Töö ja hobid: nautimine on loomine
“Ilu ja õpihimu peaks käima käsikäes.” — Sir Max Beerbohm
“Iga looja kirjutab omaenese lugu.” — Henry Ellis
“Kunst on Jumala ja kunstniku koostöö. Mida vähem osaleb selles kunstnik, seda parem.” — André Gide
Kui ülikoolis käimine ei valmistanud mulle väga suuri raskusi, siis lõputöö valimine ja selle vormistamine ei läinud kõige libedamalt. Tean, et ei ole üksi, kuna paljudel on kool jäänud vormistamata ainuüksi lõputöö pärast. Selles osas pean mütsi maha võtma ja sügava kummarduse tegema oma vaieldamatult lemmikõpetaja Rain Lahtmetsa (s. 1936) ja hea rühmakaaslase ning sõbra Indreku ees. Nende mõlema hooliva abiga võtsin lõpuks ennast kätte, vormistasin lõputöö edukalt ära ja sain ülikooli 6 aastaga ametlikult lõpetatud. Lõputöö teema sain töö juurest, milleks oli Saaremaa suurima elektroonikatööstuse Incap tehnosüsteemide automaatikaprojekt. Tagantjärele mõeldes oli see ideaalne kombinatsioon, et sain tööl oma ülikooli teoreetilised teadmised panna praktikasse ning selle põhjal kirjutada teoorial ja praktikal põhineva lõputöö.
Bakalaureuseõppe puuduseks (ja samas eeliseks) ongi liigne teoreetilisus, kõik on kole abstraktne. Samas saan aru, et bakalaureuse akadeemiline kraad ongi mõeldud selleks, et minna edasi magistrisse, doktorisse jne, nii nagu keskkool või gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooliks. Seepärast sobiks omavahel võrrelda ka kõrgemat diplomiõpet ja madalamat kutseõpet, mis on mõlemad praktilisemate suunitlustega. Oleks ma seda nooremana täpsemalt mõistnud, ehk oleksin läinud rakenduskõrgkooli. Igal juhul peale TTÜ baka lõpetamist olin ma väga kindlal tundmusel, et sellist keerulist ja stressirohket kadalippu ma enam ette võtta ei soovi. Samas pean tunnistama, et nüüd hakkab see raske mälestus juba vaikselt tuhmuma. Võib-olla on aeg taas ülikooli minna? Humanitaarteadused tunduvad vägagi atraktiivsena.
Tööl käimine oli tõeliselt vabastav, vähemalt alguses. Peale tööd ei pidanud õppima ega kodutöid tegema. Iseenda teenitud raha ja igasugused muud töökoha poolt pakutavad hüved (telefon, telefoniarved, sülearvuti, auto, kütusearved) andsid elule sootuks teise kvaliteedi. Tekkis rohkem aega, et tegeleda muude asjadega, mida elu endas sisaldab: muusika, pillimäng, peod, sõbrad, naised, teater, luule, muusikafesivalid, kämpimine, muusikalaagrid, bändi tegemine jne. Kui kasutada McIntoshi primaarsete väärtuste jaotust, siis võiks panna selle ajajärgu rõhuasetuse ilule ja kunstile. Ilu nautimine ja hindamine ning samal ajal selle sügavamaks mõistmiseks hädavajalik ilu loomine, looming. Jan Klaus on öelnud:
“Lugemine on see, kui ujud üle mere, ja tõlkimine on sukeldumine.”
See kirjeldab just seda tunnet, kui koged midagi väga ilusat ja saad inspiratsiooni ning seejärel tekib loomulik ürgne tung seda ilu kogemust teistega jagada. Loomulikult teeme seda alati läbi omaenese tunnetusfiltri, mistõttu loome uue ilu ning inspireerime teisi, kui läheb hästi. See on kirjeldamatult ilus ja võimas protsess, nagu ka Leonhard Lapin seda nimetab. Ilu on üks viis (tõe ja headuse kõrval), kuidas selle müstilise loojaga või vaimuga ühenduses olla — olla vaimustatud, olla inspireeritud. Vaim tuleb peale! Kunst on spirituaalne praktika. Kontsertsaalid on tänapäeva kirikud, kontserdid nüüdisaja jumalateenistused.
