Lihtsam näide sellisest vastuolus on, kui keegi ütleb, et “ma olen surnud”. Mida ta ei saa olla, kuna ta on elus ja räägib. Wilber ja ka McIntosh peavad Habermasi kõige olulisemaks elavaks peavoolu akadeemias tegutsevaks filosoofiks, kuna ta on väga edukalt kaitsnud modernismi ideid äärmusliku postmodernismi eest. Samal ajal sünteesinud oma filosoofiasse viimase väärtuslikke ideid nagu intersubjektiivsus ja ka arengupsühholoogia väärtuslikke ideid.
Igal juhul hakkas tänu Wilberile ja Tammingule mingi osa mu peast suure vungiga teistmoodi tööle ja rohelise maailmavaate äärmusi lammutama, dekonstruktsionismi konstruktsioone dekonstrueerima. Pea surises veel mitu päeva otsas sellest heurekast ja tunne oli, nagu oleksin leidnud hiiglama suure varanduse. Meenub, et isegi naersin ja itsitasin ebaharilikult sellest suurest sülle langenud õnnest. Järgmise paari kuu jooksul ahmisin sisse kõik Ken Wilberi raamatud, mida kätte sain, kokku üheksa tema raamatut. Alustades lihtsamast “A Brief History of Everything” (1996) ja lõpetades keerukamate “Sex, Ecology, Spirituality” (1995) ja “Integral Spirituality’ga” (2006). Ja nagu tõe praktikale kohane, käib õppimine ja õpetamine käsikäes. Lugemine oli minu õppimine ja kirjutamine õpetamine. Samuti vaesed sõbrad ja elukaaslane, kellega püüdsin oma suurt ahaad jagada, enamasti siiski edutult. Esimeseks integraalfilosoofia teadmiste kontrolltööks või eksamiks oli tekst „Elulainete spekter: Kes olen, kust tulen ja kuhu lähen?”, mis on sisult väga heletürkiis. Rohelise peale on tekkinud mõned, aga samas olulised, türkiisi täpid.
Subjekti-objekti, vaimu-keha dualismi ületamine
Üks kõige väärtuslikum ja geniaalsem integraalfilosoofia idee, mille peale Ken Wilber umbes 30 aastat tagasi tuli ja mis minuga kohe esimesest hetkest resoneerus, on areneva reaalsuse ehk evolutsiooni jagamine nelja erinevasse dimensiooni. Nagu alloleval AQAL kaardil (all quadrants, all levels ehk kõik veerandid ja kõik tasandid) on näha, jagab Wilber reaalsuse sisemiseks ja välimiseks ehk subjektiivseks ja objektiivseks, mida ta nimetab vasakpoolseteks ja parempoolseteks reaalsuse veeranditeks. Lisaks näitab ta sellel ülevaatlikul joonisel, kuidas need kaks reaalsust omavahel evolutsiooni kaudu seotud on. Igale välisele evolutsioonietapile vastab sisemine evolutsioonietapp (tähistatud numbritega). Lisaks jagab ta kogu eelnevalt mainitud sise- ja välismaailma veel individuaalseks ja kollektiivseks, mikroks ja makroks ehk näitab, kuidas evolutsioon on aset leidnud ühes elemendis või organismis ja nende grupis (samuti märgitud vastavate numbritega).
Kui ma olin üritanud varem panna idealistide kombel objektiivse reaalsuse subjektiivse sisse (roheline) ja materialistide eeskujul subjektiivse reaalsuse objektiivse sisse (oranž), siis integraalfilosoofia lahendus on märksa elegantsem ja mõistusepärasem — mõlemad reaalsused eksisteerivad Suurest Paugust alates paralleelselt (türkiis). Me ei näe universumis ainult välist käitumuslikku, sotsiaalset, bioloogilist, geoloogilist ja kosmoloogilist evolutsiooni (parempoolsed objektiivsed veerandid, mida uurivad reaalteadused), vaid ka sisemist tahte, psühholoogia ja kultuuri evolutsiooni (vasakpoolsed subjektiivsed veerandid, mida uurivad humanitaarteadused).
Kui vaadata maailma sellisest integraalsest või evolutsioonilisest (türkiissest) vaatenurgast, kasutades polaarset mõtlemist, siis näeme, et subjektiivne ja objektiivne reaalsus moodustavad teineteisest sõltuva paari, mida ei saa taandada vaid ühele. Kui taandame kogu reaalsuse ainult objektiivsele ehk n-ö silmaga nähtavale maailmale, siis saame teadusliku materialismi ja reduktsionismi, kust on pool universumist kõrvale heidetud (väljendub näiteks religiooni-, vaimuse- ja psühholoogiavastasuses). Sarnaselt, kui me taandame kogu reaalsuse ainult subjektiivsele ehk n-ö silmaga nähtamatule maailmale, siis saame fundamentalistliku religiooni, naiivselt idealistliku uusvaimsuse ja konstruktivismi või küüniliselt pessimistliku dekonstruktsionismi, kust on samuti pool universumit kõrvale heidetud (nt teaduse- ja modernismivastasus).
| + | Idealism Religioon Teism Humanitaarteadused | Realism Teadus Ateism Reaalteadused |
| SUBJEKTIIVNE VAIM | OBJEKTIIVNE KEHA | |
| – | Utoopia ja düstoopia Nartsissism ja nihilism Konspirituaalsus Fundamentalism | Materialism Reduktsionism Determinism Stsientism |
Selline postprogressiivne või rohelisejärgne maailmatunnetus saab lõpuks üle keha ja vaimu duaalsusest, mis on meid läänes vaevanud (ja samas arengule kaasa aidanud) juba Antiik-Kreekast alates, kui Plato 2400 aastat tagasi esimesena reaalsust sedasi kirjeldas — “idee ja reaalsus” või “(surematu) hing ja (surelik) keha”. Tema valis enese tarkusest primaarseks hinge ehk subjektiivse reaalsuse, millele on ülesehitatud kristlus ja teised religioonid. Plato õpilasele Aristotelesele sümpatiseeris aga rohkem füüsiline keha ehk objektiivne reaalsus, millel baseerub meie modernne teadus. Seega filosoofiliselt vaadatuna, põhineb meie ajalugu kõigest sellel ühel ja väga lihtsal keha-vaimu duaalsusel, pradoksil, dilemmal, dihhotoomial ehk teisisõnu polaarsusel. Matemaatik ja protsessifilosoof, keda peetakse nüüd integraalfilosoofia üheks oluliseks teerajajaks, Alfred North Whitehead on öelnud:
“Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale.”
Selle kuulsa tsitaadiga meenub Lennart Meri “Hõbevalge”, kust oleksin justkui seda lauset esimest korda lugenud. Aga ei ole kindel. Peakski seda meistriteost üle pika aja uuesti lugema. Samas ei üllataks, kui president Meri tabavad mõtteparaboolid ja paradoksid oleksid saanud inspiratsiooni Whiteheadilt või teistelt integraalfilosoofidelt nagu Hegel, Bergson, Teilhard de Chardin, Gebser jt. Integraalfilosoofia ajalugu uurides on silma jäänud, et enamus nendest mõtlejatest on väga hästi kursis nii reaal- kui humanitaarteadustega. Teisisõnu on neil väga lai silmaring, suur kogemustepagas ja lugemus, et sellist Wilberi sarnast terviklikku ajalookaarti silme ette manada ja seda aduda.
Näiteks Bergson, kellest tuleb hiljem täpsemalt juttu, oli eelmise sajandi alguse üks kõige kuulsam prantsuse filosoof, kes debateeris teadusliku materialismiga. Kuulus on Einsteini ja Bergeri vastasseis teemal aeg. Whitehead oli aga matemaatik ja protsessifilosoof, kelle hea sõber oli teadusfilosoof Bertrand Russell. Whitehead kommenteeris nende sõprust nõnda: “Bertie arvab, et ma olen pudrupea, aga minu meelest on ta lihtsameelne” (Bertie thinks I’m muddleheaded, but I think he’s simple-minded). Teilhard de Chardin oli aga jesuiidipreester ja kuulus paleontoloog. Ken Wilberi taust on aga bioloogia, enne kui ta hakkas humanitaarteadusi uurima. Peavoolu reaal- ja humanitaarteadusi vaevab tänapäeval veel liigne spetsialiseerumine, mistõttu ei nähta välja omaenda kitsast erialasest valdkonnast, et luua terviklikumat maailmapilti. Whitehead (1861-1947) oli aga erand, kuna pakkus esimeste seas välja idee, et palju mõistuspärasem oleks näha teadvust kui looduse loomulikku osa, mitte aga midagi üleloomulikku ehk metafüüsilist, mis justkui koos inimese tekkega kuskilt selgest taevast alla kukub, tekib ei tea kust.
