Eile nägin ma Eestimaad! Ongi see üürike Eesti suvi selleks korraks jälle läbi saamas. Kasvab varjude siluett. Kirjeldamatu rõõm oli jälle üle pika aja kodukamaral olla ja kõiki näha. Kurgede karjed viivad pilgu üha tihemini taeva poole, mis tuletab meelde, et varsti on aeg samuti lõuna poole lennata. Sügis tähendab aga ka seda, et saab jälle Nipernaadi kombel koju sooja kamina ette istuda ja endasse salvestatud valgust meelepärasesse loominguvormi valada. Mõlemad on nii nauditavad protsessid: ühes olen looduse ja inimeste keskel, kus justkui individuaalne mina kaob ja teises olen sügavalt üksi ning iseendaga, kus puudub peaaegu igasugune meie-ruum ehk kollektiivne elumõõde. Integraalses keeles on need vastavalt ülemised ja alumised ehk kollektiivsed ja individuaalsed eluveerandid. Mõlemad on nauditavad ja evolutsioonilisest seisukohast ülimalt olulised.

Kollektivism

Näiteks, kui viibida liiga palju kollektiivses elumõõtmes, siis on suure tõenäosusega tulemuseks äärmuslik grupimõtlemine. Seda esineb palju arhailisel, müütilisel ja pluraalsel arenguastmetel (vt ka selgituseks arengujooned), kuna nad baseeruvad oma ülesehituselt rohkem grupimõtlemisel ja -identiteedil. Neid kolme illustreerib vastavalt pere/hõimu ühiskonnavorm (arhailine), religioosne õige-vale, päästetud-patune põhimõttel toimiv kogukond (müütiline) ja hipide/hipsterite ‘kõik on võrdsed’ kultuuriruum (pluraalne). Väga lihtne on nendes kollektiivset tüüpi arenguastmetes oma enda ‘päris nägu’ ära kaotada, kuna ollakse väga tugevalt oma grupi-identiteedi mõju all. Kõik see toimub loomulikult alateadlikult ehk inimene ei ole seda endale ise veel teadvustanud.

Kui aga tegeleda mõne vaimse praktikaga, mis teadvustamist ja suuremat teadlikkust järjepidevalt arendavad, siis üks hetk võib see alateadlik ‘vana mina’ ehk ‘vana subjekt’ muutuda ‘uue mina’ ehk ‘uue subjekti’ objektiks (arengupsühholoog Robert Kegani subjekti-objekti teooria). Ma justkui võtan maski peast ära ja märkan enda üllatuseks:

“Ahaa! Ma ma ei teadnudki, et ma seda maski olen kogu aeg kandnud. Nüüd ma näen seda, olen sellest teadlik!”

Loomulikult on iga maski taga uus mask, aga õnneks annab iga järgnev mask meile laiema vabaduse ja suurema keerukuse maailma tajuda. Tänu arengupsühholoogide uuringutele saame me sellisest psüühika evolutsiooni toimemehhanismist tänapäeval teadlikud olla.

Individualism

Kui arhailise pere/hõimu mina-identiteet saab nähtavaks objektiks, siis tulemuseks on maagiliselt individualistlik mina. Teen mis tahan! Impulsiivne ja egotsentriline mina. Kui müütiliselt religioosne identiteet saab nähtavaks, siis tulemuseks on individualistlik, ratsionaalne ja teaduslik mina. Esimest korda elus mõtlen ma oma enda peaga! Mõtlen, järelikult olen! Edu, karjäär, raha, materiaalsed ja võitja-kaotaja väärtused on nüüd see, kuhu mu energia läheb. Nagu Helen Palmer, Enneagrami tüpoloogia õpetaja, ütleb:

“Energia järgib tähelepanu! Sinna kuhu suuname oma tähelepanu, sinna läheb ka meie energia.”

Psühholoogilisest tüpoloogiast Enneagrami süsteemi näitel ja tüüpidest üldiselt on plaan kirjutada lähitulevikus! Kui pluraalne hipide ja hipsterite mask rebitakse eest, siis hakatakse nägema esimest korda süsteemide süsteeme, tervet teadvuse arenguastmete spektrit, evolutsiooni nii meele, keha, kultuuri, kui ka süsteemide veerandites. Avastatakse, et kõik ei olegi lamedalt võrdne (egalitaarne ja anti-hierarhiline), vaid hoopis holarhiline. Leitakse, et maailm on palju keerukam, kui seda näitavad kõikvõimalikud lihtsustatud vandenõuteooriad.

Joonis 1. Individualismi ja kollektivismi holarhia.

