Ilusa suveilma tegi sel aastal veel ilusamaks üks väga põnev praktika, mille enda jaoks avastasin. Käisin Tallinna kesklinnas paar korda kuus ringlemas. Igaks juhuks mainin, et ülal olev pilt on illustratiivse tähendusega ja võib tegelikkusest erineda. Ringlus on üks uus ja üle maailma populaarsust koguv grupipraktika, mis treenib meid olema kohal, hetkes sellega, mis on, ja samal ajal aitab kaasa ka meie arengule. Teisisõnu, aitab ärgata üles ehk märgata (waking up), kasvada üles ehk areneda (growing up) ja samuti heita valgust nende kahega seotud varjudele (cleaning up). Ringlus on eriline just sellepärast, et kui muidu praktiseeritakse kohalolekut, teadlikkust, meditatsiooni ehk meeleseisundite kunsti enamasti üksi, silmad kinni, rätsepaistmes ja haudvaikuses, siis ringluses saab seda teha koos teistega, silmad lahti, istudes (või lamades) nii nagu ise tahad ja rääkides-kuulates. Sama kehtib ka üleskasvamise kunsti ja üle oma varju hüppamise kunsti kohta — koos teistega uue õppimine ja vana ümberõppimine võib olla vägagi nauditav, efektiivne ja loomulik protsess. Ringlus ei ole seega mina-ruumi praktika, vaid rohkem meie-ruumi praktika, mis sisaldab mind ja sind, inimestevahelisi suhteid (intersubjektiivne, sisemaailma kollektiivne eluveerand, we-space).
Ringluse 5 prinsiipi
Kõik, kes ringis istuvad, on võrdsed, ring toimib sisuliselt ise, kollektiivse osaluse ja tarkuse (TSOON 3 metodoloogiad) ning erinevate kommunikatsioonimeetodite ja -reeglite jõul (TSOON 7 metodoloogiad). Arvutimaailmas võiks seda võrrelda P2P-võrgustikuga (peer-to-peer), kus puudub tsentraalne juht, kõik seadmed on võrdsete õigustega. Küll aga järgitakse teatud protokolli, printsiipe või keelt, mis teevad sellise suhtluse võimalikuks. Näiteks Circling Europe lehel on välja toodud 5 juhtnööri, millest lähtuda:
- pühendumus ühendusele (Commitment to Connection),
- oma kogemuse omamine (Owning Your Experience),
- oma aistingutega olemine (Staying With the Level of Sensation),
- kogemuse usaldamine (Trusting Experience),
- teisega koos olemine nende maailmas (Being With the Other in Their World).
Täpsemalt võib nende kohta lugeda näiteks Jordan Myska Alleni artiklist Circling: How to Party Well & Grow While Doing It.
Ülesärkamine ja üleskasvamine (waking up & growing up)
Kui üksi mediteerides jälgime oma keha, emotsioone ja mõtteid endamisi, hoiame kõik endale, oleme iseenda vastu nii ausad, kui suudame, siis ringlemises jälgime ennast sama moodi, aga oleme teistega ringis, kus on loodud turvaline ja hoitud ruum oma kehaliste tunnete, emotsioonide ja mõtete ausaks jagamiseks. Seepärast nimetatakse ringlust ka aususe praktikaks. Ja jagama ei pea kõike — võib jagada ka seda, et ma ei soovi hetkel jagada. Minul on näiteks väga tavaline ringluse praktika alguses, et süda lööb normaalsest olekust kiiremini ja käed on higised (keha), tunnen väiksest ärevust, hirmu, aga ka uudishimu, et mis nüüd saama hakkab (emotsioonid) ja mõtted hüppavad siia-sinna teemadel, et mida ma ütlema peaks või huvitav, kes need uued ringlejad on (mõtted)?
Põnev nähtus või kogemus ongi see, et kui ma neid asju teistega julgelt jagan, siis suure tõenäosusega need ka kaovad või kaotavad oma jõu. Ma lasen neil asjadel lihtsalt olla ehk jälgin ja kirjeldan neid teistele (let be), mille tagajärjel leiab aset lahtilaskmise maagia (let go) ja mu kehasse, südamesse ning pähe siseneb mingi uus seisund (let in). Näiteks süda hakkab rahulikumalt lööma, mind valdab ärevuse asemel sügavam rahu ja ma leian ennast väga huvitavalt uuelt mõttelt, mis kirjeldab hetke olukorda nii tabavalt, et tahaks seda ilmtingimata teistega jagada. Selle ülesärkamise protsessi võiks kokku võtta nii: lase olla, lase minna, lase sisse (let be, let go, let in). Ja see protsess ei leia aset ainult üks kord, vaid mitmeid kordi, mis võib mind või meid grupina viia läbi erinevate muutunud teadvuse seisundite astmete. Iga aste tähistab seejuures sügavamat kohalolekut, rahulolu, ärkvelolekut. Uued mõtted, emotsioonid ja tunded, mis tänu 2-3-tunnisele ringluspraktikale tihti tekivad, aitavad omakorda kaasa üleskasvamisele mitmetes erinevates arengujoontes ehk intelligentsides nagu kognitiivne, emotsionaalne, interpersonaalne, spirituaalne, moraalne, kinesteetiline jt. Üleskasvamisest ehk teadvuse struktuuridest tuleb täpsemalt juttu loo lõpus.
