Fidžilt tagasi lennates, turismiviisaga uuesti Austraaliasse siseneda soovides, tundsid piiriametnikud meie vastu suurt huvi. Uurisid ja puurisid, et mis me maailma kuklapoolel asuval mandril esimesed kolm kuud tegime ja ega me siia kogemata tööle tulnud. Ütlesime, et tulime vanu sõpru ja tuttavaid külastama ning oleme juba varem ’tööta ja reisi viisaga’ siin pikemalt olnud. „Vot, vot, see on veel eriti kahtlane, kuna te juba teate, kuidas siin asjad käivad ja töö otsimine välja näeb“ suhtusid nad meisse suure umbusklikkusega. Pidime esitama ka väljavõtte pangakontost – see oli meil juba õnneks olemas – ja seejärel jäeti meid natukseseks üksi marineerima. Lõpuks tuli ametnik tagasi, ulatas meile passid ja lasi meid riiki sisse.
Fidžilt tagasi Sydneys olles tõusin ma ühel hommikul varakult üles ja läksin jooksma.
„Kus sa käisid?“ uuris Ivonne.
„Jooksmas.“
„Aga sa pole kunagi jooksmas käinud?!“
„Ma tean – lihtsalt tuli selline tunne peale, et peaks jooksma minema.“
Peale seda tuli Ivonne ka kaasa ja me jooksime regulaarselt terve ülejäänud kolm kuud, mis meil veel Austraalias järgi oli. Mõtlesin endamisi, et kust see suur jooksuaeg nüüd sedaviisi peale tuli. Esimese vastusena tuli pähe mõte, et juu on Ida-Sydney linnaosad – Coogee, Clovelly, Bronte, Bondi jt – mulle sedaviisi oma rannikuradade, randade ja jooksukultuuriga mõjunud. Teatavasti mõjutab meid keskkond nii, nagu meie mõjutame keskkonda.
Pea igas rannas on sellised pool-looduslikud kivibasseinid, kuhu Vaikse ookeani tõusuvesi vaikselt üleääre sisse ja välja loksub. Esimesel pildil oleval Maroubra ranna basseinis elasid isegi korallid ja muud elukad, mida sai snorkeldades lähemalt uurida. Austraalia viimased kolm kuud elasime kahes erinevas üürikorteris, mis olid rannale lähedal. Täpselt selline vahemaa, et hea basseinini sörkida ja seejärel tosin või paar otsa ujuda.
Seekord õnnestus mul ka ooperimaja käega ära katsuda. Viis aastat tagasi nägin neid kivipurjeid vaid eemalt. Tuleb tunnistada, et ega lähedalt ei olegi midagi vaadata – kui just sisse ei lähe – valged purjed meenutavad rohkem kahhelkivi plaatidest WC seina.
Austraalial peavad olema uhked ja suured sõjalaevad, ega muudmoodi vist Aasiast tulevaid põgenikke kontrolli all ei hoia. Austraalias on põgenike teema olnud päevakohane juba aastakümneid ning neil on selles osas kindlasti palju kogemusi. Suure osa austraallastest moodustavad immigrandid. Aga eks inimeste liikumine on loomulik ja arusaadav. Eriti veel, kui oled näinud ja kogenud, millistes kohutavates tingimustes valdav osa aasialastest siiani elab. Me tundsime Ivonne’iga seda väga selgelt ning seepärast nautisime läänelikku puhtust ja korda täiel rinnal.
Austraalia on siinkandis nagu modernne oaas keset eelmodernset kõrbe.
Üks meie lemmikkohtadest, linnamüra ja -kära eest põgenemiseks, olid Sinimäed. Sinna on rongiga nii lihtne ja mugav sõita. Matkaradu leidub igale maitsele ja raskusastmele. Istud üksinda keset loodusevaikust ja saad sellega üheks. Ratsionaalselt moodsa mehe kirik – kui ta vaid leiab aega looduse jaoks.
Jõulud – ja nähtavasti ka “Tähtedesõja” film – panid paljudel kirjalik-müütilist traditsiooni järgivatel austraallastel südame kiiremini põksuma. „May the Force be with you“ kõlab ilmselgelt väga sarnaselt kristliku kultuuri „May the God be with you“ ütlusega. Evolutsioonilisest vaatekohast kerkib otsemaid õhku küsimus, et millise Jõu(lu) ja Jumalaga on tegu: kas etnotsentriliselt müütilise, maailmatsentriliselt ratsionaalse või kosmotsentriliselt integraalsega? Eks ikka kõik on meie kultuuriruumis paralleelselt esindatud. Lugusid ja filme usutakse kas sõna-sõnalt, püütakse mõista kaudsete kujunditena või elatakse neis ise.
