Silence & Birds: LIVE Morning Session@Saku
I want to sing like the birds sing, not worrying about who hears or what they think.― Rumi Kui koitnuks hommik esimest korda Musträstas laulis meeletut viit Hurmav on hommik, laulis ta hardalt Ilu
Kui meie isiklik või jagatud vaade maailmale on reisikaart, siis reisimine on tegevus, mille käigus leiame ennast silmitsi selle kaardi piiride ja puudustega. Nagu Mark Twain ütles: “Reisimine on fataalne eelarvamustele, fanatismile ja kitsarinnalisusele.” Iga hetk oleme valiku ees: kas astume üle piiri ja avastame enda jaoks uue territooriumi või lepime vana ning tuttavaga. Reisimine tähendab minu jaoks kodust välja astumist, avastades, et ma olen kodus. Tulemuseks on loomulik reisikaardi areng egotsentriliselt etnotsentrilisele, maailmatsentriline jne.
I want to sing like the birds sing, not worrying about who hears or what they think.― Rumi Kui koitnuks hommik esimest korda Musträstas laulis meeletut viit Hurmav on hommik, laulis ta hardalt Ilu
Geirangeri fjord avaldab inimestele suurt mõju. Meil näiteks tõusid pidevalt käed üles ja tekkis vastupandamatu soov lapse kombel hüpata ning imestada. Järgnevate piltide pealt tuleb see ka ilmekalt välja. Geirangeri fjord on 15 kilomeetri pikkune
Ma jätkan sealt, kus eelmises Norra fjordide postituses pooleli jäin. Pildil Aurlandsi fjord ja kaugel eemal Flåmi küla (alloleval kaardil punkt H). Selle postituse pildid pärinevad järgmisest teekonnast: Flåm (H) kuni Strynefjellet (C). Flåmist välja
Eelmisel aastal tekkis mõte minna uudistama Norra fjorde. Kuna neid peetakse ühtedeks maailma kõige ilusamateks fjordideks, siis nendega tuttavaks saamine on olnud minu suureks unistuseks juba pikka aega. Esimest korda elus nägin majesteetlikke järskude kõrgete veerudega
Ungarisse sattusin ma kahe aasta eest, kui käisin Integraalsel Euroopa konverentsil. Viimasega seoses tegin juba varem eraldi postituse: Integraalne Euroopa konverents 2016: Kuidas luua tervem, parem ja ühtsem Euroopa? Siin on aga väike pildialbum Budapestist ja
Siin on lõpuks väike pildikokkuvõte nüüd juba kahe aasta tagusest Filipiinide reisi viimasest sihtkohast Malapascua saarest, nii nagu sai viimases Filipiinide postituses lubatud (foto: evolution.com). Boholi saarelt vaadatuna jääb väike Malapascua saar täpselt üles, Cebu
Eelmine reisiblogi postitus lõppes sellega, kuidas seilasime hiiglama suurte vaalhaide juurest otse väiksele Panglao saarele, mis on ennekõike kuulus oma suurema venna Boholi saare poolest. Ülemine pilt on vaade Alona rannale, kuhu maabusime ja kuhu
Eesti suvi oli nii põnev ja tegus, et polnud aega reisikirjade peale mõeldagi. Nüüd, kus käes külmem ja sügisesem aeg — jah, isegi Stuttgartis Lõuna-Saksamaal on päris jahe ning ilus sügis — lähevad mõtted jälle tagasi reisimaailma peale.
Eelmine kord tegin sissejuhatava ülevaate Filipiinide reisist. Seekord jagan rohkem pilte ja muljeid reisi esimesest sihtkohast — Palawani saarest ja El Nidost. Varahommikusest Sydneyst õhtusesse Manilasse saabudes pikendasime lennujaama piiripunktis kohe ka viisasid. Tavaviisaga saab olla ühe kuu ja pikendada saab veel
Sydneys olles olime ebamugava dilemma ees: kas teha maailmale tiir peale, nii nagu sai vahepeal plaani võetud, ja lennata edasi Ameerikasse või liikuda koduse Euroopa suunas tagasi läbi tuttava Kagu-Aasia? Kritseldasime paberi peale plusse ja miinuseid.