Varjud (cleaning up)
Teised ringlejad aitavad meil näha ka oma varjatud kohti ehk varje, mida me iseendas ülesärkamise ja üleskasvamise lõputus protsessis nii lihtsalt ei märkaks (cleaning up). Seepärast on ringlusel ka psühhoteraapiline mõju. Ringluses puudub traditsionaalne guru-õpilase suhe, kus õpetaja on tähtsam, targem ja õpilasest üle. Sellisel süsteemil on kindlasti oma koht, aga teatavasti on sellel ka palju puudusi ja varjatud ohte nagu guru enda varjud (ja teatud arengujoonte madal tase). Tänapäeval ei möödu vist enam ühtegi päeva ilma, et mõni suur, tark ja “kõike teadja” õpetaja, vana tarkusetraditsiooni hoidja ja edasiviija, satub skandaali, mis on seotud kas võimu, raha, seksi või mõnuainetega. Üks väga huvitav uus Netflixi dokumentaalsari sellel teemal on näiteks Wild Wild Country, mis käsitleb väga põhjalikult Osho “valgustunud kogukonna” lugu. Midagi, millest tasuks ka Eestis teadlik olla. Kuna tänapäeval hinnatakse kõrgelt ausust, avatust, läbipaistvust ja võrdsust, siis ringlus võiks olla üks selline praktika, mis vastab nendele (post)modernsetele nõuetele/väärtustele.
Ülesastumine (showing up)
Lisaks ülesärkamisele, üleskasvamisele ja üleskorjamisele (waking up, growing up, cleaning up) aitab ringlus kaasa ka ülesastumisele (showing up), mis väljendub erinevate perspektiivide integreerimises. Tihti nähakse ja tajutakse maailma peamiselt kas mina-, see-, meie- või need-eluveeranditest, peetakse ühte neist olulisemaks või primaarseks (veerandi absolutism). Ringluses on kõik need erinevat tüüpi perspektiivid teretulnud ja võrdselt väärtuslikud: nii ilu, headus, tõde, kui õigus, ehk nii meel, keha, kultuur, kui süsteemid, ehk nii subjektiivne, objektiivne, intersubjektiivne, kui interobjektiivne reaalsus (ja kõik nendele vastavad metodoloogilised tsoonid). Ringluses on näiteks kõik oodatud jagama seda, mis on neile ilus, hea, tõene ja õiglane. Kuna ilu, headus, tõde ja õiglus arenevad meis igaühes erinevas tempos ning võivad olla ka väga erinevat tüüpi, siis tihtipeale ei resoneeru need teistega — ja see on OK.
Näiteks, üks Circling Europe asutajatest, Jordan Myska Allen, näitab oma artiklis Circling & Integral Altitudes, kuidas ringlus võib tähendada väga palju erinevaid asju, sõltuvalt sellest, kus on kellegi maailmavaate arengu raskuskese. Igal arenguastmel on seega oma arusaam ringluse ilust, headusest, tõest ja õiglusest (sh iga järgmine aste sisaldab eelnevaid astmeid, kuna tegu on kasvuhierarhiaga ehk holarhiaga). Mina kasutan selles artiklis “teal” ehk integraalset definitsiooni ringlusele, mida Jordan kirjeldab oma artiklis järgmiselt:
- arengu raketikütus (growing up and down, trancend and include, Eros and Agape),
- maandatud vaimsus (waking up and down, freedom and fullness, emptiness and compassion),
- kõikide perspektiivide integreerimine (showing up: body, mind and spirit in self, culture and nature),
- oma varjude nägemine/integreerimine ja projitseerimise märkamine (cleaning up: addictions and allergries, dark and golden shadows).
