Reisimine ja vaimsus: ei mõtle, järelikult olen ja saamine on andmine
“Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime.” — Albert Einstein
“Budism on religiooniks muutunud ateism.” — Albert Camus
“Päikesel on üks puudus: ta ei saa näha iseennast.” — Sokrates
“Rahu tuleb seest. Ärge otsige seda väljast.” — Siddhārtha Gautama
Peale ülikooli kuus aastat tööl käimist oli mulle täpselt piisav aeg, et saada omal nahal tunda modernse elu häid ja halbu külgi. Head küljed olid väga ahvatlevad ning ma täitsa mõistan, miks võib terve elu välist edu ja kindlustatust taga ajada. Sisemise edu ja kindlusega on modernses maailmas kehvemad lood. Vähemalt mina ei leidnud sellele vaikselt seest närivale sisemisele õõnsusele sealt vastust. Samuti ei näinud või pigem ei osanud näha ma enda ümber olevaid inimesi, kes oleksid vastust teadnud. Ainult kunst ja ilu näis seda tühimikku mingil määral täitvat. Aga midagi oli veel puudu, midagi väga olulist, millest ma ei osanud veel aru saada.
Huvitaval kombel köitis mu tähelepanu ja pani silma särama idee minna reisitööle (working holiday) Austraaliasse. Selle elumuutva idee eest olen elu lõpuni tänulik oma vennale Silverile. Samuti toetas seda ideed õde Merit. Lisaks õele ja vennale oli meid lõpuks kokku viis, mis tegi selle suure sammu palju lihtsamaks. Üksi ei oleks ma kindlasti julgenud lihtsalt töölt ära tulla, kogu eelneva elu sinnapaika jätta ja pikemaks ajaks rändama minna, teadmata, mis mind seal kaugel võõral maal ees ootab. Reisimine oli mulle alati hirmutavana tundunud. Kuigi olin ülikooli ja tööga seoses siin-seal natuke käinud. Kolmekuune praktika Ida-Saksamaal oli võimas ja väga oluline kogemus, mille ülikooli ajal sain. Meenub, et toksisin kohaliku raamatukogu arvutis pikki kirju koju. See oli vist esimene kord, kui oma (reisi) mõtetest ja tunnetest kirjutasin. Koolis oli kirjutamine vastumeelne ja peale sunnitud, millest mul ei ole väga helgeid mälestusi. Koju tagasi tulles tundsin, et midagi on muutunud, aga ei saanud päris aru, et mis täpselt.
Tulles tagasi Austraalia-reisi juurde, mis toimus Saksamaa praktikumist umbes seitse aastat hiljem, oli ikkagi tunne sees kõhe. Samas oli minus või kõigis meis piisavalt palju modernismivastast vastukultuuri vaimuväge sees ning me suutsime peavoolu modernismi gravitatsiooniväljast end lahti murda. Sellega meenub Vaiko Epliku tolleaja lemmikalbum “Kosmose-Odüsseia”, mis kirjeldas mõnusa irooniaga nürida modernse “Meie linn on linnulaat” elu (ja samuti selle maailma gravitatsioonist lahti rebimist):
“Mina olen müüdud aparaaditehasesse
iga päev kella seitsmest neljani,
nokitsen aparaate.
Mõnikord õhtuti käin tantsupidudel,
aga homme peab midagi juhtuma,
sest muidu nokivad aparaadid minu.”
Ma ei hakka siin kogu oma esimest pikka ja väga olulist reisi ümber jutustama, aga lühidalt: plaan oli minna umbes üheks aastaks, aga plaanid muutusid ning reis kujunes kahe ja poole aastaseks. Kaks aastat Austraalias tööd ja reisimist, mille sisse jäi ka kaks kuud Uus-Meremaa avastamist. Reisile pani ideaalse punkti pooleaastane reis Kagu-Aasiasse (Indoneesia mitmed saared, Singapur, Malaisia ja Tai). Tore oli teha oma esimest reisiblogi Unistustetiivad, kus kõik need mälestused ilusti kirjas. Tagasi isamaale ja emakeelde jõudes oli tunne, et kõik on siin täpipealt samamoodi (kroonist oli küll saanud euro), just nii nagu lahkudes oli meelde jäänud, aga samas see, kuidas ma kõike seda kodust nüüd näen, on radikaalselt muutunud. Mis seda põhjustas? Mis oli minuga vahepeal (kahe ja poole aastaga) juhtunud?
