Ülikool: õppimine on õpetamine
“Õppimine ilma mõtlemiseta on kasutu. Mõtlemine ilma õppimiseta on ohtlik.” — Kong Fuzi
Ülikool mulle meeldis, isegi kui see oli kohati üle mõistuse raske. Erialaks elektriajamid ja jõuelektroonika bakalaureuseõpe, mis oli tol ajal veel neli aastat. Tagantjärele hindan kõrgkooli tulest läbikäimist kõrgelt, kuna see andis mulle väga keerukate ülesannete lahendamise võime ja oskuse iseseisvalt õppida. Meenub näiteks termodünaamika eksamiks valmistumine, kus pidi terve raamatu läbi töötama, mida ma ka usinalt tegin. Eksamieelsele konsultatsioonile minnes esitasin õppejõule mõned küsimused seoses vigadega, mis ma enda arvates raamatust leidsin. Õppejõud oli selle raamatu autor. Minu üllatuseks oli ta väga õnnelik oma vigade üle, siiski vist seepärast, et ma ta raamatut nii detailselt ja põhjalikult olin studeerinud. Ta pakkus lahkelt välja, et esitab mulle mõned küsimused ja kui oskan kohe vastata, siis saan eksami tehtud ning homme ei pea tulema. Enda üllatusekski oli raamatust loetu hästi meeles ning sain viiega rõõmsalt koju järgmiseks eksamiks ette valmistama minna.
Loomulikult ei läinud kõigi eksamitega nii ladusalt, aga ülikoolis avastasin või arendasin endas võime meelde jätta väga mahukaid ja keerukaid valemeid ning tekste. Kõrgem matemaatika, füüsika, termodünaamika, elektrotehnika, masinaõpetus jne — enam ei mäleta ma neist sisuliselt mittemidagi, kuna ei ole neid konkreetseid teadmisi vaja läinud. Tihti küsitakse, et “miks ma pean koolis neid asju õppima, kui ma tean, et mul ei lähe neid päriselus vaja?” Arengupsühholoogia annab vastuse: selline vaimne gümnastika viib meie mõtlemisvõime keerukuse kõrgemale tasemele. Isegi, kui me ei kasuta neid konkreetseid kooliteadmisi, siis selles n-ö päriselus kasutame oma mõtlemisvõimet iga päev ja paljude otsuste juures. Seesama mõtlemisvõime keerukus (IQ — intelligence quotient) mängib suurt rolli ka meie maailmapildi loomises.
Ülikoolist on veel meeles üks oluline heureka: kui ma üritasin midagi teistele selgitada, siis selle tulemusena sain ma asjast ka ise paremini aru. Mõistsin, et õppimine on protsess, kuhu kuulub õppimine ja õpetamine. Teisisõnu, ei piisa vaid lugemisest, kuulamisest või vaatamisest, vaja on ka konspekti, spikri, kontrolltöö, eksami, blogi jne kirjutamist, ettekande tegemist või kellegi õpetamist. Meenub üheks väga raskeks eksamiks ettevalmistamine, see oli vist masinaõpetuse eksam. Kirjutasin käsitsi ühe A4 lehe mõlemad pooled peene kirjaga paksult igasugu definitsioone ja valemeid täis. Eksamipäeval jagas õpetaja meile eksamiküsimuste lehed ning ma pistsin salaja kindluse mõttes oma suure “spikrilehe” eksamiküsimuste lehe alla. Õpetaja pani seda aga tähele ja võttis mult “spikri” ära. Enda suureks üllatuseks oli mul suurem osa sellest “spikrist” väga selgelt silme ees ja ma läbisin eksami edukalt.
Füüsiliste või käeliste oskuste omandamisel on õppimise ja õpetamise või vaatamise ja tegemise polaarsus paremini mõistetud kui vaimses sfääris. Näiteks integraalfilosoof Steve McIntosh (s. 1960) avardab veel viimast, lisades tõe õppimisele ja õpetamisele (tänasel päeval on mul selleks väljundiks nt seesama Aktuaalse Evolutsiooni koduleht) ilu hindamise ja loomise (mis seostub mulle eriti muusikaga) ning headuse saamise ja andmise (mis seostub vaimsete või religioossete teemadega/praktikatega). Ta nimetab neid Suurt Kolme — tõde, ilu, headust; teadust, kunsti, religiooni — “väärtuste ainevahetuse loomulikuks ringiks”. Need kolm primaarset väärtust või põhiväärtust (sarnaselt kolmele primaarvärvile), nagu McIntosh neid nimetab, on mänginud mu elus erinevates eluetappides olulist rolli, nagu edaspidises loos selgub.
Evolutsiooniloo suurema selguse mõttes tuleks järgnevalt appi võtta arengupsühholoogia teooria, mis pakub täpsemat detailsust. Ülevaatlikumad arenguteooriad räägivad näiteks vaimsetest arenguastmetest nagu kuuluvus-, tunnustus– ja eneseteostusvajadus (Maslow); eelkonventsionaalne, konventsionaalne ja postkonventsionaalne (Kohlberg); ning sotsiaalne, ennast-kehtestav ja ennast-transformeeriv meel (Kegan); mida Ken Wilber tähistab vastavalt kollase, oranži ja rohelise värvikoodiga.
