Eesti meediat jälgides, mis on valdavalt oranži teadvuse arenguastme poolt voolitud, jääb silma selline põnev nähtus nagu antuse müüt (inglise k. the myth of the given). Ühes hiljutises ETV Välisilma saates näidati Venemaa peavoolu telekanalite jutusaadetest katkeid, kus saates osalejad väga emotsionaalselt räuskasid ja vahetevahel läksid isegi kättpidi kokku. Jutu sisu oli samuti meie peavoolu mõistes primitiivne ja kurb-naljakas kuulata. Juttu oli loomulikult Valgevenest, Ukrainast, Navalnõi mürgitamisest ja valetavast Läänest. Sarnase näite võib ka tuua värskest USA presidendi valmiste debatist Trumpi näol.
ETV saatejuhid seletasid nähtut kui teadlikku propagandat ja demagoogiat. Justkui Venemaa valitsus ja selle meedia teadlikult levitavad libauudiseid ning vandenõuteooriaid omaenda vaestele inimestele. Üldine arusaam näib olevat, et muidu mõtleb Venemaa valitsus ja selle meedia samamoodi nagu meie siin Eestis või üldisemalt Läänes. Lihtsalt oma inimestele ja meile aetakse teadlikult ilget jama kokku, et viia ellu varjatud plaane.
Just sellist arusaama nimetataksegi antuse müüdiks: arvatakse, et kõik inimesed tajuvad maailma ühtemoodi. See, kuidas me maailma näeme on kõigile samamoodi lihtsalt antud, nii-öelda vedeleb maas kõigile ühtmoodi avastamiseks.
Eelnevas näites arvas Eesti oranž peavoolumeedia, et kõik teised meediad on ka oranžid, sh Venemaa. Arenguteooriaid tundes võib aga väita, et Venemaal toimuv on hoopis safrani (või kohati isegi merevaigu) teadvuse arengutaseme sünnitis.
Samuti arvatakse, et Trump tajub maailma nii nagu meie peavool (oranž) ja on lihtsalt veider ning kuidagi teistmoodi mees. Arenguteooriate järgi opereerib ta aga suuremalt jaolt merevaigu või isegi punase teadvuse arenguastmetelt. Punasele viitab kasvõi see lihtne asjaolu, et viimases debatis ei suutnud Trump järgida lihtsat debati korda või reeglit, kus mõlemal kandidaadil oli lubatud järjest rääkida kaks minutit, enne kui võis vahele segada. Trump segas vahele 73 korda. Oskus korda hoida ja reegleid järgida tuleb alles merevaigu arenguastmelt (lastel tekib see võime kooli minnes). Punast teadvuse arenguastet (areneb välja koolieelikutel) aga iseloomustabki pidev võitlemine, enda eest seismine, sõdimine, ründamine, süüdistamine ja valetamine, mis on Trumpi puhul ilmselge.
Eesti peavoolumeediast neid uudiseid jälgides tuligi mulle järsku meelde see inglise keelne “myth of the given” — illusioon, milles enamus inimesi veel elab. Tekkis huvi, et kust see arusaam pärit on ja kes olid need esimesed inimesed, kes sellest illusioonist läbi närisid. Leidsin, et “antuse müüdi” nime all kirjeldas seda maailma tajumise viisi ameerika filosoof Wilfrid Sellars (1912-1989) oma kõige kuulsamas raamatus “Empiricism and the Philosophy of Mind“ (1956). Selles raamatus kritiseerib ta seisukohta, et
teadmised sellest, mida me tajume, võivad olla sõltumatud kontseptuaalsetest protsessidest, mille tulemuseks on taju.
Teisisõnu seab ta kahtluse alla modernsed filosoofiad (empirism, humanism, eksistentsialism, fenomenoloogia), mis võtavad kõik aluseks selle, et meie taju ei lähtu vaadete süsteemist, ei ole seotud ühegi tõlgendamise viisiga.
Stellarsi antuse müüt viibki meid eelmise sajandi keskpaika, kui postmodernne revolutsioon asendas (meelte)taju perspektiiviga, antuse müüdi intersubjektiivsusega. Sedasi on seda kirjeldanud Ken Wilber (sünd. 1949) oma raamatus “Integral Spirituality“ (2006) peatükis “The myth of the given lives on…“. See oli rohelise teadvuse ja relativismi revolutsioon. See oligi see ajajärk Läänes, kui kriitiline arv inimesi (umbes 10%) hakkas sellest modernsuse ja eelmodernsuse müüdist läbi nägema, ühiskonnas toimus läbimurre postmodernsesse maailmapilti. Rohelise teadvuse vaarisa on aga Friedrich Nietzsche (1844-1900), kes kirjutas juba aastal 1886:
“Fakte pole olemas, on vaid tõlgendused.”