Individuaalsust ja autonoomsust (isikupärasust ning sõltumatust) rõhutavad seega peamiselt impulsiivne maagiline ning ratsionaalselt teaduslik maailmavaated. Nendes on lihtne ‘meie nägu’ ära kaotada ja olla liigselt enesekeskne. Mõtle näiteks tänapäeva linnastumisele, kus inimesed on omaette korterites, vaatavad anonüümselt telekat ja tihti ei tunne isegi oma naabreid. Jõudsalt kasvav pluraalne teadvuse arenguaste just sellele probleemile lahendust otsibki: teeme koos ära!, arvame koos!, telekat ei vaata! jne. Võiks arvata, et pluraalne arenguaste rõhutab samuti isikupärasust ning sõltumatust, kui vaadata näiteks hipide ja hipsterite subkultuure. Kui aga mõelda täpsemalt järele, siis nende sõnum on ju hoopis: “Oleme unikaalsed, olles kõik samad!“. Või nagu Jordan Allen kirjutab oma integraalses romaanis “A Beautiful Apocalypse” (2015):

“Klassikaline hipsterite fenomen. Mitte sotsiaalsete standarditega kohanejaga kohandumine (conforming to the non-conformist).”

Lisaks toob Allen veel tabava võrdluse hipide ja hipsterite kohta: “Hipid on optimistlikud ja kogukonnale orienteeritud rohelised (pluraalne arenguaste); hipsterid on pessimistlikud ja individuaalsusele orienteeritud rohelised.” Ta kirjutab veel: “Mõlemad eitavad ideed, et leidub üks õige viis, kuidas asju teha. Iga isik ja iga perspektiiv peab olema võrdselt väärtustatud. Loomulikult on see aga võimatu:

sa ei saa armastada kõiki, kui sa ei armastada neid, kes ei armasta kõiki (mis on enamus inimesed).”

Paraku ongi pluraalse, postmodernse ehk rohelise teadvuse arenguastme maailmavaade täis selliseid naljakaid vasturääkivusi, mida kirjeldab ka väga värvikalt Ken Wilber näiteks oma integraalses romaanis “Boomeritis” (2002).

Joonis 2. Hipide ja hipsterite erinevused ning sarnasused. Allikas: visual.ly

Individualism + Kollektivism = Integralism

Integraalses maailmavaates hakatakse esmakordselt teadlikult individuaalseid ja kollektiivseid elumõõtmeid balansseerima. Oluline on olla grupis sees, aga samal ajal ennast sinna mitte unustada, ja sama tähtis on olla iseendaga, jääda iseendaks, aga samal ajal mitte maailmast/teistest võõrduda või kaugeneda. Paras tasakaaluharjutus, mille õppimine võtab aega, nagu iga uus asi.

Loodan, et see väike mõtisklus tõi suuremat selgust individuaalsele ja kollektiivsele elumõõtmetele, mida me kõik igapäevaselt kogeme ja kuhu oma energiat suuname. Head üksi ja koos olekut!

Samuti ilusat uue evolutsiooni-arengu-õppe-aasta algust kõigile! Sügis ja talv on õppimiseks head aastaajad.

Lisaallikad arenguastmete kohta

• Kellele jäid segaseks arenguastmed ja kes soovib saada neist veel täpsemat ülevaadet, siis soovitan lugeda mistahes integraalselt informeeritud raamatut, mille pika nimekirja leiab ‘Uuri lisaks‘ alt. Uuematest raamatutest soovitan näiteks sellel aastal avaldatud Ken Wilberi “Integral Meditation: Mindfulness as a Way to Grow Up, Wake Up, and Show Up in Your Life” (Amazonis saab lugeda algust tasuta), kus ta kirjeldab üleskasvamist väga lihtsalt ja populaarteaduslikult.
• Kellel hakkab hammas peale põhjalikumale ja akadeemilisele kirjandusele, siis soovitan uurida mistahes arengupsühholoogide õpperaamatuid. Ken Wilber on need veel omakorda kokku võtnud enda põhjalikemas töödes nagu näiteks “Integraalne psühholoogia: Teadvus, vaim, psühholoogia, teraapia” (eesti keeles avaldatud 2005) või “Sex, Ecology, Spirituality: The Spirit of Evolution“ (1995), mille lihtsustatud versioon (ja ühtlasi Ken Wilberi kõige populaarsem raamat) on “Kõiksuse lühilugu” (eesti k. avaldatud 2002, kordustrükk 2013).
• Kes soovib teadvuse arenguastmed ehk üleskasvamise astmed läbi käia juturaamatu vormis, siis soovitan julgelt Jordan Alleni romaani “A Beautiful Apocalypse” (2015) või Ken Wilberi “Boomeritis” (2002).

Foto: allevents.in