Inimsuhted on üks väga keeruline teema. Ma arvan, et enamik meist on sellega nõus ja seda ise kogenud. Kuidas selles intersubjektiivses meie-ruumis navigeerida? Kuidas seda paremini mõista? Integraalsest maailmavaatest vaadatuna on nendele küsimustele lõputu arv vastuseid, igalühel oma, osaliselt õige vastus. Kui neid vastuseid kategoriseerida kasutades näiteks arenguperspektiivi, kus iga järgmine õige vastus sisaldab eelmisi õigeid vastuseid, siis saame allpooltoodud vastused. Selles artiklis uurin täpsemalt just viimast integraalselt terviklikku vastust.
- Traditsiooniline — inimsuhetes navigeeritakse lihtsate müütide, lugude, reeglite, traditsioonitarkuse abil, milleks meie kultuuriruumis on enamasti kristlus või vanarahvatarkus (näiteks “kes teisele ütleb, see ise on” või kuldreegel “ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks”).
- Ratsionaalne — teed juhatavad inimsuhetes peamiselt parempoolsed ehk välise maailma eluveerandid, milleks on käitumine, füsioloogia, füüsiline tervis, keskkond, ühiskond, finantsid, teadus jne (näiteks “muutma peab käitumist või elukohta” või “võtma mõnda ravimit”).
- Relatiivne, pluraalne — peamine rõhk on vasakpoolsetel ehk sisemise maailma eluveeranditel, milleks on psühholoogia, vaimsus, kultuur, meie-ruum (näiteks “muutma peab arusaama, mõtlemist, emotsioone, varje, kultuuri”).
- Integraalne, evolutsiooniline, terviklik — navigeerimiseks kasutatakse kõiki eluveerandeid, nii sise- kui välismaailma ja kõiki teisi perspektiive, mis vajalikud on (näiteks tüübid, astmed, jooned, seisundid, varjud).
Järgnevalt tutvustan ühte väga lihtsat ja tõhusat süsteemi või praktikat, mis pärineb just integraalselt terviklikkust otsivast maailmavaate arenguastmelt: “Viie tärni praktika”. Selle on loonud integraalne psühholoog Dr. Keith Witt, kes kirjutas hiljuti sellest ka raamatu “Loving Completely: A Five Star Practice for Creating Great Relationships“.
Seda praktikat saab kasutada selleks, et leida endale sobiv kaaslane, sõber või mõista olemasolevaid suhteid, kas siis elukaaslasega, pereliikmetega, sugulastega või sõpradega. Keith soovitab küsida endalt viis küsimust. Kui mõnele neist on vastus negatiivne, eitav, siis on see märk sellest, et suhe ei ole vett pidav, osutub suure tõenäosusega problemaatiliseks ning parem on sellisest suhtest eemale hoida, juhul, kui mõlemad osapooled ei soovi või ei saa eitavat vastust jaatavaks muuta.
- Kas minu ja teise inimese vahel on erootiline polaarsus, tõmme? Või üldisemalt, kas me klapime omavahel, kas see teine inimene on minu tüüp, minu inimene, minule sobiv tüüp?
- Kas mina ja see teine inimene hoolitseme oma füüsilise ja psühholoogilise tervise eest?
- Kui on konflikt, kas me mõlemad soovime ja oleme võimelised iga hinna eest teineteist jälle armastama?
- Kas mina ja see inimene oleme valmis olema vanemad või pereliikmed?
- Kas minul ja sellel inimesel on sügavam elumõte, eesmärk, kutsumus? Kas nad hindavad ja imetlevad seda, mis on minule tähendusrikas?
1. Loomulik atraktiivsus
Esimene küsimus on kõige olulisem ja näitab, kas on üldse mõtet järgmisi küsimusi esitada. Kui me otsime endale romantilist kaaslast, siis on ju väga tähtis loomulik erootiline atraktiivsus, mis tekib ise. See kas on või ei ole, seda on rohkem või on vähem. Lisaks võime kuulata oma kõhutunnet, südamehäält ja peahäält, mis samuti annavad kohe märku, kas tegemist on minu inimesega või mitte. Neid intuitsiooni sagedusi saame kasutada ka mitteintiimsetes suhetes. Kui kellegagi füüsiliselt, emotsionaalselt või mentaalselt kokku ei sobi, ebamugav ja raske on koos olla, siis ei tasu järgmiste küsimustega pingutadagi.
