Eesti poliitmaastiku lihtsamaks ja paremaks mõistmiseks läbi evolutsioonilise vaatekoha on kõige mõistlikum toetuda konkreetsele näitele. Selleks sobib ideaalselt kooseluseaduse vastuvõtmise saaga. Esiteks saab Eesti poliitilised jõud jagada lihtsustatult kahte suurde rühma: traditsionaalselt konservatiivsed (oranž 4; vaata allolevat joonist) ja liberaalselt progressiivsed (kollane 5). Esimese alla kuuluvad EKRE, Vabaerakond, IRL ja Keskerakond ning teise alla Reformierakond, Sotsid ja Rohelised. Rohelised ei ole hetkel küll riigikogus, aga sellegi poolest tähistavad nad olulist poliitmaastiku muutust Eesti poliitika ajaloos. Kuidas täpsemalt, sellest veidi hiljem. Kooseluseaduse taustal tähistavad esimesed peamiselt vastuseisu ja teised heakskiitu.
Joonis 1. Terviklik evolutsiooni ajalookaart: veerandid ja arenguastmed (Ken Wilber).
Ajalooliselt tekkis nende kahe poliitilise ajavaimu suurem vastasseis esmakordselt 17. sajandi valgustusajastul, kus oranžist traditsionaalsest poliitikast (4) kasvas välja uut tüüpi poliitiline filosoofia: liberalism (5). Ken Wilberi integraalse poliitika kohaselt tähendas see mitmeid muutusi korraga:
- maailmavaate muutus etnotsentriliselt → maailmatsentrilisele
- monarhialt ja aristokraatialt → demokraatiale
- orjuselt → võrdsusele
- müütilistelt seletustelt → teaduslikele
- rolli-identiteedilt → ego-identiteedile
- kohustustelt ja ault → väärikusele ning tunnustamisele
- etnotsentrilistelt väärtustelt → universaalsetele väärtustele: vabadus, võrdsus ja solidaarsus
Lühidalt, toimus vertikaalne muutus teadvuse arenguastmetes: oranžilt kollasele, etnotsentrismilt maailmatsentrismile, traditsionaalselt post-traditsionaalsele ja konventsionaalselt post-konventsionaalsele. See oli liberalismi sünd modernsel valgustusajastul.
Konservatism
Kui vaadata 2014 aasta oktoobris toimunud seaduseelnõu kolmandal lugemisel toimunud hääletustulemusi lähemalt, märkame veel peenemaid erinevusi erakonnasiseste häälejaotuste juures. Näiteks konservatiivide poolel IRL-is ei leia me ühtegi poolthäält ning erapooletuid — neid, kes ei hääletanud — on vaid üks. Lisaks puudus 3 liiget, mida võib samuti tõlgendada, kui soovimatust otsustada (vt lisatud joonis 2). IRL on võrreldes teiste suurte erakondadega kõige konservatiivsem ning esindab Eestis tüüpilist eel-valgustusaegset etnotsentrilist rahvuslikele ja kristlikele väärtustele toetuvat poliitilist filosoofiat. 2015. aasta valimistel lisandus sarnaste poliitiliste väärtustega veel poliitikapilti Vabaerakond ja EKRE. Kuidas see täpsemalt juhtus, sellest kirjutas näiteks põnevalt portaal Poliitika Guru artiklis “Kingitus kõige nõrgemale”.
Joonis 2. Kooseluseaduse eelnõu vastuvõtmise tulemused
Kui IRL esindab konservatiivset parempoolset poliitikat, siis Keskerakond kuulub konservatiivselt vasakpoolsesse leeri. Keskerakond ei ole traditsionaalselt konservatiivne, nii nagu seda on IRL, vaid pigem esindab veel teatud määral “vana head” nõukaaja sotsialismi, mis vajab kindlakäelist ja sarmikat liidrit, mida Savisaar kindlasti ka on. Nõuka pärandina oli seepärast ka veel Keskerakonnas palju samasooliste kooselu seadustamisele vastu seisjaid, täpsemalt 10. Lisaks veel 2 (kuni 6) erapooletut. Samas oli Keskerakonnas väike arv liikmeid kooseluseaduse poolt (4 inimest), mis viitab erakonna väiksemale konservatismile, kui see on IRL-is. Lisaks aitab Keskerakonna valikuid veel paremini mõista nende poliitiline filosoofia, millele ka viitab nende nimi: tsentrism. Praktikas tähendab see tihtipeale populismi ehk tuulelipu-poliitikat – kaldutakse otsuste suunas, mis kõige suurema valijaskonnaga resoneeruvad. Kuna suurem osa Eesti elanikkonnast tundub olevat uue kooseluseaduse vastu, siis arusaadavalt ei soovi Keskerakond minna kaasa ebapopulaarse otsusega. Seepärast on nad kooseluseaduse valguses konservatiivsed.