Sellest ajast on meeles huvi metal-, rokk-, hipi-, alternatiiv- ja progressiivmuusika vastu, mis kandsid endas tihti vihast või intelligentsemat vastukultuuri sõnumit. Modernismi- ja traditsionismivastast kriitikat: elus on midagi veel kui paljas tarbimine, töö ja karjäär, pere ja lapsed, stress ja läbipõlemine. Jaanus Nõgisto kirjeldas ühes intervjuus hästi konventsionaalse (traditsioonilise ja modernse) muusika transformatsiooni postkonventsionaalseks: esimeses lauldi ilusa, selge ja viisaka häälega (mõtle estraadiklassika või klassikalise muusika peale), aga teises hakati karjuma, röökima ja muud moodi lauluhäält moonutama.
Üks esimene Eesti bänd, kes seda tegi, oligi Ruja, kus Nõgisto kitarri mängis. Ta kirjeldas, kuidas Rannap, kes oli neist kõige andekam ja parema kuulmisega, õpetas Alendrit laulma nii, nagu ta oli 60-70-ndate lääne uutelt plaatidelt või lintidelt kuulnud. Pole ime, et paljudele ei meeldi näiteks Tõnis Mägi “karjumine”. Selle väärtustamiseks on paraku tarvis postkonventsionaalseid väärtusi. Muusikastiilidega võib teatud määral seostada erinevaid maailmavaateid. Näiteks McIntosh toob oma raamatus “Integral Consciousness” (2007) välja mõned muusikažanrid:
- trummid, tants (fuksiin),
- räpp, punk (punane),
- kantri, gospel (kollane),
- klassikaline, džäss (oranž),
- new age, 60-ndad, psühhedeelne (roheline).
Lisaks Tõnis Mäele oli minu vaieldamatu lemmik Ultima Thule, kes kasutas väärtluuletajate tekste, mille sõnad olid väga salapärased, mitmetähenduslikud ja justkui kodeeritud. See, kuidas Riho Sibul oma häält kähistab, on täitsa omaette nähtus. Meenubki, et alguses tundus see mulle isegi võõristav, aga harjusin sellise ugri kõlaga kiiresti ära ja sellest sai kõrva paitav mahe vokaal. Hiljem sattusin romantismi lainele, mis sisaldas pärimus- ja loodusmuusikat: Urbid, Tuksam, Johansonid, Tätte. Igal juhul muusika näitas mulle teed ja maitse arenes.
Samuti kõnetas mind väga Tätte näidend “Meeletu”, mis räägib mehest, kes jättis oma firma ja karjääri sinnapaika ning läks metsa elama. Hakkasin üha selgemalt tajuma oma töö ja rutiini mõttetust ning soov millegi muu vastu üha suurenes. Täpselt aga ei teadnud, mis see muu on, mis mu sisemist tühimikku täidaks. Mind kõnetas Seeda Randroo täpselt mõõdukalt uut vaimsust sisaldav luule, mis kirjeldas minu tolleaegset tunnet väga täpselt. Tegin tema luuletusest “Elustiil” ka loo, mida bändiga mängisime. Igal juhul, suure majanduskrahhi ajal tulin Tätte või tema näidendi tegelase kombel töölt ära ja läksin metsa asemel reisima.
Evolutsioonilooliselt oli minus hakanud võimust võtma roheline postmodernne teadvuse arenguaste, mida Maslow kirjeldab eneseteostuse vajadusena ja Kohlberg määratleb postkonventsionaalsusena. Tagasi mõeldes näen selgemalt, et see eneseteostus ja peavoolu modernismile vastu ujumine hakkas pihta väga vaikselt ning varjatult. Tinistad üksi kodus kitarri ja käid salaja Hard Rock Laagris roheline hari peas. Harja mul tegelikult ei olnud, aga katkised teksad küll. Tööpäevadel oled aga korralik ja eeskujulik tööinimene. Väga ei taha, et teised teavad — rohelisest harjast ja pükstest.
