Viimase poole aasta kõige aktuaalsem teema on vaieldamatult olnud koroonaviirus ja selle poolt põhjustatud haigus COVID-19. Kevadel pani see meile kõigile otseselt või kaudselt suure paugu. Eluveerandite perspektiivist vaadates näeme selgelt, kuidas bioloogiline viirus ja haigus (keha ja käitumise objektiivne veerand) mõjutab lainetena kõiki teisi suuri elumõõtmeid, milledeks on subjektiivne meel ja arusaam, intersubjektiivne kultuur ja tähendused ning interobjektiivne öko- ja sotsiaalsüsteemid.

Sisemaailm	Välismaailm
Subjektiivne Meel ja arusaam	Objektiivne Keha ja käitumise
Intersubjektiivne Kultuur ja tähendused	Interobjektiivne Öko- ja sotsiaalsüsteemid

Välismaailma objektiivseid veerandeid on peavoolumeedias väga põhjalikult ja täpselt käsitletud kõikvõimalike teadlaste, spetsialistide ning ekspertide poolt. Kuidas on aga mõjutanud koroonakriis meie arusaamasid ja tähendusi ehk sisemaailma subjektiivseid elumõõtmeid? Sellele küsimusele saab vastata kasutades väga erinevaid vaatenurki, kuid omalt poolt soovin uurida seda teemat just evolutsioonilisest ehk arenguperspektiivist lähtuvalt.

“Kui 20. sajand oli revolutsioonide sajand, siis 21. sajand on evolutsiooni sajand.” — Valdur Mikita

Algatuseks võib küsida, et mis on koroonal pistmist evolutsiooniga või arenguga. Kui me eeldame, et Universum, Maailm, Kõiksus või Elu — nii nähtamatu, kui nähtav — on pidevas muutumises ja sellel muutumisel on kõige muu hulgas ka suund või jõud suurema organiseerituse ning mõistmise suunas, siis järelikult saame vaadelda ka koroonaga seonduvat evolutsiooni.

Mind paelub koroona puhul eelkõige meie arusaam sellest ja kuidas erinevad arusaamad mõjutavad teisi ning moodustavad väga vastakaid arusaamise gruppe. Kui reaalteadused uurivad välise maailma arengut, siis humanitaarteadused saavad lisaks sellele uurida ka sisemaailma arengut. Käesolevas artiklis teen lühikese ülevaate sellest, kuidas näeb välja meie teadvuse ja kultuuri evolutsioon koroonakriisi valguses.

Arenguperspektiivi suurt pilti vaadates võib näha, et koroonaga seoses tulevad esile kolm erinevat arusaama: eelratsionaalne, ratsionaalne ja postratsionaalne. Esimene neist annab koroonakriisile väga lihtsa subjektiivse seletuse, teine teaduslikult objektiivse seletuse, mis tugineb teaduslikele uuringutele ning kolmas annab keerukama seletuse, mis püüab kõigele eelnevale lisaks arvesse võtta ka subjektiivse sisemaailma teadust (nt psühholoogiat, kultuuriteooriaid, semiootikat jt). Ratsionaalne maailmatunnetus sobib hästi nende kolme keskpunktiks, kuna koroonakriis on tähelepanu keskmesse toonud just teaduse olulisuse.

Eelratsionaalne

Eelratsionaalse arusaama näide:

“Kuna ma pole ise seda viirust näinud või pole isiklikult kedagi COVID-19 põdemas kohanud, siis järelikult pole koroonat olemas.”

Umbes sellise lihtsustatud järelduse tegi “Pealtnägija” saates koroonaeitajate esileediks tituleeritud Jaya Shivani Kracht. Siia alla võib minu arvates paigutada ka enamuse vandenõuteooriatest, mis on omamoodi lihtsad seletused väga keerukatele nähtustele. Kultuuriajakirjas “Vikerkaar” alustab Marko Uibu oma lugu “Telegram.ee – konspirituaalsuse maaletooja” järgmiste sõnadega:

“Tundub mõeldamatu, et aastal 2016 seatakse Tallinnas peetavas konverentsiettekandes tõsimeeli kahtluse alla Maa kerakujulisus, gravitatsioon ja mitmed muud loodusteaduslikud elementaartõed. Alternatiivmeedia internetiportaal Telegram.ee, mille korraldatud konverentsil ettekanne nn lameda Maa teooriast peeti, on postmodernse kultuurifenomenina hea näide inforuumi pluraliseerumisest.”