Kui sa oled arenguetapi protsessi sees, siis seda ise väga selgelt ei näe. Tänapäeval üks hinnatumaid arengupsühholooge professor Robert Kegan kirjeldab vaimset arengut järgmiselt: “Ühe etapi subjektist saab järgmise etapi subjekti objekt” (the subject of one stage becomes the object of the subject of the next stage). Lihtsamalt: oranži maailmapildi filter (läbi mille ma maailma varem nägin), muutus järgmise rohelise maailmapildi filtris nähtavaks objektiks. Konkreetne näide: ma hindasin välist edu (see on HEA), kuni üks hetk hakkasin hindama sisemist edu (nähes, et välisel edul on omad VEAD). Polaarsuse teooria või dialektika lisab Kegani subjekti-objekti teooriale veel selgust juurde (vt allolev joonis) öeldes, et me ületame eelmise astme vead ja kaasame kõik hea ja väärtusliku uue astme koosseisu (transcend and include, ületame ja kaasame). Sedaviisi toetudes vanale, aga keskendudes nüüd uuele.
| + | HEAD Raha Karjäär | HEAD Jätkusuutlikkus Vaimsus |
| ORANŽ Väline edu | ROHELINE Sisemine edu | |
| – | VEAD Orav rattas Vaimuvaesus | VEAD ??? ??? |
Tagasi koju jõudes olingi ma selle sama oranži ja rohelise, modernse ja postmodernse, ateistliku ja spirituaalse, ennast kehtestava ja ennast küsitleva (Cook-Greuter), saavutaja ja pluralisti (O’Fallon), konventsionaalse ja postkonventsionaalse (Kohlberg), tunnustuse ja eneseteostuse (Maslow) subjekti-objekti arenguprotsessi keerise keskmes. Kui enne reisi oli see roheline laine veel tõusuteel, siis reisilt tagasi tulles oli see saavutanud oma maksimumi. Ma olin roheline. Kui enne reisi oli oranžil maailmavaate filtril juba mõned olulised rohelised laigud (“heleroheline”), siis tagasi tulles oli oranž filter asendunud rohelisega (“tumeroheline”), kus leidus veel oranže laike. See, kuidas ma oma kodumaad kaks ja pool aastat hiljem jälle nägin, oli sootuks midagi muud kui enne seda. Kõik oli silmnähtavalt ja jäädavalt muutunud.
Huvitav on mõelda, et tänapäeval elame maailmas, kus ei ole veel levinud arusaam täiskasvanud inimese vaimsest arengust. Mõistetakse küll horisontaalset kvantitatiivset arengut ehk uute oskuste õppimist, aga mitte vertikaalset kvalitatiivset sisemaailma evolutsiooni. Ühiskondlik konsensus on, et kõik näevad või peaks nägema maailma sarnaselt. Nii nagu veel mõned sajad aastad tagasi arvati, et lapsed on nagu väikesed täiskasvanud, kellel on vähem teadmisi, kuid sama vaimne võimekus, niisamuti arvatakse praegu veel ekslikult, et kõik täiskasvanud omavad sama vaimset võimekust. Seepärast on see väga veider tunne postkonventsionaalsele pluralistile (rohelisele) end ühteäkki leida konventsionaalses maailmas, kus toimetavad peamiselt konformistidest, spetsialistidest ja saavutajatest täiskasvanud (kollased, hele- ja tumeoranžid), kellel pole täiskasvanu vaimsest arengust õrna aimugi. Loomulik reaktsioon on, et “millal sa normaalseks hakkad?” Mis asi on aga normaalne, kui võtta näiteks arvesse arengupsühholoogia avastused (ja jätta kõik muu kõrvale)?
