Kui eelmine suvi möödus mul peamiselt üksi suvilas chillides ja ringlemise praktika näol mediteerides, siis seekord kukkus välja täpselt vastupidi — suvila oli nagu läbikäiguhoov ja airbnb/bookinguga tegelemine üleliia stressirohke. Soov oli suvel tegutseda, kuna pooleaastane talve-eest-plehku-reis pani käed sügelema. Airbnb’d olen juba jupp aega tahtnud proovida. Ise reisil olles näen vaid külalise poolt. Kuidas on olla aga võõrustaja? Just seda ma see suvi kogesingi ja ette ruttavalt võin öelda, et õppetunde oli palju.

Juuni alguses panime vennaga Saku lähedal asuva suvila airbnb’sse ja bookingusse. Esimese portaaliga tegeles tema ja teisega mina. Tegime vaid koristatud tubadest pildid, suuri ümberkorraldusi ei teinud, jutt juurde ja ootsime, et kas keegi on huvitatud. Ei osanud midagi arvata või loota. Meie suureks üllatuseks oli huvi olemas ja esimesed broneerigud kirjas. Asi tundus nüüd reaalne, mitte vaid idee tasandil. Kohe hakkas mõte iseenesest liikuma, et mida võiks kõike paremaks teha ja kuidas täpselt me nüüd siis neid külalisi vastu võtame.

Hästi on meeles see, kuidas sõitsime Ülemiste JYSKi ja ladusime korvid patju, tekke, püüre, kotte ja linu täis. See osutus heaks ja vajalikuks investeeringuks, kuna uued ning mugavad magamisasjad on külalistele väga olulised. Saime esimestelt külalistelt väga head tagasisidet ja see innustas. Läbi bookingu käisid esimestena ühed soomlased, kellel oli viis väikest mopsi kaasas. Nad katsid kõik diivanid ilusti ära, koertel olid mähkmed jalas ja osad koerad olid puurides. Neilt saime ka tagasisidet, et kuivkäimla on “huvitav” ja köögis ei ole sooja vett. Tundsime, et need asjad võiks joonde ajada, eriti veel, kui külalised selle eest sisuliselt maksavad. Ise lepiks ja elaks nende ebamugavustega veel. Sellest sai alguse suur ehituse ja parendamise protsess, mis kestis terve suve. Kokkuvõttes kulutasime rohkem kui teenisime.

Üks asi, mida me ei kujutanud kohe üldse ette, oli see, kuidas külalistega suvilat jagada. Päris kiiresti sai selgeks, et bookingu külalised soovivad suuremat privaatsust ja anonüümsust, aga airbnbi külalised on nõus rohkem ruume jagama ja meiega suhtlema. Need portaalid esindaks justkui erinevat tüüpi reisijaid (individualiste ja kollektiviste), mis on vastavuses ka kahe väga levinud maailmapildi arenguastmega: individualistlik oranž ja kollektivistlik roheline ehk vastavalt ratsionaalne ja pluraalne maailmatunnetus (vähem levinud on reisijate seas kollektiivne kollane/traditsiooniline/müütiline ja individualistlik integraalne/terviklik).

Elame hetkel põneval ajastul, kus majutusteenus, nii nagu paljud muud teenused ja nähtused, muutub tänu nutitehnoloogiale vabaks, inimeselt inimesele. Samas vanad majutusviisid ei kao ka kuhugi, pigem, mida me kogeme on valikute või perspektiivide mitmekesisus. See muutub aktuaalseks rohelise pluraalse maailmapildiga. Viimasel on ka oma varjupool, väga selgelt nähtav integraalsest maailmavaatest, mis väljendub regresseerumises äärmuslikku fundamentalismi mentaliteeti (pluraliit või buumeriit) — mõne uue perspektiivi tekkimisel muudetakse see absoluutseks tõeks, uueks dogmaks, kinnisideeks, müütiliseks usuks. Sellega meenub hiljuti suuri laineid löönud kliimaaktivistist tüdruk, kes on hea näide rohelise maailmapildi ilust ja koledusest. Jeffi kommentaar The Daily Evolveris on väga asjakohane.

