Eelmine reisiblogi postitus lõppes sellega, kuidas seilasime hiiglama suurte vaalhaide juurest otse väiksele Panglao saarele, mis on ennekõike kuulus oma suurema venna Boholi saare poolest. Ülemine pilt on vaade Alona rannale, kuhu maabusime ja kuhu jäime paariks nädalaks paikseks.

Meie kahekuine Filipiinide reis oli enam-vähem poole peal ehk olime kuu aega juba vaadanud ringi Palawanil (kaardil tähistab seda kollane jutt) ja ka natuke Lääne-Visayas (punakas jutt). Seekord jagan pilte ja muljeid Boholi saarelt (rohelise juti algus), mis on seal kandis üks suurem saar. Kui ma peaks kellelegi ühte kohta Filipiinidel soovitama, siis Boholi saar on kindlasti üks nendest!

Panen siia ka Boholi turismikaardi, kus on näha, et tegemist ja avastamist seal jätkub. Meie staap oli Panglao saarel (all vasakul) Alona rannas, kuna seal on kõige parem majutus ja toitlustus. Samuti on see üks kõige ilusam liivarand Boholi kandis. Panglao saare all on veel väiksemaid saari. Meie tegime päevase tripi Balicasang saarele, mis on suurepärane koht snorkeldamiseks (võimas korallrahu sein). Teel sinna nägime ka kümneid delfiine, kes varastel hommikutundidel toitu otsisid.

Alona rand on ideaalne koht suplemiseks. Lesid liival, loed raamatut ja vahepeal hüppad sisse, et ennast jahutada. Samas tuleb olla ettevaatlik, kuna rannas on palju merisiile, eriti just tumedamal alal, kus kasvavad ka taimed. Seetõttu on hea spets jalanõusid kanda, mida me ka Filipiinide jaoks Austraaliast ostsime. Kohalikud on muidugi nii profid, et nad paterdavad paljajalu. Merisiile korjavad nad söögiks korvi, nii nagu meie metsas seeni.

Saareriikides ei ole värskest kalast puudust. Pildil on näha ka traditsioonilised söögiriistad.

Oasis Resort oli meie lemmiksöögikoht. Oleks hea meelega seal ka ööbinud, aga kõik toad olid juba välja müüdud või broneeritud. Seepärast ööbisime ühes tagasihoidlikumas kohas, millega võis ka rahule jääda.

Vaade Oasise restoranist.

Alona rannas leiab mõistliku hinnaga väga ilusaid kohti, kus oma puhkust veeta. Pildil on Oasis Resorti aed.

Siin on veel üks näide Bee Farm Resortist, mis asub Alona rannast natuke eemal.

Kõige parem ja lihtsam viis saare avastamiseks on roller laenutada.

Koobas, kus oli hästi selge vesi. Kes soovis, võis ka ujuda.

Traditsiooniline peakate. Ja loomulikult peab Aasias olles jooma ning sööma vähemalt ühe kookose päevas.

Siin oleme tarsierite kaitsealal. Väikesed ööloomad, keda esimest korda nägin Indoneesias Sulawesi saarel.

Päeval võivad nad välja näha väiksed ja abitud, aga öösel on nad väga osavad ning kärmed kiskjad. Sealt ka see võrdlus Jedi meistri Yodaga.

Puud võivad ka keset merd kasvada.

Ja nagu ikka, soojad õhtud ja võrratud päikeseloojangud on lõunamaade üks firmamärk, mis Eestis on suur haruldus.

Kui Filipiinidel õlut tellida (või muud karastusjooki), siis tuuakse lauale alati avatud pudel, mille suu on pakitud korralikult salvrätiku sisse. San Miguel on kõige kuulsam õlu.

Ühe pikema rolleriväljasõidu tegime Boholi saare keskele, kus asuvad Šokolaadimäed. Teel sinna sõitsime mööda ka jõest, mille kallastel puude otsas elavad helendavad mardikad. Neid käisime õhtul eraldi vaatamas, siis kui oli juba pime. Esimest korda nägin vilkuvaid mardikaid Malaisias, mis võttis sõna otseses mõttes sõnatuks. Sri Lankas ja Indoneesias nägime neid ka, aga mitte suurtes kolooniates. Kõige võimsama elamuse annabki just see, kui suured ja võimsad puud on neid täis, nad süttivad ja kustuvad lainetena ning värvivad sedaviisi terve puu roheliseks. Lihtsalt muinasjutuline! Boholil on loodud väga head ja mugavad tingimused helendavate mardikate vaatamiseks. Malaisias sõidutati meid väikese paadiga, Boholil aga on uhked suured paadid.

Bambusest ehitatud sild.

Teel šoksimägedesse.

Võiks arvata, et tegemist on tehislikult tehtud mägedega, aga võta näpust, täitsa looduse enda kätetöö.

Kui osad mäed on rohelised, siis leidub ka kuivanud pruune mägesid, kust on pärit ka šokolaadi nimetus.

Selline kuppelmaastiku vaade avanes igas suunas ja nii kaugele, kui silm seletas.

Teel tagasi Alona randa nägime veel rohelisi riisiterrasse.

Sõitsime üle ühe mäe, kust avanes vaade kaugel lõunas Mindanao regioonis asuvale vulkaanisaarele nimega Camiguin.

Järgmine reisiblogi sissekanne on Malapascua saarest (Filipiinide reisi viimane sihtkoht), kus veetsime samuti kaks nädalat oma elust.