Ringlusemaa reisikaart
Selle lühikese artikli teises pooles toon sisse ühe ülevaatliku joonise, mis aitab kõike eelnevat visuaalses keeles paremini ette kujutada (pärineb Integral Mentors lehelt). See on nagu reisikaart, mis kirjeldab reaalset territooriumi, aga ei ole ise see territoorium. Selleks, et seda territooriumi ise kogeda — kõiges oma ilus ja koledused, heas ja halvas, tões ja vales, õigluses ja ebaõigluses —, selleks tuleb võtta ette näiteks reis ringlusemaale ja koos teistega ringelda. Kui ringlemine on nagu rääkimine, siis see tekst/joonised siin on nagu grammatika, teadus, mis uurib ringluse sügavamaid struktuure. Selleks, et rääkida, ei pea aga grammatikat tundma, nagu ei pea tundma ringluse ehitust uurivat teadust (allpool olevat joonist), et ringelda. Samas on mõlemal oma koht, eriti just grammatikal/teoorial, kui õppida uut keelt/praktikat. Mainin seda siin, kuna viimasel ajal on see teooria-praktika või sõnade-tunnetuse lahendamatu polaarsuse teema siin-seal üles kerkinud.
- Kas olla ainult praktik? Kas olla ainult teoreetik? Kas olla mõlemad?
- Kas enne kogeda ja siis sõnastada? Kas enne sõnastada ja siis kogeda?
- Kas enne uurida kaarti ja siis minna reisile? Kas enne minna reisile ja siis uurida kaarti?
- Kas enne selgitada sõnadega, mis on ringlus ja siis seda kogeda? Kas enne kogeda ringluse praktikat ja siis püüda seda sõnastada?
Kõik variandid on võimalikud ja aktsepteeritavad. Minu kogemus on, et teooria ja praktika täiendavad teineteist. Teooria aitab mul näha praktikas midagi, mida ma varem ei märganud ja praktika aitab mul avastada detaile, mida ma teoreetiliselt ei saanud näha. Näiteks, kui liikuda (praktiliselt) ringi Tallinna vanalinnas ajalooteooriat tundmata, siis me näeme lihtsalt vanu kivist hooneid ja müüre. See kogemus aga tekitab suure tõenäosusega huvi ajalooteooria vastu. Olles natuke lugenud ja õppinud, märkame me vanalinnas ringi liikudes palju rohkem detaile, vanad hooned saavad sügavama tähenduse, me kogeme rohkem. See uus kogemus aga tekitab juurde palju uusi küsimusi, millele on arvatavasti juba keegi vastused leidnud (kui ei ole, siis seda ägedam, saame ise midagi esimesena avastada). Ja sedasi see teooria-praktika polaarsuseratas lõputult pöörleb ja pöörleb. Vahet ei ole, mis eluvaldkonnas — aga hetkel ringluse valdkonnas.
Allpool toodud joonis on põhjalikum versioon Wilber-Combs maatriksist, mis lisaks üleskasvamise ja ülesärkamise omavahelisele väga olulisele seosele näitab ka erinevaid varje, mis nendega seotud on. Lisaks on ülesärkamise ehk seisundi-astme teljel välja toodud erinevad ajulainefaasid, mis on seotud vastavate seisunditega.
Teadvuse seisundid ja nende varjud
Ringeldes, nii nagu ka näiteks üksi mediteerides, meie meele-kehaseisundid muutuvad teatud seaduspärasusi järgides: jäme, peen, põhjuslik, vaatleja ja mitte-duaalne. Kes on mõne meditatsioonitehnikaga põhjalikumalt tuttav, see tunneb ringeldes need seisundi-astmed ära. Erinevus on vaid selles, et ringluses saab neid seisundeid teistega jagada, tekivad vastavad kollektiivsed grupiseisundid. Ja nagu seisunditega üldiselt, on nad väga nakkavad, nii nagu näiteks naerupurse, rõõm, kurbus või lein. Päris põnev oleks teha empiiriline katse (TSOON 6 metodoloogiaga), kus panna kõigile ringlejatele pähe Mind Mirror ehk EEG masinad ja vaadata, kuidas ajulained (koos isiklike ja jagatud kogemuslike meele-keha seisunditega, TSOON 1 metodoloogia) ringeldes muutuvad — nii nagu seda on näha näiteks selles videos. Või mõõta südametegevust, kasutades Heart Mathi tehnoloogiat. Uudistest käis just hiljuti läbi, et sarnaseid asju tehakse juba ka eesti koolides, kus lapsed saavad objektiivselt mõõta (TSOON 6) oma subjektiivest keskendumise taset (TSOON 1). Keskendumine ja heaolu ei ole sedasi enam mingi meelevaldne kontrollimatu hookus-pookus, vaid seda saab ka teadlikult juhtida ja mõõta.
Ülaltoodud jooniselt on näha, et iga seisundiastmega võivad esineda sõltuvused ja allergiad (horisontaalsed varjud). Lihtsustatult tähendab see seda, et me võime hoida kinni olemasolevast (või mõnest eelnevast) seisundi-astmest (see on meie identiteet, sõltuvus) või me võime järgmise võimaliku seisundi-astme identiteedi vastu võidelda, seda alateadlikult mitte tahta (allergia). Mõlemad takistavad meie seisundi-astmete arengut. Nendele varjudele valgust heites saab areng aga jätkuda.