Eelratsionaalset arusaamist võib nimetada ka pseudoteaduseks, kus teaduslikest faktidest ja uuringutest tähtsamad on inimeste enda kujutlused, mõttepildid, tähelepanekud ja teiste arvamused ning jutud. Mitte et need kõik tähtsad poleks, aga kui maailmapildi loomisel on need valdavad, siis on tegu rohkem maagilise ja müütilise maailmatunnetusega.

Olen tähele pannud, et sisemaailma protsesside kirjeldamises võidakse olla vägagi täpsed, aga kui jutt läheb välise maailma kirjeldamiseks, siis ratsionaalse teaduse kriitikat see ei kannata. Palja vaimusilmaga lihtsalt ei näe viirust, selle nägemiseks on vaja mikroskoopi või mõnda muud vahendid. Võib väita, et eelratsionaalses maailmatunnetuses aetakse veel segi subjektiivne sisemaailm ja objektiivne väline maailm. Eriti selgelt ja värvikalt on see arenguetapp näha 4-6 aastastel lastel, kelle jaoks on kujutlusmaailma tegelased sama reaalsed ja käegakatsutavad kui puud või põõsad.

Ratsionaalne

Ratsionaalne arusaamine on teaduslik ja võtab arvesse kõiki uuringuid, mis vastavad hea teaduse tavale. Tehakse vahet sisemise ja välimise maailma vahel. Siia alla käivad enamus peavoolumeedia uudistest ja arvamustest. Meenub kohe viroloogiaprofessor Irja Lutsar, keda võiks tituleerida koroonajaatajate esileediks. Lisaks enda ja teiste arvamusele on tema jaoks kõige tähtsamad teaduslikud faktid. ETV “Esimeses stuudios” ütles ta näiteks järgmist:

“Vaktsiini ei ole täna-homme tulemas. Kõige optimistlikum stsenaarium on, et aasta lõpuks lõppevad uuringud, aga ükski ravimifirma pole avaldanud, kuidas neil uuringud lähevad, see on ärisaladus. Ma loodan, et aasta lõpuks saavad regulaatorid kätte mõne vaktsiini, et vaadata, kui hea see vaktsiin on ja (turule jõuab see) uuel aastal võib-olla heal juhul. Aga vaktsiin ei tule 100-protsendise efektiivsusega, me peame selle viirusega edasi elama nagu praegu.”

Küpse ratsionaalse arusaama tunnuseks on ka võime olla teadmatusega ehk teadmisega, et me ei tea kõike, teadusel on omad piirangud ja puudused. Teadus ja teadmised arenevad tänu koroonakriisile, tegemist on ühe suure ja lõputu õppimise protsessiga.

Eelratsionaalses maailmatunnetuses võib aga märgata vastupidist suhtumist, kus kõik on teada, seletatav ja piisab vaid uskumisest. Teadmatust veel ei eksisteeri. Mul on väga selgelt meeles põhikooli lõpp, kus me ühe klassivennaga pinnisime oma lemmikõpetajat mingil teaduse teemal (ta andis bioloogiat ja keemiat) ja ta vastas, et ta ei tea ning teadlased ka ei tea vastust. See tuli mulle väga suure üllatusena, kuna senimaani arvasin, et õpetaja ja veel enam targad teadlased teavad vastuseid kõigile Universumi saladustele. See oli suur pauk müütilisele maailmatunnetusele, müüdile, et kõik on juba teada ja seletatav.

