USA-st isu täis, võtsin uueks sihtkohaks Mehhiko. Kõige soodsam ja lihtsam on sinna lennata Cancuni või Mexico linna. Otsustasin lennata Cancuni, mis asub suure Yucatani poolsaare tipus. Sealt oli hiljem lihtne Guatemalasse edasi minna. Mehhikos kolasin ringi ühe kuu, peamiselt Quintana Roo ja Chiapase osariikides. Mehhiko on suur, 31 osariiki, millest enamus on suuremad kui meie pisike Eesti. Seega nägin vaid väga väikest osa Mehhikost, aga kindlasti ühte ilusamat ja populaarsemat osa.
Ameerika reisi trajektoor 
Kesk-Ameerika teekond
Ladina-Ameerikat läbivat seljakotiränduritele meelepäraseid kohti ühendavat teekonda nimetatakse Gringo Trailiks. Hakkab see pihta Mehhikost ja ulatub välja kuni L-Ameerika lõunatippu Tšiilini. Kagu-Aasias on näiteks Banana Pancake Traili nime kandev reisiteekond. Ameerika gringodeks on peamiselt USA ja Kanada reisisellid ning Euroopast oli uskumatult palju hollandlasi. Mõni eestlane eksis ka ära. Pooleaastasel reisil nägin sealkandis kokku koguni seitset eestlast: Mehhikos viite ja Nicaraguas kahte. Guatemalas kuulsin vaid külajutte, et olevat nähtud ühte eestlast liikumas. Pikal reisil olles on alati tore omaenda armsa Eesti küla inimest kohata ja törts juttu puhuda.
Cancun
Cancun on väga turistikas koht. Rannad on piltilusad ja seal leiab palju häid ööbimis- ning söögikohti. Mõned päevad oli seal täitsa mõnus ringi vaadata.
Sattusin esimese hooga ühte peohostelisse, kus sain tuttavaks paljude teiste reisijatega, sh ühe eestlasega, kes olid ka just sinna maandunud. Kuidagi juhtus nii, et osad meist plaanisid minna järgmiseks Isla Mujeresele ehk Naissaarele. Läksime sinna neljakesi: kaks eestlast, šveitslane ja kanadalane. Kaks kanadalast tulid veel hiljem järgi ja saarel saime tuttavaks ühe hispaanlasega. Alvaro oli ainuke, kes meist hispaania keelt oskas, mille üle oli meil väga hea meel. Lõpuks reisisime kõik seitsmekesi koos ringi kaks nädalat, kuni suurem osa pidi tagasi koju lendama. Saime kõik väga headeks amigodeks.
Isla Mujeres
Teel saarele 
Ladina-Ameerika hostelielu väärib küll kiitmist. Viimane kord reisisin sedasi “üksi” ja hostelites umbes kümme aastat tagasi Austraalias. Väga head mälestust hostelitest ja narivooditest ausalt öeldes ei jäänud, aga Ladina-Ameerika muutis seda kuvandit täielikult. Üks põhjus kindlasti see, et seal kandis on mugavate või isegi luksuslike hostelite valik muy bien.
Mis teeb ühest hostelist luksusliku hosteli? Luksuslik hostel on sisuliselt nagu heal tasemel hotell või kuurort, aga narivooditega. Viimased on väga mugavad ja läbimõeldult ehitatud. Näiteks võib see sisaldada oma ventikat, kappi või riiulit, suuremat lukustatavat panipaika, kohtvalgustit, pistikupesasid ja kindlasti privaatsust suurendavat kardinat. Midagi sarnast kapselhotellidega. Heas hostelis on ka põnevad ühistegevused, mis aitab uusi reisisõpru leida sisuliselt möödaminnes. Jah, isegi, kui oled kõva introvert.
Tasuta hommikujooga klass
Isla Mujeresel jäi mulle kõige enam meelde jalutuskäik saare tippu, kus sai nautida imelisi rannikuvaateid, vaadata pekslevaid laineid ja saada tuttavaks iguaanidega. Tegime saarel ka ühe poolepäevase snorkeldamise tripi, aga midagi väga põnevat kahjuks ei näinud. Seltskond oli aga see-eest priima.
Osad sisalikud olid hirmutavalt suured
Peale snorkeldamist käisime autoremonditöökojas duši all. Siin pildil on juba ka Ahmed ja Carolan (vasakul esiplaanil). 
Praamisõit tagasi mandrile
Playa del Carmen
Isla Mujeresest sõitsime tagasi Cancuni ja sealt umbes tunni aja kaugusel jäi tee peale Playa del Carmen, mis on ilusa ranna ääres asuv peolinn. Mulle meeldis kõige enam üks tasuta rannadžässi festival, mis seal just aset leidis. Paljajalu soojas rannaliivas hüpata polnud üldse paha.
Tulum
Tulumis on väga palju teha ja näha: erinevad maiade püramiidid ja pühakohad, imekaunid cenoted ehk karstialad ja rannad. Parim viis seal ringi liikuda on ratas. See oli viimane koht, kus kõik veel koos olime.
Maiade varemed mere ääres 
Tulumist tunnike sisemaale sõita ja siis saab ronida sellise püramiidi tippu 
Looduslik pühapaik cenote 
Tulumi rannad 
Tulumi luxhostel 
Üks omapärane hoone 
Bacalar
Bacalar on üks suur järv, kus saab kanuuga ringi sõita ja looduse ning inimtekkelist ilu nautida.
Vaade hostelist 
Kanuutripp 
Mahahual
Mahahual on väike ja rahulik rannaküla, mis küll natuke elavneb, kui mõni kruiisikas randub. Nautisin siin sellel reisil esimest korda üksi olemist ja üksi reisimist.
Palenque
Mahahualist Palenquesse sõitmiseks pidin võtma selle reisi ainsa ööbussi. Bussiliikus on Mehhikos väga heal tasemel ja bussid mugavad. Soojad riided ja talvemüts peavad aga käepärast olema, muidu külmub kringliks. Palenques on kaks peamist vaatamisväärsust: maiade pühapaik ja kosed.
San Cristobal de las Casas
San Cristobal on ilus koloniaallinn mägedes. Asub 2200m kõrgusel, mis tähendas, et sain oma talveriideid jälle kasutada. Esimest korda nägin rohkem kohalikku kultuuri ja värvilistes rahvariietes maiasid endid. Ladina-Ameerikas inimestele väga ei meeldi, kui sa neid pildistad. Neil on seal pildistamisega mingit sorti tugev ebausk. Giid rääkis lugusid, kus turistid tegid turul või kirikus pilti ja kohalikud tulid kallale ning hävitasid fotoka ära. Karm värk.
Mehhikosse läheks hea meelega tagasi. Väga mõnus riik, mida uurida ja avastada. San Cristobalist läksidki paljud ööbussiga edasi läänerannikule Vaikse ookeani äärde (Mehhiko pealinna suunas), kus saab rannaelu nautida. Mina läksin aga teises suunas ja sellisesse põnevasse ning vähem turistikasse riiki nagu Guatemala. Viimasest aga järgmises postituses.