Liberalism
Liberaalselt progressiivsemate erakondade juures näeme, et Sotsid olid üksmeelselt samasooliste kooselu poolt — vastuhääled puudusid (erapooletuid 4) — ja Reform oli enamuses samuti kooseluseaduse poolt, aga siiski 6 vastuhäälega (erapooletuid 8). See väike, aga samas kõnekas erinevus räägib väga selgelt nende kahe erakonna poliitilise filosoofia päritolust. Reformierakond on teatavasti parempoolne, nii nagu seda on IRL – vaata näiteks valijakompassi poliitilist maastikku. Integraalses poliitika teoorias nimetatakse neid kahte vastavalt vana ja uue kooli parempoolseteks, kus viimane on välja kasvanud esimesest ehk Reform IRL-st. Reformi ja teiste sarnaste vaadetega erakondade kohta on kasutusel ka termin neokonservatism ehk uus-konservatism. Konservatiivses minevikus peitubki vastus sellele, miks Reformis leidus veel kokku koguni 14 liiget, kes olid kooseluseaduse vastu või erapooletud.
Mainin veel siia vahele, et Steve McIntosh – integraalse filosoofia ja poliitika eestkõneleja – nimetab oma viimases artiklis „Overcoming Polarization by Evolving Both Right and Left“ vana ja uue kooli parempoolseid poliitilisi jõude vastavalt ’sotsiaalselt konservatiivseteks traditsionalistideks’ ja ’rahanduslikult konservatiivseteks modernistideks’. Seepärast võib IRL-i ja Reformi nimetada ka vastavalt sotsiaalseteks ja rahalisteks konservatiivideks. USA-s moodustavad need kaks väga erinevat poliitilist vaadet vabariiklaste leeri, mis tähendab loomulikult sisemisi pingeid ja lõhestumist. Nüüd aga tagasi kodumaale.
Eesti Sotsiaaldemokraadid esindavad puhtalt valgustusajastu vasakpoolseid liberaalseid väärtusi, mis on igasuguse rahvuslikult religioosse konservatismi vastu. (Maini Sotsidele religiooni ja neil läheb kohe hari punaseks. Meie president on ka selles suhtes ilus näide.) Seepärast toetati ka kindlalt uut kooseluseadust: vastu 0 ja erapooletuid 4. Kuna vanadest vasakpoolsetest liberaal-demokraatidest on viimastel aastakümnetel välja kasvanud ka neo-liberaalid — tuntud kui rohelise ehk ökoloogilise ideoloogia kandjad —, siis võib arvata, et ka Sotside ridades leidub selle maailmakäsitluse austajaid.
Eestis ei ole rohelised ideed ja Roheliste erakond veel väga vedu võtnud. Üks põhjus on kindlasti selles, et Eesti poliitilise ajavaimu raskuskese on veel tugevasti konservatiivse (4) ja liberaalse (5) vahel. Pluraalselt roheline mõtteviis (6), mis tähendab suurt tundlikkust vähemuste vastu (nt loodus ja loomad), pole eraldi veel piisavalt jõudu kogunud, aga on kindlasti osaliselt esindatud Sotside hulgas. Enam arenenud Euroopa riikides on Rohelistel rohkem toetajaid kui Eestis. Steve McIntosh nimetab tänapäeva kahte olulist vasakpoolset jõudu ’liberaalseteks modernistideks’ ja ’progressiivseteks postmodernistideks’.
Tekkinud on uus vasakpoolne polaarsus, kus ’liberaalsed modernistid’ (Sotsid) on võrreldes ’progressiivsete postmodernistidega’ (Rohelised) konservatiivsed. Teisisõnu, kiiresti peale kasvavatele ja arenevatele noortele, kes resoneeruvad pigem ülitundlike multikultuursete ideedega (6), on Sotsid ja Reform konservatiivsed (5) ning IRL ja EKRE ultrakonservatiivsed (4). Seepärast leiavad paljud noored, et milleks üldse valima minna, kui midagi ei muutu ja aetakse ikka seda vana konservatiiv-liberaal polaarsuse (4-5 arenguastme) joru edasi. Kõrgematelt arenguastmetelt pärit ideedega korralikke parteisid veel ei ole. Ainukesed, kes on üritanud, on Rohelised. Lühidalt on idee selles, et konservatiivne-progressiivne poliitika telg vahetab arenguga oma poolusi — sellest, mis kunagi oli edumeelne, on saanud konventsionaalsus.