Seevastu detailsemad teooriad, nagu on näha alloleval joonisel, jagavad osad ülaltoodud arenguastmetest omakorda väiksematesse gruppidesse. Näiteks, meid hetkel huvitav ratsionaalne teaduslik modernne maailmapilt (oranž) jaguneb kaheks järgmiselt: (3.0)spetsialist ja (3.5)saavutaja (Loevinger); (3/4)oskus-keskne ja (4)ennast kehtestav (Cook-Greuter); või (3.0)ekspert ja (3.5)saavutaja (O’Fallon). Kahe viimase arengupsühholoogi teooriate täpsemad ja kõige uuemad andmed leiab nende nimedele lisatud linkidelt.
Minu enda hinnangul aitasid ülikooli väga rasked meeleharjutused areneda vertikaalselt või kvalitatiivselt uuele maailmapildi arengutasemele, mida kirjeldavad hästi eelmainitud saavutaja ja ennast kehtestav. Kui spetsialist, oskus-keskne ja ekspert tähistavad vararatsionaalset või -modernset arenguastet (toores oranž või heleoranž), siis ennast kehtestav saavutaja aga hilisratsionaalset või -modernset arenguastet (küps oranž või tumeoranž). Cook-Greuter kirjeldab (3/4)oskus-kesksust kui võimet võrrelda ja täiustada, mida me õpime minu arvates tegema kas põhikooli lõpus, keskkoolis või kutsekoolis. (4)Ennast kehtestav arenguaste tähendab tema sõnul analüüsimise ja saavutamise võimet, mis tundub olevat rohkem seotud kõrgkoolis õpetatava keerukama kriitilise mõtlemisvõimega.
Toon siia välja Cook-Greuteri “juhtimise küpsuse raamistiku” (leadership maturity framework) kõik astmed, mis viitab sellele, et täiskasvanud juhi (me kõik oleme minimaalselt omaenda elu juhid) arenguaste võib pärineda kõigilt neilt astmetelt (vt. allpool olevat nimekirja). Jah, isegi enese- või grupi-keskselt, mis seletab väga hästi president Trumpi fenomeni kui ka tänapäeva paremäärmust laiemalt. See ei ole niisama suusoojaks öeldud, et “milline lasteaed” (seejuures vabandan juba ette kõigi laste ees, kuna tean, et lasteaias on kord majas). Täpsem oleks öelda, et “millised haruldaselt pahad lapsed” (sest enamus lapsed on head ja ei tee pahandusi). Õnneks on meie demokraatlikud süsteemid ja organisatsioonid aga üles ehitatud (4)ennast kehtestavate modernsete juhtide poolt. Märkusena, et need numbrid tähistavad perspektiive ehk mitme inimese perspektiivi me suudame võtta: 1PP (1st person perspective) — enda, 2PP — teise, 3PP — kolmanda, 4PP — nejanda jne. Iga uus perspektiiv nõuab suuremat kognitiivset võimekust.
- 6 ÜHTNE (kõige kaasamine ja nägemine)
- 5/6 LOOMETEADLIK (konstruktsioonide ja egolõksude märkamine)
- 5 ENNAST TEOSTAV (integreerimine ja muutumine): peavoolu haridusest veel väljas
- 4/5 ENNAST KÜSITLEV (suhtelisuse ja kontekstide nägemine): ÜLIKOOL (reaalteaduste kõrgemad kraadid või humanitaarteadused) (postmodernne)
- 4 ENNAST KEHTESTAV (analüüsimine ja saavutamine): KÕRGKOOL (baka, diplom, eriti reaalteadused) (hilis-modernne)
- 3/4 OSKUS-KESKNE (võrdlemine ja täiustamine): KESK- JA KUTSEKOOL
- 3 GRUPI-KESKNE (kohandumine ja kuulumine): ALG- JA PÕHIKOOL
- 2/3 ENESE-KESKNE (saamine ja kaitsmine): LASTEAED
Selle teema lõpetuseks toon veel kokkuvõtva võrdluse 3/4 ja 4 vahel, kus ekspert on spetsialiseerunud mingile ametile ning ta teeb seda väga hästi, aga ta ei suuda näha veel suuremat ja keerukamat süsteemi või pilti, mis lubaks tal näiteks enda või teiste töid juhtida, lahendada keerulisi ning uudseid probleeme. Selleks on enamasti (aga mitte alati) sobilikum ennast kehtestada oskav saavutaja (näiteks projektijuht, töödejuhataja, firmajuht jne), kes näeb suuremat pilti, oskab iseennast ja teisi motiveerida ning ette võtta suuremaid ja mahukamaid projekte. Mis viibki mind ülikoolist esimese tõsisema töökoha juurde, kus ma olin alguses tehnosüsteemide hooldusosakonna automaatika spetsialist ja seejärel projektijuht. Kokku 6 aastat.
Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com