McIntosh kirjutab (2007) Whiteheadi uudse nägemuse kohta järgmist: “Idee, et on olemas sisemine universum, mis külgneb välise universumiga, ja et need kaks dimensiooni on ühendatud pidevas muutumisprotsessis, leiab oma esialgse väljenduse Whiteheadis. Need reaalsuse sisemised ja välised aspektid tekivad algusest peale koos, toimivad loomulikul ja mittedualistlikul viisil ning mõjutavad universumit selle organisatsiooni igal tasandil. See ei tähenda, et näiteks aatomid oleksid tegelikult teadlikud samamoodi nagu inimesed on teadlikud, vaid et neil on primitiivne teadvuse vorm, mida Whitehead nimetas “prehension“[haaramine või haakumine].” Ülaltoodud AQAL kaardil on see Whiteheadi idee välja toodud ülemises vasakpoolses veerandis number ühega.
Whitehead püüdis seega juba 100 aastat tagasi läbi näha sellest lõhestavast subjekti-objekti duaalsusest, milles me kõik üles kasvame ja elame. Evolutsiooni perspektiivist vaadatuna on see loomulik arenguprotsess, nii inimeses endas kui ka ühiskonnas laiemalt. Enne modernismi oli ajalooliselt (ja on siiani meie igaühe isiklikus evolutsiooniloos) subjektiivne ja objektiivne reaalsus omavahel ühte sulanud (fusioon), mida me nimetame tänapäeval mütoloogiliseks reaalsuseks (kollane).
Modernismiga leidis aset subjektiivse ja objektiivse reaalsuse eraldamine (diferentseerimine). Need reaalsused said hakata omaette arenema ilma, et mütoloogiline religioon oleks vahele seganud (AQAL kaardil nr 12). Sealt ka tohutu suur teaduse, kunsti ja moraalsete väärtuste arenguplahvatus valgustusajastul (200-300 aastat tagasi), mida McIntosh võrdleb naljatades 540 miljoni aasta taguse kambriumi plahvatusega, kus tekkis ühteäkki palju veeloomi, keda võime tänaseni fossiilidena leida (AQAL kaardil nr 5: kesknärvisüsteemiga liikuvad organismid). Valdur Mikita kõige populaarsemast raamatust “Lingvistiline mets” (2013) panin kõrva taha põneva fakti, et Eesti alad asusid laamade liikumise tõttu kambriumi plahvatuse ajal veel kuskil ekvaatori soojades vetes. Geoloogilise evolutsiooni nägemine aitab purustada meie jalgealuse püsivuse illusiooni, nii nagu evolutsioonifilosoofia maailmavaate püsivuse illusiooni.
| + | Üks mütoloogiline reaalsus | Subjekti ja objekti diferentseerimine | Subjekti ja objekti integratsioon |
| TRADITSIONALISM RELIGIOON | (POST)MODERNISM TEADUSED | INTEGRALISM EVOLUTSIOON | |
| – | Subjekti ja objekti fusioon | Subjekti ja objekti dissotsiatsioon | ??? |
Paralleelselt teadusliku modernismiga (oranž), mis keskendus objektiivsele reaalsusele, tekkis alguses romantism ja hiljem postmodernism (roheline), mis olid oma (inter)subjektiivse reaalsusega antiteesiks teaduslikule materialismile. Mõlemad on aga läinud oma ühepooluselisusega liiga kaugele (dissotsiatsioon), mille üheks sümptomiks on hüperpolarisatsioon. Ühiskonna polariseeritusest kirjutasin hiljuti põhjaliku kolmeosalise loo, mille viimases osas jõuan järeldusele, et polarisatsioon või dissotsiatsioon on vajalik eeldus integratsiooniks — keha ja vaimu, subjektiivse ja objektiivse reaalsuse lõimumiseks. Integratsioon tähendab, et peame oluliseks ja võtame arvesse nii subjektiivset kui objektiivset reaalsust, nii keha kui vaimu, samal ajal vältides nende kahe fusiooni ja dissotsiatsiooni, ühe või teise reaalsuse absolutismi või reduktsionismi.
AQAL kaardi peal on integraalne teadvuse arenguaste tähistatud sõnaga vision-logic ehk nägemis-loogika ja kultuuri arenguetapp centauric ehk kentaurnne. Viimane viitabki vaimu ja keha, pea ja keha või mõistuse ja füüsilise maailma integratsioonile — inimese ülakeha ja hobuse kere ning jalad. Kui oranž modernne maailm on tihti kinni peas ja mõtetes (jättes keha, looduse ja loomad tähelepanuta) ning roheline postmodernne vastupidiselt hõivatud keha ja emotsioonidega (pöörates liigset tähelepanu loodusele ja loomadele), siis integraalne maailm otsib nende kahe harmoonilist tasakaalu ja väärtustab mõlema arengut.
Nelja elutahu ehk Kolme Suure väärtuse praktika
Praktikas tähendas see, et ma hakkasin nägema, kuidas erinevad eluvaldkonnad, mida olin siiani õppinud ja kogenud, omavahel kokku käivad. Ken Wilberi nelja veerandi kompaktsem ja mõnes mõttes praktilisem versioon ongi varem mainitud Kolm Suurt väärtust (mida eelistab kasutada McIntosh). Parempoolsed veerandid, mida uurivad reaalteadused, on objektiivse tõe (ning interobjektiivse õiguse) praktika ja vasakpoolsed veerandid, mida uurivad humanitaarteadused, on subjektiivse ilu ja intersubjektiivse headuse praktikad. Tuleb välja, et elu erinevates etappides olin süvenenud või keskendunud erinevatele elutahkudele (veeranditele): tõele, ilule ja headusele ehk teadusele, kunstile ja religioonile, mida võib veel iseloomustada selliste sarnaste sõnadega nagu kinesteetika/etikett, esteetika ja eetika.
Kui vaadata üleval olevat eluveerandite joonist, mille tegin 5 aastat tagasi siia AE lehe teooria sektsiooni alla, siis on näha, et peale põhikooli, kus tutvustati meile lastele teatud määral kõiki neid nelja elutahku, valisin ma sisetunnet ja loomulikku huvi järgides reaalteadused ehk objektiivse tõe praktika (Tehnikagümnaasiumi ja -ülikooli). Seejärel sukeldusin subjektiivsesse ilu praktikasse ning reisides intersubjektiivsesse headuse praktikasse. Hetkel aga paeluvad mind kõige enam interobjektiivsed õiguse praktika teemad nagu poliitika ja sotsiaalsed õigused, millest kirjutan tihti ka siin lehel. See võiks olla õiguste õppimine ja õiguste õpetamine. Kui uskuda, et elu, reaalsus või universum koosneb nendest neljast (või kolmest) tahust, siis olen ma esimese 40 eluaasta jooksul sellele omamoodi ringi peale teinud.
Loomulikult ei ole see rännak olnud nii mustvalge ja sirge- või ringjooneline kui teoorias kõlab. Selle AQAL-teooria kohaselt on reaalsus üks ja me kogeme selle ühe reaalsuse kõiki nelja tahku iga hetk koos. Ken Wilber nimetab seda protsessi tetra–arising või tetra-evolving (tetra-tekkimiseks või tetra-arenemiseks). Heal teoorial ja kaardil on elus oma koht, samas ei maksa seda praktika ehk päris eluga segamini ajada. Seega teine viis, kuidas elutahkude ja -tasandite kaarti interpreteerida on nii, et igal arenguastmel või maailmapildi tasandil õpime tundma kõiki nelja veerandit koos, samal ajal.