Bookingu külalistega oli alguses palju arusaamatusi, kuna me ei osanud küllalt selgelt seal lehel jagatud ruume kuulutuses kirjeldada. Seepärast juhtus mõnikord nii, et pidime ise suvilast jalga laskma, välja kolima, et külalistel ja endal oleks rohkem privaatsust. Airbnb külalistega oli alguses äge suhelda, aga see tuhin möödus päris kiiresti. Minusugusele, enneatüübi järgi kõige introvertsema iseloomuga inimesele (tüüp 5), on privaatsuse puudumine katastroofiline. Saan tõeliselt puhata ja ennast välja lülitada, kui olen üksi (va elukaaslasega koos olemine). Me küll proovisime ehitada vaheseinu ja tegime aiamaja korda, et ise seal olla või hoopis sinna külalisi majutada, aga privaatsuse puudumisest tulenev stress hiilis vaikselt ligi ja kuhjus.

Juulis saime endale ühed n-ö püsiklendid, paar töömeest, kes ehitasid Saku lähedal maja. Mõtlesime, et küll meil vedas, nüüd on täituvus suurem. Esimene nädal olid töömehed väga korralikud ja krapsid. Teine nädal tulid nad juba õlled näpus, mis oli ok, aga kolmas nädal läks vähe käest ära. Õhtul töölt öömajale tulles istusid nad köögi laua taga ja jõid viina ning viskit. No, see on ka enamvähem ok, vist, või mitte. Aga viis see selleni, et üks õhtu läksid nad bravuuri täis ning hakkasid mult viina noolima ning said isegi pahaseks, et mul neile midagi anda ei ole. See oli viimane piisk karikasse. Töömehed, kellega arvasime, et meil vedas — hoopis ei vedanud. Või ikkagi vedas, et nii veel läks ja saime sellest loost õppida. Õppisime, et pikemaajalised üürnikud ei ole ehk kõige parem valik, kuna hakkavad ennast liiga koduselt tundma.

Sellega meenub üks lugu ühest mehest ja tema pojast, kus vedamine ja mitte vedamine, õnn ja ebaõnn on väga suhtelised nähtused, üks ei eksisteeri teiseta. Kuulsin seda lugu umbes 8 aastat tagasi ja on jäänud minuga siiani. Kasutasin seda kunagi endale ühes olulises õppetunnis “Kuidas minu suurimatest vaenlastest said minu suurimad õpetajad.”

Lisaks külalistele mõjus mulle sarnaselt ka kooselu venna ja tema kaaslasega, kes elasid hoovi peal kämparis. Sain väga selgelt aru, kui oluline on täiskasvanuna oma enda kodu, pelgupaik. Koht, kus on ainult enda loodud pere, endapoolt valitud kallid inimesed, kellega on hea ja lihtne koos olla. Vanematest, õdedest, vendadest ja teistest sugulastest kaugenemine on vajalik ja loomulik protsess. Et saaks elada enda elu. Ja igaühe elu on erinevalt eriline ja ainulaadne.

Mida ma siis kogu sellest airbnb’tamisest õppisin ja mida kõrvataha panin?

Nägin ja kogesin, et huvi kodumajutuse vastu on, isegi kui see asub Tallinna äärealadel. Inimesed, kes on autoga, on nõus nii kaugele tulema ja selle eest maksma.

Tööd ja tegemist on loomulikult palju rohkem kui pikaajalise üürimisega. Pesumasin oli pidevalt töös ja linad kuivasid õues nööri peal. Õnneks oli ilus, soe ja üpris kuiv suvi.

Selgeks sai see, et külalistega koos elamine või nende pärast välja kolimine on jama. Ideaalis peaks külalistele olema eraldi privaatne korter/õueala ning ise elama võimalikult lähedal, et oleks lihtne koristada, linu vahetada/pesta ja vajadusel võtmeid üle anda. Reisides olen näinud kortermajas kahte lähestikku korterit, kus ühes elavad võõrustajad ja teist üüritakse lühiajaliselt välja.

Nii pikaajalisel, kui lühiajalisel üürimisel kardetakse tihti ka turvalisuse või vandaalitsemise pärast. Minu kogemus on siiani hea, midagi väga hullu ei ole juhtunud, inimesed on üldiselt väga toredad, sõbralikud ja hoolivad. Aga asju juhtub, nagu koerte poolt ära kraabitud uus uks või sõidab külaline kaubiku tagatule sodiks. Tegijal juhtub alati.

