Eelnevas postituses “Varjutöö I” vaatasin põhjalikult, et mis on vari ja kuidas see tekib? Kuna Donald Trump on peagi järgmine USA president, siis uurin seekord veel suurema innukusega, et miks on hea oma varjust vabaneda ja kuidas seda täpsemalt teha? Täpsustuseks lisan, et varjust vabanemise all pean silmas just halvast või ebavajalikust varjust vabanemist, kuna meil on olemas ka hea ja vajalik vari ehk alateadlikud harjumused, mis on kasulikud. Integraalne psühholoog Dr. Keith Witt nimetab oma uues raamatus “Shadow Light” neid kahte varjuvormi vastavalt destruktiivseks ja konstruktiivseks varjuks, mida võib lihtsamalt kutsuda ka lõhkuvaks ja edasiviivaks või eitavaks ja jaatavaks varjuks. Esimene on vari, mis piinab, teeb õnnetuks ja takistab arengut ning teine on vari, mis vabastab, teeb meid õnnelikumaks ja aitab arengule kaasa. Näiteks, kui meil on halb harjumus asju pidevalt edasi lükata, siis see takistab meie arengut ja tekitab rahulolematust (n-ö varastab energiat), aga kui meil on hea harjumus enamasti kohe härjal sarvist võtta, siis see kiirendab meie arengut ning tekitab rahulolu (vabastab energiat). Aga vaatamegi kohe täpsemalt, et mida destruktiivsest, lõhkuvast või eitavast varjust vabanemine meile annab?

Milleks varjust üle hüpata?

Tehnilisemas keeles võib vastata, et varjust tasub üle hüpata, kuna see aitab varjus oleva ebaterve “mina”, mis näib “sellena” või “temana”, taas valguse kätte tuua ja enda terve “minaga” ühendada. Sigmund Freud on oma raamatus “Das Ich und das Es” (“Mina ja see”) kuulsalt psühhoteraapia protsessi ühe lausega kokkuvõtnud sedasi:

“Kus oli SEE, selleks saan MINA (Wo Es war, soll Ich werden).”

Või kui keegi on äriinimene, siis on ehk paremini mõistetav Robert Kiyosaki bilansi metafoor raamatust “Rahavoo Kvadrant“, kus ta kirjutab pettumuse muutmisest pigem varaks/aktivaks, kui kohustuseks/passivaks. Lihtsamas keeles ja meile tajutavamad varjutööga kaasnevad hüved on aga järgmised:

• tekib rohkem vaba energiat;
• suurem kaastunne, empaatia, hoolivus ja sallivus;
• taipamised ja ahaa-efektid, näiteks algse varju vormi ära tundmine;
• tekivad loovamad plaanid ja teostused;
• situatsioon või teine isik ei ärrita, sunni, ega häiri enam;
• lihtsam on panna ennast teiste kingadesse ehk võtta teisi vaatenurki;
• eneseareng kiireneb;
• suurem sisemine rahu ja leplikus;
• tervemad suhted;
• sügavam intiimsus iseenda ja teistega;
• suurem vabadus;
• muutus reaktiivsuselt proaktiivsusele.

Kuidas varjust vabaneda?

Eelmises postituses näitasin täpsemalt, kuidas vari tekib. Toon siia välja lühikese kokkuvõtte 1-2-3 varjuprotsessist:

1. isiku perspektiiv: esmalt nähakse või kogetakse midagi ebameeldivat (või ka meeldivat) (MINA/MINU);
2. isiku perspektiiv: seejärel lükatakse see valus (või meelitav) objekt endast natuke eemale ja vaadatakse seda kui midagi teist, endast eraldi seisvat (TEMA/MEIE);
3. isiku perspektiiv: lõpuks lükatakse see ebameeldiv sisemaailma objekt endast veel kaugemale ja nähakse seda kõigis teistes või nendes (SEE/NEED).

Konkreetne näide, mille tõin, oli Matist, kes tahab tellida tahvelarvutile kaasi, mis muutub lõpuks näilise välise surve tõttu ebameeldivaks tegevuseks: “Teised sunnivad mind neid kaasi tellima.”

1. Ma ise tahan kaasi tellida (algne varju vorm).
2. Teised justkui tahavad, et ma need kaaned tellin (kerge varju sümptom).
3. Kõik sunnivad mind neid kaasi tellima ja see tekitab vastumeelsust (tugevalt ärritav varju sümptom).

3-2-1 varjuprotsess

Varjust vabanemiseks peab läbi tegema täpselt vastupidise ehk 3-2-1 varjuprotsessi, kus esmalt seistakse varjuga silmitsi, seejärel asutakse varjuga vestlusesse ja lõpuks saadakse ise varjuks:

• 3. me oleme silmitsi sellega;
• 2. räägime sellega;
• 1. oleme see.

