Aktuaalne Evolutsioon

Terviklik pilguheit kultuuri ja poliitikasse

Kesk-Ameerika avastamata pärl: Nicaragua, 4.osa

Ometepe vulkaanide saarelt läksime järgmisena Vaikse ookeani ääres asuvasse rannakülla San Juan del Sur, kus on Nicaragua ühed kõige ilusamad rannad. Samuti on siia asja neil, kellele meeldib surfata või osa võtta legendaarsest peost Sunday Funday.

Seadsime ennast sisse ilusas värskelt avatud lukshostelis The Space, mis asub keskusest natuke eemal.

Järgmise päeva hommikul istusime hosteli poolt pakutavale kastikale ja läksime ümbrust avastama.

Lõuna ajal oli väga raske hetk, kuna Mirjam otsustas koroonakriisi pärast tagasi Hollandisse lennata. Minule ei olnud selle kriisi tõsidus ja suurus veel kohale jõudnud ning olin täitsa kindel, et mina ei lähe kuhugi. Mirjam läks tagasi hostelisse tagasilendu organiseerima. Mina otsustasin vaadata üle Maderase ranna ning ronida mäe otsas, kus on koht nimega Hush oma infinity pooliga

Õhtul hostelisse jõudes sain teada, et Mirjam leidis kahe päeva pärast lennu tagasi koju. Selleks pidi ta aga juba järgmisel hommikul taksoga Costa Rica pealinna San Josesse sõitma, mis asub enam kui 300 km kaugusel San Juanist. Kõik see juhtus väga kiiresti ja ootamatult. Meie suured plaanid koos edasi Ameerikat avastada olid järsku läbi. Meeleolu oli kurb.

Me ei olnud aga ainsad, kuna hostelis oli veel palju seljakotireisijaid, kes plaanisid ruttu ruttu tagasi koju lennata. Euroopast tulid teated, et kõik reisijad peaksid märtsikuu jooksul oma kodumaale naasma, asi on tõsine. Aga leidus ka minu sarnaseid aeglase taibuga rändureid, kes pidasid seda koroona värki mööduvaks nähtuseks. Arvasime, et ei ole mõtet tõmmelda. Nagu öeldakse, et tark ei torma. Küll see asi kuu või kahega möödub ja saame varsti rahulikult edasi reisida.

Sõitsin veel koos Mirjamiga Costa Rica piirile, et oma Nicaragua viisat uuendada (juhuks, kui peab pikemaks koroonavarju jääma). Tagasi hostelis olles ronisin üks päev suure Jeesuse kuju juurde, kust avanevad imelised vaated tervele rannikule.

Märtsi keskel San Juanis olles hakati seoses viirusega vaikselt ööbimiskohti ja restorane kinni panema. Kohalikud ei suhtunud turistidesse ka enam kõige sõbralikumalt. Kuna Euroopas oli viirus tuure üles võtmas, siis nicaragualased olid meiega ettevaatlikud. Meenub, kuidas ühte söögikohta suure laua taha maha istudes tõusid kohalikud selle peale püsti ja lahkusid.

Koos sõbra Riivoga, kes oli vahepeal Ometepelt San Juani jõudnud, võtsime samuti lõpuks vastu otsuse tagasi koju lennata. Olukord ei olnud ikka kiita ning kartsime, et kriis võib kesta oodatust palju kauem. Lisaks ei tundunud Nicaragua kõige turvalisem riik, kus sellises eriolukorras olla. Lennupileteid ei olnud lihtne saada ning hinnad olid kordades kallimad kui muidu. Lisaks kuulsime teistelt reisijatelt, kuidas lende pidevalt tühistati. Käisime mitu päeva Managua lennujaamas asja uurimas ja lõpuks leidsime variandi, kuidas läbi Mehhiko Londonisse lennata.

Mehhiko-Londoni lennuni oli meil viis päeva aega, mispärast otsustasime Managuast sõita vaid tunnitee kaugusel olevale Apoyo laguuni paradiisi viimaseid Nicaragua päevi nautima. Neid pilte näitasin juba eelmises postituses. Apoyol olles ja oodates ei olnud me üldse kindlad, et tulema saame. Olime iga hetk valmis, et lennud tühistatakse ja jääme laguuni äärde kinni, kuniks torm vaibub. Kuna seal oli tõesti väga mõnus ja soodne olla, siis poleks selle vastu üldse midagi olnud. Paljud jäidki sinna pikemaks. Seal olles tühistati meie London-Tallinn lend. Leidsime õnneks teise variandi läbi Saksamaa. Kui see lahkumise päev kätte jõudis, siis oli väga kurb teiste juba armsaks saanud reisijatega hüvasti jätta. Ja ohh imet, meie lennuk tõusiski õhku.

London

Londonis oli karm liikumise keeld, aga me läksime ikka korraks linna peale piiluma. Huvitav oli seda suurt linna inimtühjana näha.

Tagasi Eestis

Tallinna lennujaamas võtsid meid 1. aprillil vastu politseinikud, kes selgitasid, et järgmised 2 nädalat peame olema karantiinis. Tore oli et meile isegi helistati hiljem ja küsiti, et kuidas käsi käib, kas olete veel elus. Olime elus. Kevade algus oli heitlik, korra tuli isegi ilus lumi maha. Aga saime ka natuke talus tööd teha — vana sauna lammutada. Suvel oli tööilma rohkem, et sõbrale abiks olla. Nüüd suve lõpuks on uue palksauna seinad juba peaaegu püsti.

Järgmine pikk reis seljataga, järjekorras NELJAS. Kui tekib võimalus, siis hea meelega jätkaks oma Ameerika reisi, et enda jaoks uusi avastamata pärleid sealt leida.

2 Discussions on
“Kesk-Ameerika avastamata pärl: Nicaragua, 4.osa”
  • Tere Illimar!

    Avastasin sinu blogi ning naudin väga kirjutatut. Mõnus lugemine ja väga meeldib rikkalik pildimaterjal. Olen samuti slow traveli austaja ning meeldiks kui tooksid välja umbkaudse eelarve iga riigi kohta. Muidu suurepärane lehekülg ning huvitav lugemine igas sektsioonis!

    • Tere, Rando!

      Tänud märkamast ja kiitmast! Jah, praegu reisimine keeruline, saab vaid kirjutada ja lugeda reisimisest.
      Eelarveid ma väga täpselt arvutanud pole, aga näiteks viimane kord, kui seljakotiga Kagu-Aasias käisin, siis kulus umbes 700 eurot kuus. Viimane Kesk-Ameerika tripp näitas, et 1000 euroga kuus saab väga mugavalt hakkama. Samas, kui reisisin kämpariga Euroopas või seljakotiga Indias, siis sai isegi 500 euroga kuus arvestada. Odavlennud Euroopast Aasiasse või Kesk-Ameerikasse on olnud umbes 200-300 eurot üks ots. Kuidas su enda eelarved on välja kujunenud?

Leave A Comment

Your email address will not be published.