Veel panen ma kõrva taha, et peab hoolikalt mõtlema, kellega asju ette võtta, kes on ettevõtluse partnerid. Kui muidu klappi ei ole, siis ei tasu koos midagi teha. Koos tegemisel, nii nagu elus üldiselt, tekivad paratamatult probleemid ja väljakutsed, need on elu loomulik osa. Kui puudub oskus või soov probleemidele koos julgelt silma vaadata, neist konstruktiivselt rääkida ja koos neid lahendada, siis on asi määratud algusest peale viltu minema.

Näen ka seda selgemalt, et meil kõigil on oma arusaam sellest, kuidas probleeme lahendada. Väga selged erinevused tulevadki näiteks juba eelnimetatud inimtüüpidest ja maailmapidi arenguastmetest. Väga oluline on ka see, kui lähedalt või tugevalt oled ettevõtmise partneriga seotud. Meenuvad mitmed finantsraamatud, kus hoiatatakse sõprade, sugulaste või pereliikmetega äri tegemise eest. Kuidas seda õiget leida? Kuidas teha vahet sobival ja sobimatul kanditaadil? Eks see tuleb kogemusest, aga on olemas ka väga huvitavaid olemasolevaid süsteeme või raamistikke. Ühest sellisest lihtsast, aga efektiivsest valiku tegemise integraalsest perspektiivist kirjutasin näiteks siin.

Samuti mõistan paremini, kui vähe ma tegelikult praktikas tean organisatsioonide juhtimisest ja nende protsessidest. Ise põlve otsas kellekagi koos midagi tehes ei tule sellegi peale või “ei leia aega”, et teha näiteks kord nädalas koosolek ja arutada koos, mis koos ettevõtmises hetkel oluline on, mis igaühe tähelepanu vajab, mis meeldib, mis häirib jne. Toimivates ettevõtetes on selline lihtne protsess nagu koosolek kohustuslik, iseenesest mõistetav. Kuidas see koosolek välja näeb on loomulikult teine küsimus:

• Kas boss lajatab kõigile oma sõnadega, süüdistab, poob, käsib ja on ruumis kõige targem (traditsiooniliselt autoritaarne must-valge suhtlus, my way is the high way, heaven or hell, saved or cursed)?
• Kas töötajad istuvad vastamisi kui spetsialistid ja arutavad, argumenteerivad, toetuvad faktidele (ratsionaalne, rõhk parempoolsetel välise maailma veeranditel)?
• Kas üritatakse leida konsensust ja kõigi arvamust-tundeid võrdelt kuulda võtta (pluraalne, relatiivne, tundlik, rõhk vasakpoolsetel sisemise maailma veeranditel)?
• Kas integreeritakse erinevaid perspektiive, nt erinevatelt arenguastmetelt, tüüpidelt või seisunditelt, isegi kui nad näivad esmapilgul mitte kokku sobivat (integraalne, kõik veerandid on võrdselt olulised, kõik polaarsused on olulised: individuaalne, kollektiivne, sisemaailm, välismaailm)?
• Kas…?

Selle suve kogemuse taustal meenus veel see, kuidas tänapäeva töökeskkonnas ja ka isiklikumal tasandil on teatud emotsioonid mitte lubatud, mitte ok, tabud. Et kui inimene on tööl või kuskil seltskonnas, siis peab tegema head nägu, n-ö jätma teatud osa endast koju. Selle asemel, et tervitada tervet inimest, just nii nagu ta on, kogu oma hiilguses. Inimeste loomulik ja tervislik käitumise, emotsioonide ning mõtete spekter on äärmiselt lai.

Eriti just peale ringluse praktikaga tutvumist tundub see väga piirav ja lapsik, kui keegi ütleb, et sa ei tohiks sedasi tunda või see mida sa tunned on vale, suck it up. Nagu wtf?! Kuidas saab olla vale see tunne, mida tunnen? Kuidas ma ei tohi seda tunda, kui ma juba tunnen? Minu arvates hea näide ratsionaalsest maailmapildist, kus sisemaailma jaoks ei ole veel silmi, need silmad ei ole veel välja arenenud, mis näeks vasakpoolseid eluveerandeid. Pluraalsest perspektiivist tekib juba uudishimu ja küsimus, et oi, mis on selle tunde taga, vaatame ja uurime seda koos. Ja seda saab teha, kuna selleks on nüüd silmad. That’s more like it!

Sellised sise- ja välismaailma kogemused ning mõtted seekord. Järgmise korrani.