“Mõtestamata elu pole elamist väärt.” — Socrates

“Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.” — Juhan Liiv

“Me peame olema valmis loobuma kavandatud elust, et oleks elu, mis meid ootab.” — Joseph Campbell

“Kui sa räägid tõtt, pole vaja midagi meeles pidada.” — Mark Twain

Sissejuhatus

Võrdleva mütoloogia- ja usundilooalaste tööde poolest tuntust kogunud kirjandusprofessor Joseph Campell on öelnud, et “me oleme omaenda loo kangelased.” Meie igaühe elu on ainulaadne eepiline lugu. Vahel tasub aeg maha võtta, lõpetada tegutsemine ja tormamine ning mõtiskleda selle isikliku eepose üle. Ehk isegi see kirja panna. Ja ei ole vahet, läbi millise perspektiivi või maailmavaate me seda teeme. See lugu võib olla perest ja suhetest, see võib rääkida karjäärist ja saavutustest või eneseleidmisest ja maailmapäästmisest. Käesolev lugu on eelkõige evolutsioonilugu. Inimeseks olemise ja saamise lugu. Tõe, ilu ja headuse avastamise lugu. See sisaldab endas erinevaid arengu peatuspaiku ja sealt õpitud, kaasa võetud tarkusi, kui ka selja taha jäetud rumalusi. Käesolev lugu on jagatud kuueks peatükiks:

Ma sündisin 17. veebruaril aastal 1981 Kunda linnas Eesti NSVs ja kasvasin üles täitsa tavalises ateistlikult moodsas peres. Esimese eluaasta olin Lääne-Virumaal, ülejäänud Tallinnas Nõmmel ja Laagris. Mul oli õnnelik lapsepõlv. Mul olid ja on siiani väga toetavad ning armastavad vanemad, kes on alati eelistanud enda ja oma laste elus pigem suuremat vabadust ning usaldust kui piiravaid kohustusi ja õpetussõnu. Ma usun, et see on andnud mulle võimaluse loomulikuks arenguks, liikuda omaenda sisetunde rada ja teha asju, mis mind paeluvad. Samas on mind alati vallanud teatud igatsus kindla teejuhi järgi, kes toetaks mõne elutarga lausega, kui olen omadega ummikus ja ei tea täpselt, mis suunas edasi liikuda. Nagu näeme, on mu elus olnud palju erinevaid teejuhte. Koolieelsest ajast ei mäleta ma ise väga midagi. Küll aga mäletavad fotod.

Põhikool ja keskkool: mõtlen, järelikult olen

“Mõtlema hakata, see tähendab oma jalgealust õõnestama hakata.” — Albert Camus

“Mõtlen, järelikult olen olemas.” — René Descartes

“Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea.” — Sokrates

Ma käisin Hiiu Põhikoolis. Lõpuklassides oli selge, et mind huvitavad rohkem reaalained, tehnika ja tööõpetus. Juba väiksena meeldis mulle mänguasju lammutada ja kokku panna. Kõige enam olin vaimustuses astronoomiast. Lugesin isegi vabal ajal astronoomiaõpikuid ja raamatuid. Koolikaaslase Maidoga käisime Klehni pargi tähetornis taevavaatlustel ja astronoomi Peep Kalvi (1934-2002) väikesele huviringile peetud loengutes. Loomulikult oli mul olemas tema raamat “Universum” (1997). Alles nüüd hakkan aru saama, kui olulist rolli mängis minu arengus põhikooli õpetajate tähelepanelik suunamine. Kõige enam on meeles bioloogia ja keemia õpetaja (kes oli ka õppealajuhataja) Kalle Sirel (1950-2019).

Temas oli midagi erilist, mis mind paelus. Ma arvan, et see oli elutarkus, mitte ainult faktitarkus. Meenub, et tema oli see, kes suunas mind ja Maidot tähetorni ning ka Tehnikaülikooli, kui meie küsimused ning huvid ületasid põhikooli piire. Samuti mäletan väga selgelt ühte vahetunniaegset momenti, kus ta vastas mingile järjekordsele küsimusele, mida me Maidoga püüdsime õhinapõhiselt lahendada, sokratesliku tarkusega: “Ma ei tea vastust ja teadlased ka ei tea.” See tuli mulle väga suure üllatusena. Kuidas on võimalik, et õpetaja ja veel enam teadlased ei teagi KÕIKE?