Põnev on veel see, et rohelisel pluralistil pole samuti arengupsühholoogiast veel õrna aimugi. See teadmine jõuab täielikult kohale alles järgmises arenguetapis. Seepärast võib roheline maailmavaade tunduda alguses hirmus ja segadust tekitav (vähemalt mina tundsin nii), kuna pole kedagi, kes seda arengut näeks ja oskaks adekvaatselt toeks olla. Samas, mida aeg edasi, seda tavalisemaks roheline muutub ning alati leiab mõttekaaslasi ja toetajaid. Eriti tänapäeva infoajastu sotsiaalmeedia maailmas. Roheline näeb juba paremini teistsugusi, isegi, kui ei oska täpselt seletada. Mäletan, et läbi oranži filtri vaadatuna näisid mulle teistsugused inimesed minu defektse versioonina. Ma ei saanud aru, et kuidas keegi võib nii “imelikult” mõelda või käituda. Kultuuri, maailmavaadete ja tüpoloogiate perspektiivid on selle illusiooni läbi nägemiseks olnud suureks abiks.
Ei mõtle, järelikult olen
Kui aga püüda kokkuvõtlikult tagasi mõelda sellele pikale reisile ja küsida, et mida ma seal kogesin, mis eelpool mainitud muutust põhjustada võis, siis mõned vastused võiksid olla järgmised: vaimselt rohelises keskkonnas elamine, kultuuride mitmekesisuse vahetu kogemine ja tugev spirituaalne kogemus. Esimese vastuse all mõtlen just teisi reisijaid, kellega kokku puutusin ja kes olid tihti hele- või tumerohelised. Samuti on Austraalia (eriti just selle suurlinnad) palju avatum, küpsem ja progressiivsem (teisisõnu rohelisem) riik kui Eesti. Inimesed ei karda olla erinevad ja neid erinevusi väärtustada. Kultuuride mitmekesisust kogesin Austraalias samuti peamiselt tänu teistele reisijatele, kes olid sinna tulnud pikemale tööreisile nii läänest kui idast.
Inglehart–Welzeli kultuurikaart, mis sisaldab maailma väärtuste uuringu tulemusi, illustreerib ilmekalt seda, kui erinevatelt kultuuri evolutsiooni arengutasemelt maailma riigid pärit on. Vertikaalteljel on traditsiooniliste ja sekulaarsete väärtuste polaarsus ning horisontaalteljel ellujäämise ja eneseväljenduse väärtuste polaarsus. Poliitteadlane Ronald Inglehart näitab oma viimases raamatus “Cultural Evolution: People’s Motivations Are Changing, and Reshaping the World” (2018), kuidas kultuuri areng väljendub suuremates sekulaarsetes ja eneseväljenduse väärtustes ehk liikumises alt vasakust kvadraadist (traditsioonieelne ja traditsiooniline) üles paremasse kvadraati (modernne ja postmodernne).
Jooniselt näeme, et Eesti oli umbes kümme aastat tagasi oma arengus võrreldes Austraaliga väga erinevas kohas. Eelmise aasta kaart, mis sisaldab kõige viimaseid andmeid, näitab, et oleme liikunud Austraaliale ja teistele arenenud maadele jõudsalt lähemale (oleme hetkel rohelises katoliikliku Euroopa laigus). Teine põnev graafik, mis pärineb ülal mainitud Ingleharti “Kultuuri evolutsiooni” raamatust, näitab kui erinev on riigiti (regioonist, kultuurist ja ajaloost sõltuvalt) eluga rahulolu (1981– 2014 a. andmed) ja majandusarengu tase. Just need kaks olid ühed esimesed asjad, mis endise kommunistliku riigi kodanikule Austraalias silma hakkasid: inimesed olid ebaharilikult sõbralikud ja rahulolevad ning lihttöölisele maksti uskumatult kõrget palka.
