Ühes hiljutises reisiblogi sissekandes puudutasin põgusalt teemat vaated vs väärtused. Mõtisklesin, et kuidas on võimalik olla samal ajal nii patrioot, austada oma juuri ja kodumaad, kui ka kosmopoliit, austada tervet maailma, mida ma olen pikalt reisides nii lähedalt tundma ja armastama õppinud. Poliitikas esindavad neid väärtusi vastavalt konservatiivid, kes on valdavalt parempoolsed, ja liberaalid, kes on enamasti vasakpoolsete vaadetega. Ühes varasemas postituses vaatasin täpsemalt, et mida tähendavad parem- ja vasakpoolsus ning kuidas need Eesti poliitmaastikul võiksid välja näha. Samuti näitasin, kuidas saab jagada olemasolevad erakonnad evolutsiooni tasemetele. Viimane on väga uudne ja ülioluline perspektiiv mõistmaks poliitika suurt pilti. Selles sissekandes püüan täpsemalt kirjeldada iga taseme häid ja mitte nii häid külgi, mida võib nimetada ka väärtusteks ja vaadeteks.
Väärtused tähistavad midagi püsivat, millest peaks kinni hoidma ja mida peaks väätustama ning vaated tähistavad midagi ajutist, millest võiks ajapikku lahti lasta.
Miks see oluline on? Oluline on see sellepärast, et terviklikus või integraalses poliitikas soovime me austada kõigi tasemete väärtusi ja samal ajal ka mõista kõigi tasemete vaateid. Austada, mitte materdada, mõista, mitte hukka mõista. Kui vaadata poliitilisi debatte, siis näeb seal peamiselt teiste väärtuste mahategemist ja teiste vaadete hukkamõistmist. Ühest küljest on see ju põnev ja paeluv, ehk isegi vajalik, aga teisest küljest jälle tüütab ära ning muutub igavaks. Ma arvan, et eriti võtavad neid debatte huumori ja irooniaga uue põlvkonna esindajad, kes ei samastu enam nii jäigalt vanakooli vaadetega ja kes tahaksid näha-kuulata midagi uut, uut ning haaravat lähenemist, mis ei oleks must-valge poriga loopimine. Ma arvan, et terviklik poliitika just seda pakubki. Vähemalt mulle on ta seda juba mõnda aega pakkunud.
Selles sissekandes kasutan ma peamiselt Steve McIntoshi viimaseid artikleid. Ühes viimases The Daily Evolver saates, mille teemaks oli integraalse filosoofia pikk ja põnev ajalgu, mainis Steve, et kirjutab hetkel integraalsest poliitikast põhjalikku raamatut. Seega on, mida põnevusega oodata. Steve’i viimastest artiklitest avaldas mulle eriti muljet lihtne ja hästi illustreeritud “Growing Out of America’s Divided Culture”, mis põhineb ühel tema poolt antud ülikooliloengul. Sealt on ka pärit allolevad joonised. Lendleva lihtsusega näitab ta kõigepealt, kuidas tänapäeva poliitika jaguneb suurde kolme rühma, või täpsemalt tasemesse, kuna iga uus on eelnevast välja kasvanud: traditsionaalne → modernne → postmodernne. Võrreldes USA-ga võiksid Eestis nende jagunemise protsendid olla vastavalt ca 20%, 70% ja 10% (allpool selgub, kust need Eesti numbrid pärinevad).
Modernse jagab ta veel omakorda kaheks suureks poliitiliseks jõuks: liberaalmodernistid ja fiskaalselt konservatiivsed modernistid. Sedasi tekib neli suurt poliitjõudu, mida saab jaotada ritta vasak-parempoolsele teljele (alustades paremalt): sotsiaalselt konservatiivsed traditsionalistid ↔ fiskaalselt konservatiivsed modernistid ↔ liberaalmodernistid ↔ progressiivsed postmodernistid.