See esimene küsimus vaatab rohkem tüübi perspektiivi, mis on integraalses maailmapildis väga olulisel kohal. Tüübi perspektiivi olulisust on lihtsam mõista füüsilisel tasandil, aga palju keerulisem näiteks psühholoogilisel. Näiteks intiimsemates suhetes, kui keegi on hetero mees ja talle meeldivad naised, siis on ilmselge, et sellele mehele ei meeldi mehed. Või kui naisele meeldivad pikad mehed, siis on ju loomulik, et lühikesed mitte nii väga. Sama on ka psühholoogiliste tüüpidega, kus meile teatud iseloomujooned ei meeldi, aga teised meeldivad.
Nähtus, mida ma olen viimastel aastatel hakanud tähele panema, on see, kuidas inimesed tihti ei aktsepteeri või ei mõista iseloomutüüpe, mis on neile võõrad või lihtsalt sobimatud. Lihtsamad näited on introvert-ekstravert või mehelik-naiselik iseloomutüüpidega ja keerukamad näited enneagrammi 9 tüübiga, kus näiteks enneatüüp (9)Vahendaja jaoks on esmatähtis rahu (ja siis tuleb kõik muu), (5)Vaatleja jaoks tõde ja (6)Lojaalse Skeptiku jaoks usaldus. Tulemuseks on see, et ekstraverdile tundub introvert imelikuna, naiselik naine tahab muuta oma mehelikku meest naiselikumaks (et too teda paremini mõistaks), Vahendaja on veendunud, et suhtes on rahukriis, Vaatlejale näib, et tõekriis ja Lojaalne Skeptik on absoluutselt kindel, et suhtes valitseb täielik usalduskriis.
Psühholoogilisi tüüpe ongi väga keeruline ja raske märgata, kuna need ei ole nii ilmselged kui mehe kehatüüp ja naise kehatüüp, valge nahatüüp ja must nahatüüp või lühike mees ja pikk mees. Aga sellest hoolimata, kui keegi ütleb, et sa ei peaks sellist psühholoogilist tüüpi olema, see on vale, ma ei aktsepteeri sind sellisena ja sa peaks muutuma (tavaliselt just selle moodi, kes seda väidab), siis see on valus ning teeb haiget täpselt sama moodi, kui keegi ütleb, et mulle ei meeldi sinu sugu, nahavärv või pikkus. Kui viimaseid fundamentalismi nähtuseid (seksism, rassism) juba ühiskonnas enamjaolt teadvustatakse, siis psühholoogilist fundamentalismi mitte veel väga.
Ma nüüd kaldusin põhiteemast natuke kõrvale, aga samas aitas see paremini mõista kui sobimatud (ja sallimatud) võime me inimestena olla psühholoogiliselt. Ja see sobimatus on OK, seda ei pea ega saagi muutma, aga sallimatust saab. Samas aitab see loomulik sobimatus mõista, kellega on lihtne ja tore koos olla ning kellega mitte. Näiteks ma olen (5)Vaatlejana väga avatud ja pehme meelega — ma armastan asju uurida, vaadelda erinevate nurkade alt, leida uusi lahendusi/teooriaid, isegi kui need on ebatraditsionaalsed, rääkida sügavatel teemadel, isegi, kui see on ebamugav jne –, mispärast on mul väga raske suhelda näiteks (6)Lojaalse Skeptikuga, kes on iga uue asja suhtes väga kriitiline, skeptiline, suletud, terava ja tihti must-valge mõtlemisega ning oma mõtlemises väga kinni, lojaalne oma vanadele teadmistele (olgu need siis traditsionaalsed või ebatraditsionaalsed).
2. Füüsiline ja psühholoogiline tervis
Kui esimene küsimus sai jaatava vastuse, siis soovitab dr. Keith vastata teisele: kas mina ja see teine inimene hoolitseme oma füüsilise ja psühholoogilise tervise eest? Idee ei ole olla atleet või Buddha, kirjutab Keith, vaid säilitada oma tervislikku seisundit, regulaarselt investeerida oma aega sellesse, mis aitab kasvada ja olla vaimselt heas vormis. Siia alla kuulub näiteks tervislik toitumine, sõltuvuste vältimine ja abi küsimine ning lubamine, juhulkui tekib füüsiline või emotsionaalne probleem. Probleemi korral peab inimene olema nõus leidma taas tasakaalu. Tasakaalu kaotamine on aga loomulik. Füüsiline ja vaimne tasakaal saabki eksisteerida vaid selle vastandi olemasolul.
Idee on selles, et igaüks peab ise eraldi oma keha ja vaimu eest hoolt kandma, seda ei saa mitte keegi teine teha. Näiteks, kui inimene on mõne sõltuvuse küüsis, siis selle ravimiseks peab seda inimene ise tahtma. Füüsiliste sõltuvuste (ja ka n-ö allergiate, asjad mida endast ebatervelt eemale tõrjume) teadlikkusega on tänapäeval jällegi paremad lood kui vaimsete sõltuvustega. Psühholoogilise tervise seisukorda on palju keerulisem märgata ja teadvustada.