Peale sellist sügavat kogemust on keeruline ajas tagasi liikuda — tulla arenenud kultuurist (ülemised parempoolsed riigid) tagasi vähem arenenud kultuuri (vasakpoolsed riigid). Bussis vaatasid kõik jälle maha ja hoidsid kahtlustavalt omaette. Samuti ei motiveerinud enam kuidagi palk, mida Eestis maksti. Täitsa omaette kogemus oli traditsioonilisem Kagu-Aasia, mis aitas välja murda isegi lääne kultuuri mullist ning hakata selgemalt nägema omaenda kultuuri (selle traditsioone, uskumusi, väärtusi, tõekspidamisi, eelarvamusi), kui ühte võimalikku perspektiivi paljudest. Seepärast on reismine ohtlik, see võib olemasoleva arusaama elust pea peale pöörata, selle “ära rikkuda”. Aasias märkasin, et inimesed on küll vaesemad ja traditsioonilisema maailmapildiga, aga samas eluga rahul. Maailma väärtuste uuringust selgubki, et vaesemates riikides elavate inimeste heaolu aitab kompenseerida religioon (vt joonisel Ladina-Ameerika riigid ja nende läheduses olevad Aasia riigid).
Kirss tordil oli aga võimas üle mõistuse või mõistuseülene kogemus 10-päevases meditatsioonilaagris (vipassana vaikuselaagris). See, miks ma sinna Põhja-Tai Chinag Mai theravaada budismi kloostrisse 10-ks päevaks läksin, on vaieldamatult üks mu lemmik-reisilugusid. Samas see, kuidas ma seda lugu igakord näen ja räägin, muutub. Kõik muutub (paali k. anicca) — mida ma kuulsingi esimest korda seoses budismiga. Nimelt kohtasin Malaisias, Cheratingi rannakülas ühte itaalia-hispaania paarikest, kes olid just hiljuti käinud meditatsioonilaagris. Kuna ma ei teadnud, mis asi see meditatsioon täpsemalt on, siis uurisin, et mida nad seal tegid või õppisid. Hispaania kutt ütles ausalt ja lihtsalt: “Õppisime oma mõtteid peatama.”
Mulle oli see lihtne ja väga praktiline lause nagu rusikas silmaauku. Mind oli alati liigne mõtlemine, ärevus ja muretsemine — kas siis mõne tulevikus aset leidva sündmuse valguses või minevikus juhtunud asja pärast — häirinud (mida budistid nimetavad dukkhaks). Ma olin müüdud, meditatsioonilaagriks küps. Ainult näidake mulle ette, kuidas mõtteid seisata! Paar kuud hiljem olingi Chiang Mais, ühes müstilises budistide kloostris. Tegin nii nagu õpetaja näitas: lihtsalt jälgin keskendunult ja tähelepanelikult oma hingamist (silmad kinni istumise meditatsioon) ja vahelduse mõttes ka käimist (silmad lahti käimise meditatsioon).
Peale kolme või nelja päeva sedasi päevad otsa keskendumist ja tähelepanu treenimist, hakkaski tähelepanu fookus püsima üha pikemalt meditatsiooni objektil (sisse- ja väljaliikuva õhu kogemisel või õhus ja maas oleva jala kogemisel) ning üha vähem kõigil teistel objektidel (helid, lõhnad, maitsed, nähtu, kehalised aistingud, tunded ja loomulikult mõtted). Üks hetk käis klõks! ja ma olin mingis teises dimensioonis või meeleseisundis. See oli väga ergas, ärkvel ja kerge tunne. Eriti hämmastav oli see, et päevad läbi jalad risti maas istumisest tekkinud tüütu seljavalu oli nagu nõiaväel kadunud. Täpsemalt öeldes, see valu oli seal, ma panin seda tähele, olin sellest teadlik, aga see ei häirinud, ja seda veel enam, kui fookus oli hingamisel. Selline maagiline, müstiline, keha-meeleülene või metafüüsiline kogemus lihtsalt ühteäkki tekkis, kui tingimused olid õiged, ja ka niisama äkki kadus. Seljavalu hakkas jälle häirima ja mediteerimine tundus raskena.
