Seoses Brexiti ja USA presidendivalmistega on sõna „posttõde“ (post-truth) tarbimine suurenenud osadel andmetel koguni tuhandeid kordi. See on kindlasti ka üks põhjus, miks Oxfordi sõnaraamatu koostajad valisid posttõe ehk tõejärgse termini aasta sõnaks 2016. Definitsioon kõlab eesti keelde tõlgituna umbes nii: „Posttõde iseloomustab asjaolu, milles avaliku arvamuse kujunemisel jäävad objektiivsed faktid alla (subjektiivsetele) emotsioonidele ja isiklikele veendumustele.“

Põnev on lugeda erinevaid arvamusi, kus mõtiskletakse selle uue populaarse sõna üle ning ei saada päris pihta, et kust see tuleb või mida see täpsemalt võiks tähendada? Indrek Grigor kirjutab näiteks „Kunstiministeeriumis“, et ta ei oska selles küsimuses ühest seisukohta võtta, aga samas esitab väga õige küsimuse: „Kas tõde sai lihtsalt järsku otsa või on arusaamistes toimunud evolutsiooniline areng?“ Heie Treier paigutab näiteks oma Sirbi artiklis selle sõna ’kriitika ja moraalita piirideta liberalismi’ alla ning lisab: „See ongi see, kuhu kunagi nii kütkestav postmodernism on välja jõudnud.“

Evolutsioonilisest perspektiivist vaadatuna ja arenguteooriaid kasutades, on asi palju lihtsam ja selgem, kui seda võiks arvata. Tõde, nii nagu kõik muu, areneb, kasvab ja muutub üha komplekssemaks. Et mõista, mida posttõde või postfakt tähendab, selleks peab vaatama natuke suuremat pilti, milleks sobivad ideaalselt erinevad kasvuhierarhiad või arengujooned. Kui kasutada näiteks lihtsat ja levinud kultuuri arenguastmetejada:

1. premodernne “tõe-eelne ajastu” (lääne peavoolu mõttemaailm kuni 18. sajandi valgustusasjastuni),
2. modernne “tõeajastu” (valgustusajastust kuni 1970. aastate kodanikuõiguste liikumiseni) ja
3. postmodernne “tõejärgne ajastu” (1970. aastatest tänapäevani),
4. (integraalne või integreeriv ajastu avaldub peavoolus ennustatavalt järgnevatel aastakümnetel),

siis on ilmselge, et Oxfordi poolt defineeritud ’objektiivsetele faktidele ALLAjääv’ „posttõde“ on hoopis „pretõde“ ehk eelneb modernselt teaduslikule tõele, jääb sellele alla, mitte aga ei järgne, ei ole sellest üle. Seepärast on juba Oxfordi enda definitsioon väga eksitav ja endale vasturääkiv. Posttõe definitsioonile on pihta saanud hoopis Heie Treier, nimetades seda liberaalse postmodernismiga kaasas käivaks nähtuseks (kus tähendus ja tõde ei ole fikseeritud, vaid sõltub diskursusest, milles sõnumit tõlgendatakse). Viimast nimetatakse ka pluraalseks või relatiivseks tõeks.

Kui kasutada näiteks moraali arengujada:

1. egotsentriline,
2. sotsiotsentriline ja
3. maailmatsentriline,

siis emotsioonidele ja isiklikele (ego ehk mina) veendumustele toetub peamiselt pigem egotsentrilise sallivuse arenguastmega inimene, mitte aga maailmatsentrilise sallivusega inimene, kes toetub pigem faktidele ja ratsionaalsusele. Seepärast viitab Oxfordi definitsioon kindlasi pretõe, prefaktide ja preratsionaalsele arenguastmele, mitte aga posttõe, postfaktide ja postratsionaalsusele. Integraalteoorias kirjeldab seda väga levinud möödapanekut pre/post eksiarvamus, kus näiteks premodernne ja postmodernne aetakse omavahel segi, kuna mõlemad on mittemodernsed. Pre/post eksiarvamust illustreerib näiteks ilmekalt modernse peavoolumeedia artikkel “Tõe-eelsest tõejärgsesse ühiskonda“, kus Nils Niitra ajab segi pretõe ja posttõe ning nimetab seejärel ekslikult enda tõe üheks universaalseks tõeks. Integraalsest perspektiivist lähtudes ei ole olemas ühte tõde, vaid palju erinevaid tõdesi, mida saab veel omakorda järjestada loomuliku kasvuhierarhiana. Modernsest perspektiivist vaadatuna sellest aga veel teadlik ei olda, mida see artikkel ka väga hästi näitab.

Terviklikult evolutsiooniline maailmapilt või tõetunnetus lubab tõe arengut vaadata eelevatele kasvuhierarhiatele veelgi detailsemalt. Näiteks jagame tõe arenguastmed vastavalt järgnevale arenguteooriale viieks:

1. maagiline,
2. müütiline,
3. ratsionaalne,
4. pluraalne ja
5. integraalne tõde.

Kuidas need tõed võiksid täpsemalt välja näha? Kuidas neid ära tunda?