Samas minu ja ka teiste kogemus on, et mõni elutahk võib saada vähem tähelepanu kui teine. Nagu oleme ka eelnevast evolutsiooniloost näinud. See võiks ka selgitada, miks me võime olla mõnes valdkonnas paremad kui teistes. McIntosh pakub näiteks välja, et meis on kolm põhilist või primaarset intellekti (vt allolevat joonist): IQ, EQ ja VQ, mis on vastavalt seotud objektiivse reaalsusega (kognitiivne intellekt), subjektiivse (emotsionaalne intellekt) ja intersubjektiivse reaalsusega (volitsiooni ehk tahte intellekt, mis on määravaks meie väärtuste ja maailmavaate tekkel).
Seepärast võib olla nii, et oleme kõrge IQ-ga, aga madalama EQ või VQ-ga või kõrge EQ-ga, aga madalama IQ ja VQ-ga. Erinevad kombinatsioonid on võimalikud. Samuti näeme sellelt jooniselt, et iga üldise suure intelligentsi võivad moodustada väiksemad osad. Joonisel näidatud spiraal näitab spiraaldünaamika arenguteooria askukohta. Aga enne, kui vaatame lähemalt arenguteooriaid, tuleb veel omavahel diferentseerida ja integreerida arengu- ja seisundiastmed.
Astmete ja seisundite, keerukuse ja lihtsuse, üleskasvamise ja -ärkamise diferentseerimine ning integreerimine
Meenub, et peale Darwini “Liikide tekkimise” (1859) lugemist, leidsin ennast esimest korda sügavamalt mõtisklemas teemal, et me inimesed oleme sellise ime läbi nagu evolutsioon siia käesolevasse hetke jõudnud. Enne olime ahvid, kahepaiksed, vee-elukad, taimed, bakterid ja ehk isegi viirused (kes meid nüüd kimbutavad). Ning kuidas elu üldse mateeriast tekkis? Keegi ei tea täpselt. Mis asi see evolutsioon veel on? Kuidas saab millestki tekkida midagi täiesti uut ja innovatiivset, ennenägematut? Kuidas saab mitte millestki tekkida suure pauguga midagi, nagu meie paisuv universum? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Elu on müsteerium ja täis saladusi, ilma et peaks uskuma mõnd religiooni müüti või teab mis teist üleloomulikku seletust. Modernne teadus on meile toonud nii palju uusi teadmisi ja ka teadmatust. Mida rohkem teame, seda enam mõistame, kui vähe tegelikult teame.
Samuti paelus mind välismaailma evolutsiooniga mõte, et me inimesed ei jää selliseks nagu hetkel oleme. Kui evolutsiooni hoomamatust ajaloost midagi õppida, siis seda, et muutus ja areng on halastamatu ning paratamatu. Nii nagu on tekkinud uued liigid minevikus, tekivad ka tulevikus. Mulle see mõte meeldis, see oli kuidagi vabastav. Teadmine, et isegi inimene pole looduse kroon, kuigi ta seda krooni võib hetkel õigustatult kanda. Samas on kahju, et välismaailma evolutsioon nii aeglane on ning seda saab näha vaid vaimusilmas, õppides loodust tundma ja mõtiskledes evolutsiooniloo üle. Hoopis teine lugu on aga vaimusilma endaga ehk sisemaailma evolutsiooniga. Seda oranž teadus veel ei tunnista, kuna isegi vaimu või hinge “pole olemas”. Kõik see on oranži teaduse jaoks metafüüsika, teadusülene teema, millega võivad tegeleda filosoofid ja teoloogid.
McIntosh kirjutab oma 2007. aasta raamatus selle kohta väga põnevalt. Esiteks jagab ta erinevate reaalsustega tegelevad valdkonnad kolmeks, võrreldes neid tabureti jalgadega: teadus, filosoofia ja religioon. Ta väidab, et kuna oranži teaduse tõehorisont või -raamistik piirdub objektiivse reaalsusega, siis subjektiivne reaalsus on nende jaoks metafüüsika. Seejuures on hea teada, et metafüüsika on filosoofia haru, mis hõlmab küsimusi teadusmeetoditele tabamatust tegelikkusest. Paradoksselt on aga teaduses endas palju filosoofilisi algtõdesid, millel kogu teadusmeetod põhineb. Kasvõi seesama Descartese “mõtlen, järelikult olen”, millele kogu ratsionaalne teadus toetub. Eksisteerib salapärane (ratsionaalne) mõtleja (“mina”, teadvus), kes teadusliku meetodiga iseenda füüsilist keha ja maailma uurib.
Kõike, mida see müstiline “mina” oma viie meelega tajub, on aktsepteeritud objektiivne reaalsus, aga subjektiivne taju, meel, mina, teadvus, hing, vaim — kõik see on metafüüsika ja ebaoluline. Kas pole mitte veidralt reduktsionistlik lähenemine reaalsusele? Kõlab väga sarnaselt rohelise hierarhiate eitamisele (tekitades ise hierarhia), mida varem mainisin. Sarnane performatiivne vastuolu on tegelikult ka siin, mida näitas põhjalikult soome filosoof Jaakko Hintikka. Näiteks, kui keegi ütleb, et “mina näen (oma silmaga), et eksisteerib ainult objektiivne reaalsus,” siis see ei saa olla tõene väide, kuna jäetakse kahe silma vahele subjektiivne “mina”, kes seda lauset ütleb (keda objektiivses reaalsuses ei eksisteeri). See on sama jabur lause kui öelda, et “ma olen surnud.”
Seega tuleb välja, et hingetu teaduslik materialism, mis hinge ja vaimu kõige valjemalt eitab, näeb teiste silmas pindu, aga enda silmas palki ei näe. Psühholoogias nimetatakse seda varjuks. Teisiti öelduna on selline oranž teadus nagu religioon, kus usutakse, et reaalsus koosneb vaid objektiivsest reaalsusest. Meenub Jaan Kaplinski, kes sai hiljuti 80-ne aastaseks, raamatu pealkiri “Usk on uskumatus”. See tähendab ka, et uskumatus on usk. Metafüüsika, mida eitatakse, ongi teadusliku materialismi enda metafüüsika. Metafüüsikast ei ole pääsu. Alati on midagi, mida me ei tea. See on terve mõistuse ja teaduse tunnusjoon. Ja nii kõigis maailmavaadetes, igal arenguastmel. Lihtsalt oranžil teadusel on selleks metafüüsikaks — teadusmeetoditele tabamatuks jäävaks tegelikkuseks — subjektiivne reaalsus.
Postmodernsetes teadustes (nii reaalis kui humanitaaris) on sellest duaalsusest omamoodi üle saadud, aga tihti mindud teise äärmusesse, nagu juba varasemalt nägime. Üldiselt on aktsepteeritud nii (inter)objektiivne, subjektiivne (fenomenoloogia, psühholoogia) kui ka intersubjektiivne (kultuuriga seotud) teadused. N-ö rohelised või pehmed teadused on üldiselt konsensusel, et reaalsus on nii (inter)subjektiivne kui (inter)objektiivne ja kõik, mis jääb sellest välja on definitsiooni järgi metafüüsika. Religioone ja nende meeli muutvaid meetodeid, nt meditatsioone, rituaale, joogasid, psühhedeeliliste ainetega tseremooniaid jne, ei tunnistata veel teadusena. Psühholoogia magister ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresident Alar Tamming toimetab just psühhedeelikumidega seoses sellel teaduse ja metafüüsika piirimail. Nagu ta on ise öelnud, saab ta seda teha, kuna tema töökoht ei sõltu sellest, kas ta järgib rangelt ortodoksset teadust või mitte. Rupert Sheldrake on viimaste aegade üks kõige kuulsam teadlane, kes teaduse piire püüdnud avardada (TEDx “The Science Delusion”, mis alguses ära keelati).
Integraalfilosoofia liigitab kõik need vaimsed meetodid spirituaalsuse või seisundite alla, mida nimetatakse ka ülesärkamiseks (waking up). Oranž tead(v)us, kelle jaoks (inter)subjektiivset reaalsust ei eksisteeri, paneb need ekslikult kõik ühte patta narkootiliste ja deliiriumit tekitavate ainetega või tegevustega, st sõltuvust tekitavate ja meelinüristavate narkootikumidega. Samal ajal käib suur tants ja trall ning tarbitakse alkoholi, mis tekitab samuti muutunud teadvuse seisundeid, mida aga “ei eksisteeri” ja millest ei räägita. Seisundite tarkus piirneb tihti hea tuju ja pohmakaga.