Järgnevad detailsemad 3-2-1 kirjeldused on tõlgitud raamatust Integral Life Practice (lk 61) ja illustreerivad pildid on pärit integraalse filmikunsti klassikast “Matrix”. Kellel huvi, võib kuulata ka Ken Wilberi ja Lana Wachowski vestlust selle filmi tähenduse ning tagamaade kohta.

3 – Ole silmitsi sellega

Uuri seda ärritajat väga lähedalt. Seejärel, kasutades päevikut, kuhu kirjutada, või tühja tooli, millega rääkida, kirjelda seda inimest, situatsiooni, pilti või tunnet nii värvikalt kui suudad, kasutades selleks 3. isiku asesõnu nagu “tema”, “nemad”, “nende”, “see”, “need” jne. See on sinu võimalus ärrituse kogemust põhjalikult uurida, eriti just seda, mis sind selle juures kõige rohkem segab. Ära proovi ärritust vähendada — kasuta võimalust, et seda kirjeldada nii detailselt kui võimalik. Meie näite puhul võiks Mati 3. isiku kirjeldus olla järgmine:

Võimatu on ema ja Katiga koos midagi teha, kuna nad on liiga kohusetundlikud ja korralikud. See ajab mind lihtsalt marru. Nad ei oska asju rahulikult ja vabalt võtta, muudkui peavad tõmblema, tegutsema ja kõiki asju optimaalselt ajama. Nad võiks õppida rohkem asju edasi lükkama, rohkem tšillima ja lohakam olema — elu on sedaviisi palju mõnusam ning pingevabam. Kui tekib tuju ja tahmine, siis tellin need kaaned, aga hetkel ei ole lihtsalt aega ega viitsimist. Raske on selliste kohusetundlike, punktuaalsete ja perfektsionistide läheduses olla ning midagi koos teha.

2 – Räägi sellega

Järgmiseks sisene simuleeritud dialoogi selle objektiga, kasutades 2. isiku asesõnu: “sina”, “sinu”, “sind” jne. See annab võimaluse astuda lähemasse suhtesse ärritajaga. Seega räägi otse selle inimesega, situatsiooniga, pildiga või tundega, mis asub su teadlikkuses (teadlikkuse valguse käes). Algatuseks võid küsida küsimusi: “Kes või mis sa oled? Mis sa minust tahad? Mida sa soovid mulle öelda? Mida sa soovid mulle anda või kinkida?” Seejärel lase ärritajal endale tagasi vastata. Kujuta ette, nii reaalselt kui saad, et mida ta sulle vastu ütleks. Kirjuta see üles või ütle valjult välja. Luba endal üllatunud olla, mis iganes vestlusest välja koorub.

Mati 2. isiku kirjeldus võiks olla järgmine:

Mati: “Miks sa tõmbled ja mulle nende kaante tellimisega pidevalt pinda käid?”

Kati: “Ma ei tõmble, ma tahan lihtsalt algatatud ettevõtmisel sarvist haarata ja selle ära teha. Siis ei pea enam selle teema peale mõtlema ja oma energiat raiskama. Saab uute ettevõtmistega jõudsamalt edasi minna ja hoopis sinna oma energiat suunata.”

Mati: “Miks sa ei lase mul puhata ja oma asju teha?”

Kati: “Ma ju enamasti lasen, aga osad asjad peame paratamatult koos ära tegema. Kui sa ei soovi midagi teha, siis ütle ja leiame teise lahenduse. Kui sa ei soovi, ei jaksa või ei ole aega kaasi tellida, siis ma tellin need ise!”

Mati: “Miks sa tõmbled ja tegutsed nii palju? Sa peaks õppima rohkem tšillima ja asju vabamalt võtma, nii nagu ma õppisin seda reisil olles tegema!”

Kati: “Mulle meeldib hetkel tegus olla, nii et lühikese suve jooksul saaks võimalikult palju hädavajalikku ära tehtud. Ma just tulin pikalt reisilt, kus sai tšillitud ja grillitud küll. Ma olen hetke olukorraga väga rahul.”

Sedaviisi ettekujutatavat dialoogi pidades jõuab Mati arusaamani, et Kati tahabki hetkel tegus olla ning asjad võimalikult optimaalselt ära teha, sh kaante tellimise.

