Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Autorist

Olen maailmarändur, kolumnist ja integraalse filosoofia huviline. Kirjutan ja mõtisklen siin portaalis peamiselt tuliste päevakohaste teemade üle, mis puudutavad kultuuri, sotsiaalseid küsimusi, poliitikat, vaimsust jt. Samuti leiab Aktuaalse Evolutsiooni lehelt minu reisiblogi.

Illimari mitu mina

Ma olen tüüpiline millenniumipõlvkonna ja infoajastu laps, kes kasvas üles ühes traditsioonilises eesti peres, kus valitsesid tugevad peresuhted ning armastavalt mustvalged ‘õige ja vale’, ‘hea ja halb’, ‘päästetud ja patune’ maailmatunnetus. Lõpetasin Nõmmel Hiiu Põhikooli ja Mustamäel Tallinna Tehnikagümnaasiumi. Ratsionaalselt modernse saavutaja-ühiskonna vitsad sain kätte õppides neli aastat Tallinna Tehnikaülikoolis, bakalaureusekraadiga päädinud elektri-erialal, millele omakorda järgnes veel kuueaastane töökogemus automaatikaspetsialisti ja projektijuhina.

Edu ja rahaga seotud modernsest oravrattast, kus on ‘tegijad ja luuserid’, ‘võitjad ja kaotajad’, aitas mul vaikselt välja kasvada kirg kunsti vastu. Hetkel, kui töö hakkas muusika ja bändi tegemist takistama, otsustasin modernse ühiskonnaruumiga hüvasti jätta. Kõige ehtsamalt ja ausamalt võtab selle ülemineku vast kokku Seeda Randroo sõnadele kirjutatud vihane lugu Elustiil, mis valiti 2009 aasta septembris Raadio 2 nädala demoks.

Tundlik mina

Tänapäeval on hingetu modernse ühiskonnaruumi rahutuse ja tusa eest põgenemiseks kolm levinud meetodit: metsa ehk maale elama, vaimsesse kommuuni või pikemaks ajaks maailma peale rändama minek. Mina juhtusin valima viimase variandi ja armusin reisimisse ülepeakaela. Viimased 10 aastat on möödunud peamiselt Eestist väljaspool — õppides isiklikult tundma suurt ja laia maailma. 2,5 aastat olen kokku elanud-reisinud Austraalias, 5 aastat Saksamaal, 2 aastat Aasias ja Okeaanias ning nüüd pool aastat Ladina-Ameerikas.

Reisimine on andnud võimaluse isendaga üksi olla, iseennast tundma õppida ning olla lihtsalt ise — vaba must-valgetest traditsioonidest ja võitjad-kaotajad mentaliteedist. Erinevate kultuuride ja sotsiaalsüsteemide vahetu kogemine on aidanud minus äratada multikultuurse postmodernse mina, keda iseloomustab näiteks suurem tundlikkus vähemuste suhtes. Tänapäeva vähemused, kes nõuavad tähelepanu ja meie toetust — suuremaid õigusi ja paremaid võimalusi — on näiteks: samasoolised paarid, sõjapõgenikud, lapsed, naised, vaesed, loomad, loodus jt.

Üks ajakirjanik tüütas Mahatma Gandhit, jooksis ta järel mikrofoniga ja küsis: “Gandhi, Gandhi – mis on Sinu sõnum inimestele, mis on Sinu sõnum maailmale?” Gandhi ütles: “Minu elu on minu sõnum.”

Igaüks, kes on kogenud maailma puhtalt läbi ülitundliku multikultuurse mina — kelle jaoks eksisteerivad vaid ‘rõhujad ja rõhutud’, ‘enamus ja vähemused’, ‘võimueliit ja hirmul massid’ —, teab väga hästi, kui valus ja ahastamapanev võib elu sedaviisi tunduda. Suur tahtmine on hetkega ja koheselt kõik hirmu külvavad rõhujad ära kaotada. Soov on mässata, protestida ja aktiivselt olemasoleva süsteemi vastu sõdida: teha kõike tagurpidi, vastukarva, anti-sotsiaalselt ja anti-kultuurselt.

Kiirete lahenduste otsingul on väga lihtne langeda new-age‘i lõksu, kus kõik sobib ja kriitiline meel kipub kaduma. Mis need suurem osa vandenõuteooriatest ikka on, kui lihtsustatud ja primitiivsed ‘rõhujad ja rõhutud’ teooriad? See teadvuse arenguaste on ülimalt magus ja vabastav, aga samas ka piinavalt piirav ja segadust külvav. Sellelt arenguastmelt on inspiratsiooni saanud näiteks minu esimesed pikemad filosoofilised tekstid, mis pärinevad aastatest 2012 ja 2013:

Märkusena, et need kirjatükid ei ole kindlasti kirjutatud silmas pidades kõrget esteetilist taset (ning on toimetamata), vaid pigem on nende peamiseks eesmärgiks olnud loovkirjutamise kunstiteraapiline või vaimne mõju — olemasolevatest arusaamadest lahti laskmine ja uutele ruumi tegemine —, mis on aidanud teadvusel kiiremini ja hõlpsamalt edasi kasvada. Kirjutamine on minu jaoks meditatiivne tegevus; ja meditatsioon kui vaimne tehnoloogia, mis kiirendab vaimset arengut.

