Äärmiselt põnev on hoida uudistel silma peal ja samal ajal vaadata evolutsiooni suurt pilti. Kõik justkui kihiseb ja pulbitseb arengust. Arengu juurde käib loomulikult ka taandareng, eksimised, otsimine, testimine, leidmine jne. Evolutsioon ei ole sirgjooneline joonlauaga tõmmatud vektor, vaid pigem ettearvamatult siiruviiruline, aga siiski omades teatud struktuuri.

Robb Smith kasutas ühes oma ettekandes sotsiaalsest võimu evolutsioonist rääkides allolevat suurt pilti (inglise k. versioon). Pildil on inimesega seotud evolutsioon jagatud neljaks: teadvuse ja filosoofia evolutsioon (MINA veerand), majandusliku käitumise ja sellega seotud raha evolutsioon (SEE), ühiskonda organiseeriva väärtuse ja võimu evolutsioon (MEIE) ning ühiskonna ja juhtimise evolutsioon (NEED).

Kui vaatame näiteks ühiskonna ja selle juhtimise veerandit, siis tänasel päeval on eriti hästi näha suur vastasseis impeeriumi, rahvusriigi ja globaalriigi ühiskonnakorra arenguastmete vahel. Arengumaades näeme tänavale tulnud inimesi, kes protestivad karmikäelise monarhi või diktaatori vastu lootes rahvusriigi ja demokraatia teket. Ühed viimased uudised on näiteks Tai Kuningriigist ja meile lähedal olevast Valgevenest.

Hongkongi rahutustel on sarnane põhjus, aga eriti dramaatiliseks teeb kogu nende loo asjaolu, et vahepealne suurem autonoomsus Mandri-Hiinast on lubanud neil areneda humanistlikuks demokraatlike väärtusi hoidvaks riigiks. Hiina agressioon tähendab seega Hongkongile regressiooni, tagasiminekut autoritaarse riigikorralduse suunas.

Arenenud maades, kus eelnevalt kirjeldatud keeruline arenguperiood on juba läbi tehtud möödunud sajanditel, näeme hetkel rahvusriigi ja globaalriigi vastasseisu. Euroopa Liidu toetajad soovivad ühiskonna arengut rahvusriigilt globaalriigile ning selle vastased tahavad säilitada olemasolevat ühiskonnakorda (või isegi arengus tagasi minna).

EKRE, Brexiti toetajad ja Donald Trump on head näited rahvuslusest. Üks levinud eksiarvamus või hirm on see, et globaalne kord on nagu impeerium. See viitab teadmatusele ühiskonna evolutsioonist ja selle mehhanismidest, aetakse segi eelmine ja järgmine arenguaste (pre/post-eksiarvamus).

Globaliseerumisele viitavad üha rohkem meid mõjutavad informatsiooniajastu, roheline mõttelaad, relativism ja väärtus suuremasse võrdsusesse. Kergemini on mõistetvad näiteks digitaliseerimine ja roheline energia, mis teevad meie elu lihtsamaks ning jätkusuutlikumaks. Keerulisem lugu on relativismi ja võrdõiguslikkusega, mis seda suurt ja olulist järgmist ajalooetappi iseloomustavad. Neid sobivad illustreerima järgmised uudisnupud:

• Eestit ähvardab vihakõne kriminaliseerimata jätmise eest EL-i trahv;
• Alari Kivisaare hagi kunstitudeng Katrina Raiendi vastu;
• Parima filmi Oscarit mõne aasta pärast naiste ja vähemusteta enam ei saa;
• USA rassirahutused on toonud kaasa kümnete monumentide mahavõtmise maailmas.

Nende uudiste ühiseks nimetajaks on suurem vastutus sõnade eest, millega käib alati kaasas sõnavabaduse piiramine. Sellega tuleb ilmsiks üks põnev paradoks. Nimelt kuulub oranži humanismi põhiväärtuste hulka (individuaalne) vabadus, aga rohelise relativismi üks põhiväärtus on (kollektiivne) vastutus. Kuna individuaalne ja kollektiivne või vabadus ja vastutus on positiivne polaarsus, siis ei saa seda ühele neist taandada. Teisisõnu ei saa öelda, et üks nendest on hea ja teine halb, üks on positiivne ja teine negatiivne.

Kui kasutada polaarsuse juhtimise teooriat, siis sõnavabadus ja vastutus sõnade eest (sõnavastutus) on mõlemad positiivsed nähtused, millel on aga mõlemal negatiivsed problemaatilised küljed. Näiteks liigne sõnavabadus võib viia verbaalsele vägivallani ning liigne sõnade eest vastusele võtmine võib lõppeda ülemäärase karistamisega, nii nagu liigne vabadus võib viia anarhiani ja liigne vastutusele võtt türanniani. Tark on seega mõlemaid positiivseid väärtusi tugevdada ja nendega paratamatult kaasaskäivaid negatiivseid vähendada.

Seega võib mõelda, et kuhu võiksid kuuluda polaarsuse kaardi peal eelpoolmainitud uudised vihakõne kriminaliseerimisest, Katrina Raiendi omakohus raadiomehe tühistamisest, Oscari kvootide täitmisest ja monumentide mahavõtmisest. Kas need aitavad ühiskonna vabaduse ja vastutuse kasvule kaasa või pigem piiravad arengut.