Tol ajal ei osanud ma sellest kogemusest midagi arvata, mul lihtsalt polnud õrna aimugi, mis juhtus. Mul puudusid sõnad ja terminid selle kogemuse kirjeldamiseks. Ilmselgelt ülikoolis õpitud kõrgema füüsika kursus ei sisaldanud kõrgemat metafüüsikat. See on reaalteadustes tabuteema. Tänapäeva reaalteadused põhinevad Descartese ja meie igaühe enda isiklikul oranžil ilmutusel: “Mõtlen, järelikult olen.” Meditatsioonilaager annab aga sootuks vastupidise epifaania: “Ei mõtle, järelikult olen!”
Kui esimene aitab taibata, et “ma olen oma mõtted”, siis teine teeb puust ja punaselt selgeks, et “ma ei ole oma mõtted”. Väga huvitav. Aga kes ma siis ikkagi olen? Kas ma olen oma mõtted või ma ei ole oma mõtted? Või olen ma paradoksaalsel kombel mõlemat? See on nagu koan, mis piinab, kuni üks hetk käib plaksti! ja ongi selge. Kogu selle sasipuntra lahendamine on võtnud omajagu aega ja vajanud süvenenud õppimist. See kogemus pani kõvasti lugema nendel teemadel. Mida ma olen teada saanud?
Näiteks seda, et vaimsus ja religioon on teaduslikult ateistlikus maailmavaates teema, mida välditakse. Metafüüsika ei mahu sinna sisse, kuna see on midagi füüsika ülest ehk meta ja seega mitteoluline. Kui metafüüsikasse süveneda, siis tuleb välja, et see tähendab Aristotelese järgi kõigest filosoofiat, millele pandi hiljem nimi “Metafüüsika“, mis on Aristotelese filosoofia raamat ja lihtsalt järgnes füüsika raamatule. Kuna ma ise kasvasin üles materialistlikus ja reduktsionistlikus maailmapildis üles (nagu eelnevalt on selgunud), kus kõik taandatakse objektiivsele reaalsusele, siis oli mul väga raske mõista ja sõnadesse panna subjektiivseid mõtete ja tunnete (hinge) ning mõtete-üleseid, mõtete puudumise, tühjuse, vaikuse, ärkveloleku (vaimu, budistide anatta) kogemusi.
Oranž maailmapilt ütles, et “sellist kogemust ei eksisteeri, ei ole olemas. Sa oled lihtsalt hulluks minemas ja näed luulusid. Parem ära kellelegi räägi ja ole vait, salga maha. Muidu viiakse veel Merimetsa või tembeldatakse usklikuks.” Roheline osa minus aga ütles, et “ära põe, räägi ikka, ole enda vastu aus. Mis see teiste arvamus sulle korda läheb.” Nii ma jagasingi julgelt oma kogemust. Ühed mõistsid, elasid kaasa ja jagasid omaenda hinge ja vaimu kogemusi. Teised kuulasid viisakalt ära, vaikisid ja viisid teema ruttu mujale. Ikkagi kole piinlik lugu. Kuidas sa nendel hinge ja vaimu teemadel sedaviisi Merimetsast väljaspool räägid?
Pole ime, et sügavatest tunnetest ja mõtetest ehk hingeasjadest on kole raske rääkida, kui hinge “pole olemas”. Rääkimata veel sügavast kontemplatsioonist, mõtisklusest, sisevaatlusest kõnelemine, kui vaimu ka “pole olemas”. Seepärast on modernse materialistliku elu üheks paratamatuseks see vaikselt näriv hingevalu ja piinav vaimuvaesus. Mis on aga õnneks väga oluliseks väetiseks rohelise maailmapildi arenguks.
Inimsuhete areng
Oranži ja rohelise maailmapildiga seoses näen selgemalt ka seda, kuidas oranži ateistina tõrjusin enda elust eemale inimesi, kes olid usklikud, selle sõna halvas tähenduses (ateistlikust perspektiivist vaadatuna). Nende usklike alla võisid kuuluda nii religioossed traditsionalistid (kollane) kui ka uut vaimsust (new age‘i) kandvad progressiivid (roheline). Hiljem, olles ise roheline ning vaimsuse hirmust või tabust üle saanud, tundsin täpselt samasugust oranži religiooni- ja spirituaalsusevastasust ning eemaletõrjutust, nagu olin seda ise varem teinud.