Kõik need kohmakad ja pikad nimed on väga informatiivsed, aga mitte kõige kasutajasõbralikumad. Seepärast kasutab Steve veel järgmisi märksõnu iga selle suure poliitilise jõu kohta, mis kirjeldavad nende väärtuste põhiolemust (alustades jällegi paremalt): pärimusväärtused ↔ vabadusväärtused ↔ õiglusväärtused ↔ hoolivusväärtused. Kõik need eelpool mainitud jaotused ja terminid on välja toodud allolevas tabelis. Iga suure poliitjõu väärtuste ja vaadete kohta saabki hea ülevaate, kui sellesse tabelisse natuke süüvida. Välja on toodud peamised poliitilised eesmärgid ja väärtused ning samuti võimalikud puudused ja patoloogiad.
Pärimusväärtused (23%)
Traditsionaalsete pärimusväärtuste ja eesmärkide hulka kuuluvad näiteks patriootilise armastuse tugevdamine oma riigi vastu, rahvuslike huvide suurendamine, riigi kultuuripärandi tugevdamine ja fookuse hoidmine perel. Nende püsiväärtuste eest seisavad Eesti poliitmaastikul, nagu ka juba nimedest välja paistab, väga selgelt ja tugevalt näiteks Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Juunikuu reitingute kohaselt toetab neid erakondi vastavalt 18% ja 5% inimestest. Samal ajal esinevad aga nendel erakondadel ka vaated, mis poliitilist suurt pilti arvestades ei aita kaasa üldisele riigi heaolule ning arengule, pigem pidurdavad seda. Nendeks puudusteks on näiteks immigratsioonivastasus, rassism, seksism, marurahvuslus, teadusvastasus ja fundamentalism. Need on must-valged vaated, mis ei aita ühiskonnal paraneda ja kasvada, vaid pigem tekitavad pingeid, eemaldumist ja paigalseisu. Sellised vaated näivad ja tunduvad tänapäeva valdavalt modernses ühiskonnas lihtsalt lapsikuna või naljakana. Meenub üks “Foorumi” saade, kus EKRE fraktsiooni liige Jaak Madison kasutas pehmelt öeldes jõulisi sõnu (tahaks öelda haukus), mille peale sotsidest Erki Nestor nagu rahulik kooliõpetaja teda maha rahustada püüdis, selgitades oma noorele kolleegile rahulikult ja aeglaselt viisaka käitumise reegleid.
Vabadusväärtused (32%)
Modernsed vabadusväärtused sisaldavad endas näiteks suveräänsete õiguste kaitsmist, indiviidi mõtte- ja tegutsemisvabadust, vabaturu keskkonda, ettevõtluse ja majandusliku eraldatuse toetamist, piiratud valitsuse ja eraelu puutumatuse edendamist ning üksikisiku vabaduse kaitsmist kollektiivi huvide eest. Sõna “vabadus” leiame ka ühe Eesti erakonna nimest, kes nende väärtustega võiks resoneeruda — Vabaerakond (4%). Teine Eesti partei, kes nende väga oluliste püsiväärtuste eest seisab on loomulikult Reformierakond (28%). Vabadusväärtuste vaateliseks pahupooleks osutuvad tihtipeale osavõtmatu elitism, oma võimu isekas ärakasutamine, sotsiaaldarvinism ja ideoloogiline jäikus. Kui mõelda Reformi varjukülgedele ehk neid kimbutavatele skandaalidele, siis on täitsa arusaadav, kust need pärit on.