USA-s esindavad vasakut poliitilist tiiba demokraadid. Märkusena, kui tavaliselt kasutatakse modernismi ja postmodernismi vaid kitsas tähenduses kirjeldamaks kunstivoole või akadeemilist kriitikat (näiteks dekonstruktsionism), siis integraalses filosoofias tähistavad need laiemalt kultuuri kahte arenguastet ja kõike, mis neis sisaldub (väärtused, maailmavaated jt). Eesti poliitilise ajavaimu evolutsiooni arenguastmed ning parem-vasak telje võtab kokku allolev joonis 3.
Joonis 3. Integraalne valijakompass: 2015 aasta valimistulemused evolutsioonilisel ja parem-vasak skaalal
Integraalne poliitika
Näha on ka Eesti poliitika — kaudselt samuti rahva ehk valijate — protsentuaalne jaotus arenguastmetel ja parem-vasak skaalal. Väikese ülekaaluga on suurem osa ehk 55% poliitikast traditsionaalselt oranž, 43% modernselt liberaal-kollane ja 1% progressiivselt roheline. Parem-vasak poliitika on selle näite puhul natuke kaldu paremale poole: 58% parem ja 41% vasak.
Terviklik-evolutsiooniliselt poliitkaardilt joonistub ilmekalt välja veel ka see, miks osad erakonnad moodustavad koalitsioone ja teised mitte. Näiteks Reformil ja Keskerakonnal puudub nende kahe skaala valguses igasugune kokkupuude. Sealt ka nende kahe hiiglase suur ja tuline vastasseis. Seevastu aga on Reformil kõige lihtsam ühist osa leida näiteks IRL-ga, kes on samuti parempoolne, ja Sotsidega, kes on pärit samalt väärtuste arenguastmelt. Samas näeme, et kui lahendust nõuavad küsimused, mis sõltuvad arenguastmete väärtustest, siis ühist meelt ei leita. Seetõttu ei ole ka IRL olemasolevas koalitsioonis uue kooseluseaduse vastuvõtmist toetanud.
Integraalse poliitka kohaselt vajab terve ja kasvav ühiskond nii paremat, kui vasakut poliitilist kätt – mitte paljast tsentrismi, vaid vasak- ja parempoliitika integratsiooni või koostööd. Sama kehtib ka arenguetappide kohta. Selle asemel, et ülistada ainult üht – oranže konservatiive, kollaseid moderniste või rohelisi postmoderniste – ning maapõhja needa teisi, peaks pigem nägema iga arenguastme häid ja halbu külgi (dignity and disaster) ning proovima keskenduda rohkem voorustele kui pahedele, enam koostööle kui vastasseisule. Loomulikult ei ole see praktikas nii lihtne kui teoorias, aga fakt on see, et esmalt on vaja mõistlikult terviklikku ideed, teooriat või kaarti, mida seejärel testida või mille järgi orienteeruda.
Kuidas see kaart võiks täpsemalt välja näha, jääb selle artikli teemakäsitlusest välja. Kellel on aga huvi, võib uurida – lugeda või kuulata – Steve McIntoshi välja pakutud kaarti (USA näitel), mille põhiidee seisneb parema ja vasaku poliitika omaette arengus. Samuti soovitan kuulata või lugeda The Daily Evolverist Jeff Salzmani kommentaari president Obama viimase „olukorrast riigis“ kõne kohta, mis oli ilus näide erinevate väärtuste ja pooluste integratsioonist.
Eesti poliitika ja poliitikud veel kahjuks nii kõrgelt ei lenda, aga alati on hea maa peale tagasi tulla ning teada, et kus me hetkel oleme ja millises suunas võiksime liikuda. Õppimine ja areng on aeganõudev protsess. Nagu õpetaja Laur ütles “Kevades” Tootsile: „Kui sa tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool, aga tee hästi!“ Uue kooseluseaduse valguses joonistusid selgelt välja erinevad poliitilised arenguastmed, eriti just konservatiivsete ja liberaalsete vastasseis või poliitsõda. Nagu nägime, uue kooseluseaduse taustal ei ole vahet, kas aetakse parem- või vasakpoolset poliitikat, kokku hoitakse pigem sõltuvalt arenguastmetest. Viimastest teadlik olek on tänapäeval ülimalt oluline ning teeb poliitmaastikul orienteerumise palju lihtsamaks ja efektiivsemaks. Seepärast peaks vana ja aegunud valijakompassi asendama uue ning paremaga – valijakompass 2.0-ga –, mis aitab poliitmetsast välja tulla.
Foto: unsplash.com
Kui sa leiad, et selle uue kompassi järgi on poliitmaastikul hõlpsam orienteeruda, siis jaga ka teistega. Samuti, kui tekkis mõtteid või küsimusi, siis jäta helis või kirjas oma kommentaar mulle postkasti. Kasuta lehe paremal ääres olevat sinist kõnetoru, jäta e-kiri aadressile illimar(at)aktuaalneevoutsioon.ee, postita arvamus otse selle sissekande lõppu või sotsiaalmeediasse.