“Kirjuta midagi, mis on väärt lugemist, või tee midagi, mis on väärt kirjutamist.” — Benjamin Franklin
Austraalia on üpriski traditsiooniliselt konservatiivne riik, kui võrrelda teiste suuremate lääneriikidega. Esimest korda siin olles ei teadnud ma evolutsioonilisest trajektoorist veel tuhkagi ning ei osanud seda märgata — nüüd aga jäi silma ja kõrva küll. Näiteks on austraallased valinud end hetkel esindama konservatiivselt parempoolse partei LPA, mis koosneb vana ja uue kooli konservatiividest. USA-s esindavad seda poliitilist poolust vabariiklased ja Eesti kontekstis tähendaks see Reformi ning IRL-i liitu (kus viimasel oleks suurem osakaal).
Praktikas tähendab LPA võimul olek näiteks seda, et Austraalia ei võta kliima soojenemist väga tõsiselt ja on seepärast üks suurim kasvuhoonegaaside emissiooni põhjustav lääneriik. Kuna müütiliselt traditsiooniline maailmavaade ei “usu” teadusesse, teisisõnu pole teadusega veel sina peale saanud, siis ei võta nad ka teadlaste uuringuid ja hoiatusi arvesse. Meenub üks konservatiivide uudiste saade, kus esitati puust ja punaselt oma enda tabelid ning andmed, näitamaks, et kliima soojenemine on üks suur bluff. Evolutsioonilisest vaatekohast on aga see loomulik, kuna igal maailmavaate arenguastmel on oma teadus: näiteks eelratsionaalne, ratsionaalne ja postratsionaalne teadus. Kellele on veel uudiseks, siis täpselt nii ongi — kõik muutub ja areneb, isegi teadus.
Coogee linnaosas peeti jõule loomulikult ka rannas. Coogeega meenus, et Austraalias on palju sääraseid veidraid koha nimesi, mis ei kõla väga inglise keele moodi. Suurem osa neist tuleb aborigeenidelt. Coogee tuleb näiteks sõnast “koojah”, mis tähendab “haisev koht”. Nagu meil on üks anekdoot, kus suured ja tähtsad poliitikud — nende hulgas Meri — sõidavad autoga mööda Pirita teed ja keegi küsib: “Mis imelik hais see on?” Coogee “meri” enam ei haise, kuna seda roogitakse suure traktoriga vetikatest regulaarselt puhtaks.
Ivonne’il oli päris palju igasugu fotoprojekte. Kahel korra lendas isegi Gold Coasti ning paar korda olin talle ka abiks — hoidsin reflektorit ja tassisin varustust. Pildil olev modell on näiteks pärit kaugelt Ida-Venemaalt. Seal kandis pidi olema tavaline, et vanemad viivad oma noored ja ilusad tütred varakult modellikooli, et siis hiljem jõukamasse Hiina tööle saada. Kellel veab, see jõuab otsapidi isegi läände, näiteks siis Austraaliasse. Evgeniyal oli selle koha pealt õnne. Austraalias ta siiski enam modellina ei tööta — agentuurid pidid olema väga ebainimlikud —, aga hobi korras küll.
Kui ma parajasti ilusate modellide ja fotograafide seltskonda ei nautinud, siis tegelesin peamiselt Aktuaalse Evolutsiooni lehe ehitamisega. Kuna ma varem ei ole kodulehte teinud, siis oli sellega päris palju vaeva ja pusimist. Pidi palju juurde õppima ja ideid genereerima. Lihtsamat sorti mass-blogide üles sättimine on selle kõrval nagu köömes. Tundsin, et on aeg — samal ajal oli ka aega — teha üks portaali moodi veebileht, kus saan oma mõtteid selgemalt ja organiseeritumalt avaldada.
Siiani olen katsetanud vaid lihtsama blogiga ja Facebookiga, mis ei täitnud enam oma eesmärki. Blogi on ilmselgelt liiga lihtsa ülesehitusega, kus on raske infot liigendada, ja FB ei ole mõeldud pikemate tekstide jaoks, nagu ma ka eelmine aasta seda kogesin. FB on rohkem kiirinfot sisaldav leht ning täidab hästi oma rolli, kui on soov viidata teistele lehtedele — lehtedele, kus on oma aeg ja ruum. Veebilehed ju ongi nagu kellegi virtuaalne kodu või kontor, peegeldavad oma loojat: pildid seinal, raamatud riiulil, värvitoonid, asjade asetus, lõhn, helid… .
Peab selleks korraks Austraalia helide ja lõhnadega hüvasti jätma. Uued ja värsked seiklused otsivad seiklejaid. Järgmised aktuaalsed mõtted ja tunded läbi evolutsiooniprillide kirjutan aga juba Filipiinide kohta.