Arengupsühholoogia perspektiivist vaadatuna on see väga oluline moment, kui mütoloogiline või müütiline maailmatunnetus saavutab oma piiri. Zen-õpetaja Doshin Roshi koan — “mis värvi on su kollane?” — aitas mul hiljuti selgemalt mõista, et me võime lapsena üles kasvada erinevates “mütoloogiates”. Tänapäeval on nendeks peamiselt religioosne traditsioon (kollane), sekulaarne modernism (oranž) või egalitaarne postmodernism (roheline). See arengupsühholoogia värvikood, milles tuleb täpsemalt juttu hiljem, pärineb integraalfilosoofilt Ken Wilber (s. 1949). Vastavad koolid on näiteks kristlikud erakoolid, riiklikud koolid ja progressiivsed erakoolid (nt Waldorf). Vene ajal, kui mina kooli läksin (1987), oli vast ainuke variant riiklik sekulaarne modernne kool. Seepärast oli minu kollane oranži värvi, nagu Dshin Roshi seda nähtust tabavalt sõnastab. Teisisõnu minu “mütoloogiaks” oli modernselt ateistlik teadus.

Nii nagu näiteks kristlased kasvavad üles religiooni mütoloogiaga ja ühel hetkel n-ö ärkavad sellest unest üles või isegi kaotavad oma religiooni (nagu R.E.M.i lugu “Losing my religion” seda imekaunilt kirjeldab), niisamuti mäletan ma väga hästi teaduse mütoloogia unest üles ärkamise algust. Põhikooli lõpuklassist on meeles üks hetk, kus tabasin end mõtlemast selle üle, et “ma mõtlen, et ma olen olemas”. Hiljem viisin selle kokku modernismi isaks peetava Rene Descartese kuulsa “cogito, ergo sumiga“ (mõtlen, järelikult olen). Mind valdas see veider tunne nagu oleksin pikast unest üles ärganud. Just selles vanuses tekib meil suurem eneseteadvus ja pikem ajataju minevikust ning tulevikust. Suudame võtta kolmanda isiku ehk kõrvaltvaataja perspektiivi iseendale, sh enda mõtetele. Siit on ka pärit modernne teadus, mis suudab maailma uurida objektiivselt ja enda subjektiivse mina-pildi kõrvale jätta. Seega minu maailmapilt arenes mütoloogiliselt tead(v)uselt modernsele tead(v)usele, “oranžist kollasest” “oranžile oranžile”.

Üks oluline vahe on siin see, et kui “mütoloogia” ei tunnista oma tõe piire, nagu seda teeb suurelt jaolt religiooni müüt, mis seletab kõike ja peab ennast kõiketeadvaks kõiksuse autoriteediks (religioosne fundamentalism), siis ei teki meie teadvuses ka nii lihtsalt seda hetke, kus taipame, et peame hakkama ise omaenda peaga mõtlema ja suuremat tõde otsima. Seepärast võib sellises müüdis ja autoriteetses süsteemis terve elu ära elada, ilma, et saadaks aru teadusliku skeptilisuse vajalikkusest. Seega, teaduse müüt (või ka liberaalsem religiooni müüt) on meie arenguks väga kasulik. Lisaks võivad need erinevad müüdid meis vabalt koos eksisteerida.

Teadus tunnistab oma teadmisi ja ka teadmatust, tarkust ja rumalust. Välja arvatud juhul, kui on tegu äärmusliku teadusega ehk teadusliku materialismiga, mis püüab selgitada kõike objektiivselt, isegi subjektiivseid, intersubjektiivseid ja metafüüsiliselt vaimseid teemasid. Seepärast olen ma teaduspõhisele koolile väga tänulik, aga samas nüüd tean, et sellel on ka omad suured puudused, millest läbinägemine või -närimine on omaette oluline arenguetapp meie elus. Sellest aga hiljem. Veel väärib mainimist, et tänapäeval on noorte seas väga levinud ka roheline kollane ehk ökomüüt, milles lapsed üles kasvavad. Selle täpsema kirjelduse panen viitena käesoleva peatüki all¹. Kellel huvi, võib lugeda, kellel mitte, saab vahele jätta.

Lemmikõpetaja Sireliga meenub veel see, kuidas ta näitas klassile 3D pilte, mille nägemiseks pidi oma silmad teatud moodi fookusest välja viima. Kõik jõllitasid neid muidu mittemidagiütlevaid 2D pilte ning kui läks õnneks, siis avanes maagiline 3D pilt, kui ei läinud õnneks, siis ei näinud midagi. Nüüd mõtlen, et kindlasti oli tal kindel tagamõte, miks meile neid pilte näidata. Ehk on see arenguks hea. Meenub, et kui eelmodernne kunst oli veel kahemõõtmeline (näites Egiptuse kunst), siis modernse valgustusajastu hakul tekkis kunstis piltidele sügavus, perspektiiv ehk kolmas mõõde.