Laiemalt tähendab see, et tuttavad ja sõbrad (isegi lähedased ja sugulased) tulevad ning lähevad, tekivad ja kaovad, lähenevad ja kaugenevad. Kõik muutub ja areneb, sh meie suhted. Eriti mõistetav on see just inimese evolutsioonilugu silmas pidades, mille kohaselt väärtused ja arusaamad muutuvad. Kui lasta millelgi olla nii nagu see hetkel on, ilma sunnita, valedeta ja kinni hoidmiseta, siis see kas areneb ja jääb või kaob ning asemele tekib midagi uut ja ootamatut. Minu esimene suurem kaotus oli seotud lapsepõlvesõpradega, kellega olime koos üles kasvanud Nõmme mändide all (esimene mustvalge foto). Kuskil põhikooli keskel kolisime Nõmmelt Laagrisse, vanast päevinäinud eramajast mugavasse ja moodsasse korterisse. Kas see oli hea või halb? Noorena ei saagi sellest valusast kaotusest tõeliselt aru. Samas õpetas see väga lähedastest suhetest lahti laskmist.
Ehk just tänu eelnevale sain palju paremateks sõpradeks mitmete oma põhikoolikaaslastega. Sealhulgas Maidoga, kes oli vaieldamatult kõige targem ja andekam poiss meie klassis. Meil oli ühine kirg teaduse vastu, sh astronoomia, tehnika ja selliste uudisvidinate nagu personaalarvutite vastu. Hiljem laienes see ka filosoofiale ja üldiselt elu mõtestamisele. Ta oli alati kõigis neis teemades minust peajagu üle, mis oli jällegi nii hea kui halb. Hea, kuna ta aitas või sundis mul temaga kaasa mõtlema ja halb, kuna mõnikord lasin tema teadmiste peal liugu. Pinginaabrina sain näiteks kontrolltööde ajal liiga palju temale toetuda.
Meenub just üks keskkooli filosoofia kontrolltöö, milleks ma ei olnud piisavalt valmistunud. Filosoofia tundus tol ajal minu jaoks täitsa ulmena ja ka natuke vastumeelsena, kuna sisaldas endas religiooni teemat. Maido suur eelis oli see, et ta kasvas religioosses peres ning oli sisemaailma teemadega palju tuttavam kui mina. Mitte, et rangelt ateistlikus peres ei võidaks sisemaailma teemadega teadlikumalt tegeleda. Meenub, et mingi hetk hakkasid mind paeluma Ööülikooli salapärased filosoofilised saated. Kõnekas on selle saate nimigi — öösel, siis kui enamus magavad, räägitakse pimeduse musta loori all heterodokssest filosoofiast, sh metafüüsikast, mis on filosoofia üks haru. Öö tähistab nähtamatut subjektiivset sisemaailma ja päev silmaga nähtavat objektiivset välismaailma.
Ülikooli minnes läksid aga meie teed Maidoga lahku, vaatamata sellele, et käisime mõlemad TTÜ-s. Üheks põhjuseks oli kindlasti seesama ühiskonda lõhestav ateistlik ja teistlik vastuolu. Üks osa minust on tagantjärgi kurb sellise pseudovastuolu pärast, aga teine osa minust mõistab, et sellised vastuolud on loomulikud ja (isiklikuks ning ka ühiskondlikuks) arenguks vajalikud. Enda kursuselt leidsin aga kohe uue sõbra Indreku, kes huvitaval kombel oli samuti üks kõige helgemaid päid meie grupis. Minu teada on ta jõudnud akadeemilises karjääris meist kõige kaugemale, olles nüüd väljapaistev teadlane ja õppejõud. Näib, et mind tõmbavad ja inspireerivad targad inimesed. Öeldakse, et ümbritsege ennast selliste inimestega, kelleks te ise tahate saada. Ka seoses muusikaga tekkis palju uusi ja põnevaid sõpru ning tuttavaid, kellelt õppida või kelle kunsti nautida ning kellega koos luua.