Terviklik mina

Parafraseerides Lennart Meri: “Iga segadus on alati uue ja suurema selguse väetiseks.” Kaks aastat tagasi avastasin ma endas esmakordselt terviklikult evolutsioonilise mina, mis tõi mu ellu ääreltult palju selgust ja struktuurset läbipaistvust. Isikliku mina arenguteed nähes — müütiliselt ratsionaalsele ja ratsionaalselt pluraalsele — sai selgeks, et samad arenguastmed või –peatused on olemas ka kollektiivses elumõõtmes, milleks on ühiskond.

Allpool on toodud näitena mõnede prominentsemate arengupsühholoogide ja kultuuri arengut uurivate teadlaste tööde ülevaatlik kokkuvõte, mis pärineb teadvuse Einsteiniks tituleeritud Ken Wilberilt. Viimase raamatus “Integraalne psühholoogia” leiab selle teema kohta põhjaliku käsitluse, kus on välja toodud üle 100 erineva arengujoone, mis on pärit nii idast kui läänest, nii eelmodernsest, modernsest, kui ka postmodernsest ajastust.

Evolutsiooniliselt terviklikust minast lähtuvalt on ilmselge, et ma koosnen kõigist eelnevatest minadest. Kui kasutada Loevingeri ja Cook-Greuteri eneseidentiteedi ehk minapildi arengujoone termineid, siis minus on peidus näiteks konformistlik, kohusetundlik, individualistlik, autonoomne ja integreeritud mina. Samuti väljenduvad ühiskonnas üheaegselt erinevad kultuuriruumide arenguastmed — kasutades Jean Gebseri termineid: maagiline, müütiline, ratsionaalne, pluralistlik ja terviklik. Igasugune vajadus enda teisi minasid ja ühiskonna teisi kultuuriruume alla suruda või ülistada kaotab oma mõtte. Kõik on just nii nagu hetkel peab olema — indiviidid ja kollektiivid lihtsalt arenevad. ‘Enamus ja vähemused’, ‘valitsev eliit ja valitsetav mass’ on kootud evolutsioonivaiba sisse ning on pidevas muutumises.

Eestis ja maailmas aset leidvad tuldsülitavad sündmused on märk evolutsioonist — erinevate ühiskonna arenguastmelaamade omavahelise hõõrdumise tagajärg. Mispärast on ka kohane väita, et evolutsioon on ilus, aga mitte alati kena (Jeff Salzman). Just sellest uuest ja värskest vaatekohast lähtuvalt — astudes julge sammu traditsioonilisest ‘ajame vana joru’ diskursusest edasi, samal ajal vältides new-age‘likku ‘kõik uus sobib’ ja nihilistliku ‘mitte midagi ei sobi’ suhtumist — soovingi ma käesolevas Aktuaalse Evolutsiooni portaalis jooksvalt kirjutada ning rääkida. Enda evolutsioonilool peatusin pikemalt aga siin.

Avaldatud kirjatükid

Minu isikliku kirjutamise-teraapia stiilis on terviklikult evolutsiooniliselt teadvuse arenguastmelt inspiratsiooni saanud näiteks järgmised pikemad kirjatükid (aastast 2013-2014):

Aastal 2015 reisisin Aasias ja Okeaanias. Kirjutasin evolutsioonilisest vaatekohast regulaarselt reisikirju, mis panin hiljem kokku e-raamatuks “Reis ümber maakera”: Sri Lanka, India, Indoneesia, Austraalia, Fidži ja Filipiinid (kaks viimast osa nendest on veel raamatuks tegemata). Varasemad reisikirjad alates aastast 2010, kust sai alguse huvi kirjutamise vastu, võib leida vanast blogist Unistustetiivad.

Lisaks proovisin 2015 kätt integraalsete artiklite avaldamisega Eesti erinevates alternatiivsetes ja peavoolu meediaväljaannetes:

Viimastel aastetel on minu huviorbiidis olnud finantsvabaduse teema, ringluse praktika ja arenguteooriatele toetuv poliitika. Reisimise teemal on mind paelunud iseehitatud matkabussiga reisimine. Tegin 10-päevase automatka Norra fjordidesse (millest avaldati ka artikkel ajakirjas Siin ja Seal) ja pikema matka Balkanitele kuni Kreekani välja. Enne pikka koroonatalve avastasin enda jaoks esimest korda Ameerikat: täpsemalt USA, Mehhikot, Guatemalat ja Nicaraguat. Viimasest kirjutasin kokkuvõtliku loo ka Postimehele. Koroonatalved on küll reisimist seganud, aga mitte pidurdanud. Esimese talve elasin üle Hollandis ja teise Kanaaridel.

Juuli 2022, Saku