Lisaks sellele tutvustas õpetaja Sirel meile noortele Maslow kuulsat vajaduste püramiidi, mis on mul samuti veidral kombel väga selgelt meeles. Kuigi ma ei mäleta, et see oleks minu varajasele tunnustusvajadusele suurt huvi pakkunud. Minu teada ei õpetatata isegi praegu veel koolis arengupsühholoogiat. Bioloogilist ja kosmoloogilist arengut küll, aga mitte teadvuse ning kultuuri evolutsiooni. Ma usun, et tulevikus tehakse seda kindlasti. Ehk olid õpetaja Sireli heterodokssed, alati põnevad ja vähe teistmoodi tunnid omast ajast ees — aidates meil juba varases eas hakata läbi nägema inimloomuse püsivuse illusioonist. Mulle meeldiks temast nii mõelda küll.

Edasi läksime koos hea sõbra Maidoga Tallinna Tehnikagümnaasiumisse. See oli aeg, kui hakkasid tekkima personaalarvutid. Ühel suvel käisin terve vaheaja tööl, et oma esimese arvuti jaoks raha koguda. Samal ajal oli käimas väike börsiralli ning TALSE tõusis. Panin osa teenitud raha aktsiatesse, aga hinnad kukkusid, lõin põnnama ja tegin oma positsiooni lühikeseks (vist on selline väljend investeerimismaailmas, kui ma olen õigesti aru saanud). See oli mu esimene ja siiani ainus aktsiainvesteering. Kas hea või halb? Kes seda oskab öelda. Alles jäänud raha eest ostsin ikkagi oma esimese arvuti. Keskast meenub, et arvutimaailm oli palju huvitavam kui kool. Väga palju kahjuks ei pingutanud, aga piisavalt, nii et sain TTÜ-sse sisse ja ei pidanud seepärast kaitseväeteenistusse minema. Küll oli tol korral ikka hea seadus.

---

Viited:

¹Tänapäeval on väga tavaline, et laps kasvab üles rohelises postmodernses peres, kelle kollane ei ole kollane religoosne müüt ega oranž teaduslik müüt, vaid roheline ökomüüt. Seepärast näeme üha enam roheliste vanemate lapsi, kes kasvavad üles rohelistes peredes ja käivad rohelistes alternatiivkoolides ning justkui saavad juba hästi aru väga keerukatest globaalprobleemidest, mis meid kõiki ohustavad. Näeme isegi lapsi ülemaailmselt tänavatel protestimas. Minu arvates on see suurepärane, et lapsed saavad juba emapiimaga rohelise maailmapildi kätte.

Aga selguse mõttes on hea teadlik olla, et lapse mustvalgelt müütiline (kollane) roheline on sootuks midagi muud kui küpsema inimese teaduslik ratsionaalne (oranž) roheline või egalitaarselt pluralistlik (roheline) roheline. Roheline laps peab ikkagi läbi tegema kõik rohelisele maailmapildile eelnevad arenguetapid, et näha tõelist rohelist. Rohelist, kust ülimalt keerukate globaalprobleemide tõeline nägemine algselt pärit on. Lahendustest rääkimata, mis minu arvates vajavad pigem järgmist ehk integraalset maailma mõistmist (türkiis). Kui rohelise poolt nähtavaks tehtud globaalprobleem on koan, siis selle lahendus on türkiis.

Kollane ja oranž näevad paraku rohelisi objekte (nagu globaalprobleemid) läbi omaenda vähem keerukate maailmapildi filtrite, mis väljendub praktikas teatud tüüpi lihtsustatud äärmuslikes vaadetes (fundamentalismides). Näiteks: me peame kõik “tegema seda asja” (siia võib ise mõelda konkreetse tegevuse) ja siis saab kliimasoojenemise probleem lahendatud. Kuidas aga panna kõiki inimesi järsku seda ühte asja tegema? Inimesi, kes saavad paraku asjadest väga erinevalt aru ja kellel on vajadus ja vabadus teha asju erinevalt. Paraku ei ole keerulistele probleemidele alati lihtsaid lahendusi.

Seda teemat võib veel laiendada ka küsimustele, et “mis värvi on su oranž?”, “mis värvi on su roheline?” jne, kuna ka täiskasvanuna võivad olla need arenguetapid mõjutatud järgnevatest arenguetapi ideedest, n-ö lahjendatud versioonid või tõlgendused. Ja samal ajal on meil alati alles eelnevad arenguetapid, millest ka Doshin Roshi algne koan oma õpilastele: “Mis värvi on su kollane?”

---

Cover photo “Our Journey” by Gaia Orion, gaiaorion.com