Alatest rohelisest teadvuse arenguastmest tajubki inimene maailma või fakte läbi erinevate perspektiivifiltrite. Teisisõnu kõik, mida me tajume, läbib ka kollektiivse intersubjektiivse filtri (MEIE veerandi). Meie mõtted ei ole puhtalt originaalsed ja ainult meie endi omad, vaid tulevad kultuuriruumist, milles me elame. Meie maailmapilt on konstrueeritud sotsiaalselt, me oleme sotsiaalsed olendid. Wikipediast võime lugeda sotsiaalse konstruktivismi kohta järgmist:
“Sotsiaalne konstruktivism ehk sotsiaalkonstruktivism (inglise k. social constructivism) on humanitaarteadustes seisukoht, mille kohaselt loovad ja kujundavad sotsiaalse tegelikkuse ühiskonnaliikmed oma igapäevases läbikäimises, ehkki enamasti ei ole nad ise sellest rollist teadlikud. Üldine ettekujutus tegelikkusest kujuneb välja sotsialiseerumise käigus ning see võetakse omaks enne, kui osatakse selle suhtes kriitiline olla. Seepärast paistab tegelikkus inimestele neist sõltumatu välise paratamatusena.
“Teooriaid ja ettekujutusi tegelikkusest mõjutavad kollektiivsed kokkulepped, mis on inimtekkelised ega saa seetõttu kunagi olla täiesti objektiivsed ega erapooletud. Teadmine sõltub alati sotsiaalsest taustast ja on sellisena aktiivse loometöö tulemus, mitte varem olemasoleva ja valmis reaalsuse avastamine. See, et inimesed kollektiivselt osalevad tegelikkuse ülesehitamises ja tõlgendamises, ei tähenda aga, nagu oleksid ühiskondlikud institutsioonid ja konventsioonid meelevaldsed või nende kõik tõlgendused võrdväärsed.”
Sellega meenuvad mu enda 20-ndad, kui ma ei olnud raamatutest veel väga vaimustuses. Üks hea sõber küsis, et miks ma ei loe. Omaenese suurest tarkusest vastasin, et ma ei pea lugemist oluliseks, kuna loon ise enda peas oma mõtted ja arusaamad. Mis mul teistest! Mu meel on nagu tühi leht, tabula rasa, millele vaid iseenese tarkusest õpitut kirja panen. Vähe ma teadsin või aimasin veel, et olen sotsiaalse-kultuurilise võrgustiku poolt paratamatult ümbritsetud ja mõjutatud. Selleks ei ole raamatuid vajagi.
Enne raamatuid tuli minu ellu aga reisimine. Tuleb välja, et reisimine on raamatute kõrval üks teine teadvuse kiirendi. See väljend on Valdur Mikita (sünd. 1970) “Lingvistilisest metsast” (2013), kust leiab veel palju teisi teadvuse kiirendamise meetodeid. Oma 20-ndate lõpus 30-ndate alguses sattusin kaheks aastaks Austraaliasse ja sealt veel pooleks aastaks Kagu-Aasiasse. Sedasi pikalt enda kultuurist ja sotsiaalsest keskkonnast eemal olles tekkis olemasolevas oranžis teadvuse operatsioonisüsteemis päris kiiresti väga palju küsimusi ja erroreid. See oli nagu sotsiaalkonstruktivismi praktika intensiivkursus. Teoreetiline mõistmine tuli hiljem ikkagi raamatuid uurides. Õnneks ei pidanud seda ratast ise leiutama.
Nii nagu reaalteadused aitavad meil paremini mõista ja kogeda välismaailma — kasutades nt empirismi ja süsteemiteooria perspektiive (tsoonid 5-8) — või nagu sisemaailma seisundeid on juba aastatuhandeid uurinud erinevad tarkusetraditsioonid — kasutades nt fenomenoloogia ja hermeneutika perspektiive (tsoonid 1 ja 3) –, nii ka mängivad tähtsat rolli sisemaailma struktuuride mõistmisel humanitaarteadused — kasutades nt strukturalismi, arheoloogia ja genealoogia perspektiive (tsoonid 2 ja 4).
Omaette põnev lugu on see, kuidas kõikide nende suurte ja väga oluliste perspektiivide esindajad on ajaloo vältel omavahel kõvasti sõdinud (ja sõdivad siiani). Eelpool mainitud Ken Wilberi “Integral Spirituality” raamatu “The myth of the given lives on…“ peatükis kirjeldab ta seda perspektiivide sõda väga värvikalt ja kaasahaaravalt. Täpsemalt on see lugu sellest, miks vaimsuse perspektiivid on tänapäevaks reaal- ja humanitaarteadustest valdavalt eemaletõrjutud ja tabuteemadeks tembeldatud. Me elamegi sellises huvitavas maailmas, kus erinevad inimesed tajuvad elu läbi erinevate perspektiivide. Aga kes see on, kes läbi nende perspektiivide vaatab?