Seega, rohelised teadused tegelevad nelja elutahuga ja samal ajal tunnistavad ka n-ö viiendat elutahku, milleks on metafüüsika. Peavoolus räägitakse nendest tahkudest siiski tihti ainult ääriveeri lingvistilisel tasandil, nt semiootika, kuna reaalteadused on ülejäänud reaalsused ära koloniseerinud. Kõnekad on kasvõi Valdur Mikita raamatute pealkirjad, mis viitavad metsale ja lingvistikale. Metafüüsika tähendus on oranžis ja rohelises teaduses erinev, arusaam metafüüsikast on arenenud. Tulles tagasi (inter)subjektiivse reaalsuse juurde, siis rohelised teadused ei näe või ei pea oluliseks sisemaailma evolutsiooni, mida uurivad arengupsühholoogid ja integraalfilosoofid. Rohelise jaoks on olulisem või huvitavam metafüüsika uurimine ja areng. Meenubki, et enne integraalfilosoofiaga tutvumist oli mul vaimsest arengust arusaam seotud rohkem spirituaalsusega ja religiooniga. Mikita põhirõhk on näiteks meie esivanemate maagilise ainimismi mõistmisel, elluäratamises ja praktiseerimisel (nt seenelkäik, puude lõhkumine).
Mulle näis, et vaimne areng tähendab ainult egost või mina-pildist lahti saamist, selle ületamist, teekonda müstilise valgustumise suunas. Rohelises uues vaimsuses on selline arusaam siiani levinud. Räägitakse igasugu muinasjutulistest kõrgematest dimensioonidest, kus me hakkame varsti elama ja kus meie füüsiline keha kaob üldse ära ning alles jääb vaid energiakeha jne jne. Kui uurida täpsustavalt, et kust selline teooria pärit on, siis vastuseks on enamasti, et “üks nõid või selgeltnägija teab, sai ilmutuse ning on nüüd kirjutanud suurel hulgal raamatuid sellel teemal.” Kõik see käib türkiisist vaadatuna heal juhul ülesärkamise (waking up) ja seisundite alla, mis diferentseeritakse selgelt subjektiivse reaalsuse (maailmapildi ja kultuuri) arengust, mida nimetatakse üleskasvamiseks (growing up).
Lisaks objektiivse ja subjektiivse reaalsuse diferentseerimisele ja integreerimisele, peab tegema sama ka ajutiste seisundite ja püsivate struktuuridega (kõigis neljas eluveerandis). Arengu või evolutsiooni seisukohast eristatakse omavahel seisundi-astmed ja struktuuri-astmed. Subjektiivse elutahu vaatest on esimene metafüüsikaga seotud vaimne areng (spirituaalsus ja religioon) ja teine mittemetafüüsikaga seotud mina-pildi (mõtete, tunnete, väärtuste) ehk hinge areng. Mõlemad on meie sisemaailma arengu seisukohalt väga olulised ja omavahel tihedalt seotud, mille üheks võimalikuks seletuseks on Wilber-Combsi maatriks. Terry O’Fallon on viimast väga detailselt oma STAGES mudelis täpsustanud ja edasi arendanud, näidates, et püsivad arengustruktuurid on kivistunud või tahkunud seisundid (vt. Integral Review vol. 16, lk 35). Sellest tuleb veel hiljem juttu.
Üleskasvamise ja ülesärkamise diferentseerimine ning integreerimine tõi mulle palju selgust sisemaailma asjadesse. Kui rohelisena olin ekslikult arvanud, et vaimne areng on ainult ülesärkamine, liikumine lihtsuse ja egotuse suunas (keerukuse eitamine), siis türkiisina nägin esmakordselt, et areng sisaldab endas ka mündi teist poolt ehk komplekssust, mina-pildi keerustumist. Viimane on teatud määral isegi mõistetud ja hinnatud oranžis maailmapildis IQ-na, aga seda ei tasakaalustata seisundite lihtsusega (lihtsuse eitamine). Ülevaatlikul polaarsuse kaardil näeks eelpool öeldu välja järgmiselt.
| + | Ratsionaalne keerukus Kriitiline mõtlemine | Intuitiivne lihtsus Loov mõtlemine | Keerukuse lihtsus Polaarne mõtlemine |
| | MODERNISM ORANŽ | POSTMODERNISM ROHELINE | INTEGRALISM TÜRKIIS |
| – | Liiga keerukas Ülemõtlemine Lihtsuse eitamine | Liiga lihtne Lihtsameelsus Keerukuse eitamine | ??? |
Kogu eelnev teadmine aitas mul hakata selgemini ja teadlikumalt praktiseerima üleskasvamist ja ülesärkamist. Esimene on seotud rohkem õppimisega selle traditsioonilises, ortodoksses või eksoteerilises tähenduses ja teine ebatraditsioonilises, heterodoksses või esoteerilises tähenduses. Lihtsamalt öeldes hakkasin ma õppima ja praktiseerima nii raamatutarkust kui ka spirituaalsust. Viimasega seoses huvitasid mind eriti just India traditsioonid nagu budism ja jooga, mille ajendil reisisin ka neli kuud Indias, kus tegin järjekorras teise 10-päevase meditatsioonilaagri.
Sellistes vaikuselaagrites on võimalik minna väga sügavale iseendasse. Kogeda selgelt ja eksimatult seda müstilist, salapärast ning vabastavat Vaatlejat, Subjekti, Olemist, Loojat, Vaimu või Kõrgemat Mina, kes märkab kõike (keha aistinguid ja emotsioone, mõtteid ja kujutluspilte) tulemas ja minemas. Kes see on, kes on teadlik kehast ja ümbritsevast välismaailmast ehk (inter)objektiivsest reaalsusest; emotsioonidest, mõtetest, hingest ja sisemaailmast ehk (inter)subjektiivsest reaalsusest? Kes on teadlik ja vaba kõigist elutahkudest? Kes see on, keda me ei näe, aga kes samas näeb kõike? Kes me olime enne, kui meie vanemad sündisid? “Näita mulle seda Ürgset Nägu, mis oli enne Suurt Pauku”, ütleks zen-õpetaja. Ja seejärel Ürgse Näo absoluutne Vabadus ja Universumi relatiivne täius, Nägemine ja Armastus, vaatlev Tarkus ja kaasatundev Armastus lõimuvad, ulatavad teineteisele käe ja embavad.
See on seisundi-astmete mitte-duaalne identiteet, mida samastatakse ka tegevuse voolavuse seisundiga (flow state) või tsoonis olemisega spordis (being in the zone), kus me saame tegevusega üheks (kaovad häirivad mõtted, ajataju, valu jne). Teisisõnu on see täitsa tavaline seisund (nii nagu objektiivne-subjektiivne reaalsus ei ole üleloomulik), mida vaimsed traditsioonid kirjeldavad uhkete sõnadega ja mütoloogiatega, aga millest modernses maailmas ei olda lihtsalt teadlikud. Kui olla teadlik, siis kaob ka spirituaalne duaalsus, kus Vaim ehk Subjekt on olulisem kui vaadeldav objekt (keha, emotsioonid, mõtted, iseloom või hing), nii nagu kaob tänu Subjektile teaduslik duaalsus, kus objektiivne reaalsus on olulisem kui subjektiivne (modernne) või subjektiivne olulisem kui objektiivne (postmodernne).