1 – Ole see

Lõpuks, kirjutades või rääkides 1. isiku perspektiivist lähtuvalt ja kasutades asesõnu “mina”, “minu”, “mulle” jne, ole ise see inimene, situatsioon, pilt või tunne, mida sa oled siiani uurinud. Näe maailma, kaasaarvatud iseennast, täielikult ärritaja vaatekohast ja lase endal märgata mitte ainult teie sarnasusi, vaid ka seda, kuidas te olete tõeliselt üks ja see sama. Lõpuks kinnita seda samasust öeldes: “Ma olen …” või “… on mina”. Tavaliselt tundub see väljaütlemine vastuoluline või “vale”, mis on aga loomulik, kuna see on täpselt see, mida su teadvus on üritanud vägisi eitada! Aga anna endast parim ja püüa seda väljaütlemist võtta nii ausalt ja tõsiselt kui suudad, kuna see sisaldab vähemalt tükikest tõtt. Meie näites saab Matist Kati:

Mati ütleb: “Ma tahan tegus olla ja asjad võimalikult kiiresti ning optimaalselt ära teha. Ma tahan tahvelarvutile kaaned tellida!“

Mati taipab lõpuks, et ta on oma enda tahte — olla tegus ja aktiivne ning soov need kaaned tellida — alla surunud, mistõttu tekib ebaloomulikult lihtsalt ärritus Kati omaduste vastu. Matil, nii nagu kõigil teistel, on mõlemad soovid või vajadused: ühelt poolt olla tšill, puhkus ja aega on ning teiselt poolt olla tegus, aktiivne ja ettevõtlik. Nüüd, kus Mati on kaasanud ka teise poole oma vajadustest, saab ta olla terviklikum ja teha teadlikke valikuid, mis võtavad arvesse kogu vajaduste spektrumi.

Viimasel etapil (1 – ole see) on veel ka teine pool, kus sa lõpetad selle protsessi, nii et vari saaks täielikult omandatud. Ära näe maailma läbi 1. isiku vaatenurga ainult korraks, vaid tunneta tõeliselt seda eelnevalt alla surutud tunnet või tahet, kuni see lõpuks resoneerub selgelt sinu endana. Seejärel saad sa seda rakendada ja endaga taas liita.

Seega, 3-2-1 varjuprotsessi lõpetamiseks ei piisa eelnevalt allasurutud reaalsuse abstraktsest ehk mentaalsest mõistmisest, vaid seda tuleb kogeda kogu oma olemisega. See tekitab muutuse nii teadvuses, emotsioonides kui ka keha peenenergiates, mis vabastavad energiat ja tähelepanu, mis olid enne kinni eitavas, lõhkuvas, destruktiivses varjus. Sa tead, et see protsess toimis, kuna sa tunned ennast kergemini, vabamalt, rahulikumalt ja avatumalt ning vahetevahel isegi justkui pilves või uimasena. See avab elus uued uksed ja teeb võimalikuks selle, mis enne näis võimatu!

Meie näite puhul kehtib sama asi: Matil ei piisa 3-2-1 varjuprotsessi edukaks lõpetamiseks ainult mentaalsest taipamisest, vaid vaja on ka energeetilist muutust. Mati saab minna sügavamale ja oma allasurutud tahet — olla aktiivsem ja ettevõtlikum — oma ellu rakendada, mis avab talle elus uued ning suuremad võimalused. Ta võib tunda näiteks uut moodi hoolivust ja empaatiat Kati ja teiste vastu. Ta võib näiteks esimest korda näha ja taibata, et selle varju taga on midagi suuremat ja sügavamat, mis on pärit lapsepõlvest. Ta võib leida uusi meetodeid, kuidas väljakutsetega tegeleda: näiteks võib ta teadlikult otsustada, et veedab vähem aega nende seltsis, kes on aktiivsed ja ettevõtlikud, et vältida selle omaduse üledoosi. Varjuprotsessiga tegelemine võib tähendada kõiki neid võimalusi, aga võib ka tähendada, et midagi sügavamat ei olegi ning vari kaob nagu tina tuhka ja läinud ta ongi.

Üle oma varju hüppamise kunst vs meeleseisundite kunst

Primaarsete ehk autentsete emotsioonidega, mis ei ole (enam) teadlikkuse eest varjul, tegelevad erinevad vaimsed praktikad. See on aga omaette teema, mida olen käsitlenud pikemalt näiteks artiklis “Meeleseisundite kunst“. Siinkohal tahan veel nende kahe — üle oma varju hüppamise ja meeleseisundite kunsti — erinevust rõhutada, kuna neid aetakse tihti omavahel segamini või ei tehta neil üldse vahet.

• Varjutöö protsessi käigus taibatakse, et SEE või TEMA on hoopis MINU allasurutud osa.
• Vaimsete praktikate käigus ollakse teadlikkuse (Suure Mina) abil kõigist (väikese) MINA osadest teadlik, neist vabanetakse ja nendega ei identifitseerita ennast. Emotsioonid ei oma sind, vaid sina omad emotsioone (vt ka seisundi-astmed).