Postratsionaalne

Ratsionaalne teadus tunnistab, et ei tea kõike välisest objektiivsest maailmast, aga subjektiivsest sisemaailmast hoiab sootuks suure kaarega eemale. Sisemaailm on ratsionaalsele maailmatunnetusele kui must kast, mida teatakse, et see on olemas, aga seda ei maksa torkida. Kui aga tekib julgus või vajadus torkida, siis võib käia järgmine suur pauk ning sisemaailma lõputu Universum muutub ühteäkki nähtavaks. Sealt on ka pärit sisemaailma teadused nagu psühholoogia, filosoofia, semiootika, antropoloogia ja teised humanitaarteadused.

Näiteks semiootiku Valdur Mikita muhedat juttu kuulates on selge, et ta on seda sisemaailma musta kasti juba pikemalt teadlase pilguga uurinud. Kevadises Vikerraadio intervjuus nimega “Pisikeste katastroofide jada on hea aregule” ütleb ta seoses koroonaga:

“Pikemas perspektiivis oleks vaja ära kasutada seda hetke, et hakata natuke ehitama uut maailma, uut ja paremat maailma.”

Samas on nad saatejuhiga ühel meelel, et peavoolu ratsionaalne maailm annab endast kõik, et vana olukorda taastada. Postratsionaalne maailmatunnetus näeb koroonakriisis ka head võimalust selleks, et sisemaailma asjad areneks. Nii nagu käivad suured paugud välismaailmas, nii ka sisemaailmas ehk meis endis ja kultuuris.

Selle loo lõppu võiks aga sobida hoopis (perspektiivide mitmekesisusest) üks pikem lõik Mikita kõige populaarsemast raamatust “Lingvistiline mets”, alapealkirjaga “Mõtisklusi evolutsioonist ja ajaloost”:

“Kui evolutsiooni ajalugu ei kirjutaks mitte inimesed, vaid näiteks hiired, oleks see ilmselt murettekitav kokkuvõte maakera ülemäärasest, liialdustesse kalduvast hominiseerimisest. Tegelikult näib inimene olevat bakterite evolutsiooni juhuslik — ehkki kahtlemata kaunis ebatavaline — kõrvalsaadus. Bakterid lihtsalt muutsid oma elu pisut mugavamaks püsisoojaste loomade projekteerimisega, rajades nõnda endale uusi tsentraalküttega eluruume. Sellest arenguetapist on jäänud meie kõhtu umbes kilogrammi jagu baktereid. Kuna bakterirakud on tublisti väiksemad kui keharakud, on igas püsisoojases loomas baktereid tublisti rohkem kui tema enda keha rakke. Selles valguses peaks olema üsna selge, kes on maa peal elu tegelik peremees. Pisilaste kommunaalvalitsust ei tohi välja vihastada — kui see peaks juhtuma, viskavad nad tülinorija lihtsalt ühiselamust välja. Laamendab teine natuke tänaval ja heidab hinge. Ka eesti rahva saatust kõige enam mõjutanud elusorganism on tegelikult pisilane (katkupisik).”

---

Kes soovib põhjalikumat ülevaadet sellest teemast, siis soovitan vaadata arengupsühholoogide ettekannet “Coronavirus up and down the spiral of development“. Susanne Cook-Greuter ja Beena Sharma kasutavad 8-astmelist arengujada, mis jagavad eelratsionaalse (2/3-3) ja ratsionaalse (3/4-4) veel omakorda kaheks ning postratsionaalse (4/5-6) neljaks astmeks:

• 6 ÜHTNE (kõige kaasamine ja nägemine)
• 5/6 LOOMETEADLIK (konstruktsioonide ja egolõksude märkamine)
• 5 ENNAST TEOSTAV (integreerimine ja muutumine)
• 4/5 ENNAST KÜSITLEV (suhtelisuse ja kontekstide nägemine)
• 4 ENNAST KEHTESTAV (analüüsimine ja saavutamine)
• 3/4 OSKUS-KESKNE (võrdlemine ja täiustamine)
• 3 GRUPI-KESKNE (kohandumine ja kuulumine)
• 2/3 ENESE-KESKNE (saamine ja kaitsmine)

Photo by Daniel Tafjord on Unsplash