Eelmine reisiblogi postitus lõppes sellega, kuidas seilasime hiiglama suurte vaalhaide juurest otse väiksele Panglao saarele, mis on ennekõike kuulus oma suurema venna Boholi saare poolest. Ülemine pilt on vaade Alona rannale, kuhu maabusime ja kuhu
Eesti suvi oli nii põnev ja tegus, et polnud aega reisikirjade peale mõeldagi. Nüüd, kus käes külmem ja sügisesem aeg — jah, isegi Stuttgartis Lõuna-Saksamaal on päris jahe ning ilus sügis — lähevad mõtted jälle tagasi reisimaailma peale.
Eelmine kord tegin sissejuhatava ülevaate Filipiinide reisist. Seekord jagan rohkem pilte ja muljeid reisi esimesest sihtkohast — Palawani saarest ja El Nidost. Varahommikusest Sydneyst õhtusesse Manilasse saabudes pikendasime lennujaama piiripunktis kohe ka viisasid. Tavaviisaga saab olla ühe kuu ja pikendada saab veel
Fidžilt tagasi lennates, turismiviisaga uuesti Austraaliasse siseneda soovides, tundsid piiriametnikud meie vastu suurt huvi. Uurisid ja puurisid, et mis me maailma kuklapoolel asuval mandril esimesed kolm kuud tegime ja ega me siia kogemata tööle tulnud.