Esimesele pikale reisile minnes jäid kõik ülikooli-, töö- ja muusikasõbrad ning -tuttavad ühteäkki seljataha. Põnev oli vaadata, kuidas osad muusikaga seotud tuttavad nagu näiteks Jaan Tätte juunior, Robin Juhkental ja Curly Stringsi artistid said tuule tiibadesse. Loodus aga tühja kohta ei salli, nii tekkisid reisil olles sootuks teistsugused sõbad ja tuttavad, keda ma kutsun nüüd vahel reisipereks. Ma ei kujutanud enne ettegi, et reisimine võib inimesi sedasi siduda. Reisijad on üldiselt väga avatud meelega, laia silmaringiga, optimistid, sõbralikud kõige erineva ja teistsuguse vastu, teadlikud kultuurilistest erinevustest ja perspektiivide rohkusest. Kõik need on rohelise maailmavaate ühed eeldused. Sellises seltskonnas ja keskkonnas ei ole rohelise eest pääsu. Näiteks hea sõbra Riivoga, kellega saime kaugel Austraalias tuttavaks, seobki meid just see ääretu kirg reisimise ja teiste kultuuride vastu. Lisaks on meil mõlemal sügav huvi vaimsuse ja enesearengu teemade vastu. Ja kui me parasjagu kuskil kaugel ei reisi ega pole hõivatud järjekordse (sisemaailma) enesearenguprojektiga, siis saame vahel kokku, et midagi koos välismaailma ehitada (maja, sauna, välikööki) või teha üks mõnus matk Kodu-Eesti metsades.
Kõike eelnevat arvesse võttes, nähes, kuidas erinevates eluetappides inimsuhted muutuvad, arenevad, tulevad ja lähevad, kasvavad kokku ja lahku, on ikkagi väga keeruline oleviku elulainete keskel navigeerida. Tagantjärgi on kõik targad. Samas, mineviku tundmine loob suuremat selgust. Teadmatus aga ikkagi jääb. Kindlasti on kasvanud julgus teadmatuse ees ja julgus olla aus iseenda ning teiste vastu. Igaühel on omaenda ainulaadne evolutsioonilugu.
Andmine on saamine
Selle rohelise peatüki oma elust võin kokku võtta ja suuremasse pilti panna, kasutades jälle McIntoshi kolme suurt primaarset väärtust. Kui ülikoolis sai selgeks, et õppimine on õpetamine (tõe praktika) ja muusikamaailma sukeldumine näitas, et nautimine on loomine (ilu praktika), siis reisimise käigus leitud vaimsus tegi mulle selgeks, et andmine on saamine (headuse praktika). Kui ma teen endale head (mõeldes häid ja vooruslikke mõtteid, andes oma mõtetele puhkust, olles õnnelik, vältides liigset meelelahutust jne), siis ma saan ka endale headust vastu (hing hõiskab, vaim on värske, kerge on olla, kogen meeleselgust ja meeleparandust). Samamoodi, kui ma teen teistele head, annan teistele headust (olen teiste vastu aus, siiras, armastav, sõbralik, positiivne, kannatlik, mõistev, andestav jne), siis ma saan ka seda kõike suure tõenäosusega teistelt tagasi.
McIntosh näitab (2020), kuidas headuse väärtus on sõnapilv (vt allolevat joonist), mis sisaldab palju erinevaid voorusi. Lääne traditsioonis on näiteks seitse peamist voorust järgmised: usk, lootus, armastus, kindlameelsus (vaprus), õiglus, mõõdukus ja mõtisklus (tarkus). Need on vastukaaluks seitsmele surmapatule: uhkus, ahnus, iha, kadedus, aplus, viha ja laiskus. Samuti töötas ta välja iseloomuharjutuse testi, mis aitab paljude erinevate vooruste seast leida need seitse, mis on kooskõlas just meie isikliku iseloomutüübiga ja peaks täpsemalt vastama meie isiklikele (surma)pattudele.