Mida aeg edasi, seda pikemaks läksid juuksed ja laiemaks ning katkisemaks püksid. Vanaema ka küsis, et “kas sa siis tõesti ei suuda terveid pükse endale osta?” No mida ma talle oskasin vastata. Tol ajal ei saanud ise ka täpselt aru, et miks ma sedasi imelikult riides käin. Äge oli! Tänapäeval on aga hipide ja folkarite asemel moes hipsterid. Kasvavad uhked vuntsid ja habe ning teksad lähevad alt üha kitsamaks. Loo moraal on, et üks hetk on lihtsalt võimatu oma suhtumist konventsionalismi varjata ning see võib lõppeda mingit sorti alternatiivse eluviisiga, milleks mul kujunes reisimine.
Selle idee võtavad hästi kokku Maslow vajadused esitatuna lainetena. Alloleval joonisel on näha, et erinevate vajaduste areng ei ole mustvalge, ühelt püramiidi astmelt teisele, vaid värviline dünaamiline kasvuprotsess. Näiteks eneseteostuse vajadus (tähistatud siin punasega) on alguses kõigi teiste vajaduste varjus, aga mingi hetk ületab kõik eelnevad vajadused ning saab primaarseks (teised jäävad vastavalt sekundaarseks, tertsiaalrseks jne). Samuti on hästi näha, et kõigi eelnevate maailmavaadete vajadused jäävad alles, ei kao kuhugi, lihtsalt nendel ei ole enam peamine fookus. Kui oled materiaalselt enam-vähem kindlustatud (ja seda taset hoiad), siis on hea ennast teostada. Maslow lisas tegelikult oma elu lõpus veel ühe astme või laine, mida ta nimetas eneseületamise vajaduseks (self-transcendence).
Teised nimed rohelise postmodernse arenguastme kohta on: katalüsaator (Loevinger), (4/5) ennast küsitlev (Cook-Greuter) ja (4.0)pluralist (O’Fallon). Cook-Greuter iseloomustab seda arenguastet suhtelisuse (relativismi) ja kontekstide nägemisega (konstruktivismiga). O’Falloni pluralist viitab mitmekultuurilisusele ja perspektiivide mitmekesisusele, mis aitavad läbi näha modernismi antuse müüdist. Saab selgeks, et objektiivne tõde ei vedele kuskil maas, mida saab lihtsalt avastada, vaid sõltub ka meie subjektiivsest meelest ja intersubjektiivsest kultuuriruumist.
Me näeme maailma vaid teatud perspektiivist või vaatenurgast. Mis on tõde mulle, ei maksa olla seda sulle. Meie kõigi perspektiiv on unikaalne ja ainulaadne. Võib isegi väita, et me ise loome oma maailma. Samas, kui minna nende uute tõdedega liiga laugele, mida ka tänases “tõejärgses” infoajastus kõik kogeme, siis on tulemuseks aperspektiivne hullus (aperspectival madness), mis tähendab perspektiivide devalveerumist või puudumist (nagu amoraalne tähistab moraalipuudust). Hakatakse ekslikult mõtlema, et objektiivset tõde polegi olemas ja me saame oma subjektiivsete mõtetega teha mida iganes (ning see on suur uusvaimsuse “Saldus”). Päris nii lihtne see asi ka ei ole. Sellest kõigest aga hiljem täpsemalt.
Nüüd aga täpsemalt minu neljandast eluetapist — kollase ja heleoranži kooli, tumeoranži ülikooli ja helerohelise töö/hobide järel –, milleks oli tumeroheline reisimine/vaimsus.
Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com
