Finants- ja reisivabadus: teadmiste ning teadmatuse piiril
Saksamaa elule järgneva eluetapi võiks kokku võtta finantsvabaduse teemaga, mis tõi mind tagasi Eestisse. Alustasin kogemata juba umbes 15 aastat tagasi kinnisvarasse investeerimisega, ilma, et oleksin midagi kuulnud investeerimisest, veel vähem finantsvabadusest. Küll olin kuulnud finantskohustustest ja neid omal nahal kogenud. See on loomulikult järjekordne polaarsus, mida saab õppida targalt juhtima, et ei langeks selle ühe pooluse lõksu. Eestis on finantsteadlikkuse teema üha enam aktuaalsemaks muutunud tänu Investeerimisklubile, Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpikutele”, endisele kooliõpetajale Kristile, kes investeerib ja paljudele teistele. Kuna mulle sõna “vabadus” juba iseenesest sümpatiseerib, eriti seoses filosoofia ja vaimsusega, siis finantsvabadus kõlab (ja ka maitseb) samuti meeldivalt, eriti veel, kui on parajalt maitsestatud kohustustega. Kui mõttevabadus ja -areng on seotud sisemaailmaga, siis finantsvabadus ja -areng välismaailmaga. Ehk olekski täpsem nimetada suuremat finantsteadlikkust finantsarenguks kui ainult vabaduseks või kohustuseks.
Selle teemaga tutvumine aitas mul selgemini näha, et tegelikult ei vaja me üldse palju, et oma materiaalseid baasvajadusi ära katta. Eriti lihtne on see koonritele, minimalistidele ja muudele seda tüüpi inimestele, kes nagunii ei väärtusta nii palju objektiivset maist elu kui subjektiivset taevaelu, kui sedasi on kohane neid kahte elutahku võrrelda. Kui võtta veel arvesse inimvajaduste arengut, siis näeme, et oranžina keskendume rohkem välismaailmale, et luua endale suuremat materiaalset kindlust ja heaolu (positiivne väärtus), mille varjupool on materialism (ületarbimine). Oranži väärtuste ja äärmuste kogemine viib meid aga rohelisele territooriumile, kus investeerime rohkem sisemaailma, et saada sisemiselt rikkaks ja edukaks (positiivne väärtus). Varjupool on spirituaalne materialism, liigne keskendumine vaimsusele, materiaalsete väärtuste, teadmiste ja oskuste eitamine. Just selle äärmuse või varju valguses ma ka finantsteemaga lähemalt tutvust tegin. Detailsemalt kirjutasin sellest siin.
Suurema finantsvabaduse tuules olen nautinud ka suuremat reisimise vabadust. Kahel viimasel aastal tegin oma kolmanda ja neljanda pika reisi. Esimest neist kutsusin hellitavalt “Talve eest plehku”, kus tegin automatka Balkanitesse ja lennureisi Kagu-Aasiasse ning teine reis viis Põhja- ja Kesk-Ameerikat avastama. Viimase reisi positsiooni tegi lühikeseks ootamatult maailma tabanud tervisekrahh, millest muljetasin Nicaragua sissekande viimases postituses. Suurest reisivabadusest sai ühtäkki reisivangistus. Reisivabaduse aktsiad sattusid ennenägematusse langusesse ja on siiani täiesti põhjas. Vaktsiini tulekuga on reisiturul tekkinud väike lootusekiir. Õige reisi-investor ei lase aga ennast reisituru mõõnadel ja tõusudel häirida. Oluline on silmas pidada pikka reisihorisonti — mõelda positiivselt, unistada suurelt ja lennata kõrgelt.
Maailmavaadete pimedus
Üks nähtus, mis kõiki erinevaid maailmavaateid ühendab, on n-ö evangelism ehk uue hea uudise kuulutamine. Iga arenguetapi uus ja toores ehk hele versioon on leidnud enda jaoks uue maailmavaate ning on sellest vaimustuses. Ja nagu õppimise protsess käib: kõike, mida me õpime, soovime ka õpetada. Seepärast näeme näiteks varajases traditsioonilises maailmavaates Kristuse hea sõnumi kuulutamist (kust ka evangelistid algselt pärit on), modernses teaduse sõnumi kuulutamist, postmodernses öko sõnumi kuulutamist, integraalses evolutsiooni sõnumi kuulutamist jne. Olles läbi kolistanud mitmeid neid maailmavaateid, saab sellist nähtust või asjade loomulikku käiku lõpuks ka teadvustada.
