Enda, teiste ja kultuuri paremini mõistmiseks ei piisa vaid seisundite, astmete, joonte ja veerendite tundmisest, vaid oluline on mõista ka erinevaid tüüpe ehk tüpoloogiaid, mis on integraalses maailmavaates üks oluline element või perspektiiv. Kahes viimases toitumisega seotud postituses aitas tüüpide perspektiiv näiteks näidata selgemalt, et inimesed võivad eelistada psühholoogiliselt või füsioloogiliselt väga erinevaid toitumissüsteeme. Seekord tutvustan ma ühte psühholoogilist tüpoloogiat, mis on üha enam populaarsust võitmas — enneagramm.

Sõna enneagramm tuleneb kreekakeelsetest sõnadest ennea, mis tähendab üheksat ja gramma, mis tähistab märki või kujundit. Nimi võib tunduda vähe esoteeriline (pärineb kristlikust traditsioonist), aga see süsteem toetub reaalsetele inimuuringutele (heale teadusele), mida on viimastel aastakümnetel täiendatud ning on tunnustatud nagu näiteks C. G. Jungi töödel põhinev Myers-Briggsi tüübi-indikaator (MBTI). Viimased ei ole kahjuks veel nii levinud kui näiteks astroloogia ja horoskoobid, mis “tuginevad” taevakehadele, mille mõju inimpsüühikale aga veel keegi tõestada pole suutnud. Seepärast on astroloogia pigem müütiline, usul põhinev või ‘halba teadust’ kasutav tüpoloogia, mis üritab erinevaid inimtüüpe seletada. Horoskoopide populaarsus aga näitab, et inimestel on loomulik suur huvi tüüpide vastu, mis on ju igati positiivne. Myers-Briggsi tüübi-indikaator (MBTI) on enam levinud akadeemilistes ringkondades (meenub, et seda õpetati psühholoogia tunnis põgusalt ka TTÜ-s), aga Enneagrammi peavad paljud kasutajasõbralikumaks, arusaadavamaks ja lihtsamaks süsteemiks. Samuti võib valik oleneda maitsest, kui mõlemad, ja kõik teised iseloomutüpoloogiad, täidavad oma eesmärki ehk aitavad hakata märkama erinevaid psühholoogilisi harjumusmustreid iseendas ja ka teistes.

Mina avastasin Enneagrammi enda jaoks paar aastat tagasi ja olen seda siiani vaikselt juurde õppinud. Tol korral aitas mul see inimpsüühika süsteem või kaart lahendada ühe väga konkreetse suhteprobleemi. Nimelt tekkis meil elukaaslasega pidevalt arusaamatus seoses sellega, et kuidas me võiksime koos vaba aega sisustada ja peale tööd puhata. Mina eelistasin automaatselt rohkem omaette olemist (näiteks lugemist, kirjutamist, pillimängu), aga minu kaaslane hoopis väljaminemist, suhtlemist ja midagi aktiivsemat. Probleem oli selles, et mu elukaaslane arvas enda vaatekohast, et mul on midagi viga või pahasti, kuna ei soovi aktiivselt puhata ning mina ei saanud enda vaatepunktist vaadatuna temast aru, et miks ta ei taha rahulikult omaette olla. Enneagrammi üheksat tüüpi uurides ja nende kohta teste tehes, taipasime lõpuks, et mina olengi seda tüüpi, kes kogub energiat omaette olles, aga mu elukaaslane pigem teistega kontakti luues. See, mis tundus õige ja vale mulle, ei olnud kaugeltki õige ja vale temale, ning vastupidi. Mõistsime, et elame justkui erinevates maailmades ning peame õppima sellega arvestama. Mina pean mõnikord teadlikult oma tüübi piiridest väljuma ja koos midagi aktiivsemat ette võtma ja mu elukaaslane peab õppima vahel omaette olema ning iseenda seltskonda nautima.

Kolm põhitüüpi ja nende voorused

Enneagrammi süsteemis jagunevad inimeste iseloomud kolme suurde rühma: keha, süda ja pea, mida iseloomustavad vastavalt suurem tegutsemine, tundmine ja mõtlemine. Iga rühm jaguneb omakorda veel kolmeks, mis teeb kokku üheksa erinevat psühholoogilist tüüpi.