Sisemise universumi evolutsioon
Arengupsühholoogia ja -filosoofia raamatutarkus aitas aga esimest korda elus märgata ja teadvustada seda väikest mina, uut ja muutuvat nägu, subjekti, vaatlejat, ego, olemist, hinge, sisemist narratiivi, kriitikut, loojat või polaarset mõtlejat, kes on olnud pidevas olemise-saamise ehk evolutsiooniprotsessis. Väike mina, läbi kelle Suur Mina maailma näeb ja tajub (maailmavaade) ei olegi midagi püsivat, muutumatut ja kivisse raiutut. Tuleb välja, et ka inimloomus muutub ja areneb teatud seaduspärasuste järgi. Ma ei ole ainult olemas ja Olemas, vaid ka saamises ehk minemises ja tulemises, ületamises ja kaasamises. Evolutsiooniprotsess, mis sai alguse Suure Pauguga toimib minus justkui väikeste heureka-, ahaa–, satori-, valgustus- või naerupaukudena (-pahvatustena) edasi. Uuringud näitavad, et need on seotud gamma ajulainetega (30-120 Hz), mis ühendab mõlemaid ajupoolkeri, luues suuremat integratsiooni. Isegi, kui inimaju ja -keha ei ole teadlaste väitel viimase 10 000 aasta jooksul sisuliselt muutunud, siis sisemaailm küll.
Seepärast on Wilberi AQAL kaardil (eesti keeles välja toodud allpool) märgitud ülemisse parempoolsesse objektiivsesse elutahku SF1, SF2, SF3 (11, 12, 13), mis tähistavad ajulainetega seotud aju struktuuri funktsioone (structure functions) ja ülemisse vasakpoolsesse konop, formop ja nägemus-loogika (11, 12, 13), millest kaks esimest tulevad arengupsühholoogi Piageti teooriast: konkreetsete operatsioonide (kollane) ja formaalsete operatsioonide (oranž) vaimne arenguaste. McIntosh toob täpsemalt välja (2007) erinevate vaimsete arenguastmetega seotud keskmised neuroloogilise aktiivsuse erinevused:
- punane — limbilise süsteemi keskne;
- kollane — suurenenud neokorteksi aktiivsus koos limbilise süsteemi jätkuva mõjuga;
- oranž — domineerib vasak ajupoolkera;
- roheline — domineerib parem ajupoolkera;
- türkiis — kasvav parem ja vasak ajupoolkera integratsioon.
Eelmise sajandi alguse teine oluline integraalfilosoof (eelpool mainitud Whiteheadi kõrval) oli prantsuse jesuiidipreester ja paleontoloog Pierre Teilhard de Chardin (1881–1955), kes lõi selgema arusaama noosfäärist. McIntosh kirjutab (2007): “Teilhardi kosmogeneesi skeemis oli esimene evolutsioonilise arengu sfäär maa peal füsiosfäär või geosfäär, mis sisaldab kogu elule eelnevat evolutsiooni (sealhulgas litosfääri, hüdrosfääri, atmosfääri ja stratosfääri arengut). Teilhardi sõnul tähistas elu tekkimine uue evolutsioonilise kihi selget algust, mida me tunneme biosfäärina. Seejärel kulges biosfääris areng miljardeid aastaid, kuni saavutati uus evolutsiooniline künnis – tekkis see, mida Teilhard nimetas noosfääriks ehk psühhosotsiaalseks evolutsioonikihiks. Teilhardi sõnul tõi noosfääri kriitilise künnise ületamine teadliku elu ja eneseteadliku inimkonna vahel kvalitatiivse eristuse või seisundi muutuse.”
McIntosh lisab, et “Hegeli, Bergsoni, Whiteheadi ja Teilhard järel on eelmise sajandi keskpaiga üks olulisem integraalne mõtleja Jean Gebser (1905-1973). 30.-ndate aastate lõpu alguses oli Gebseril selge aimdus, et inimkonna ajalugu loob peagi uue teadvuse ja kultuuri struktuuri, mida ta nimetas integraalseks teadvuseks.” Läbi selle uue teadvuse suutis ta näha ja kirjeldada oma põhiteoses “The Ever-Present Origin” (1949) üllatavalt täpselt ajaloo ja inimteadvuse suuremat või üldisemat arengut, mille struktuuridele andis ta järgmised nimetused (märgitud ka Wilberi kaardil, kultuuri elutahk 9-13): arhailine, maagiline, müütiline, mentaalne (Wilberi ratsionaalne) ja integraalne (Wilberi kentauriline).
McIntosh kommenteerib: “Hegel oli inimajaloo arengut kirjeldanud kui teadvuse etappide seeria avanemist, kuid Gebser läks kaugemale, määratledes need etapid selgemalt ja kirjeldades, kuidas nende ajaloolise arengu diskreetsete etappide äratundmine põhjustab tegelikult järgmise etapi tekkimist.” Gebseri ja ka Wilberi algse AQAL kaardi (1995) puuduseks oli see, et nad ei teinud veel vahet rohelisel ja türkiisil, postmodernsel ja integraalsel arenguastmel, mida nad nimetasid vastavalt integraalne ja kentauriline/visioon-loogika. Selle olulise arenguetapi diferentseerimisele ja integreerimisele tulid appi arengupsühholoogid. Mis viibki meid järgmiseks arengupsühholoogia teemasse, kust on tulnud peamine ja vankumatu tõestus inimpsühholoogia arengu kohta.
Arengupsühholoogia lühike ajalugu
Arengupsühholoogia isa, kes seda mõistusesfääri arengut omaenese lastel märkas ja ka leitu kirja pani, oli James Mark Baldwin (1861-1934). Tema suureks panuseks oli avastus, et teadvus areneb läbi universaalsete, kultuuridevaheliste arenguetappide. Carter Phipps (s. 1969) kirjutab raamatus “Evolutionaries” (2012): “Nii nagu Hegel paljastas fikseeritud, staatilise arusaama tõest, niisamuti paljastas Baldwin fikseeritud ja staatilisest arusaama meelest. Jälgides oma tütre arengut, nägi ta, et tema kognitiivsed struktuurid arenesid lapsepõlves läbi konkreetsete etappide. Paljud inimesed ei mõista tänapäeval, et alles paarsada aastat tagasi suhtusime väikelastesse nagu väikestesse täiskasvanutesse, kellel on vähem teadmisi, kuid sisuliselt sama vaimne võimekus. Meie tänapäevane arusaam, et lapsed läbivad arenguprotsessi, on osaliselt tingitud Baldwini ainulaadsest geniaalsusest, mida saatis sügav huvi ja mõistmine evolutsioonilisest perspektiivist. Võib öelda, et kui me vaatame selle valdkonna arengut Baldwinist ja Piaget’st Keganini, näeme, et inimteadvus on plastiline ja vormitav viisil, mida tänapäevanigi veel alahinnatakse.”
McIntosh lisab (2007), et “Baldwini teadmisi kandis edasi üks kõige tuntumaid arengupsühholooge Jean Piaget (1896–1980). Tema empiiriline kinnitus teadvuse universaalsetest, kultuuridevahelistest, arengulistest etappidest, millest igaühel on oma maailmavaade, on nüüdseks kinnitatud ja korduvkinnitatud sadade teaduslike uuringutega. Peavoolu arengupsühholoogia sai alguse Baldwinist ja Piaget’ist ning viimane inspireeris omakorda paljusid silmapaistvaid arenguteoreetikuid, kelle hulgas on: Lawrence Kohlberg (1927–1987), Jane Loevinger (1918–2008), Carol Gilligan (s. 1936), Howard Gardner (s. 1943) ja Robert Kegan (s. 1946). Mida me nüüd tunneme arengupsühholoogiana, sisaldas ka humanistliku ja transpersonaalse psühholoogia teadmisi, mis ei arenenud välja Baldwini ja Piaget tööst.”
Mis toobki meid ringiga tagasi Abraham Maslow (1908–70) juurde, kelle kuulsat teooriat nägin ma juba põhikoolis. McIntosh kirjutab (2007): “Maslow, nagu ka Gebser, polnud Baldwini või Piaget’i loomingust ilmselt teadlik, kui ta sõnastas oma kuulsa inimvajaduste arenguteooria, mis avaldati esmakordselt tema 1954. aastal valminud teoses “Motivation and Personality”. Erinevalt tolleaegsetest Piaget’i järgijatest kutsus Maslowi teadvus esile ainulaadse kombinatsiooni modernismist, postmodernismist ja alles tekkivast integralismist. Ateistina tõmbas teda 1950. aastate eksistentsialismi poole. Eksistentsialistliku filosoofia ja teaduspsühholoogia ühendamine tõi endaga kaasa „humanistliku psühholoogia”, mida ta kirjeldas kui psühholoogia „kolmandat jõudu” peale Freudi ja biheivioristliku psühholoogia koolkonna, mis olid tol ajal domineerivad.”