Mäletan selgelt, kuidas integraalse maailmapildi alguses oli kange soov seda uut tõde ka teistele kuulutada, sellest igal võimalusel rääkida, vaielda, kui vaja ja “pühasid” raamatuid soovitada. Mida küpsemaks aga uus maailmapilt saab, seda väiksem on soov seda teistele pähe määrida. Tekib suurem kindlus ja selgus selles uues maailmapildis ja siiras soov lihtsalt teha oma asja ning lasta teistel teha samuti oma asja. Samas on jätkuvalt üks peamine dilemma või polaarsus, mida õpin alles juhtima, see kui palju, kelle ees ja millises situatsioonis ennast rohkem näidata/avada või enam varjata/olla suletud. Kuidas jääda iseendaks ja lasta teistel teha sedasama? Kuidas jääda ausaks, aga samas diplomaatiliseks? Kui paljusid arengukihte mingis situatsioonis avada ja kui palju vaka all hoida?
Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem erinevad maailmavaated peavad õppima teineteisega elama ja arvestama. Nii nagu Teeme Ära tegeleb prügipimedusega või laiemalt tarbimispimedusega, nii peame koos hakkama üks hetk tegelema ka maailmavaadete pimedusega, sh info- või vaadeteprügi pimedusega. Juba näeme, kuidas suured sotsiaalmeediaplatvormid äärmusliku ja valeinfo vastu võitlevad. Sama tehakse ka Eesti meedias. Paides toimuv Arvamusfestival on ka selle teemaga seotud, tuues kokku erinevad maailmavaated ja pannes need omavahel dialoogi. Kui on juba dialoog, siis ei ole kaugel ka dialektika — teineteisest sõltuvate paaride äratundmine, hindamine ja väärtustamine ning äärmustest, valedest ja rumalusest õppimine. Hollandlanna Annick de Witt on loonud näiteks maailmvaate testi, mis on hea viis, kuidas sellele pimedusele valgust heita. Aktuaalse Evolutsiooni leht täidab samuti sedasama sügavamat missioon.
Eelnevatel aastatel on mu tähelepanu köitnud ringluse praktika, arengupoliitika, polaarsuste juhtimine, positiivse psühholoogiaga seotud vooruste teema, integraalfilosoofia ajalugu ja O’Falloni STAGES seisundite-astmete mudel. Suurem osa neist teemadest on aidanud mu jaoks lahti harutada väljapaistev integraalfilosoof Steve McIntosh, keda olen ka selles samas loos väga palju maininud. Tema raamatud (mille studeerimine on veel poole peal) ja Kultuurievolutsiooni Instituudi kaudu välja antud artiklid on õpetanud mulle integraalfilosoofia peenemaid nüansse (polaarsused ja nende voorused ning äärmused/varjud), praktilisi rakendusi (arengupoliitika, algväärtuste ja vooruste praktika) ning laiemat konteksti (integraalfilosoofia ajalugu).
Selles loos olengi kasutanud (õpetanud) neid hiljuti õpitud uusi teemasid, et ka ise neist paremini aru saada. Kui midagi teha (kirjutada või rääkida), siis ikka selleks, et õppida ja ennast arendada (kohe näha, milline maailmapilt räägib). Kõige põnevam ja õhinapõhisem on olla teadmiste ning teadmatuse piiril, kus tekivad taipamised, ahaad, heurekad, integratsioonid ja gamma-ajulained. Nagu ka semiootik Valdur Mikitale meeldib rõhutada, et kõige viljakamad on just piirialad. Kirjutamine on üks hea viis, kuidas sellisel müstilisel piirialal rännata, muutes lõputult oma subjekti uue subjekti objektiks.
Lõpetuseks
Selle teksti kirjutamine enda evolutsiooniloost on toonud mulle üllatavalt palju uusi avastusi ja teadmisi. Näen oma eelnevat 40-aastast elu palju selgemini ja tänu sellele ka võtan seda palju kergemini. Nägemine on armastamine. Enesearmastus on teiste armastamine. Armastus ilma tõeta on pime ja tõde ilma armastuseta on julm. Annika Laats on öelnud: “Tõde ja armastus ei ole nagu ühe vorsti kaks otsa. Nad ei ole isegi mitte ühe mündi kaks poolt. Nad on kui Möbiuse leht, millel on ainult üks külg ja üks serv. Sa liigud seda mööda ega märka, millal läheb tõde üle armastuseks ja armastus üle tõeks. Ei saagi märgata, sest nad on viimselt üks ja seesama.”
