Piir „meie” ja „teie” vahel.
Inimesed kardavad teistsuguseid ja teistsugust nahavärvi, kardavad teadmatust ja tundmatust, mida pagulased endaga paratamatult kaasa toovad. See on igati loomulik. Psühholoogid ütlevad, et hirmust saab üle, kui heita hirmule valgust ja talle sügavalt silma vaadata.
„Ei ole olemas ühte armastust, vaid on egotsentriline, etnotsentriline ja maailmatsentriline armastus.”
Arengupsühholoogide uuringud näitavad, et inimesed läbivad elu jooksul teatud psühholoogilised arenguetapid, millel kõigil on oma head ja vead, valgused ja varjud, hirmud ja julgused. Näiteks Carol Gilligan toob raamatus „Teisel häälel. Psühholoogia ja naise areng” esile kolm hoolivuseetika etappi: isekas, hooliv ja universaalselt hooliv. Ken Wilber nimetab raamatus „Integraalne psühholoogia” samu moraalietappe: egotsentriline, etnotsentriline ja maailmatsentriline. Esimene moraaliaste võtab arvesse ainult inimest ennast ehk „mina”. Teisel astmel laieneb hoolivus juba perele, grupile, hõimule ja rahvusele, mida tähistab sõna „meie”. Kolmas hoolivuse ja armastuse tase võtab arvesse eranditult kõiki inimesi ja seda võib vaadata kui „meid kõiki”.
Vihkamisest väljakasvamine
Rassism ei ole midagi muud kui hirm teiste rahvuste ja inimgruppide ees. Tõmmatakse piir „meie” ja „teie” vahele. Evolutsioonilisest vaatevinklist on tegu suure arenguhüppega, sest „mina” ja „sina” vaheline piir on kadunud ning egotsentrilisest armastusest on saanud etnotsentriline armastus. Ühe rassi ja rahvuse omavahelisest vihkamisest on välja kasvatud. Uuringud näitavad, et hinnanguliselt 10% lääne kultuuri armastusest on veel egotsentriline ja 40% etnotsentriline. Rassism on nende armastuste paratamatu varjukülg ja pahupool.
„Armastuse arenguastmetest teadlik olemine aitab kiirendada armastuse evolutsiooni.”
Universaalse hoolivuse ehk maailma-tsentrilise armastuse juures kaob ka piir „meie” ja „teie” vahelt ning armastatakse kõiki inimesi olenemata soost, rahvusest, nahavärvist, usutunnistusest, seksuaalsest orientatsioonist ja maailmavaatest. Ajaloos tähistab seda arenguastme vahetust valgustusajastu, kus mindi müütiliselt kultuuriruumilt üle ratsionaalsele ehk traditsiooniliselt modernsele. Sotsiaalsüsteemid ja tehnoloogia tegid hüppe impeeriumitelt rahvusriikidele ja põllumajanduselt tööstusele. Poliitiliselt tähistas see aristokraatia lõppu ja demokraatia algust.
Loomulikult on ka moraali ratsionaalselt teaduslikul ja modernsel arenguastmel oma pahupooled ja vead. Üleskasvamine on ikka valus ja keeruline. Uuringud on näidanud, et armastuse arenguastmetest teadlik olemine aitab kiirendada armastuse evolutsiooni. Loodetavasti täidab see artikkel just seda rolli.
Arvamuslugu avaldati esmalt Eesti Päevalehes.
Foto: unsplash.com