“Maslow mõju akadeemilise psühholoogia valdkonnale tervikuna oli tohutu, kuid 1960. aastate lõpus tundis ta humanistliku psühholoogia piire ja puudusi. Postmodernse vastukultuuri mõju tagajärjel sai temast üks transpersonaalse psühholoogia rajajaid, mida ta iseloomustas kui “neljandat jõudu”. Ja huvitaval kombel alustas Ken Wilber oma karjääri just transpersonaalse psühholoogia valdkonnas. Wilber distantseerus aga hiljem sellest psühholoogia valdkonnast, kuna see muutus üha enam postmodernismi uusvaimsuseks (new age spirituality).”
Varem mainisin põgusalt spiraaldünaamika teooriat, mida ma ka ise kõigepealt uurisin ja kasutasin oma esimeses helerohelises kontrolltöös “Elulainete spekter”. McIntosh selgitab, et “integraalfilosoofia 21. sajandi sünteesi vaatepunktist vaadatuna on Maslow suurim pärand vaieldamatult tema mõju psühholoogia professorile Clare Gravesile (1914–1986). Maslow olulist mõju Gravesile võib näha tema integraalsete etappide nimetamises kui “olemise astmed” (being levels). Kusjuures tema idee “olemise väärtused” tuleneb Maslow eneseteostatud inimeste väärtuste ja orientatsiooni kirjeldusest.”
“Kuigi Gravesi uurimistöö oli ulatuslikum ja empiirilisem kui Maslow, olid sellel siiski olulised piirangud ja see ei olnud teaduslikult nii muljetavaldav kui Piaget. Gravesi teeb nii oluliseks mitte tema kogutud andmed, vaid andmete tõlgendamine. Graves saavutas enneolematu arusaama elutingimuste vastastikusest sõltuvusest ja erinevatest väärtuspõhistest maailmavaadetest, mis tekivad vastusena nendele tingimustele. Tema teadmised etappide omavahelisest suhtest, inimarengu “bio-psühho-sotsiaalsest” iseloomust ja teadvuse dialektilise evolutsiooni korduvast, spiraalsest olemusest annavad olulise panuse ka meie arusaama sisemisest universumist.”
Ülal oleval lihtsal joonisel on näidatud, kuidas iga uus arenguaste toetub eelnevatele, sisaldab neid, aga samal ajal ületab ja loob midagi täiesti uut, ennenägematut, mida eelnevatel on raske mõista. Spiraaldünaamika järgi me sünnime beežina, oleme abitud, vajame oma vanemate armastust ja tuge. Kõige olulisem on ellujäämine (individualistlik arenguaste). Sellele järgneb maagiline lilla, kus näeme kõike maagilisena, st subjektiivne sisemaailm ja objektiivne välismaailm on veel ühte sulanud. Kui panna imiku ees käed oma näo ette, siis tema jaoks me reaalselt kaome, kuna ta ei ole võimeline hoidma mälupilti või teadmist, et meie nägu on nende käte taga. Seepärast tuleb see neile suure üllatusena, kui käed näo eest järsku eemaldame ja ütleme, “kuk-kuu” (kollektiivne). Punases arenguastmes maagia säilib. Me hakkame ringi liikuma ja välist maailma avastama. Paneme oma füüsilise keha proovile (individualistlik). Sinine illustratsioon näitab, et me õpime tegema vahet heal ja halval, kõik on lihtsalt mustvalge või hierarhiline. Me õpime teistega arvestama ja mänguasju jagama. Läheme kooli (kollektivistlik).
Oranžis saab meist nagu teadlane, kes suudab kriitiliselt mõelda, kasutada teaduslikku meetodit, luua keerukaid välismaailma kirjeldavaid süsteeme (individualistlik). Roheline on tundlik ja sõbralik ning hindab loodust, konsensust, sügavat emotsionaalset sidet (kollektiivne). Kollane hakkab mängima polaarsustega ja ületama kõiki võimalikke duaalsusi, diferentseerima ja integreerima (individuaalne). Türkiis aga rakendab kollase oskusi lendleva kergusega laias maailmas, luues ise erinevaid integraalseid süsteeme ja lahendusi, et maailm oleks parem koht, kus elada (kollektiivne). Mis tuleb järgmisena, seda spiraaldünaamika ei spekuleeri. Samas on kindel, et areng ei peatu.
Nagu näeme, on spiraaldünaamika värvikood natuke teine kui Wilberil, mille üle ei ole selle süsteemi tulihingelised austajad väga õnnelikud. Eks ta natuke segadust loob. McIntosh selgitab veel teisi spiraaldünaamika tagamaid: “Enne Gravesi populariseerijate Becki ja Cowani poolt välja töötatud “Spiraalse dünaamika” (1995) raamatu mudeli kasutusele võtmist toetas Wilberi arengufilosoofia Piaget ja tema järgijate kirjeldatud teadvuse etappide ja Gebseri kirjeldatud kultuuri etappide kombinatsiooni. Alles pärast Gravesi arengumudeli omaks võtmist, eraldas ka Wilber oma süsteemis postmodernse ja integraalse teadvuse arenguastmed, mis viis omakorda Wilberi postmodernistlikku patoloogiat käsitleva raamatuni “Boomeritis” (2002).”
Aktuaalse Evolutsiooni sünd
See viimasena mainitud kurikuulus Wilberi raamat “Boomeritis” avaldas ka minule väga tugevat mõju — just seoses integraalse ja postmodernse, türkiisse ja rohelise maailmavaate selgema diferentseerise näol. Lugesin seda aastal 2015 varem mainitud teise pika reisi ajal, mille tegin Aasiasse ja Okeaaniasse (Sri Lanka, India, Indoneesia, Austraalia, Fidži, Filipiinid). Selle reisi teises pooles, kui olin Austraalias, sh kuu aega vabatahtlik ühes integraalses koolitusfirmas ja vabatahtlik 10-päevases meditatsioonilaagris, tekkis mul idee teha Aktuaalse Evolutsiooni leht (AE), kus saaksin oma uue integraalse või evolutsioonilise maailmapildi ideid rakendada päevakajalistel teemadel.
Enne seda reisi olin kirjutanud seitse pikemat teksti või e-raamatut erinevatel teemadel, mis mind parajasti paelusid. Kõik need on veel ülesleitavad mu vanast Unistustetiivad blogist. “Terviklik semiootika” (90 lk) on sellest väga heletürkiissest perioodist kõige viimane ja küpsem. Selle reisi ajal kirjutasin aga integraalseid reisikirju, millest seitse leidsid tee ka erinevatesse eesti meedia väljaannetesse. Viimased kaks leiab ka siit lehelt (pagulaste teemal ja India meditatsioonilaagri teemal).
Tagantjärgi vaadates tundub, et Aktuaalne Evolutsioon, mis sai alguse nüüd juba täpselt 5 aastat tagasi, saigi tõuke soovist ennast selgemalt eristada rohelisest teadvuselainest, mille üheks sünniks ja väljenduseks oli Unistustetiivad leht (esimene postitus Melbourne’st 2010). Väga toorest heletürkiisist (Wilberi teal, spiraaldünaamika kollane) oli saanud küpsem heletürkiis. Seega esindab see leht heletürkiisi ehk integraalse maailmavaate esimest astet. Teine, küpsem ja hilisem aste, mida Wilber ja Beck mõlemad nimetavad türkiisiks (turquoise) ja mina lihtsuse-selguse mõttes tumetürkiisiks, on targemate teoreetikute-praktikute väitel järgmine arenguetapp, kuhu hing võib rännata.
Kui vaatame teisi arenguteooriaid, siis näeme, et Wilberi teal ja türkiis või hele- ja tumetürkiis on veel sünergist ja konstrukt (Loevinger), ennast transformeeriv meel (Kegan), (5) ennast teostav ja (5/6) loometeadlik (Cook-Greuter) ja (4.5) strateeg ja (5.0) konstrukti teadlik (O’Fallon). Cook-Greuter kirjeldab (5) ennast teostavat arenguastet integreerimise ja muutumisega ning (5/6) loometeadlikku konstruktsioonide (konstruktide) ja egolõksude märkamisega.