Esimesel juhul taipab Mati, et teised ei sunni teda tahvelarvuti kaasi tellima, vaid ta ise tahab neid tellida. Ebaloomulikult tugev ärritus ja pahameel, mida Mati teiste vastu tundis, oli põhjustatud hoopis tema enda poolt ehk ta poksis iseenda varjuga. Ainuüksi see taipamise protsess vabastab palju energiat, tekitab suurt kergendust ja vabadust. Nüüd, kus Mati teab algse probleemi põhjust, mis ei ole surve ja sellega kaasnev ärritus väljaspoolt, vaid tahe tegutseda seespoolt, saab ta sellega ka teadlikult tegeleda. Siin tulevadki appi vaimsed praktikad. Mati on teadlik, et temas on kaks tahet või soovi: härjal sarvist haarata ja kaaned ära tellida või puhata ja tšillida ning kaante tellimisega mitte tegeleda. Selline suurem teadlikkus annab suurema vabaduse tegutsemiseks, mis tähendab praktikas, et Mati tellib kaaned kohe ära või delegeerib selle ülesande teistele (kui ta tahab puhata). Mõlemal juhul on tegemist konstruktiivse ehk jaatava käitumisega, mis võib lõpuks muutuda ka konstruktiivseks varjuks ehk harjumuseks (kui seda piisavalt palju harjutada).

Teadlikkuse puudumisel muutub aga terve tahe tegutseda (konstruktiivne vari) hoopis ebaterveks laiskuseks ja asjade edasilükkamiseks (destruktiivne primaarne vari), mis võib omakorda võtta veel destruktiivsema varju vormi (n-ö sekundaarne vari või projektsioon), mille sümptomiks oli meie näite puhul ärritus teiste surve vastu (“Nemad sunnivad mind kaasi tellima”). Ja kui puudub teadlikkus sekundaarsetest varjudest ehk projektisoonidest ja nendega tegelevast varjutööst, siis võib teadvustada, mediteerida ja andestada nii palju kui tahame, aga destruktiivne vari ära ei kao, kuna me teadvustame sümptomit: “Nemad sunnivad ja ärritavad mind. Ma lasen sellel minna, tunnen neile kaasa ja andestan. Ma vabastan ennast sellest ärritusest ja aktsepteerin olukorda nii nagu see on.” Destruktiivne vari kaob või muutub konstruktiivseks alles siis, kui me teadvustame algset põhjust: “Ma ise tahan tegutseda, aga lükkan pidevalt asju edasi. Ma näen enda häid ja ka halbu külgi. Ma aktsepteerin ja armastan ennast sellisena nagu ma hetkel olen. Ma andestan endale. Ma teen teadlikult parema valiku ning otsustan destruktiivse laiskuse asemel valida konstruktiivse tegutsemise.”

Kokkuvõtteks veel üks ülevaatlik tabel raamatust “Integral Life Practice“, kus on välja toodud peamised autentselt destruktiivsed emotsioonid, mida saab vaimsete praktikate abil muuta või muundada autentselt konstruktiivseteks ehk vabastatud emotsioonideks. Tumedalt on märgitud need emotsioonid, mis võiks sobida meie näitega. Varjutöö (“3-2-1”) ja vaimse praktika (“0”) protsessi võib kirjeldada ka lühidalt “3-2-1-0 protsessina”.

Joonis 1. Autentsed emotsioonid ja nende vabastatud energiad.

Soovin kõigile head varjutööd ning lõpetan sama mõttega, millega alustasin varjutöö teemat eelmises artiklis: oma varjuga tegelemine ei lõppe kunagi, kuna vari on nagu hambad, mille eest tuleb järjepidevalt hoolt kanda nii hommikul enne hommikusööki, kui õhtul enne magamaminekut. Varjutöö võib aega võtta täpselt sama kaua kui hammaste pesemine! Ärkad üles ja mõtled korraks oma unenägudele: kui midagi ärritas, siis esmalt uuri seda objekti, seejärel räägi juttu ja õpi lähemalt ärritajat tundma ning lõpuks saa selleks objektiks. Samamoodi õhtul enne magamaminekut: mõtle korraks päevale tagasi ja kui midagi häirivat esile kerkib, siis esmalt uurid seda võimalikult objektiivselt nagu teadlane, seejärel astu sellega intersubjektiivsesse vestlusesse nagu osav müügimees ja lõpuks saa sellega üheks nagu kunstnik oma kunstiteosega (lased selle enda subjektiivsesse sisemaailma). Kui soovid, siis vabasta see objekt ka lõpmatusse nagu zen meister ja läinud see ärritaja ongi. 3-2-1-0 ja valmis!

Üle oma varju hüppamise kunsti kohta läbi integraalse vaatenurga võib täpsemalt lugeda ja uurida veel:

• “Integral Life Practice“, Ken Wilber: 4-The Shadow Module
• “Integral Spirituality“, Ken Wilber: 6-The Shadow and the Disowned Self
• “Shadow Light“, Keith Witt
• Integral Life koduleht 
• Integral Zen koduleht