Minu tulemuseks oli näiteks: avatus, usaldus, kaastundlikkus, enesekindlus, õiglus, põhimõttekindlus (integriteet) ja tarkus. McIntosh soovitab oma isiklikud voorused (A4 leht, mis testiga saadetakse) välja printida ja seinale panna, et endale meelde tuletada, milline tahaksime ideaalis olla ja ka ausalt kontrollida, kuidas meil sellega tegelikult läheb. Pean tunnistama, et kui teadlikult headuse praktiseerimisega ei tegele, siis on väga lihtne langeda nende n-ö pattude lõksu, milleks minu iseloomutüübi puhul näivad olevat (vooruste vastandid): suletus, usaldamatus, viha, enesehaletsus, ülekohus, põhimõttelagedus ja rumalus. Ikka jube oluline on teada või teadvustada, et meis kõigis on peidus head ja vead, voorused ja äärmused, tarkused ja rumalused. Üks ei saa eksisteerida teiseta. Kui aga seda järjepidevalt meelde ei tuleta, siis on kole lihtne pidada ennast ainult pühakuks ja näha teistes vaid kuradeid (või ka vastupidi). Pindu teise silmas näed, palki enda silmas ei näe või palki teise silmas näed, pindu enda silmas ei näe.
Meie enda rahvatarkus ütleb veel, et “mida külvad, seda lõikad”. Kristlastel on kuldreegel, et “tee teistele nii, nagu sa tahad, et sulle tehakse”. Budistidel on tonglen praktika (otsetõlkes andmise ja saamise praktika), kus sa hingad sisse (enda, teise või maailma) kannatust, sooviga sellest vabaneda, ning seejärel hingad välja rahu, headust, õnne (endale, teisele või maailmale). Või siis metta praktika ehk armastava sõbralikkuse ja headuse praktika, kus sa soovid kõigepealt endale rahu, õnne ja kõiki häid voorusi, et ületada raskeid aegu ja seejärel soovid seda sama teistele (oma sõpradele, riigile, planeedile, kõigile elusolenditele ja väga oluline ning kõige raskem, ka oma vaenlastele, ebameeldivatele inimestele, riikidele jne). Minu kogemuse põhjal ongi kõige keerulisem ja justkui ebaloogilisem head soovida neile, kes seda mulle ei soovi või kes mulle ei meeldi. Kui ma aga seda teen, soovin head ja emban oma vaenlast, rumalust või äärmust, siis see toob endaga kaasa mõnusalt kerge sõbralikkuse, tarkuse, selguse ja mõõdukuse tunde.
Sedaviisi lisandus tänu reisimisele ja budismile minu ellu veel ka headuse andmise ja saamise dimensioon, millega ma ei olnud oma eelneva kollase ega oranži elu jooksul teadlikult kokku puutunud. Mida enam ma budismi, jooga ja teiste tarkuse traditsioonide kohta uurisin (ja neid ka omal nahal proovisin), seda enam hakkas mind vaevama küsimus, et “kuidas ikkagi täpsemalt teadus ja religioon omavahel seotud on? Kas ma pean tegema valiku teaduse ja religiooni vahel, ühe neist eemale tõrjuma või on olemas moodus, kuidas neid kahte omavahel lepitada?” Huvitaval kombel on nii, et kui julged universumilt midagi küsida, siis ta ka näitab sulle teed.
Sedasi see hing muudkui rändab, otsides vastuseid küsimustele. Mu hing oli juba mitu korda “surnud” ja siis jälle uuena üles tõusnud, kord punaselt kollasele, kollaselt oranžile ja oranžilt rohelisele. Kuigi ma veel säärasest hingerännakust või -arengust ei taibanud tuhkagi, mingi osa minu sisimas aimas, otsis, uskus, lootis. Samuti ei teadnud ma, et ka suure vaevaga kätte võidetud roheline peab minus “surema”, et saaks ellu ärgata türkiis.
Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com