Terri O’Fallon (PhD) ja Kim Barta (MA), kelle loengusse sattusin peale eelpool mainitud reisi 2016 aastal Ungaris toimunud Integraalsel Euroopa konverentsil (IEC), kirjeldavad täpsemalt (4.5) strateegi ehk heletürkiisi näiteks järgmiselt: “4.5 juures teeme ühe parameetri nihke. Nihutame õppimisstiili vastastikuselt läbistavale (reciprocal to interpenetrative). Selle tulemusena sisaldab meie teadvus nii teiste teadvuse kui oma sisemiste häälte ja paljude kultuuride tundmaõppimist nagu punktis 4.0; kuid lisaks saame luua süsteeme, mis võimaldavad suurema väärtuse saavutamist kõigile asjaosalistele. Kuidas saaksime kasutada arusaama oma sisemaailmast parema välismaailma loomiseks ja kuidas saaksime kasutada selle välismaailma mõistmist parema siseelu loomiseks? Me näeme kogu sotsiaalset, kontekstuaalset, kultuurilist ja psühholoogilist tagasisidet ja hakkame neid kohandama, nii et nad loovad parima tulemuse kõigile.”
STAGES maatriksi üleskasvamise ülesärkamine
Eelneva täpsemaks mõistmiseks vaatame põgusalt ülaltoodud O’Falloni arenguteooria visuaalset kokkuvõttet, mis põhineb reaalsel siiani läbiviidavas teaduslikul uurimistööl. Näeme, kuidas ta on jaganud arengu kolme suurde rühma või astmesse (tier), olenevalt, milline on meie teadlikkuse objekt (object of awareness): konkreetne, peen või metateadlik (concrete, subtle, metaware). Esimene neist tähistab konkreetset materiaalset või objektiivset reaalsust, kus me õpime sellega toimetama, selles elama, seda nimetama ja käitumisreegleid järgima. Me oleme selle reaalsusega üks, oleme selle sees ja ei näe seda veel kõrvaltvaatajana kui objekti (fusioon). Me oleme oma keha, loodus ja sotsiaalsed sidemed. Kõik need kogemused on meile justkui seisundid (tulevad ja lähevad, saame aru ja ei saa aru, näeme ja ei näe), mida alles õpime stabiliseerima, kuni muutuvad kindlateks arenguastme struktuurideks.
(1.0) impulsiivne. Imikuna õpime oma keha ja ümbrust vaikselt tundma, peamiselt vaadates, mida tähistavad individualistlik orientatsioon (teine küsimus sotsiaalse eelistuse kohta) ja vastuvõtlikkus (receptive) (kolmas küsimus õppimisviisi kohta).
(1.5) egotsentriline. Seejärel rakendame oma kehalisi oskusi, hakkame aktiivselt ringi liikuma, ümbrust avastama ja “pahandusi tegema”. Õpistiil muutub vastuvõtlikust aktiivseks (active), teised kaks parameetrit jäävad samaks.
(2.0) reeglitele orienteeritud. Siin läheme kooli ja hakkame reegleid õppima ning järgima. Muutume sotsiaalsemaks, teistega arvestavamaks. Esimene parameeter jääb samaks, teine muutub individualistlikult kollektivistlikuks ja kolmas muutub aktiivselt vastastikkusel põhinevale (reciprocal).
(2.5) konformist. Kui eelmises etapis õppisime ehk võtsime vastu reegleid, siis selles hakkame neid ise rakendama, looma ja nende järgi elama. Oluliseks saavad sotsiaalsed standardid ja nende mustvalge järgimine. Kolmest parameetrist muutub vaid õppimise stiil: vastastikkuselt läbistavaks või läbitungivaks (interpenetrative).
Järgmine on suur hüpe ja leiab aset teismeeas, kuna muutuvad korraga kõik kolm parameetrit: teadlikkuse objekt, sotsiaalne eelistus ja õpistiil. Esimene neist on täiesti uus ja jääb samaks järgnevale neljale arenguastmele, kust tänapäeva arenenud ühiskonnad peamiselt opereerivad. Teadlikkuse objektiks saab konkreetse objektiivse reaalsuse asemel peen subjektiivne reaalsus. Lihtsamalt öeldes saame teadlikuks oma mõtetest ja tunnetest, aga oleme veel oma mõtete ja tunnetega üks (fusioon) ning kogeme neid rohkem muutuvate seisunditena, kui stabiilsete struktuuridena. Samas võimaldab see meil hakata nägema eelmisel arenguastmel väljaarenenud keha, reegleid ja oskusi endast eraldiseisvate objektidena (nendest seisunditest on saanud selged arenguastmed). See on see koht, kus meie eneseteadlik elu ehk mõtlemine oma mõtetest saab alguse kurikuulsa taipamisega “mõtlen, järelikult olen”. Ajalooliselt tähistab see valgustusajastu algust ja viitab sellele, et esimene suur valgustusajastu heureka, ahaa ehk valgustumine ei jää kindlasti viimaseks.
(3.0) ekspert. Teismelisena hakkame oma mõtteid ja tundeid (peeneid objekte) nägema ning tajuma sarnaselt, nagu (1.0) imikuna tegime seda keha ja ümbritsevaga (jämedate ehk konkreetsete objektidega). Kogu see uus reaalsus on veel ebastabiilne ja kaootiline, mispärast teismelised käituvad nagu nad peavad käituma. Uurime uusi ideid ja filosoofiaid, kahtleme kõiges, vaidleme vanematega jne. Saame mingi valdkonna eksperdiks, spetsialiseerume. Kolm parameetrit on peen, individualistlik ja vastuvõtlik.
(3.5) saavutaja. Siin paneme oma värskelt leitud mõtte- ja tunde-mina aktiivselt kasutusse, nagu (1.5) egotsentrilisena tegime seda oma keha-minaga. Olles saanud eelmises arenguastmes mingil teemal eksperdiks või spetsialistiks, hakkame siin selle abil edu, karjääri ja materiaalset heaolu saavutama. Õppimsstiil muutub vastuvõtlikust aktiivseks ja teised parameetrid jäävad samaks: peen ja individualistlik.
(4.0) pluralist. Kui noorena läksime kooli, et õppida reegleid ja teistega arvestamist (2.0), siis pluralistina hakkab meid huvitama see, kuidas eelnevalt õpitud ja rakendatud peened vaimsed (mõtte-, tunde-) oskused panna sotsiaalsesse konteksti. Kuidas luua reeglid, praktikad ja süsteemid, mis võtaksid arvesse mõtete ja tunnete reaalsuse (mitte ainult välise käitumise reeglite reaalsuse). Seda arenguastet iseloomustavad: ringid, ümarlauad, võrdõiguslikkus, konsensus, mitmekultuurilisus, tundlikkus, teiste tunnetega arvestamine jne. Sotsiaalne eelistus muutub individualistlikust kollektiivseks ja õpistiil aktiivselt vastastikkusel põhinevale. O’Fallon kirjutab täpsemalt:
“4.0-is tahame sukelduda kollektiivsesse kaasloovasse maailma. Soovime avastada oma sügavamat autentsemat mina — näha ennast sellisena, nagu teised meid näevad, ja laskuda sügavamasse lähedusesse, mida peen vastastikkus pakub. Nii nagu mänguasjadega mängimine jääb tahaplaanile sõprussuhete loomises, muutudes 1.5-st 2.0-ni, nii jäävad ka taustale meie individuaalsed eesmärgid ja püüdlused [täiskasvanute mänguasjad ja mängud] liikudes sügavama [peenema] läheduse kogemuse poole teistega.”
“Kuigi leiame selle läheduse väljastpoolt koos teistega, leiame ka seestpoolt meie sisemise mina. Seal on terve sisemine kollektiiv, mille avastame. See sisemine kollektiiv koosneb paljudest häältest, personadest või “egoseisunditest”, millel kõigil on omaenda kired, soovid, mõtted, impulsid ja motivatsioonid. Püüame olla intiimne kõigi nende sisemiste minade suhtes täpselt nii, nagu püüame olla intiimne teiste välismaailma inimestega. Arendades lähedust kõigi nende personadega ja lastes igal personal teistega intiimsust arendada, muutub meie elu terviklikumaks, õnnelikumaks ja sisukamaks.”