Integraalfilosoofia lisab sellele, et tõde ja armastus pole midagi staatilist. Need ei ole nimisõnad vaid verbid — tõdemine ja armastamine. Pierre Teilhard De Chardin viitab just sellele, kirjutades: “Jää iseendaks, kuid liigu aina ülespoole suurema teadvuse ja suurema armastuse poole! Tipus leiad, et oled ühinenud kõigi nendega, kes on erinevatest suundadest sama tõusu võtnud. Sest kõik, mis tõuseb, peab lähenema.” Oma elule tagasi vaadates näen, et tõde ja armastus on olnud lakkamatus arengus ning sellel arengul on olnud suund. Kindel siht üha suurema ühtsuse ja terviklikkuse poole, mis sisaldab endas ka eraldatust ja erinevusi. Armastades ja nähes ennast, armastan ja näen ka teisi. Armastades ja nähes enda evolutsioonilugu, armastan ja näen ka teiste evolutsioonilugusid.
Kahekümnenda sajandi alguses küsis Teilhard de Chardin enda käest: “Kas evolutsioon on teooria, süsteem või hüpotees?” Ning vastas: “See on palju rohkem, see on üldine tingimus, mille ees peavad kõik teooriad, kõik hüpoteesid, süsteemid kummarduma ja mida nad peavad edaspidi rahuldama, kui nad tahavad olla läbimõeldud ja tõesed. Evolutsioon on valgus, mis valgustab kõiki fakte, kõver, mida kõik jooned peavad järgima.” Evolutsiooni emergentsus, loovus, vägi, impulss või Bergsoni élan vital ehk elujõud on see salapärane miski, mis aitab või veenab meid arenema. Whitehead nimetaski seda “õrnaks veenmiseks armastuse kaudu”.
“Eksisteerimine tähendab muutumist, muutumine tähendab küpsemist, küpsemine tähendab enese lõputut loomist.” — Henri Bergson
McIntosh kirjutab (2007), et “taolise jõu ilmingud on Bergsoni arvates mateeria, organismide elujõud ja eluslooduse evolutsioon, mida loodusteadus ei suuda seletada. Bergsoni arvates võib sellest jõust aimu saada vahetult (intuitsiooni kaudu), mitte intellektuaalselt või meelelise kogemuse teel. Integraalse teoreetiku Allan Combsi sõnul oli Bergsoni elan vital‘i kontseptsiooni olemus teadvus ise, mida Bergson seostas organismi valiku tegemise jõuga. Bergson väitis, et inimestel võib olla otsene kogemus protsessi mittedeterministlikust ja vaimselt loovast olemusest. Nagu teadvus ise, universum ei ole loodud, vaid seda luuakse pidevalt.”
Teilhardi poolt inspireeritud ameerika teoloog John F. Haught ütleb Phippsi raamatus (2012), et “Teilhard oli 20. sajandil üks esimesi teadlasi, kes sai aru, et universum on lugu. See pole mitte ainult ebatäiuslikkuse, vaid ka loovuse ja saamise koht. See tähendas, et me ei saanud enam otsida ruumi kuskil mujal, et leida seda otsitavat täiuslikkust. Me peame vaatama tulevikku. Teilhardi jaoks sai tulevikust see koht, mille suunas me tõstame oma pilgu ja avame südame, mille poole püüdleme.”
Evolutsiooni- või arenguperspektiiv aitab elule sügavamat tähendust omistada ja näha, et kõikidel valikutel, mis me elus teeme, on tähendus, eesmärk, siht. Meie elu ei ole mõttetu mehhaaniline eksistents, vaid elul on sügavam, isegi spirituaalne mõõde. “Me ei ole inimesed, kes kogevad vaimsust. Me oleme vaimsed olendid, kellel on inimlik kogemus,” ütles Teilhard de Chardin. Inimlik kogemus, mis sisaldab endas tõde, ilu ja headust. Me liigume üha suurema tõe, ilu ja headuse poole, et paremini mõista, näha ja armastada — et olla paremini mõistetud, nähtud ja armastatud.
Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com