“Tervikliku elupraktika” postituses tõin näite — mis neid kolme põhitüüpi hästi illustreerib —, kuidas me kõik lahendame elulisi situatsioone täiesti omamoodi, enda tüübi-maailmavaatest lähtuvalt. Näiteks, kui on tarvis koos mõni töö ära teha, siis kehatüüp hakkab kohe tegutsema, ilma suurema mõtlemiseta või asja arutamiseta. Seevastu peatüüp istub maha ja hakkab mõtlema ning plaani pidama (võimalusel ka lugema ja juurde õppima), et kuidas seda tööd kõige paremini ja optimaalsemalt teha. Reaalseks tegutsemiseks läheb seega aega ning teistega arutamine ei näi ka väga oluline olevat. Südametüüp on orienteeritud rohkem koos tegemisele ning hakkab meeskonda kokku panema ning tahab hästi palju arutada ja läbi rääkida. Tahaplaanile jäävad tegutsemine ja üksi mõtlemine.

Seepärast on igal kolmel tüübil omad voorused või tugevad küljed: kehatüübil tegutsemine, südametüübil inimsuhted ja peatüübil analüüsimine. Sellega on oluline arvestada, kuna vastasel juhul me näeme kõike iseenda mätta otsast ja võime ekslikult arvata, et meie oleme normaalsed ja teistel on midagi viga. Normaalset ei ole olemas, kuna iga inimene on väga erinev ja ainulaadne. Integraalteooria kohaselt sõltub meie tüüp nii kaasaantud geenidest ja meemidest (n-ö psühholoogilised geenid või karma), kui ka välisest keskkonnast ja kultuurist, kus me oleme üles kasvanud (vastavalt SEE, MINA, NEED ja MEIE eluveerandid).

Kolme põhitüübi pahed

Enda tüüpi teades tekib meil võimalus märgata või teadvustada ka seda, kui me jääme enda tüübi piiridesse liigselt “kinni”, mis võib väljenduda mõnes psühholoogilises probleemis: näiteks vihas, ärevuses või hirmus. Just need kolm ongi vastavalt keha-, südame- ja peatüübi pahed või nõrgad küljed, mis neuroloogias on tuntud kui 3 F-i (fight, freeze, flight ehk võitle, tardu, põgene reaktsioon) ning on omakorda seotud erinevate neurotransmitteritega. Integraalne psühholoog Dr. Keith Witt kirjeldab seda nähtust raamatus “Shadow Light” järgmiselt:

“Kui me tunneme ohtu (olgu see reaalne või mitte), laseb ajukeemia kümnendiku sekundi (täpsemalt 40-200 millisekundi) jooksul kehasse kemikaale, mis tekitavad meis ürgse impulsi, kas võidelda, jääda paigale või põgeneda. Meie teadlik mina või arenenum aju osa märkab seda automaatset reaktsiooni (kui üldse märkab) alles 500-1500 millisekundit hiljem.”

Seega, me ei saa kunagi viha, ärevust ja hirmu lõplikult eemaldada, kuna need on loomulikud ürgsed instinktid ning võivad teatud situatsioonides kasulikud olla, aga saame õppida neid teatud olukordades kontrollima või ümberprogrammeerima. Inimeste maailmas ei ole enam paljud alateadlikud reaktsioonid või impulsid vajalikud, kuna me ei ela küüned-hambad loomademaailmas. Dr. Keith Witt nimetab seda üldist ümberprogrammeerimise protsessi destruktiivse varju muutmiseks konstruktiivseks varjuks. Enneagramm aitab teadvustada just meie tüübile omast destruktiivset varju, milleks võib olla peamiselt kas viha, ärevus või hirm, ja seejärel vastavalt ka selle ebameeldiva ja häiriva emotsiooniga tegeleda.

Peatüübi hirm

Näiteks mina olen peatüüp ning võin väga kergesti jääda oma mõtetesse ja erinevatesse lugudesse kinni, mis võib viia liigsesse eemaldumisse oma kehast ja ka teistest (seotud hirmutundega). Parim viis sellest välja tulla on see, kui keskendun oma kehale — viin oma tähelepanu ehk teadlikkuse peast (või ruumist/teistelt) vaikselt allapoole ning tunnetan sügavat kõhuga hingamist. See toob mind hirmumaailmast jälle maa peale tagasi ning aitab terve olemise, nii keha-, emotsiooni, kui ka mentaalenergia omavahel integreerida ja luua tervikult tervislik ning terve tunne.