Näiteks psühholoogiast ja vaimsusest veel mitte teadlik olev inimene võib olla varjude küüsis, poksida oma enda varjudega ehk näha enda probleeme endast väljaspool, süüdistada, näidata näpuga, selle asemel, et varje lihtsalt teadvustada, uurida ja jooksvalt lahendada. Varjud ja nende tekkimine on üleskasvamise loomulik kõrvalnäht, nende eitamine on aga problemaatiline, tekitab varje juurde. See ei ole tänapäeval veel paljudele iseenesestmõistetv nähtus.
Üks näide veel, kuidas psühholoogilisele tervisele võib laastavalt mõjuda minevikus aset leidnud arusaamatustest, probleemidest või traumadest kinni hoidmine (psühholoogiline sõltuvus), nende pidev kordamine, meeldetuletamine ja isegi nende lugemine/kogumine. Kui tekib uus probleem, mis on loomulik, siis meenuvad kõik vanad ja loetakse järjest ette. Lõpuks võib see jada ebameeldivalt pikaks venida. Selline tarkuse traditsioonide ajatu praktika nagu andestamine ei ole kahjuks tänapäeva modernses ja postmodernses ühiskonnas endastmõistetav. Sellest oleks palju abi.
Marurohelisusega ehk äärmusliku vasakpoolsusega on esile kerkinud ka ohvrikultuur (victimhood culture) ja mikroagressioon, mis teeb inimese haiglaselt ülitundlikuks ning igas väikses asjas tajutakse ennast kui ohvrit, mis omakorda annab kõrgema moraalse staatuse, võrreldes ründajaga. Katkise rohelise või postmodernismi kohta on eesti keeles kirjutanud näiteks “Anu Uritam: ohvrikultuuri ajastu üha teravamad konfliktid” ja “Mihkel Kunnus: miks on nii vähe paremintellektuaale?“
Kui ikka inimene ise omaenda varjude ja mineviku taakadega tegeleda ei taha, neile lahendusi otsida ei soovi, siis ei saa ka keegi teine teda aidata. Parem on sellisest suhtest eemale hoida.
3. Soov konflikte lahendada
Kui teise inimesega on loomulik klapp hea ja mõlemad oleme võimelised hoolitsema oma keha ning vaimu eest, siis peaks küsima järgmiseks, et kas konflikti korral soovime ja oleme võimelised seda lahendama ja teineteist jälle armastama. Esiteks tuleb eeldada, et konfliktid on suhetes vältimatud ja midagi loomulikku. Selline pealtnäha lihtne arusaam ei ole kahjuks midagi iseenesestmõistetavat ja loomulikku.
Teiseks saame eeldada, et konflikte on võimalik lahendada, kui me seda soovime ja oskame. Väga levinud on väärarusaam, et konfliktid ja probleemid on halvad ja neid ei tohiks juhtuda, ei tohiks eksisteerida. Tulemuseks on see, et esimese arusaamatuse tekkimisel minnakse oma teed. Konfliktide lahendamine ongi omaette teadus ja seda saab õppida, seda peab koos õppima, kui soovida tervet ja arenevat suhet.
Üks ilus praktika, mis seda omal näol näiteks õpetab, on ringlus (circling). Saab kogeda, kuidas süüdistamise ja näpuga näitamise asemel (või endasse tõmbumise ja kannatamise asemel) on olemas võimalus hoopis enda sisse vaadata ja oma enda keha, südame ja pea protsesse oma kaaslasega ausalt jagada. Jagada ausalt ja julgelt seda, mis hetkel minuga või meie vahel toimub. Selline rääkimine on oluline, kuna enamasti me ei tea, mis teist ärritab ja teised ei tea, mis meid ärritab. Teise inimese “mõtete lugemine” teeb asju hullemaks. Seepärast peab ausalt ja julgelt oma tõde jagama, mitte koguma, kannatama, süüdistama jne. See on aistingutel, emotsioonidel ja mitte süüdistavatel mõtetel baseeruv tõde, ümberlükkamatu tõde.
Mõnikord võib see tõde olla äärmiselt ebamugav, toores, võib tulla keha-meeleseisunditest, mis viivad meid tagasi lapsepõlve, muudavad meid lapseks. Integraalses keeles öeldakse, et me regresseerume ehk opereerime ajutiselt oma noorematest arenguastmetest (egotsentriline punane või etnotsentriline kollane). Terves suhtes peame olema valmis hoidma turvalist ruumi ka regresseerumisele, noorematele minadele. Suhteterapeut Dr. Tom Habib selgitab seda nähtust väga ilusti ühes Daily Evolver episoodis.