Õiglusväärtused (36%)
Modernsed õiglusväärtused ja -eesmärgid on näiteks töölis- ja keskklassi võitlus suurte ettevõtete vastu, vähemuste ja naiste õiguste-huvide kaitsmine, riigi majanduse ja teaduse kasvu ning globaalse mõjukuse toetamine, liberaalsete väärtuste toetamine rahvusvaheliselt, sõjalise jõu piiramine ja valitsuse tegevusega loodav heaolu. Kõlab suuresti nagu Sotsiaaldemokraadid (9%). Tahaks kangesti ka Keskerakonna (27%) siia alla panna, aga nagu nende nimigi viitab, asuvad nad pigem kuskil vahepeal, võttes midagi õiglusväärtustest, vabadusväärtustest, kui ka pärimusväärtustest. Seda aga mitte teadlikult integreerides, vaid hoopis tehes populaarseid valikuid, mis rahva enamusele meeldiks. Sealt ka nende populismi tiitel, mida võiks parafraseerida populismiväärtusteks. Õiglusväärtuste võimalikud puudused, mida ehk näebki kõige rohkem Keskerakonnas, on näiteks liigne bürokraatia, mõjutatus erahuvidest, relativism ja kõhklevus ning vennalik kapitalism. Millegipärast meenub kohe Eesti Ekspressi Igor Mangi ja Savisaare lugu. Sotsidega seostub aga veel, et nad võivad olla liigselt teaduslikud (stsientism) ja religiooni vastu vaenulikud.
Hoolivusväärtused (11%)
Postmodernsed hoolivusväärtused ja -eesmärgid on näiteks keskkonnakaitse enne kõike muud, võitlus sotsiaalse õigluse ja maailmatsentrilise moraali eest, mitmekultuurilisuse ja võrdsete võimaluste edendamine, feminismi ja täieliku võrdsuse edendamine, kohalikkuse (lokalismi) ja looduslähedase elustiili edendamine, riigi minevikus läbiviidud kuritegude paljastamine ja globaliseerumises kahtlemine. Neid väga kõrgelt arenenud ja kompleksseid hoolivusväärtusi esindavad Eestis mingil määral Sotsiaaldemokraadid (9%) ja enamal määral Eestimaa Rohelised (2%). Viimaste väärtus-vaadete puuduseks võivad olla modernismivastasus ja tagurpidi patriotism, sotsiaalsete asutuste äärmuslik mittetunnistamine, võimalik valitsusvastane anarhia, maagiline mõtlemine, nartsissism ja ennasttäis sõitlus. Meenuvad näiteks “Suud puhtaks” saated, kus Roheliste esindajad sõdivad hambad ristis mingite suurte ja auväärsete asutuste vastu, nägemata, kust nad tulevad, tajumata nende protsessi ja arengut. Tihti ollaksegi liiga karm modernismi saavutustega, tahetakse kiiret muutust, ei olda kannatlikud ja ei nähta suurt pilti, mis võib väljenduda märkamatult regressioonis, EKRE moodi sõimlemises, kus hoolivusest on saanud hoopis hoolimatus.
Pärimus, vabadus, õiglus, hoolivus
Kõigi eelneva nelja ilusa ja olulise poliitväärtuse — pärimuse, vabaduse, õigluse ja hoolivuse — juurde võib kuuluda ka vaade, mis ei aita enda koduväärtusest kaugemale näha. Selleks on kultuurikeskne tunnetus ja tribalism või eestipärasemalt hõimuism. Sotsiaalmeedias väljendub see näiteks sotsiaalsetes kajakambrites (social echo chambers) või nn sotsiaalsetes monokultuurides, kus viljeletakse vaid ühte tüüpi mõtteid ja väärtusi, mistõttu kaotavad need kiiresti oma loomuliku immuunsuse kõiksugu patoloogiate vastu. Arusaadav, lihtsam on ennast ümbritseda inimestega, kes hoiavad samu väärtusi ja raskem on minna mugavustsoonist välja ning üritada mõista teisi, teisi väärtusi, mis esmapilgul paistavad võõrana. Kindlasti on abiks see, kui teadvustada püsiväärtusi ning ajutisi vaateid ning näha nende erinevusi. Kui ajada püsiväärtused segi ajutiste vaadetega, siis on lihtne kõrvale heita terve väärtuskompleks, poliitjõud või erakond. Erinevusi ja eriarvamusi on võimalik õppida hoolivalt armastama ja väärtustama. Erinevus rikastab! Kõik need erinevad väärtused, mis ühiskonnas on välja kujunenud, rikastavad, teevad meid rikkamaks, teevad 100-aastase Eesti rikkamaks.