Südametüübi ärevus

Südametüüpidel, nagu näiteks mu elukaaslasel, on väga tavaline see, et emotsioonid ja tunded võtavad võimust (seotud ärevusega), mis muudab kõik väga must-valgeks — elu võib tunduda kord nagu seitsmendas taevas ja seejärel nagu pimedas põrgus. Enamasti on see seotud just erinevate suhetega (tööl, kodus, sõpradega), mis kord on lihtsamad ja siis jälle keerulisemad. Emotsioonidega seotud ärevusest soovitab Helen Palmer, kes on minu lemmikenneagrammiõpetaja ja kelle termineid siin kasutan, välja tulla, viies tähelepanu “valutavalt südamelt või hingelt” (või kelleltki teiselt) pähe ning mõelda ja loogiliselt analüüsida, et kas see probleem on ikka nii hull, kui esmapilgul paistab. Minu enda kogemus on, et selline meetod toimib väga hästi, kuna olles ise rohkem mentaalselt analüüsiv tüüp ja tundes lähedalt emotsionaalseid tüüpe, siis nendega rasketel hetkedel “emotsioonitult” rääkimine ja arutamine on olnud väga efektiivne ja on aidanud ülevoolavatest tunnetest välja tulla. Muidugi kõige parem on, kui südametüüp oskab ise raskel hetkel pähe minna ja seeläbi ärevusest vabaneda, aga paha pole ka see, kui tal on peatüübist sõber, kellel tuleb see välja loomulikult.

Kehatüübi viha

Kehatüüpide kõige suurem probleemikoht on viha, mis võib välja lüüa, kui liigne energia takerdub kas millegi või kellegi taha. Näiteks tüüp number 8 ehk Kaitsja (The Protector) on hästi väljaelav ekstravert ning soovib, et tema entusiasmile ja suurele energiale vastatakse. Kui vastane (elukaaslane, töökaaslane või keegi teine) on aga näiteks kõige introvertsem ja passiivsem tüüp 5 ehk Vaatleja (The Observer), kes võib kohati olla tuim kui kala, siis see võib Kaitsja tõeliselt marru ajada (sarnaselt võib 5-le olla hirmutav ja väsitav 8 energilisus). Kehatüüpidel soovitatakse rasketel hetketel viia oma tähelepanu füüsiliselt kehalt ja energialt südame-, tundeenergiale.

Tahaks jääda iseendaks

Nagu näha, igal tüübil on omad tugevad ja nõrgad küljed. Tugevaid külgi saame treenida veel tugevamaks, milles võib lõpuks väljenduda meie geenius ning nõrkasid külgi saame õppida taltsutama, mis teeb elu nauditavamaks ja lihtsamaks. Me tunneme oma nõrkusi — hirmu, ärevust või valu — veel intensiivsemalt ning samal ajal, paradoksaalselt, häirivad need tunded meid palju vähem. Teine väga oluline asi, mida enda ja teiste iseloomutüüpide tundmine meile õpetab, on teadmine ja teadlikkus sellest, et inimesed võivad elada väga erinevates iseloomutüübi-maailmades. Reaalsus on meie jaoks tüüpide seisukohast küll sama, aga tähelepanu on suunatud väga erinevatele eluaspektidele — kehale, tunnetele või mõtetele (pluss igas neist tüüpidest on veel kolm täiesti erinevat tüüpi). Selline teadlikkus aitab vältida levinud väärarusaama, kus arvatakse, et kui mina või meie grupp näeb maailma ühetemoodi, siis see on ainuke viis või tõde ja teised võimalused puuduvad või on valed. Pigem tuleks aidata ja julgustada leida igal inimesel tema enda unikaalne iseloomutüüp, et ta saaks sellele oma elu rajada.

Igaüks on geenius. Kui aga hinnata kala tema puu otsa ronimise võime järgi, siis ta elab terve oma elu, arvates, et on rumal.

Näiteks peatüübid 5 ja 6 ehk Vaatleja ja Lojaalne Skeptik (The Loyal Skeptic) on mõlemad analüütilised mõtlejad, mis teeb nende suhte väga põnevaks ja kaasahaaravaks, aga esimene eelistab suuremat vabadust igasugustest institutsioonidest ja gruppidest (nii peavooluga kui alternatiiviga seotud), teine aga soovib oma identiteedi nendega siduda (teatud religioon, riigiasutus, toitumise liikumine jne). Enneagrammi Instituudi kodulehelt võib näiteks lugeda — vastab väga hästi minu enda kogemustele, kuna olen 5 ja tean lähedalt mitmeid 6-si —, kuidas Vaatlejat (või Uurijat) huvitab rohkem objektiivne tõde, isegi kui see tekitab ebakindlust ja paneb asju ümber hindama, erinevalt Lojaalsest Skeptikust, kes ei taha uute ideedega nii väga kergelt kaasa minna ning toetub lojaalselt pigem varasematele arusaamadele või koguni usule. Seepärast võib Vaatlejale näida Lojaalne Skeptik vanameelsena või fanaatilisena ning Skeptikule Vaatleja kui imelik, isoleeritud friik, targutaja või lootusetult ebapraktiline.