Teadvuse struktuurid ja nende varjud
Ringis istudes on meil igaühel lisaks teadvuse seisundile ka teadvuse struktuur (mida saab uurida TSOON 2 metodoloogiaga), läbi mille me enda ja teiste seisundeid tõlgendame ja tähendusi omistame (joonisel olev vertikaalne telg). Ringluse praktika kõnetab kõige enam green ja teal ehk pluraalselt ja integraalset teadvuse arenguastet, kuna seal on hetkel ühiskonna arengu lainehari, mis loob enda uusi teooriaid ja praktikaid. Näiteks orange ja amber ehk ratsionaalne ja müütiline, nendel maailmavaate arenguastmetel on juba oma teooriad ja praktikad väga pikalt välja kujunenud. Seepärast on ringlus ennekõike pluraalne ja integraalne grupipraktika, see on nendest maailmavaate arenguastmetest tekkinud. Ringlus on aga universaalne ja põhimõtteliselt sisaldab kõiki eelnevaid arenguastmeid, mistõttu peaks teoorias sobituma kõikide maailmavaadetega. Iga maailmavaade lihtsalt näeb ringlust erinevalt ja ootab ringluselt midagi erinevat, mis on integraalsest perspektiivist vaadatuna mõistetav ja sellega saab arvestada.
Kõige paremini on selle teema võtnud väga põhjalikult ja piltlikult kokku Jordan Myska Allen oma artiklis Circling & Integral Altitudes. Lisaks sellele, kuidas iga erinev teadvuse arenguaste ringlust enda jaoks defineerib, toob Allen välja ka kõigi arenguastmete võimalikud vertikaalsed varjud ehk sõltuvused ja allergiad (ning kuidas nendega tegeleda), mis ringeldes võivad välja lüüa. Üks, minu jaoks põnev, arenguteooriatega seotud teema, mis ringeldes väga ilusti välja tuli, oli näiteks see, kuidas kolm peamist maailmavaate arenguastet — ratsionaalne-analüütiline (orange), pluraalne-tundlik (green) ja integraalne-süsteemne (teal) — ringlust tajuvad. Ratsionaalne tahab või peab õigeks “peast” lähtuvat rääkimist, mis tähendab oma ratsionaalsete mõtete kirjeldamist. Selle juures on oluline mõista, et ratsionaalne maailmapilt on välja kasvanud müütilisest (amber), mispärast on sellel “loomulik” allergia igasuguste müütide, maagia, südame ja ka tunnete vastu (kõik see tundub hookus-pookus ja ninnu-nännu).
Pluraalne maailmavaade, mis on välja kasvanud ratsionaalsest, on aga (taas)leidnud keha ja südame, aga seda mitte müütilisest vaatekohast, vaid teadlikust ja tundlikust pluraalsest maailmavaate arenguastmest. Soovitakse kirjeldada peamiselt seda, mida keha ja süda “räägivad” ning püütakse vältida kõike peaga seonduvat ehk mõtteid (loomulik allergia eelneva ehk ratsionaalse arenguastme vastu, kus on liigne rõhk mõtetel). Integraalne maailmavaade soovib aga kõiki neid eelnevaid omavahel integreerida, olulised on nii keha, süda, kui pea, üks ei saa eksisteerida teisteta, kõik vajavad võrdset tähelepanu ja teadlikkust, kõigil on õigus “rääkida”. Kui üks neist ei saa “rääkida”, ei ole “ringluspeole” teretulnud, siis oleks justkui midagi puudu ja valesti (loomulik allergia eelneva ehk rohelise arenguastme vastu, kus on liigne rõhk tunnetel — kehal ja emotsioonidel). Nagu näeme on igal arenguastmel oma enda vajalikud õppetunnid ja oma enda varjud (allergiad ja sõltuvused), millest ringluse praktika aitab teadlikuks saada, aitab aktsepteerida neid nii nagu nad on ja sedasi lõputut ning aeglast üleskasvamise protsessi jätkata.
Kes soovib teadvuse seisundite ja struktuuride ning nendega seotud varjude (sõltuvuste ja allergiate) teemat täpsemalt uurida, siis kõige põhjalikum ja up to date raamat on selleks hetkel Ken Wilberi “The Religion of Tomorrow“.
Ringlusemaal saab reaalselt ringi reisida näiteks siin: Circling Estonia või Aususe harjutamine. Circling Eesti.
Photo by Shazmyn Ali on Unsplash