Maagiline pre-pretõde

Maagiline ja müütiline tõde on mõlemad pretõed ehk ei toetu veel teaduslikult ratsionaalsetele faktidele. Maagiline tõde toetub peamiselt isiklikule tõetundele, kasutades 1. isiku perspektiivi (MINA eluveerand) — kõik see, mida MINA näen, tunnen, arvan, on tõene ja õige ning see, mida teised arvad või ütlevad, ei ole nii oluline. Steven Pinker toob oma raamatus „The Better Angels of Our Nature“ näite ühest põliselanikust, kes on näinud ainult pruune karusid. Kui teadlased ütlesid talle, et seal, kus on valge lumi pidevalt maas, elavad valged karud, siis ta lihtsalt ei uskunud seda, kuna ta ise pole kunagi valgeid karusid oma silmaga näinud. Nii uskumatuna, kui see ka ei tundu, siis just seda evolutsioonilses mõttes vana perspektiivi kasutati hoogsasti ka Brexiti ja USA presidendivalimiste ajal, kus mõeldi välja numbreid ja fakte, mis olid ilmselgelt valed. Samuti ei oma 1. isiku perspektiivi kasutavale inimesele mingit tähendust näiteks kliimasoojenemine, kuna ta pole seda oma silmaga näinud ja käega katsunud.

Müütiline pretõde

Müütilise tõe tarvis peab inimene suutma lisaks 1. isiku perspektiivile võtta ka 2. isiku perspektiivi (MEIE veerand), mis lubab tõe otsingul toetuda teiste arvamusele – kui teised, eriti just MEIE grupp, usub mingit tõde, siis järelikult on see õige. Isegi, kui ma ise juhtun arvama teisiti või teadlased väidavad midagi teisiti, siis minu (näiteks Facebooki) grupil või pühal raamatul on ikkagi õigus. Siit on pärit ka kõik suured religioonid, mis tekkisid umbes 2000-3000 aastat tagasi ning on püsinud suuresti muutumatuna tänapäevani. Selline mõttemaailm on aga levinud ka muudes eluvaldkondades, nagu näiteks must-valges toitumiskultuuris, mis jagab sarnaseid jooni religioosse fundamentalismiga ning mida võib seepärast nimetada toitumise fundamentalismiks või ortoreksiaks.

Ken Wilber toob oma uues e-raamatus “Trump and a Post-Truth World” välja ka huvitava tähelepaneku, et postmodernne informatsiooniajastu andis meile tänu internetile küll lootust suurendada või kiirendada teadvuse ning kultuuri arengut, aga pigem on hoopis tekitanud suuremad ja tugevamad grupid või infomullid. Näiteks võib inimene olla seotud ainult endale meelepäraste must-valgelt õige-vale müütiliste kultuuriruumidega, Facebooki gruppidega või uudislehtedega, ilma, et teised (näiteks ratsionaalne ja pluraalne) kultuuriruumid neid mõjutaks. Kuna noored enam nii väga telekat ei vaata, raadiot ei kuula ning lehti ei loe (need jagavad peamiselt ratsionaalset tõde, aga ka müütilist ja pluraalset), siis on väga lihtsad tekkima näiteks new-age‘i või voodoo-meedia sarnased väljaanded, mis kalduvad pigem maagilise tõe poole (raskuskese on 1. isiku perspektiivil). Kõik see võib tunduda esmapilgul süütu infomürana, aga kui tulemuseks on Brexit, Trump või lähiajal isegi võib-olla Frexit, siis on ilmselge, et kultuuri ja tehnoloogia arengu eesrinnas olev pluraalne postmodernism ei ole olnud ühiskonna liitmisel ja juhtimisel oma ülesannete kõrgusel. Ken Wilber väidab oma e-raamatus, et äärmuslik pluralism on viimastel aastatel või aastakümnetel pigem ühiskonda lõhestanud ja tekitanud veel suuremaid ning tõsisemaid kultuurisõdasid.

Ratsionaalne tõde

Ratsionaalselt teaduslik tõde on klassikaline- või peavoolutõde, nii nagu enamus inimesi seda hetkel teavad ja tunnevad. Teadus kasutab reaalsuse uurimiseks 3. isiku perspektiivi (objektiivsed SEE ja NEED veerandid). Kui 3+3=6, kui teadlaste uuringud näitavad, et kliima soojeneb või kui Trumpi presidendiks nimetamise tseremoonia ajal ei olnud platsid rahvast täis, siis ratsionaalse tõe seisukohast pole oluline, mida keegi isiklikult arvab või mida mingi grupp inimesi usub – fakt on fakt, tõde on tõde. Samas tuleb olla ettevaatlik, kuna ka teadus areneb. Näiteks toitumise teemal tehakse hetkel palju ’halba teadust’, nii nagu kirjeldasin seda pikemalt „Terviklikult tervisliku toitumise“ loos. Õnneks aga halb teadus vajub vaikselt ajalukku ning hea teadus jääb pinnale. Ratsionaalse tõe puuduseks on liigne teaduslik materialism ehk keskendumine objektiivsetele faktidele ning subjektiivsete faktide eiramine. Viimane avaldub alles järgmises pluraalses arenguastmes.