Praktikas ongi see parajaks väljakutseks, et kuidas jääda iseendaks, enda tüübile kindlaks (mitte lasta ennast liigselt kõigutada teistest ja ühiskonnast), aga samal ajal austada ja mõista teiste tüüpide perspektiive, mis võivad olla täpselt risti vastupidised. Keerukust lisab juurde veel asjaolu, et iga tüüp areneb, mis võib tähendada tervemaid, keskmisi või ebatervemaid versioone. Enneagrammi Instituudi lehel on jagatud need arenguastmed üheksaks. Siin on näiteks tüüpide 5 ja 6 arenguetapid: Vaatleja ja Lojaalne Skeptik.

Järgmises enneagrammi postituses vaatan täpsemalt kõiki tüüpe eraldi. Toon siin lõpetuseks välja kõigi tüüpide nimed, nii nagu seda õpetab Helen Palmer (sulgudes on Don Richard Riso poolt antud nimed, mis on samuti levinud):

1. Perfektsionist (või Reformija)
2. Andja (või Aitaja)
3. Esineja (või Saavutaja)
4. Romantik (või Individualist)
5. Vaatleja (või Uurija)
6. Lojaalne Skeptik (või Lojalist)
7. Nautleja (või Entusiast)
8. Kaitsja (või Väljakutsuja)
9. Vahendaja (või Rahusobitaja)

Eesti keeles kahjuks väga palju infot enneagrammi kohta veel ei ole, aga leidsin guugeldades näiteks lehe inelligentne.ee, kus on asjalik kokkuvõte tehtud ja samuti on eesti keeles välja antud üks raamat Richard Rohr ja Andreas Eberti poolt nimega “Enneagramm. Hinge üheksa palet“. Inglise keeles on raamatuid, videokoolituste ja testide materjali maa ja ilm. Minu enda lemmikud on:

• videokoolitus “Patterns of Being” (Helen Palmer ja teised);
• videokoolitus “Patterns of Relating” (Helen Palmer ja teised);
• raamat “The Enneagram: Understanding Yourself and the Others in Your Life” (Helen Palmer);
• raamat “The Enneagram in Love and Work: Understanding Your Intimate and Business Relationships” (Helen Palmer);
• hea ja lühike sissejuhatav raamat (eelmised on hästi põhjalikud) “The Essential Enneagram” (David N. Daniels, Virginia A. Price);
• palju tasuta veebimaterjali leiab ka Helen Palmeri kodulehelt ja Enneagrammi Instituudi kodulehelt.

Enda psühholoogilise tüübi saab kindlaks teha kas testide abil või siis kõikide tüüpide kohta täpsemalt lugedes. Minu enda kogemus oli võimas, kui lugesin Palmeri “The Enneagram” raamatut, mis hakkas pihta esimesest tüübist ja liikus 9 suunas. Esimestest tüüpidest ei saanud ma väga midagi aru, kuna tundusid võõrad ja mittemidagiütlevad, aga mida enam 5-le lähemale jõudsin, seda enam hakkas kirjeldus tuttavamana kõlama (4 ja 6 kõlasid ka väga tuttavlikult). Enda tüübi äratundmine oli põnev ja samal ajal natuke hirmutav, kuna tundus uskumatuna, et keegi kirjeldab minu psühholoogilisi harjumusi sedavõrd täpselt. Mida enam tüübi kirjeldused 5-st eemaldusid, seda võõramaks ja kaugemaks need jäid. Kõige “imelikumad” ja uskumatumad olid minu jaoks 9 ja 1. Sain aru, miks osade inimestega on mul väga keeruline “ühisele lainele” saada. See on hea näide sellest, kui erinevates tüübimaailmapiltides me elada võime.

Veel olen ma enda ja teiste näitel tähele pannud, et oma tüübi äratundmine (ja ka teiste) sõltub paljuski enda sisemaailmas neutraalse teadlikkusega ringivaatamise võimest. Seepärast on üheks eelduseks või paralleelseks praktikaks kindlasti vajalikud vaimsed ehk meditatiivsed harjutused, mis aitavad oma psühholoogiliste harjumusmustritega juba vaikselt tutvust teha ning oma iseloomul “paika loksuda” (sama kehtib ka varjutöö kohta). Kui seda ei tee ja psühholoogilised protsessid toimivad veel enamasti automatismidena (võitlen, tardun, põgenen impulssidena), siis võib kogu see tüüpide teema olla kas arusaamatu või vastumeelne. Aga igal juhul võtab selle süsteemi õppimine aega ja süvenemist, olenemata, kas sa oled juba kogenenum vaimleja või mitte.