(4.5) strateeg. See on peene reaalsuse objektide ja reeglitega “mängimise” viimane arenguetapp. Nii nagu õppisime koolis vastastikku väliseid sotsiaalseid reegleid/käitumist (2.0) ja hiljem panime need reeglid/käitumised läbistavalt kasutusse ning lõime neid ka ise (2.5), niisamuti toimub siin areng sisemaailma vastastikuste reeglite ja käitumiste õppimiselt (4.0) nende läbistavale rakendamisele ja loomisele(4.5). Leiab aset enda ja ühiskonna kogemuse süstematiseerimine, diferentseerimine ja integreerimine, nagu on käesolevas loos ja ka üldisemalt AE lehel näha. Muutub vaid üks parameeter: õppimise stiil läheb vastastikkuselt läbistavaks. Kõike eelnevat arvesse võttes peaks olema varem välja toodud O’Falloni selgitus selle arenguetapi kohta nüüd mõistetavam:
“4.5 juures teeme ühe parameetri nihke. Nihutame õppimisstiili vastastikuselt läbistavale (reciprocal to interpenetrative). Selle tulemusena hõlmab meie teadvus teiste, oma sisemise hääle ja paljude kultuuride tundmaõppimist nagu punktis 4.0; kuid lisaks saame luua süsteeme, mis võimaldavad suurema väärtuse saavutamist kõigile asjaosalistele[nt kõigile arenguetappidele, maailmavaadetele]. Kuidas saaksime kasutada arusaama oma sisemaailmast parema välismaailma loomiseks ja kuidas saaksime kasutada selle välismaailma mõistmist parema siseelu loomiseks? Me näeme kogu sotsiaalset, kontekstuaalset, kultuurilist ja psühholoogilist tagasisidet ja hakkame neid kohandama, nii et nad loovad parima tulemuse kõigile.”
O’Falloni teooria kohaselt toimub järgmine kolmas suur arenguhüpe peentelt objektidelt metateadlikele objektidele. Teisisõnu saame teadlikuks teadlikkusest endast. See on see osa meis, mida me ei näe ja mis ei muutu (tegelik Mina, Vaim) ning mis näeb selgelt kõiki eelnevaid muutuvaid objekte (väikest mina, ego, hinge, iseloomu, mõtteid, emotsioone). Selles arenguastmes saab metateadvus või paljas teadlikkus (koos väga peente energia objektidega) meie primaarseks identiteediks, nii nagu eelnevalt olid selleks mõte-tunne (peen identiteet) ja keha-loodus (jäme-konkreetne identiteet). Teisisõnu on see meditatiivsete praktikatega selgelt kogetav “ei mõtle, järelikult olen” epifaania seisund, mis hakkab nüüd stabiliseeruma. Selline metateadlikkus on alguses veel ebastabiilne, aga võimaldab meil nüüd selgelt näha eelmise arenguastme mõtte-emotsioonide arengustruktuure (konstrukte). Kui see teooria peab paika (mida näitab tulevik ja lisauuringud), siis võib see teadvuse arenguaste tähistada järgmise ehk teise suure valgustusajastu algust. O’Fallon kirjeldab selle suure arenguastme esimest (5.0) konstrukti teadlikku astet järgmiselt:
“(5.0) konstrukti teadlikus etapis avastame omaenda individuaalse teadlikkuse kontuure. Nii nagu laps avastas oma keha kontuurid ja varajane täiskasvanu oma meele kontuurid, hakkame ka 5.0 ajal avastama, et eksisteerivad meie enda individuaalse teadlikkuse kontuurid. See võimaldab kogeda meile ainuomaseid sõnade tähenduse ja piiride isikliku määratluse väga nüansirikkaid erinevusi. Kui oleme teadvustanud oma sõnade tähenduste ja piiride konfiguratsioone, hakkame nägema, et see kehtib kõigi kohta. Saame aru, et sõnade struktuur ja piirid iseenesest on tähendusetud — selle tähenduse konstrueerime ise oma mõtetes. See viib meid uue identiteedi teekonnale. Me liigume oma Konkreetse mina 1.0 sisenemisidentiteedilt oma Peene mina 3.0 sisenemisidentiteedile ja oma teadliku mina 5.0 sisenemisidentiteedile, millest oleme teadlikuks saamas; sealt ka termin MetAware [metateadlik].”
“Sellele metateadlikkusele üleminekul on sügavad tagajärjed. Teadlikkus hakkab mõtlemist ületama, mis oli varem domineeriv viis maailma mõistmiseks. Selle tulemusel kaob mõttemaailm, kontseptualiseerimine ja usk järk-järgult tagaplaanile ning individuaalne teadlikkus ise liigub kogemuste esiplaanile. Liikumine teadlikkusse kui “mina” võimaldab uurida täiesti uut maailma — täiesti uut viisi elu kogemiseks.”
Selle teema kokkuvõtteks lähevad mõtted sellele, et sisemaailma evolutsioonist või sotsio-psühholoogilisest arengust teadlik olemine on andnud mu elule sootuks teise tähenduse, arusaama ja eesmärgi, kui see oli varem. Vaimne areng, mis sai juba oluliseks rohelises teadvuse laines, on türkiisis saanud palju sügavama ja laiema tähenduse. Vaimne areng tähendab nii üleskasvamist kui ülesärkamist. Õigupoolest ei saagi neid kahte teineteisest eraldada, nagu eelnevalt nägime, nii nagu ei saa vältida objektiivset ja subjektiivset reaalsust. Mõlemad on olemas, isegi kui me nendest teadlikud ei ole. Kui ei ole, siis on oht, et langeme ühe pooluse äärmusesse (varju), mida ma ka eelnevate polaarsuste kaartidega näitasin.
Psühholoogiline ja spirituaalne areng on teineteisest sõltuvad, millepärast O’Fallon nimetab seda protsessi waking up developmentally ehk arenguliseks ülesärkamiseks (või üleskasvamise ülesärkamiseks). Sisemaailma evolutsiooniks on vajalik nii psühholoogiline kui spirituaalne areng, nii hinge kui vaimu, meelestruktuuri kui meeleseisundite, keerukuse kui lihtsuse areng. Kui jätta üks neist kõrvale ja näiteks terve elu ainult raamatutarkust pähe taguda (või lihtsalt uusi oskusi õppida) või ainult Himaalaja sügavas koopas mediteerida, siis eelpool vaadeldud psühholoogiline, filosoofiline ja kultuuriline evolutsioon ei toimi nii nagu see võiks või saaks toimida. Vertikaalseks arenguks on tarvis paradoksaalsel kombel teadmisi ja teadmatust, uuest kinni haaramist ja vanast lahti laskmist.
Saksamaa ja teise pika reisi eluetapi heletürkiisselt integraalne ja evolutsiooniline maailmatunnetus tegi mulle nähtavaks siseuniversumi, mis ei jää kuidagi alla välisuniversumile. Nüüd mõtlen, et kuidas on üldse võimalik elada universumis, mis on üht- või teistpidi poolik ja fragmenteeritud. Samal ajal mõistan, et see on loomulik, vahet ei ole, kust me tuleme või kus me oleme, alati on nii palju, mida me ei tea ega mõista. Ma olen äärmiselt tänulik kõigile nendele teadvuse arengu pioneeridele ja integraalfilosoofia teerajajatele, kes on avastanud ja teistega jaganud meie salapärast Suurt Universumit või Kosmost, kust leiame kõige muu hulgas:
- neli elutahku või -veerandit,
- arengujooned või intelligentsid,
- seisundid ja nende astmed,
- astmete ja seisundite arengumaatriksid,
- arenguastmed ja -spiraalid,
- polaarsused ja nende varjud või äärmused,
- tüübid ja psühholoogilised tüpoloogiad jne.
Kõigist nendest ja teistest teoreetilistena tunduvatest integraalfilosoofia avastustest olen teinud käesoleval AE lehel ka lühikesi teooria sissekandeid (millele on ka ülaltoodud viited). Selles loos oli aga hea võimalus oluline osa neist üheks terviklikuks evolutsioonilooks kokku siduda.
Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com