Pluraalne posttõde

Pluraalne postfaktiline tõde kasutab lisaks eelnevatele vaatenurkadele peamiselt 4. isiku perspektiivi — tõde võib olenevalt kultuurist või kontekstist varieeruda. Tehnilisemas keeles: kasutades teaduslikke meetodeid uuritakse MINA ja MEIE eluveerandeid ehk subjektiivset ja intersubjektiivset sisemaailma (meel ja kultuur). Esimest korda mõistetakse, et näiteks põliselanik, kes ei usu mingil juhul valgetesse karudesse või muslim, kes ei usu mingil juhul piiblisse, näeb maailma puhtalt läbi oma perspektiivi ning seda ei ole tarvis muuta või seda ei pea pidama valeks, rumaluseks või imelikuks. Modernse tõe kasutaja teeb just viimase vea, mis võib väljenduda näiteks religiooni naeruvääristamises, mis tekitab veel suuremaid kultuurisõdasid. Igaühe jaoks leidub seega oma tõde, mis teeb ka pluraalse, relativistliku, liberaalse või multikultuurse maailmavaate arenguastme äärmiselt sallivaks ja hoolivaks. See on äärmiselt vabastav, kui taipame, et inimestel ongi erinevad vaated maailmale, nad justkui vaatavad maailma läbi erinevat värvi prilliklaaside, märkavad enda ümber erinevaid asju ning see kõik on hea ja normaalne. Erinevus rikastab. Mina kuulan sinu tõde, isegi kui ei nõustu, sina kuulad minu tõde, isegi kui ei nõustu, ja samal ajal saame ikkagi jagada ühist sisemaailma või kultuuriruumi. Ühine osa on multikultuursus, erinevuste ja võõrapärasuse sallimine.

Sellisel posttõel on ka omad puudused või äärmused, mis ongi just viimastel aastatel saanud rohkem tähelepanu ning mille vastu ka pretõe hoidjad peamiselt võitlevad või mida enda “posttõe” (mis on tegelikult pretõde) levitamiseks ka ära kasutavad. Nimelt võib äärmuslik posttõde võtta nihilismi või ’poliitilise korrektsuse politsei’ kuju. Esimese loogika on see, et kui igaühe jaoks leidub oma tõde, siis järelikult universaalset tõde pole olemas, kõik on suhteline, tõde kaotab igasuguse tähenduse ja mõtte. Siin ei tehta vahet ka halbadel sundhierarhiatel ja headel kasvuhierarhiatel, mistõttu kõiki hierarhiaid nähakse rõhuvana ja halvana. Sloganiks sobib: „Teen, mis tahan! Ütlen, mis tahan!“ Poliitilise korrektsuse idee toetub sellele, et kuna igaühe jaoks leidub oma tõde, siis tuleb kaitsta kõiki vähemusi peensusteni välja. Näiteks ei tohi lapsi koolis parandada, kuna see võib nende tundeid riivata või ei tohi loomi süüa, kuna see tähendab loomade mõrvamist ja piina. Nagu näha, siis need väited on iseenesest absurdsed ja vasturääkivad, kuna lapsi õpetataksegi neid parandades ja osadele inimestele on nende seedimistüübi tõttu loomne toit eluks vajalik. Slogan võiks olla: „Ei tee midagi!“ Seega ühel pool posttõde võib ligi hiilida liigne agressiivsus ja teisel pool liigne passiivsus, mis ei ole üksteisest kunagi väga kaugel.

Integraalne post-posttõde

Integraalne või evolutsiooniline post-posttõde kasutab lisaks kõigile eelnevatele perspektiividele peamiselt 5. isiku perspektiivi (kõiki veerandeid + arenguastmed). Esimest korda hakatakse nägema, et tõde on küll pluraalne või suhteline (olenevalt kontekstist: kultuurist, meelest, kehast, süsteemist), aga integraalselt või evolutsiooniliselt pluraalne. Tõde areneb, tõel on suund: maagiline → müütiline → ratsionaalne → pluraalne → integraalne jne. Ei ole olemas lihtsalt tõde, lihtsalt pre või posttõde, vaid kõik erinevad tõed eksisteerivad eraldi, aga samal ajal koos (ning neil on universaalne arengusuund ehk järgivad kasvuhierarhiat): pre-pretõde → pretõde → tõde → posttõde → post-posttõde jne. Ainult impulsiivselt egotsentrilisest tõest saab välja kasvada absolutistlikult sotsiotsentriline tõde, vaid sotsiotsentrilisest tõest saavad välja kasvada maailmatsentriliselt ratsionaalne ja planetaarselt pluraalne tõde jne. Seepärast peame kõiki neid tõdesid austama ja armastama, võtma neid nii nagu nad on ja samal ajal arengule kaasa aitama, kui märkame, et mõni neist on takerdunud äärmustesse või soovib teha järgmise olulise teadvusearengu sammu suurema hoolivuse ja komplekssuse suunas.

Kui on soov täpsemalt teada, et mis arengule kõige enam kaasa aitab, siis soovitan lugeda näiteks artikleid “Terviklik elupraktika” või “Tervikliku hariduse nurgakivid“.