Seega, kui üks osapooltest ei soovi või ei ole võimeline suhtes paratamatult ette tulevaid konflikte hoidma ja koos lahendama, siis ei ole sellisel suhtel tulevikku — isegi, kui muidu on klapp hea ja mõlemad hoolitsevad oma isikliku tervise eest.
4. Vanemateks ja pereliikmeteks valmisolek
Kui eelmised kolm küsimust on saanud jaatava vastuse, siis võib küsida, et kas mina ja see inimene oleme valmis olema vanemad või pereliikmed. Laiemas mõttes, näiteks sõpruse või töö kontekstis, võib küsida, et kas me oleme valmis olema ühes sõpruskonnas või töökeskkonnas. Näiteks, kas lapsevanemana ollakse valmis ennast ohverdama, panema lapse vajadused enda omadest ettepoole? Kas osatakse suhelda ja teistega koos olla, kas osatakse luua piire erinevate pereliikmetega?
Kas mina ja see inimene väärtustame peresidemeid ja võtame vastutuse, et seda õigesti teha? Kuidas seda teha õigesti? Näiteks, kui keegi vajab abi, siis ollakse valmis aitama. Või keelduda abi andmisest, kui see näib olema ebaterve sõltuvus abist. Kas ühiselt loodav peresüsteem on avatud ja arengule orienteeritud või suletud ja muutumatu, fikseeritud? Kas osatakse lapse emotsioone suunata ja juhendada (emotional coaching) või hoopis neid välditakse, tehakse maha? Kõik need küsimused annavad vastuse sellele, et kas mina ja see teine inimene oleme valmis olema väärikad vanemad, pereliikmed või laiemas mõttes sõbrad, töökaaslased jne.
5. Mis on elu mõte?
Viimane kriteerium, mis annab vastuse küsimusele, et kas sina ja see teine inimene olete hea paar: kas minul ja sellel inimesel on sügavam elumõte, -eesmärk, -kutsumus? Kas nad hindavad ja imetlevad seda, mis on minule tähendusrikas ja mina seda, mis neile? Traditsioonilisemas mõttes tähendab see seda, et kas sa usud millessegi kõrgemasse, pühasse, ajatusse, mis ei sõltu elu tõusudest ja mõõnadest. Näiteks lähisuhte armumise faas kestab tavaliselt umbes 6-18 kuud ja sa ei soovi endale kaaslast, kelle ainuke põhjus elamiseks ja eksisteerimiseks oled sina. Sa tahad, et tal oleks laiem ja suurem elueesmärk. See eesmärk võib olla seotud mistahes kutsumusega, igaühe süda teab seda väga täpselt, kui tähelepanelikult kuulata, kuulatada: jooga, lapsevanemaks olemine, vabatahtlikuks olemine, erialane töö vms. Oluline on ka see, et me teineteise südamega tehtud valikuid toetaks, austaks ja nendega arvestaks. Süda ei valeta, kunagi.
Naera või nuta
Ma loodan, et see Dr. Keith Witti loodud integraalne “5-tärni praktika”, nagu ta ise seda nimetab, aitas inimsuhete keerulisele maastikule mingit uut selgust tuua või tuletada meelde vana selgust. Mind on see viimasel ajal aidanud väga. Aidanud mõista uusi ja vanu suhteid, miks nad ei toimi või miks toimivad või mida teha selleks, et toimima panna või hoopis loobuda lõputust üritamisest, peaga vastu seina jooksmisest.
Olen mõelnud, et ikka uskumatu, kuidas elu meid pidevalt üllatab, nii heas kui halvas. Minu jaoks on vanemaks saades ikka päris suureks üllatuseks olnud see, kuidas väga lähedaste inimestega, kellega oled koos üles kasvanud ja väga lähedane olnud, lihtsalt triivid kaugemale, kasvad lahku, muutud võõraks. Mida vanemaks saad ja mida vanemad suhted muutuvad või kaovad, seda raskem on seda justkui aktsepteerida ja mõista. Mingi osa minust ei ole tahtnud seda uskuda, et selline asi on võimalik.
Aga elu või reaalsus on selline nagu ta on, sellega tuleb leppida, kohaneda, õppida, olla avatud, võtta asju mänguliselt ja huumoriga. Männina kooldu kiiva, nii sa jääd elama. Mitteleppimine ja vastuvoolu ujumine teeb asju vaid hullemaks, tekitab ilmaasjatut kannatust. Üks on kindel: elul on meile alati mõni uus nali varuks. Me kas oleme ehmunud või naerame kõht kõveras — valik on meie.
Soovin kõigile palju ilusaid, tähendusrikkaid ja häid suhteid!
Foto: Everton Vila on Unsplash
